Читать книгу Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade» - Sergio Donadoni - Страница 5

Ricardo A. Caminos

„Talupojad on kõik need,

kes elavad maal omaenda kätetööst.”

Sir Walter A. Raleigh

Alates mäletamatutest aegadest kuni tänapäevani on Egiptus olnud eelkõige agraarmaa. Maa majanduse aluseks on alati olnud põllumajandus ning riigi heaolu ja õitseng on kogu pika ajaloo jooksul sõltunud tema põldude toodangust. Maaharimine, või viimaste analüüside põhjal küll pigem pidev, karm, tänamatu, sageli põlatud ning alati alahinnatud põllul rügamine, oli see, mis andis Egiptuse tsivilisatsioonile silmapaistva koha antiik-ajale eelnenud ajastu rahvaste seas. Giza püramiidid, Teeba kaljuhauad; hiiglaslikud skulptuurid; silmapaistvad obeliskid ja templid, mis rabasid Kreeka ja Rooma külalisi samamoodi kui tänapäeva turiste; oskuslikult töödeldud vääriskivid; peen linane riie; igat liiki tarbeesemed, mis on laiali pillatud erinevates kollektsioonides üle kogu maailma; elanikkonna ülemkihi heaolu; sõjalised vallutused; kaubanduslik ekspansioon; riigi mõjukus ja prestiiž välismaal; ühesõnaga, kogu Egiptuse pärand inimkonnale – selle kõige aluseks oli higi talupoja otsaesisel.

Kogu vaaraode Egiptuse kolme aastatuhande jooksul olid talupojad tsivilisatsiooni selgrooks. Ometigi on meie teadmised neist ja nende ühiskonnaklassist kaootilised, lünklikud ja ühekülgsed. Me ei tea nende kohta midagi vahetut, see tähendab, meie käsutuses pole allikaid, mis pärineksid otse talupoegadelt enestelt. See on kahetsusväärne, kuid mitte üllatav: olles enamasti kirjaoskamatud, pole talupojad jätnud meile kirjalikke tunnistusi oma elust ja isikust, püüdlustest, lootustest ega oma mõtetest viletsate elutingimuste ja õnnetu saatuse kohta. Talupojad olid Egiptuse ühiskonnaredeli kõige alam aste, tohutu isikupäratu rahvamass, mis moodustas Egiptuse elanikkonnast enamuse. Kogu elu võitlesid nad puuduse ja hädaga, tegid rasket füüsilist tööd ning lahkusid siitilmast, jätmata endast ainsatki jälge. Nende surnukehad jäeti kõrbe servale või parimal juhul visati liiva-aukudesse, millel polnud mingitki nimelist hauatähist.

Kõik, mida me Egiptuse talupoegadest teame, pärineb kirjanduslikest või mittekirjanduslikest epigraafilistest allikatest ning arheoloogilistest leidudest. Epigraafilise dokumentatsiooni hulka kuulub nii pildiline kui ka tekstiline materjal: seinamaalingud, reljeefid, kirjutised. Need on enamasti säilinud talupoegade peremeeste ning jõukate inimeste hauakambrites, mille dateering ulatub püramiidide ajast kuni Kreeka-Rooma ajastuni. Talupoegade elutingimusi käsitlevaid lõike leidub erinevates Vana-Egiptuse kirjandusteostes, mis pärinevad eelkõige Keskmise ja Uue riigi ajastust. Olulised on ka klassikalise ajastu autorid, eriti kreeka keeles kirjutanud Herodotos, Diodorus Siculus ja Strabon, kes käsitlesid oma kirjutistes mitmeid Niiluse oru maaelu valdkondi. Kuigi need teosed kajastavad vaid hilist aega, mil kolme tuhande aastane vaaraode tsivilisatsioon oli muutunud üksnes oma endise hiilguse kahvatuks varjuks ning lähenes oma lõplikule langusele, on neil siiski suur väärtus. Mittekirjanduslikud allikad, mis on kirjutatud papüürustele, räägivad samuti nii mõndagi Egiptuse talupoja elust ja tegemistest. Selles kategoorias on eriline tähtsus demootses kirjas1 kreekakeelsetel papüürustel, mida on meie ajani säilinud suur hulk. Need käsitlevad küll Ptolemaioste perioodi ja Rooma ajastut, kuid sealset pilti elust maapiirkondades võib laiendada ka minevikule; seejuures päris kaugele ajale, nagu peagi näeme.

Samavõrd tähtis on arheoloogiline materjal. Sellesse kategooriasse kuuluvad põllutööriistad, nagu seemnekorvid, kõplad, adrad, sirbid, tuulutusrestid, just need tööriistad, mida Egiptuse põlluharija oma töös kasutas. Ka eelmistega seotud töövahendeid, nagu köisi, korve ja sõelu on meieni jõudnud suures koguses ja erinevatest ajastutest; samuti väikesi puust kipskrohviga kaetud ja maalitud kujukesi, mis kujutavad võluva realismiga mitmesuguseid maaelu episoode.

Tuleb tunnistada, et meie käsutuses olevad allikad jagunevad üsnagi ebavõrdselt nii ajas kui ka ruumis, kuid hoolimata sellest peaksime saama põllumajanduselu eri külgedest küllalt sidusa ülevaate, mis loodetavasti pole reaalsusest väga kaugel. Lugeja peaks alati meeles pidama, et egiptlased olid üldiselt väga konservatiivne rahvas ning talupojad ja põllumajandus on kõigis ühiskondades kõige alalhoidlikum ning kõige aeglasemalt muutuv osa. Mis puutub Egiptuse põllumajandusse ning sellega seotud inimeste ellu, siis see, mis kehtib ühe teatud perioodi kohta, kehtib põhimõtteliselt ka kõigi teiste puhul. Omal ajal valmistatud kõige lihtsamaid põllutööriistu kasutati vaid tühiste muutustega paljude sajandite jooksul: umbes aastast 350 eKr pärinevas Petosirise hauakambris kujutatud põllutööd erinevad väga vähe, kui üldse, põllutööde kujutistest Vana riigi mastabates2, mis on ehitatud kakskümmend kolm või kakskümmend neli sajandit varem. Egiptuse talupoja karm elu, looduslikud olud, igapäevaelu raskused ja vaevad muutusid õige vähe kogu pika ajaloo jooksul alates dünastilisest perioodist kuni viimase ajani. Alles uute niisutusmeetodite rakendamine, elektri ja eelkõige Sadd el-Ali ehk Assuani suure tammi rajamine 1972. aastal hakkas mõjutama maa põllutööde traditsioonilist süsteemi ja rütmi. Tänu sellisele konservatiivsusele (võiks öelda, lausa jäikusele) aitavad vaaraode ajastu Egiptuse talupoegade elu paremini mõista ka araabia ajaloolaste Muwaffaq ad-Din Abd al-Latifi (1162? – 1231) ja Taqi ad-Din al-Maqrizi (1364–1442) teosed, Egiptust 17., 18. ja 19. sajandil külastanud eurooplaste teated ning viimaks (kuid sugugi mitte vähetähtsana) egiptlaste tavasid ja kombeid kirjeldavad teosed, mille koostasid Napoleoni tema Egiptuse sõjakäigul 1798. aastal saatnud tähelepanelikud vaatlejad; samuti viimastel aastatel kirjutatud professionaalsete antropoloogide ja etnograafide tööd, näiteks Winifred Susan Blackmani ja Nessim Henry Heneini uurimused.

Sünnist surmani oli talupoeg lahutamatult seotud enda haritava põllulapiga, kes iganes selle omanik ka oli. Maaomandi süsteem muutus vastavalt riigis toimunud poliitilistele muutustele, kuid on vägagi kaheldav, kas see mõjutas silmanähtavalt talupoegade elukvaliteeti või nende tööd. Kas nad harisid maid, mis kuulusid vaaraole või templile või mõne suurmaaomaniku valdusi, olukord oli nende jaoks ikkagi enam-vähem sama, välja arvatud ehk nendel talupoegadel, kes olid mõne kindla templi teenistuses ning võisid loota pääsemist teoorjusest; nendest tuleb juttu edaspidi.

