Читать книгу Teraapia - Sebastian Fitzek - Страница 6

Viktor hiilis aeglaselt läbi esiku kaminatoa poole ja otsis seejuures sobivaid vahendeid juhuks, kui oleks vaja end kaitsta.

Sindbadist ei oleks hädaolukorras talle mingit abi. Retriiver armastas inimesi nii väga, et ilmselt kutsuks ta sissemurdja endaga mängima, selle asemel et ta minema peletada. Ja hetkel oli koer koguni nii laisk, et ei teinud segamisest väljagi ja oli ilmselt elutuppa tagasi traavinud, sel ajal kui tema peremees läks asja uurima.

„Kes seal on?”

Ei mingit vastust.

Viktorile meenus, et alates 1964. aastast polnud saarel ühtegi kuritegu toime pandud ja et tookordne registreeritud juhtum oli ka vaid süütu kõrtsikaklus. Igatahes ei suutnud need faktid teda praegu eriti rahustada.

„Hallo? On seal keegi?”

Ta hiilis hinge kinni hoides nii ettevaatlikult kui võimalik piki esikut kaminatuppa tagasi. Olgugi et ta püüdis liikuda võimalikult hääletult, oigas vanadusest nõder parkett iga kaalunihke juures. Tema klassikaliste augumustriga kingade nahktallad hoolitsesid ülejäänu eest.

Miks ma üldse hiilin, kui ma samal ajal kõva häälega hüüan? küsis ta endalt. Tema käsi oli juba peaaegu elutoaukse lingini jõudnud, kui ust äkki sissepoole tiriti. Viktor oli sedavõrd halvatud, et unustas hirmu pärast karjumagi hakata.

Ta ei teadnud, kas tunda kergendust või olla vihane, kui ta naist nägi. Tunda kergendust selle pärast, et sissetungija oli kena, habras naine ja mitte rohmakas löömamees. Või olla vihane selle peale, et naine söandas päise päeva ajal tema kodurahu rikkuda.

„Kuidas te siia sisse saite?” küsis Viktor valju häälega. Blond naine ukselävel, kaminatoa ja esiku vahel ei tundunud olevat kohmetu ega ebakindel.

„Rannapoolne uks oli lahti, kui ma väljas koputasin. Andke andeks, kui ma teid segan.”

„Segate?”

Viktor oli hirmu halvavast seisundist ärganud ja pidi tundmatule ninna karates auru välja laskma.

„Te ei sega, ei, te ehmatasite mind poolsurnuks!”

„Mul on väga …”

„Ja te valetate ka veel,” lõikas Viktor tema jutule vahele ja trügis naisest mööda elutuppa.

„Ma ei ole tagaust siiajõudmisest saadik lahti teinud.”

Tõsi küll, ma ei ole seda ka kontrollinud, aga seda ei pruugi sina ju ka teada, mõtles Viktor kirjutuslaua ette seisma jäädes ja kutsumata külalist silmitsedes. Midagi naises tundus talle tuttav, kuigi ta oli kindel, et polnud temaga kunagi varem isiklikult kohtunud. Naine oli umbes meeter kuuskümmend viis pikk, tal olid blondid, õlgadeni ulatuvad juuksed, mis olid patsi punutud, ja ta oli kohutavalt kõhn. Alakaalulisusele vaatamata ei paistnud ta sugugi androgüünne, selle välistasid juba tema vormikad puusad ja kaunid rinnad, mis tema riiete alt välja joonistusid. Suursuguselt kahvatu naha ja lumivalgete hammastega nägi ta välja pigem nagu fotomodell. Selleks ei olnud ta aga piisavalt pikka kasvu. Muidu oleks Viktor oletanud, et naine on saarel ära eksinud ja küsib kohe teed randa, kus ta pidi reklaamklipis mängima.