See, mis tõeliselt mõjutas nii põlluharija kui ka kogu rahva elu, oli Niiluse iga-aastane üleujutus, mis niisutas maad ja muutis selle viljakaks. Üleujutus algas ja lõppes suvekuudel muutumatu regulaarsusega. Saanud alguse subtroopilise Aafrika rohketest vihmadest ning lume sulamisest Etioopia mägismaal, jõudis üleujutus juunis Assuani ning kuna seda ei piiranud mingid tõkked ega tammid, hakkas kulgema põhja poole, ulatudes kolm nädalat hiljem Memphiseni. Algul imbus vesi märkamatult haritavate maade pinnasesse, täites aeglaselt madalikud ja sood ning niisutades mulda altpoolt. Juuli keskpaigast hakkas veetase kiiresti tõusma, jõgi kerkis üle kallaste ning kattis maa rohkem kui kahe meetri sügavuse veekihiga. Augusti keskpaigast septembri keskpaigani oli kogu Niiluse org üle ujutatud ning nägi välja nagu piklik, kitsas ja käänuline järv, millest kerkisid üksikute punktidena välja kõrgematele kohtadele ehitatud külad ja linnad. Seejärel hakkas tulvavesi aegamööda alanema ning taandus oktoobri lõpuks, jättes maha hästi niisutatud maa ning lisaks sellele mudakihi, milles leidus rikkalikult orgaanilisi aineid ja mineraalsooli, maa looduslikke toitaineid, mis polnud põrmugi halvemad parimatest tänapäeva väetistest. Samuti jäid pärast üleujutust põldudele tiigid, mis ühendati kanalite, basseinide ja kaitsetammide võrku. Sellist niisutussüsteemi, mida nimetatakse „basseinide niisutuseks”, tunti Egiptuses juba dünastiate-eelsel ajal ning kasutati läbi kogu maa ajaloo; Ülem-Egiptuses oli see kasutusel veel ka 1960. aastatel.

Herodotos ja Diodorus imetlesid Niiluse üleujutust ja selle soodsat mõju maa põllumajandusele. Ajaloo isa kirjutab nii:

Mitte keegi kogu maailmas ei saa maa vilju nii kerge vaevaga. Nad ei pea maad ei adraga kündma ega kõplama ega tegema mingit muud tööd, mida kõik teised inimesed saagi kindlustamiseks teevad. Jõgi tõuseb omasoodu, niisutab põlde ning pärast nende niisutamist taandub. Seejärel külvab igaüks oma maatükile ning laseb sead põllule seemneid maasse tampima. Nüüd ei jää üle muud, kui oodata saagikoristust. Sigu kasutatakse ka viljapeksmisel ning seejärel viiakse vili aita. (Hdt, II, 14.)

Diodorus kuulutab omalt poolt, et Niilus toob inimestele rohkem kasu kui ükski teine maailma jõgi. Ta lisab, et aeglaselt voogavad üleujutuse veed toovad kaasa värsket viljakat muda ning niisutavad põlde, muutes sellega talupoja töö kergeks ja tulusaks. Vaevu on vesi taandunud, kui talupojad asuvad pehmet ja niisket põldu harima. Külv ja saagikoristus on üsna kerged:

Enamik puistab lihtsalt seemne laiali, toob oma kariloomad põllule ja laseb neil seemned maasse tampida, nelja või viie kuu möödudes aga naasevad talupojad põllule saaki koristama. Mõned talupojad kasutavad kergeid atru, pöörates ümber vaid niisutatud maa pealiskihi ning koguvad siis suure hulga vilja suurema vaeva ja kulutusteta. Üldiselt võib öelda, et igasugused põllutööd nõuavad teistelt rahvastelt palju tööd ja väljaminekuid ning ainult egiptlastel käib saagikoristus väga väikeste kulutuste ja vaevaga. (Diodorus, I, 36.)

Niivõrd roosiline nägemus põlluharimisest Niiluse orus on küll vale, kuid sellele leidub seletus. Herodotos ja Diodorus pärinesid maadelt, kus tuli näha ränka vaeva, et saada vaeselt kiviselt pinnaselt mingitki saaki ning Egiptuses nähtu avaldas neile sügavat muljet: võimas jõgi niisutab viljakat maad, soodne kliima, külluslikud saagid, põllumajandustoodangu mitmekesisus. Nende meelest oli Egiptus põllumajanduslik Eldoraado. Kuid see ei olnud nii ja iga muistne (ning tegelikult ka tänapäeva) fellah3 oleks ajalookirjutajate pettekujutelmad purustanud.

Niiluse vesi tõusis ja alanes igal aastal ühel ja samal ajal. Sama ei olnud aga üleujutuse ulatus ja veetase, mis oli peatähtis, sest sellest sõltus heaolu või õnnetus. Nii madalvesi ehk „madal Niilus” kui ka liigne kõrgvesi ehk „kõrge Niilus” tõid mõlemad kogu maale raskeid aegu. Kui jõe vesi ei tõusnud piisavalt kõrgele niisutamaks kogu haritavat maad, ei jätkunud järgmise hooaja saagi tarvis viljakat pinnast ning järgnesid paratamatult nälg ja kitsikus, mida egiptlased nimetasid „nälja-aastaks”. Seevastu liiga ulatuslik üleujutus, kui purunes niisutustammide ja kanalite võrk, võis põhjustada lausa katastroofi; sageli hukkusid selle käigus ka inimesed ja loomad ning hävisid saagid. Lisaks, nagu märgib Plinius Vanem (V, 10, 58), taandus suurvesi väga aeglaselt, jättes liialt vähe aega vilja külvamiseks, valmimiseks ja saagikoristuseks enne järgmise üleujutuse algust. Talupoegadele oli see olukord hästi tuntud, sest nemad olid esimesed, kes Niiluse kapriiside tagajärjel kannatasid. Isegi siis, kui üleujutus oli optimaalne (seda nimetati „suureks Niiluseks”) ning vesi tõusis tasemele, mis kogemuste järgi tagas suurima saagikuse, ei jäetud põllutöid sugugi mitte juhuse hooleks. Üleujutatud Niiluse kehastus jumal Hapi oli taas kord olnud helde ning toonud maale heaolu, seetõttu tuli laulda talle tänu ja kiitust. Kuid üksnes tema heldusest ja soosingust ei piisanud, et panna vili valmima. Põllud vajasid ka inimkäte hoolt. Dii facientes adiuvant4. Egiptuse talupoeg teadis seda paremini kui riigi suurim tark, sest sel ajal, kui teised jagasid käske ja korraldusi, pidi tema selle töö ära tegema.

Üleujutuse taandumisele järgnevatel nädalatel oli talupoegadel väga palju tegemist. Kanalid, tammid ja lüüsid olid mudaga ummistunud, üleujutuses kahjustatud või täiesti minema uhutud; need tuli parandada või uuesti ehitada, sest muidu poleks basseinidest koosnev niisutusvõrk töötanud. Et kogu süsteem taas töökorda saada, pidi talupoeg kõvasti vaeva nägema ja ennast kiiresti liigutama: töö tuli lõpetada võimalikult lühikese ajaga, enne kui maa jõudis taas kuivada. Järgnes kõplamine ja kündmine ning seemne külvamine, mis lõpetas põllutööde tsükli esimese osa. Maa harimine oli palju kergem seni, kuni pinnase pealiskiht oli veel mudane, pehme ja niiske, kuid Egiptuse kuuma päikese all ei kestnud see olukord kuigi kaua.

Tüüpiline Egiptuse kõblas koosnes lamedast puutükist, mis oli punutud nööri abil seotud põiki puust käepideme külge. Üldjoontes meenutas see lihtsakoeline tööriist A-tähte, mille üks haru on teisest lühem. Oli ka ühes tükis kõplaid, mis valmistati kaheharulisest puuoksast. Ader arenes välja kõplast ning oli sama tahumatu nagu tema eelkäijagi. On igati alust oletada, et kõigepealt künti maad suure kõplaga, mida algul vedas köie abil inimene ning hiljem vedasid härjad. Egiptuse talupoja tavaline ader, mille ehitus ei muutunud kogu dünastilise perioodi jooksul ja veel hiljemgi, oli kasutusel juba Vana riigi ajal. See koosnes maad lõhestavast sahast, mis valmistati puidust ning mõnikord kaeti metalliga. See kinnitati pika puidust adervarre alumisse otsa, adervarre teise otsa paigutati aga põikpuukujuline puidust ike, mis omakorda kinnitati nööriga härgade sarvede külge. Vahel tegid adra vedamise ränkrasket tööd mitte loomad, vaid hoopis inimesed. Saha tagumises otsas võis olla käepide, kuigi sagedamini oli adral kaks käepidet, mis olid kinnitatud adervarre tagumise otsa külge. Tundub, et käepidemeid (oli neid siis üks või kaks) ei kasutatud mitte niivõrd adra juhtimiseks, kuivõrd saha maa sisse surumiseks.

Talupoeg kündis harva üksi. Peaaegu alati oli tal abiks kaaslane, kes juhtis härgi ning ergutas neid kepi või piitsa ja hõigetega. Teised töölised valmistasid maad ette taimede istutamiseks, kobestades kõblastega kõva musta pinnast. Kohal oli ka külvaja, kes kandis üle õla korvi või märssi ning puistas sellest laiali peotäite kaupa seemneid, mis langesid ühtlase joana niiskesse maapinda. Kui külvaja kõndis adra ees, tallasid härjad seemne maasse ning ader surus selle veelgi sügavamale. Kui külvaja käis adra kõrval või taga, tallasid seemne maasse värskelt külvatud põldudele aetud lambad ja kitsed. Neid ergutas edasi liikuma talupoeg, kes hoidis loomade nina ees mõnd taime või peotäit teri, samas kui teine talupoeg kihutas määgivat karja piitsaga takka. Härgi ja eesleid kasutati selleks ülesandeks harva; Herodotos nägi aga Niiluse deltas seemet maasse tallavaid sigu.

Hauakambrite stseenidel, millel nii elavalt kujutatakse põllutöid, näidatakse ka hauakambri omanikku. Selleks võis olla tööde ülevaataja vaaraole kuuluvatel maadel, templivalduste valitseja või eraomanikust maavaldaja. Igal juhul kujutati teda palju suuremana kui tema silme all töötavaid inimesi ja loomi. Ta kas seisab majesteetliku väärikusega või istub päikese eest kaitstud varjualuses, kõrval on aga rikkalikult kaetud laud, millelt teener ulatab talle toitu ja jooke. Pealiskirjad jutustavad, et ta on tulnud kohale kas jälgima ja kontrollima või lihtsalt vaatama, kuidas põldudel töötatakse. Ta on grand seigneur5. Võime olla kindlad, et tema pole oma elus kunagi atra käes hoidnud.

Sageli elavdavad kujutisi lühikesed tekstid, mis edastavad või püüavad edastada talupoegade märkusi töö kohta, nende omavahelisi käsklusi ja nalju, kommentaare maapinna olukorra ja ilma kohta või hõikeid ja ergutushüüdeid loomadele.

„Las käia!” karjub mees ikestatud härgadele, keda ta ise juhib, ja „Ümberpöörd!”, kui nad on jõudnud põllu servale. Ja kündjale: „Suru sahk maa sisse, suru see kätega maasse!” Üks kündja ergutab enda ees komberdavat väsinud kaaslast: „Liigu oma härgadega edasi, pealik! Ettevaatust! Peremees on siin ja jälgib meid.”

Neli meest veavad köitega atra oma peremehe silme all, kes neid ilma mingi põhjuseta tagant kihutab, ja torisevad omavahel: „Vaata, me ju teeme tööd. Ära põldude pärast muretse, nendega on kõik parimas korras!” Noor talupoeg, kes külvab nende kannul seemet, vastab: „Aasta on hea, puudust pole, kõik kasvab hästi ja vasikad on paremad kui miski muu.” Vana kündja kiidab sellele takka: „Sa räägid õigust, mu poeg.”

Üks talupoeg kõplab põldu, kummardudes maapinna kohale täpselt samamoodi nagu tema järglased tänapäeval, ja hoopleb: „Ma töötan isegi rohkem, kui peremees käsib.” Tema naaber ei ole aga sama usin: „Mu sõber,” ütleb ta, „tee kiiresti, et jõuaksime õigel ajal koju.”

Nii nagu tänapäeva fellahid, laulsid ka Vana-Egiptuse talupojad töö juures. Üks meesterühm laulab saaki koristades:

Töötame peremehe heaks!

Päev on kaunis ja õhk jahe,

härjad muudkui veavad,

taevas on selline nagu soovime,

töötame peremehe heaks!

Põllutöö oli lakkamatu. Erinevad ülesanded järgnesid üksteisele, mõned kergemad, mõned raskemad, kuid töö ei katkenud ega lõppenud kunagi. Kui saak oli külvatud ja vili kasvas, vajas eelkõige Niilusest kaugemal asuv maa edaspidigi niisutamist, sest pinnas kuivas. Niisutuseks kasutati kas looduslikesse või inimkäte poolt rajatud basseinidesse kogutud vett. Vesi juhiti vastavalt vajadusele põldudele mööda väikesi kanaleid; need hargnesid suurtest kanalitest, mis said vett basseinidest. Veevoolu suunda ja mahtu reguleeriti lüüside ning tammide abil.

Niisutussüsteemi korrashoid nõudis pidevat hoolt ja vaeva. Isegi kui vesi voolas heas korras kanalites vabalt, ei saanud see voolata ülesmäge; kõrgemal tasapinnal asuvaid põlde pidid niisutama talupojad, kandes seljas veega täidetud savikanne. Nii tehti palju sajandeid, sest alles Uue riigi ajal leiutati vee tõstmiseks lihtne seadeldis, šaduf. Esimest korda kasutati seda 15. sajandil eKr ning sellest ajast alates jäi šaduf Egiptuses alaliselt kasutusele.

Šaduf koosneb kahest umbes 2 m pikkusest sambast, mida ühendab ülal lühike puittala. Talale seati tasakaalu pikk ja peenike latt, mille ühes otsas rippus veenõu ning teises otsas vastukaaluks raske savikamakas. Inimene seisis veekogu kaldal ning ammutas jõest või kanalist vett, siis aga tõstis veenõu vastukaalu abil kraavikeseni, mida mööda voolas väärtuslik vedelik põldudele. Šaduf täitis oma ülesannet hästi, kuid veenõu pidev täitmine ning tühjendamine oli raske ja vaevarikas, sest päevast päeva pidi selle töö tegija seisma pahkluuni vedelas poris, kaetuna pealaest jalataldadeni mudaga.

Vesiratast (araabia keeles saqqiah) ei tuntud Egiptuses enne Ptolemaioste ajajärku; see võeti kasutusele hilja, kuid jäi pikaks ajaks. Vesiratas pöörleb aeglaselt krigisedes, seda veab ringiratast kõndiv härg või lehm, aga vahel ka kaamel, keda juhib mees või laps – niisugusena on saqqiah Egiptuse põllumajandusmaastiku tüüpiliseks osaks veel tänapäevalgi.

Saagi küpsemise ajal oli talupojal palju muresid. Vana Testamendi 2. Moosese raamatus jutustatakse Egiptust tabanud ootamatutest rahetormidest, mis hävitasid valmiva viljasaagi; sellele järgnesid veel rändrohutirtsude parved, kes „sõid ära kõik, mis rahe oli alles jätnud” (2. Ms 9:22; 10:12). Talupoeg oli võimetu laastavate loodusjõudude ja õgardputukate vastu, kuigi võib arvata, et teda ei tabanud just sageli niisugused katastroofid, mida vana hea Jehoova olevat vaaraode maa peale valla päästnud. Pidevaks tülinaks olid linnud, kes lendasid põldude ja aedade kohal, otsides seemneid, vilja või puuvilju – ühesõnaga kõike, mida saaks nokkida ja süüa. Kuid lindudega võisid talupojad suurema või vähema eduga võidelda. Mehed ja lapsed seisid põldudel ja aedades ning hirmutasid linde eemale kisa, lingude ning keppide ja riidetükkide lehvitamisega; üksikult või parvedena põldudele laskuvaid linde püüti püüniste ja võrkudega. Teiseks pidevaks hädaohuks põldudele olid kariloomad, kes tulid naabruses asuvatelt karjamaadelt. Kas nad pääsesid viljapõllule omapead või juhtis nad sinna naabervalduse kaval karjane, igal juhul hävitasid pudulojused süües ja trampides vilja. Niisuguste rünnakute vältimiseks valvas talupoeg oma põldu ise, kusjuures teda võisid aidata ka tema seltsimehed või pojad. Nendest meetmetest oli vahel küll abi, kui mitte alati ei taganud nad täielikku kindlust.

Kui viljapead hakkasid värvuma kuldkollaseks ning lähenes lõikusaeg, kerkis silmapiirile järgmine häda, mis ei olnud vaese talupoja jaoks sugugi kerge: saabusid maksukogujad koos ülevaatajate, kirjutajate ja orjadega. Nad tulid mõõtma põlde ja kontrollima saagi ulatust, määramaks maksu suurust, mida talupoeg pidi tasuma maa omanikule, oli selleks vaarao, mõni religioosne institutsioon või ka eraisik.

Seejärel jõudis kätte saagikoristuse aeg, mis oli talupojale kõige kiirem aeg aastas. Egiptuse tähtsaimad põllumajandussaadused olid nisu, polbnisu, oder ja lina. Eriti oluline oli teraviljasaak, sest teraviljast valmistati leiba ja õlut, Egiptuse peamisi toiduaineid ja maa majanduse alussambaid. Linast aga saadi kiudu ja seemneid, mida sai kasutada mitmel viisil.

Vilja lõigati peade lähedalt lühikese varrega sirbiga. Algul valmistati sirp kõverast puust, mille vahele oli paigutatud ränikivist lühike hambuline tera. Uue riigi ajal tehti sirbi tera pronksist ning hilisel perioodil hakati neid üha enam valmistama rauast. Lõikaja haaras peaaegu püsti seistes ühe käega viljakõrred pihku ning teisega lõikas vilja otse pea alt maha. Mahalõigatud viljapead asetas ta maha ning jätkas tööd. Kõrretüükad jäeti maapinna kohal kõrgeks, ilmselt koristati need hiljem ning kasutati loomasöödaks, toortelliste valmistamisel, korvide punumiseks, võimalik, et ka kütteks. Võime vaid oletada, sest me ei tea, mis nendega tegelikult tehti. Viljalõikajatele järgnesid viljakoristajad (seinamaalingutel ja hauareljeefidel on nendeks naised ja lapsed), kes korjasid viljapead kokku ning viisid põlluservale. Seal pandi need kottidesse, korvidesse või suurtesse võrkudesse ning töölised ise või eeslid toimetasid vilja otsekohe rehepeksuplatsidele.

Enamasti küla servas asuv rehepeksuplats oli kõvakstambitud pinnaga ringikujuline ala. Sinna puistati viljapead laiali ning neid tallasid härjad ja eeslid või peksti vilja hangude ja piitsadega, et teri peadest välja lüüa.

Viimane töö oli vilja tuulutamine, mis toimus samuti rehepeksuplatsil. Pekstud vili kühveldati madalate puust liudadega kokku ja visati õhku; rasked viljaterad kukkusid otse maapinnale, kestad aga puhus tuul minema.

Selles tööde järgus saabus paratamatult kohale kirjutusvahendite ja tahvlitega kirjutaja, kes pidas maksude määramiseks saagi üle hoolikalt arvet. Kogu vili mõõdeti ära tema silme all, enne kui see koguti kottidesse ja paigutati aita.

Linakasvatus oli tähtsuselt teisel kohal teraviljakultuuride nisu, odra ja polbnisu järel. Lina katkuti eri aegadel, vastavalt sellele, milleks seda taheti kasutada. Peene linase kanga valmistamiseks oli kõige parem lina katkuda siis, kui see polnud veel päris valmis, kui tumerohelisi varsi kaunistasid punased õied, sest just sel ajal oli kiud painduv ja pehme. Kui linataim oli täiesti küps, omandas ta kollakaspruuni värvuse ning tema kiud muutusid jäigemaks, sobides karmide ja tugevate kangaste, korvide, nööride ja võrkude valmistamiseks.

Linakitkujad ei lõiganud taime maha, vaid tõmbasid selle koos juurtega maast üles. Juured lõigati kohapeal ära, pikad varred aga seoti kimpudesse ning veeti minema edasiseks töötlemiseks. Seemnete eraldamiseks vartest tõmmati lina läbi hambulise, kammitaolise tööriista (linaraatsi), mis paiknes maapinna suhtes nurga all. Osa seemnetest jäeti järgmist külvi ootama, osa kasutati ravimite valmistamiseks ning arvatavasti ka õli tootmiseks. Kuid sellega polnud toimekas talupoeg linatöötlemist veel sugugi lõpetanud. Linakiu eraldamiseks tuli varsi leotada, seejärel peksta, kraapida ja kiudu veel kord kammida, et see oleks puhas ja painduv, valmis ketramiseks.

Ning nüüd, enne kui jätame linakatkujaga hüvasti, kuulakem veel kord tema enese häält, kui ta raske linakoristustöö ajal laulab:

Kaunis on maa kohal koitev päev,

põhjast puhub värske briis,

taevas kinnitab meie soove,

töötagem kindlameelselt!

Härja- ja eesliajajad ergutavad oma loomi põhjusega või puhtalt harjumusest: „Liiguta end, nii kiiresti kui jaksad!”, „Kiiresti, edasi, ära pööra ringi!” Niisugused hõiked kõlasid saagikoristuse ajal Egiptuse põldude kohal, kuid see ei ütle just palju talupoja olukorra kohta; selliseid ajatuid hõikeid võib kuulda loomaajajate suust üle kogu maailma. Põllutööline ajab raskesti koormatud eeslit hüüete ja pidevate kepilöökidega ning tema kaaslane, kes järgneb talle väikese eeslite rühmaga, tundub olevat nähtuga rahul: „Hästi, hästi, kõva poiss, sa oled vahva, vahva, mu sõber!”

Vana talupoeg kammib lina suure innuga, või vähemalt nii tundub, sest ta hõikab hooplevalt noormehele, kes toob talle järgmise vihu: „Too mulle kas või 11 009 vihku, kui tahad, ma kammin nad kõik ära!” Ja noormees vastab: „Tee ruttu, ära lobise nii palju, sa vana kiilakas talumees!”

Kuulsime juba, et töölised kurtsid oma peremehe karmuse üle. Siin on taas kuulda nurinat sotto voce6. Talupojad laadivad pargastele otra ja polbnisu, mida nad veavad oma seljas kottides. Peremees jälgib neid ja sunnib kiirustama. Talupojad nurisevad isekeskis: „Kas me peame terve päeva otra ja nisu tassima? Aidad on ju nii täis, et vili ajab üle ääre. Pargastel on ka juba raske laadung peal, nii et lähevad viljast lõhki. Ja ikka veel sunnib ta meid takka. Kas meie südamed on siis rauast?”

Nüüd aga naaseme rehepeksuplatsile ja kuulame laulvat poissi, kes ajab härgi ringiratast liikuma; nende selgadel rütmiliselt plaksuv piits tähistab meeldival moel aja möödumist härgade raske trampimise ja noore ajaja laulu taustal.

Pekske vilja enda heaks,

pekske vilja enda heaks,

härjad,

pekske vilja enda heaks.

Teie toiduks jäävad aganad,

vili aga läheb teie peremehele.

Ärge väsige ära, on juba üsna jahe,

härjad, pekske vilja edasi.

See on nukker laul, millest kostab talupoja leppimist oma kurva saatusega; sest kui vili ja aganad on niiviisi jaotatud, mis siis jääb üle noorele ajajale?

Suurem osa Egiptuse talupoegadest tootis maale suurt tulu toovaid põllumajandussaadusi – eelkõige vilja, aga ka lina. Kuid oli veel üks kultuur, mis nõudis samuti mitte vähe hoolt: paljudel suurtel ja väikestel maatükkidel kasvatati viinamarju. Veini tunti ja valmistati Egiptuses juba kõige vanematest aegadest alates. Peamised viinamarjakasvatuse piirkonnad olid Niiluse delta ning läänepoolsed Al-Kharijah’ ja Ad-Dakhilah’ oaasid, kuigi viinapuid leidus ka väiksemates valdustes ja aedades. Viinamarjakasvatust kujutatakse sageli hauakambrites, eriti Uue riigi ajal. Talupojad korjavad saaki, pressivad ja tambivad marju, valavad mahla kääritamiseks savinõudesse, seejärel aga kannavad õlgadel raskeid veinikanne keldrisse.

Saagikoristusajal augustis ja septembris korjati valmis marjad käsitsi kokku ning viidi kõrkjakorvides suurde puust või kivist tõrde, kus viis või kuus meest neid jalgadega tallasid. Mahl voolas läbi tõrre põhja tehtud aukude kogumisnõusse. Tõrre põhja jäänud kleepuvad kestad, seemned ja varred koguti kokku ja pandi suurde kotti, et hiljem veel neisse jäänud mahl välja pressida. Seejärel jäeti mahl käärima ja settima; see protsess toimus mõistagi suurtes lahtistes savinõudes. Viimaks valati vein kõrgetesse koonusekujulise põhjaga kannudesse, mis pitseeriti kinni ja tähistati sedeliga, millele oli märgitud joogi valmistamise koht ja aasta. Seejärel pandi vein hoidlasse, kui see just ei olnud mõeldud koheseks kasutamiseks. Sel hetkel nähti taas vihatud kirjutajat, kes oli juba varem kokku lugenud viinamäelt toodud marjakorvid, üles märkimas veinikannude arvu maksukogujate kasuks ja talupoja vaikseks nördimuseks.

Nüüd aga käsitleme veel üht iseloomulikku ala, millega talupoeg endale elatise hankimiseks tegeles.

Kui kõrgklass – sealhulgas ka vaarao – harrastas niisketel aladel ja soodes sportlikku jahipidamist ja kalapüüki, siis vaene talupoeg püüdis soodes kala ja linde selleks, et endal hinge sees hoida ning täita ülemate toidukambreid oma töö viljadega. Tavaliselt püüdis talupoeg kala õnge või harpuuniga, ehkki palju tulusam oli kala püüda unna või pajuvitstest punutud püünisega (see oli pudelitaoline püünis, millesse olid raskuseks pandud kivid) või puust raamile tõmmatud koonusekujulise võrguga, mida sai ühe käega käsitseda. Veelgi suurema saagi püüdmiseks kasutati traalimisvõrke, mida vedasid mitu meest. Osa saagist saadeti otsekohe lähimale turule, osa anti maaomanikule, suurem osa aga töödeldi kohapeal. Kalad lõigati lõhki, võeti sisikond välja, kalad siluti ära ning riputati postide otsa kuivama. Seejärel pandi kuivatatud kalad hoidlatesse ning söödi aastaajal, mil kala ei saanud püüda.

Rikkad põlastasid tavalise kaluri rohmakat varustust ning kasutasid kalapüüdmiseks ainult oda. Samal põhjusel kasutasid rikkad ka linnujahil, millega nad tegelesid üksnes ajaviiteks, viskenuia ehk bumerangi. Kui uskuda kujutisi hauakambrites, siis seisis jahipidaja elegantses poosis oma papüürusest paadis ning heitis bumerangi eksimatu osavusega saagi suunas. Tagasihoidlik linnupüüdja aga, kes pidi varustama oma isanda toidulauda metslindudega, püüdis neid vähem elegantsel, kuid tunduvalt tulemusrikkamal viisil. Vahel kasutas ta väikesi kidadega lõkse, sagedamini aga suuri püünisraudadega võrke. Võrk laotati soisele alale, kuhu loodeti linde maanduvat, ning selle juures pidi olema viis või kuus, vahel aga isegi kümme või kaksteist meest. Nad pidid olema tugevad ja suutma kiiresti tegutseda, sest vaid nii sai püük õnnestuda. Ühe korraga võidi kinni püüda kakskümmend või isegi nelikümmend suurt lindu, enamasti hane. Linnud võeti ükshaaval võrgust välja, enamik neist pandi neljakandilistesse puuridesse ning viidi külaturule või peremehe linnuaeda. Teine osa lindudest aga tapeti kohe, kitkuti paljaks, seoti omavahel kokku ja saadeti maaomaniku kööki.

Niisketel sooäärsetel maatükkidel, kus vohas metsik rohi, karjatati loomi. Neid valvasid karjused, kelle elu oli kõigist maatöölistest kahtlemata kõige viletsam. Karjused olid karm ja poolmetsik rahvas, ebameeldiva välimusega: mõned neist olid kiilad, mõned harjamata juuste ja habemega. Halva toitumuse tõttu olid mõned neist pundunud, mõned aga kõhnad ja kidurad. Nad kõik olid pidevalt kurnatud raske töö, viletsa toidu ning oma elupaiga halva õhu tõttu. Karjus elas koos oma loomadega sooserval, tal ei olnud tavalist maja ning öösel leidis ta varju viletsas kõrkjaonnis, kuhu paigutas kogu oma maise varanatukese: magamismati, savist veekannu ja leivakorvi. Ta liikus koos loomadega ringi ega tohtinud neid silmist lasta, sest kui midagi juhtus – varastati härg, lehm jäi haigeks või vasikas sündis surnult –, aeti kõik alati tema süüks ning teda peksti julmalt, võidi aga veelgi hullemini karistada.

Eelnevatel lehekülgedel vaatlesime Egiptuse talupoja elu üksnes epigraafilise ja arheoloogilise materjali põhjal, millest oli juttu peatüki alguses. Nüüd aga asume käsitlema kirjanduslikke allikaid, meieni säilinud talupoegade kaasaegsete kirjutisi, ning vaatame, mida nad jutustavad talupoegadest ja nende elust. Seda pole kuigi palju. Lugejal pole mõtet oodata midagi, mis sarnaneks Hesiodose „Tööde ja päevade” või Cato, Varro ja Columella põllumajanduslike traktaatidega. Meid huvitavat küsimust käsitlevad kirjanduslikud allikad on ülimalt napid. Ning kui välja arvata lugu deklasseerunud preestrist, kes hakkas talupojaks (sellest tuleb juttu edaspidi), on nad kõik ka ülimalt eelarvamuslikud, kuuludes kirjanduse hulka, mida nimetatakse „tendentslikuks ehk eesmärgikindlaks kirjanduseks” – see tähendab, et nad kirjutati varjatud, kuid kindla eesmärgiga. Nende sihiks oli taevani ülistada kirjutaja elukutset ning halvustada kõiki teisi alasid, ergutamaks noort õpilast olema hoolikas ja saama kirjutajaks, mis pidi kompenseerima kõiki tema pingutusi.

Sellesse žanrisse kuulub „Elukutsete satiir”, mis pärineb Keskmise riigi perioodist või veelgi varasemast ajast. Keegi Duaf või Duaf-Heti (mõnes raamatus kannab ta ainult nime Heti) viib oma poega pealinna, et panna ta seal riiklikku kirjutajate kooli. Teel kirjeldab ta nende inimeste viletsat elu, kes teevad muid töid peale kirjutaja oma. Talupoegade kannatustest jutustab ta oma pojale järgmiste sõnadega:

Talupoeg kurdab kogu aeg,

tema hääl on kare nagu varese kraaksumine.

Tema sõrmed ja randmed mädanevad ja lehkavad väga vastikult.

Ta on väsinud mudas seismisest,

tema riided on räbaldunud ja lapitud.

Ta elab sama hästi kui see, kes elab lõvide seas;

haigena lamab ta niiskel maapinnal.

Kui ta lahkub põllult ja jõuab õhtul hilja koju,

on ta kõndimisest kurnatud.

[---]

Linnupüüdja tunneb end viletsasti,

kui ta seisab oma postil lindude seas.

Kui parved lendavad temast mööda,

hüüab ta: „Kui mul vaid oleks võrk!”

Kuid jumal ei anna talle seda

ja ta on iseenda peale vihane.

[---]

Las ma räägin sulle ka kalurist,

kelle olukord on veelgi hullem.

Ta töötab jõe kaldal, kesk krokodille,

ning kurdab alatasa.

Ja ometigi ei saa ta öelda: „Seal on krokodill”,

sest hirm on muutnud ta pimedaks.

Tulles välja kiirelt voolavast veest,

hüüab ta: „See on jumala tahe!”

Niisugune pilt on kahtlemata üle paisutatud, kuid vaatamata tugevatele retoorilistele liialdustele on selles kindlasti ka suur osa tõtt. Igal juhul väljendub siin Duafi halvustav suhtumine talupoegadesse, tema sügav põlgus selle vaese rahva vastu, tänu kelle lakkamatule tööle elasid tema, tema lähedased ja kogu Egiptuse rahvas külluses. Meil on igati alust arvata, et Duafi põlgust jagasid tema seisusekaaslased ja ülemad (Duaf oli tüüpiline keskklassi esindaja), sest vanaaja talupoja olukord oli vägagi sarnane tänapäeva fellahi omale, keda kuni monarhia kukutamiseni Egiptuses 1952 halvustasid tema peremehed ja ülemad, alandades ta kariloomade tasemele ning koheldes teda vastavalt.

Vanast Egiptusest on meieni jõudnud papüürused didaktiliste tekstidega, mida Uue riigi ajal kasutati kirjutajate õpetamiseks. Neis käsitletakse paljusid teemasid, rõhutades eriliselt kirjutaja karjääri häid külgi ning kõigi teiste elualade hädasid ja probleeme. Meie jaoks on huvitavad hoiatused, mida jagatakse kirjutajast õpilasele talupoja viletsa elu kohta. Põllutöö oli tõepoolest raske, kahjurid võisid hävitada saake, veohärjad võisid kurnatusest surra või mudasse uppuda, kuid maksukogumine jätkus siiski armutult. Kuulakem, mida räägib vanaaja õpetaja:

Hakka kirjutajaks. Nii pääsed sa kurnatusest ja oled kaitstud igat liiki raske töö eest.See säästab sind kõpla ja kirka kandmisest, nii et sa ei pea tassima korvi. See päästab sind adra ja igasuguse vaevarikka töö eest.

Las ma meenutan sulle talupoja viletsust, kui ametnikud tulevad saagi pealt maksu määrama, poole tema viljast on aga ära viinud maod ja ülejäänu ära söönud jõehobu. Õgarditest varblased toovad talupojale häda kaela. Vili, mis ta kogus aita, on samuti läinud, selle viisid ära vargad. Ta ei suuda maksta võlga laenuks võetud härgade eest ning härjad on surnud, kurnatuna liigsest kündmisest ja viljapeksust. Ning just sel hetkel saabub jõe kaldale kirjutaja, keda saadavad keppidega orjad ja palmiokstega nuubialased. Nad ütlevad: „Näita oma vili ette!” Kuid seda ei ole ja talupoega pekstakse armutult. Ta seotakse kinni ja tema pea pistetakse tiiki, seejärel aga kastetakse ta üleni vette. Tema naine seotakse tema silme all kinni ja tema lapsed pannakse ahelaisse. Kirjutaja aga kamandab neid kõiki. Sellele, kelle töö on kirjutamine, ei määrata makse, ta ei pea midagi tasuma. Jäta see hästi meelde.

Teine õpetaja jätkab kiretult sama teemat:

Las ma kirjeldan sulle, kuidas elab maaharija, selle teise raske elukutse esindaja.

Üleujutuse ajal saab ta läbimärjaks, aga ta peab ikkagi kasutama samu tööriistu. Ta veedab päeva oma tööriistu valmistades ja parandades ning öö nööre punudes. Isegi lõunasöögi ajal töötab ta põllul. Ta varustab end põllule minekuks, nagu oleks ta sõjamees. Nüüd laiub üleujutusest vabanenud maa tema ees ja ta läheb endale härgi muretsema. Kui ta on karjusele mitu päeva peale käinud, saab ta oma härjad viimaks kätte. Nii pöördub ta nendega tagasi ja leiab neile põllul koha. Koidikul läheb ta härgi otsima ega leia neid sealt, kuhu ta nad jättis. Ta kulutab kolm päeva loomi otsides ja leiab nad mudasse kinni jäänult, surnult; pole enam ka rakendit, sest šaakalid on sellegi nahka pistnud!

Ta kulutab palju aega vilja kasvatamisele, kuid madu roomab tema järel ja sööb ära viljaterad niipea, kui need maha kukuvad. Ning nii läheb tal kolm külvi järjest, mida ta külvab laenatud seemnega.

Vaatamata tugevale kallutatusele ei saa neid tekste siiski võtta vaid kui kirjutajahariduse propagandat, mis on täiesti elukauge. Talupoja elu tähendas tõepoolest pidevat vaevanägemist, vaesust, haigusi ja ülimat ebakindlust. Talupojad sõltusid nähtustest, mille üle neil ei olnud mingit kontrolli ning mida nad ei suutnud ka mõista: liiga suured või liiga napid üleujutused, rünnakud, kodusõjad, riigipöörded. Viimaks sõltusid talupojad täielikult oma peremeeste tahtest ning – mis veelgi hullem – peremehe käsilaste armust. Viimased (nagu paljud nende seisuse esindajad tänapäevalgi) käitusid oma alamatega türanlikult, nagu jutustab meile järgnev Uue riigi ajast pärit kiri.

Üks mõisavalitseja kirjutab oma isandale, kroonimaade administraatorile Amenemopele ning teatab talle saagikoristuse edenemisest. See kiri on väärt, et seda tervikuna esitada, sest esiteks näitab see meile, kuidas üliinnukas ja kaval käsilane käitub talupoegadega. Teiseks aga pakub see elulist ülevaadet töödest, mida suures maamõisas tehti ning kuidas töölised nendega hakkama said.

Kõigepealt kuulutab kirjutaja oma pühendumust isandale ning palavat soovi täita tema korraldusi. Ta kinnitab, et maavalduse, maja, maa, inimeste ja loomadega on kõik kõige paremas korras ning vihjab selgelt, et kõik läheb nii hästi tänu tema edukale asjaajamisele:

Iga ülesande, mis mu isand mulle annab, täidan ma suurima innu ja raudse kindlusega. Ma ei lase isandal avastada minu juures ühtki viga. Minu peremehe maja on heas korras, tema teenritega on kõik korras, tema kariloomadega väljas on kõik korras ning ka veistega laudas on kõik korras; nad söövad iga päev loomasööta ning karjused toovad neile rohtu, et neid veel paremini toita. Isanda hobustega on kõik korras ning ma valvan selle järele, et neile antaks iga päev ettenähtud mõõt vilja, samas kui tallipoisid toovad neile iga päev soodest parimat rohtu. Ma annan neile iga päev rohtu ja jagan tallipoistele salvi, millega hobuseid kord kuus määrida, ning talliülem laseb neil kord kümne päeva jooksul traavi joosta.

See on alles sissejuhatus. Kirja autor jätkab vaikiva kiidulauluga omaenda võimekusele:

Saagikoristust kroonimaadel, mis kuuluvad minu isanda järelevalve alla, toimetatakse ülima hoolikusega. Kirjutan üles kõik eeslikoormatäied vilja, mis iga päev koristatakse, ja jagan korraldusi vilja peksuplatsile viimiseks. Peksuplats on juba valmis seatud nii, et sellel saaks peksta umbes 400 eeslikoormatäit vilja. Muuseas saadan ma keskpäeval, kui vili on kuum, kõik viljalõikajad järelnoppimisele, välja arvatud kirjutajad ja ketrajad, kes saavad oma igapäevase viljakoguse eelmiste päevade järelnoppimise varudest.

Ning ta lõpetab taas silmanähtava komplimendiga iseendale:

Ma annan saagikoristajatele iga päev leiba ja ma annan neile kolm korda kuus määrimiseks õli. Keegi neist ei saa toidu või õli pärast minu peale peremehele kaevata. See kiri on minu peremehe teavitamiseks.

On asjatu lisada, et tol ajal ei tuntud mingeid „kahepoolseid läbirääkimisi” töötingimuste ning peremehe ja tööliste suhete reguleerimiseks. Seega oli talupoeg täielikult peremehe meelevalla all, kes võis alamate suhtes ilmutada vastutust ja inimlikkust, kuid võis seda ka mitte teha.

Inimlik ja vastutustundeline oli Amenemhet, kes umbes 1950. a eKr valitses kümme aastat Oryxi provintsi Egiptuse keskosas ning oli kõigile oma alamatele õnnistuseks, kui uskuda sõnumit, mille ta laskis järeltulevatele põlvedele raiuda oma hauakambrisse Bani Hassanis:

Ma olin armulik, lahke ja alati kiidetud; isand, keda tema alluvad imetlesid. Ma ei solvanud kordagi lihtsa mehe tütart, ma ei rõhunud ühtki leske, ma ei lükanud kordagi endast eemale talupoega ega tõuganud endast ära ühtki karjust. Minu kogukonnas ei olnud ühtegi vaest, minu ajal ei kannatanud keegi puudust. Kui saabusid nälja-aastad, lasin ma üles künda kõik oma provintsi põllud kuni lõuna- ja põhjapiirini; ma hoidsin oma inimesi elus, jagasin neile toitu, nii et minu provintsis ei nälginud keegi. Ma andsin võrdselt nii lesele kui abielunaisele ja ei teinud oma andidega vahet väikesel ega suurel. Siis aga tulid suured Niilused, mis andsid rohkesti nisu ja kõiki häid asju, kuid ma ei tõstnud saagilt kogutavaid makse.

Kohtame kõrgel positsioonil olnud inimesi, kes kiidavad iseennast selle eest, et nad andsid „näljasele leiba, janusele vett, paljale riideid” ning olid „lesele vennaks, orvule isaks ning inimeseks, keda kõik alamad armastasid”. Üks kõrge aukandja teatab: „Ma sõidutasin oma laevas neid, kellel polnud paati.”

Kuid kuivõrd peaksime me uskuma neid teateid lahkest ja armulikust käitumisest? Me ei tea seda ega saagi kunagi teada. Suhtugem neisse heatahtliku kahtlusega. Nii mõnegi mõistliku ja lahke peremehe häid kavatsusi võisid kahtlemata põrmustada tema käsilased ja ülevaatajad, kes lipitsesid ülemuste ees ja maksid kätte oma alluvatele; Amenemope mõisavalitseja oli just üks niisugustest.

Talupojale maksti palka põllusaadustes, sest metallraha ei kasutatud Egiptuses kuni kreeklaste saabumiseni. Palk ise oli aga pigem almus, millest piisas üksnes kuidagimoodi äraelamiseks: veidike ihne käega jagatud vilja, millele vahel lisati väheke õli. Talupoeg võis end pidada õnneseeneks, kui talle anti aeg-ajalt pidupäevade puhul kann õlut. „Pisike viljavihk päevas on kõik, mida ma oma töö eest saan,” ütleb vana talupoeg, lõigates sirbiga pikki viljavarsi. Niisuguse näljapalgaga vireles talupoeg ja tema perekond pidevalt ülima vaesuse ja äärmise puuduse piiril. Mõistagi oli tal võimatu midagi säästa, et oma elutingimusi parandada. Ometigi oodati talupoegadelt, et nad paneksid osa oma vaevaga koristatud viljast kõrvale maksude maksmiseks. Pole siis ime, et sageli ei suutnud nad oma maksukohustusi täita.

Maksukogujad kohtlesid võlgu jäänud talupoegi jõhkralt. Neid peksti, seoti kinni ja visati vette, sama tehti ka nende pereliikmetega. Hauakambrite seintel kujutatakse sageli maksuvõlglaste nuhtlemist. Õnnetu talupoeg võeti alasti ning tõmmati pikali või seoti posti külge, seejärel aga peksti sõna otseses mõttes poolsurnuks. Stseeni elavdamiseks kujutatakse sageli ka õnnetu mehe naist, kes asjatult põlvili armu palub.

Äärmusi, millesse maksukogujad oma julmuses laskusid, kirjeldab üks Rooma valitsusaja algusest pärit tunnistaja, kes nägi kõike oma silmaga:

Hiljuti määrati üks isik meie piirkonda maksukogujaks. Kui mõned maksuvõlglased, kes olid võlgadesse sattunud, mõistagi vaesuse tõttu, põgenesid kohutavate tagajärgede ja talumatute karistuste hirmus, lasi ta nende naised, lapsed, vanemad ja teised sugulased jõuga kinni võtta. Ta lasi neid peksta, piinata ning solvas ja alandas neid igati, et nad kas ütleksid talle, kuhu nende sugulased põgenesid, või maksaksid nende eest võlad ära. Kuid need ei saanud esimest teha seetõttu, et ei teadnud, kuhu mehed läksid, teist aga seetõttu, et olid sama vaesed kui põgenikudki. Ning nii jätkas maksukoguja nende karistamist, vaevates nende kehi piinapingil piinariistadega, viimaks aga hukkas nad äsjaleiutatud hukkamisviisil. Ta lasi suured korvid täita liivaga, sidus need tohutud raskused inimestele kaela ja ajas nad kokku turuplatsile. Kui nad nüüd kukkusid kõigi kohutavate karistuste tagajärjel surnult maha, nägid möödakäijad neile selga pandud raskusi, tuult, päikest ja nende häbi ning pealtvaatajad kannatasid juba ette piinade tõttu, mis nendegi jaoks varuks olid. Mõned inimesed, kelle meeled mõistsid toimuvat paremini kui nende silmad, tundsid end juba teiste inimeste kehades piinatavat ning kiirustasid lõpetama oma elu mõõga, mürgi või nööri abil, leides, et nende traagilises olukorras on suur õnn surra piinadeta. Teised, kes ei olnud endalt ise elu võtnud, rivistati üles samas järjekorras nagu päranduse jagamise puhul: kõigepealt lähimad sugulased, nende järel järgmised ja järgmised, ning selles järjekorras nad ka hukati. Ning kui sugulasi enam polnud, siis laiendati karistust naabritele, vahel aga ka küladele ja linnadele, mis jäid kiiresti elanikest tühjaks ja jäeti maha, sest inimesed lahkusid kodudest ja läksid paikadesse, kus arvasid, et võivad kinnivõtmisest pääseda.

Selle lõigu autor Alexandria Philon (Erilistest seadustest, 3, 30; 159–162) kahtlemata liialdab, kuid ometi pole tema traagiline jutustus päris fantaasia vili. Paljudes teisteski Kreeka-Rooma perioodi allikates kirjutatakse maksukogujate kohutavast julmusest, millega koheldi kättesaamatute võlgnike süütuid ja kaitsetuid sugulasi, eriti naisi, lapsi ja vanureid. Tegelikult oli see teada juba Uue riigi ajal (vaata näiteks eelpool toodud teksti kirjutaja ametist).

Kuid maksud polnud talupojale sugugi kõige rängem koorem. Oli veel teoorjus. See seisnes pealesunnitud riiklikes töödes, mille eest palka ei makstud ning mis olid talupoegadele kohustuslikud (samuti teiste elukutsete esindajatele, kuid tunduvalt vähemal määral). Igal ajal võidi neid kutsuda appi teatud töödele, nagu teede ehitus ja korrashoid, niisutuskanalite, tiikide ja lüüside kaevamine või suurte rajatiste, templite ja püramiidide ehitus. Samuti võidi neid rakendada sõjaväe teenistuses või kaevandustes ja karjäärides, kui seal vajati lisatööjõudu. Juba aegade hämarusest on Egiptuses niisugustel puhkudel talupoegadelt teokohustust nõutud, kuni see aastal 1889 vähemalt paberil tühistati, ning sedagi mitte inimlikel kaalutlustel, vaid poliitilistel põhjustel.

Ainsad talupojad ja muud töölised, kes olid teoorjusest vabastatud (teoreetiliselt, kuid mitte alati tegelikult), olid selliste templite alamad, millele oli kuninga korraldusega antud erilised privileegid ja puutumatus: üks neist oli personali vabastamine teoorjusest. Niisuguseid puutumatuse dekreete jagasid Vana riigi vaaraod (alates 4. dünastia rajajast Snofrust u aastal 2600 eKr); neid anti ka Esimesel vaheperioodil, Uue riigi ning Hilise riigi ajal. Kuid sageli jäid need kuninglikud käskkirjad vaid paberile; riigiametnikud ja volinikud ei arvestanud tihtipeale korraldusi, mis vabastasid templi personali (kellest suure osa moodustasid talupojad) maksudest ja teoorjusest.

Üheks kuningas Horemhebi (u 1300 eKr) dekreedi eesmärgiks oli teha lõpp õukonnaametnike ja armee ohvitseride omavolile ning meelevaldsele käitumisele, kui nad tõstsid vaarao nimel seadusevastaselt makse ja sundisid vabu kodanikke teoorjusse. Meil pole aga vähimatki ettekujutust, mil määral seda dekreeti rakendati; niipalju kui teame, võis see juba allakirjutamise hetkel üksnes paberile jäädagi.

Kui liigsed maksunõuded, abitöödele sundimised, peremeeste julmus, viletsad palgad ja kohutavad elutingimused muutusid väljakannatamatuks, pani lootuse kaotanud talupoeg tööriistad maha, hülgas perekonna, kodu ja põllud ning põgenes. Anachoresis ehk secessio, põgenemine põldudelt ja põllutöö hülgamine oli õnnetu Egiptuse talupoja viimseks pääseteeks. Põgenemisi tuli ette juba 12. dünastia alguses (umbes 2000 a eKr) ning need jätkusid Uue ja Hilise riigi ajal, erinevates oludes erineva intensiivsuse ja sagedusega. Talupoegade põgenemine sagenes Ptolemaioste ajal ning omandas hirmuäratava ulatuse roomlaste võimu all, mil mõne maakogukonna liikmeskond kahanes vaid paari inimeseni. Nendest moodustasid enamiku vanurid, naised ja lapsed, kes ei suutnud maaharijatena kuidagi põgenikke asendada. Mõned külad jäid aga täiesti tühjaks. Nii riiklik kui ka kohalik ametnikkond kasutasid anachoresis’ega võitlemiseks nii läbirääkimisi kui ka vägivalda, kuid enamasti ei suutnud nad seda takistada. Valitsuse mure oli igati põhjendatud, sest põgenemised kahandasid tõsiselt Egiptuse tööjõudu. Samas tähendas põldude mahajätmine seda, et suured viljakad ja tootlikud maatükid jäid sööti, sellel olid aga maa majandusele vägagi tõsised tagajärjed. Anachoresis põhjustas ka sotsiaalseid tagasilööke, kuna mõned põgenikud otsisid varjupaika soodes ja kõrbes või rändasid leivatükki kerjates külast külasse. Teised ühinesid, moodustasid röövlijõuke ning ründasid kaitsetuid üksildasi külasid ja teekäijaid, eriti väheasustatud piirkondades. Paljud põgenikud siirdusid aga väikestesse või suurtesse linnadesse, kus lootsid jäljetult kaduda anonüümses vaeste ja varatute massis. Varsti muutusid nad kaltsakatest kerjusteks ning seal kaotame meiegi nad silmist.

Siinkohal tasuks vaadelda, milline oli koht ja inimesed, kelle õnnetu talupoeg põgenedes hülgas.

Ta võis elada karjuse moodi kõrkjaonnikeses kõrbe serval selle põllulapi lähedal, mida ta haris. Suurema tõenäosusega oli aga tema koduks (nagu enamikul temasarnastel) mudast või päikese käes kuivatatud toortellistest ehitatud lagunev maja väikeses mahajäänud külas, mis oli sageli põldudest üsna kaugel.

Kõik talupoegade külad olid üksteisega sarnased ning erinesid kahtlemata üsna vähe tänapäeva Egiptuse küladest. Tüüpiline küla oli ilma igasuguse korra või süsteemita ehitatud hallide majalobudike kogum, mille vahel kulges kitsaste, käänuliste, mornide tänavate ja umbteede rägastik. Nimetus „majad” on siinkohal tinglik, sest tegelikult polnud need enamat kui räpased osmikud, millel oli üks korrus, längus ukseava ning puudusid aknad. Enamasti oli majas ainult üks tuba, vähestes ka kaks, mis olid läbikäidavad. Katus tehti palmilehtedest ja okstest või kõrkjatest ja õlgedest. See oli nii hõre ja madal, et kui keskmist kasvu mees end ettevaatamatult sirgu ajas, võis ta peaga katusesse augu torgata. Põrandakate puudus, selle asemel oli kõvaks tambitud maapind, harva kuiv, alati must ja haisev, sest terve hulk mehi, naisi, lapsi ja loomi magas öösel läbisegi kitsas ja räpases osmikus. Herodotos oli rabatud, nähes, et Egiptuses elavad inimesed koos loomadega samas ruumis (Hdt, II, 36).

Osmikus polnud mingit arvestatavat mööblit: ei toole ega laudu, üksnes paar õlematti magamiseks, savist veekann, mõned rohmakad savinõud ning korv leiva ja vilja säilitamiseks, mis küll alati ei õnnestunud, sest nii maja kui ka tervet küla ründasid pidevalt hiirte ja rottide hordid. See oligi kõik, mida talupoeg vajas või õigemini küll see, mida ta sai endale lubada. Kõik see oli niivõrd väärtusetu, et juhul, kui majal oli uks, seisis see päeval ja ööl lahti, sest talupoja maise vara nappus hoidis edukalt vargaid eemal.

Tagumises nurgas oli põrandal kiviplaat tuleasemeks, suits väljus katuseaugu kaudu selle kohal. Põrandat katsid lehkavad jäätmed ning loomade ja isegi inimeste väljaheited, kui uskuda Herodotost, kelle tähelepanekute kohaselt rahuldasid egiptlased oma loomulikke vajadusi maja sees. Niisugune jälgilt haisev räpasus meelitas ligi parvede viisi kärbseid, mis ilmselt ei häirinud talupoegi küll rohkem kui tänapäeva fellaheid. Igal juhul ei saanud tööga hõivatud majaperenaine sugugi mitte alati jätta oma igapäevaseid toimetusi sinnapaika, et korjata prahti põrandalt üles ja visata see ukse taha või tänavale. Kui ta aga seda tegi, eraldas ta kõigepealt prahi hulgast loomade väljaheited, mida kasutati kütusena.

Seetõttu võis kõveratel ja hämaratel külatänavatel, kus vedeles küll igasugust sodi ning kus mudase ja roiskunud vee loikude vahele kogunes kuhjade viisi rämpsu ja prahti, vaid harva näha sõnnikuhunnikuid. Küla lapsed kogusid iga päev tänavatelt eeslite, härgade, lehmade ja lammaste mõnikord veel sooje, niiskeid ja lehkavaid väljaheiteid. Üleni sõnnikuga koos, liikusid lapsed ringi, võtsid väljaheited kühvliga üles ja asetasid korvi, mida kandsid pea peal, kusjuures kõike seda tehti suure hoole ja sihikindlusega. Herodotos oli neid ilmselt näinud, kui ta kirjutas, et egiptlased „korjavad käsitsi sõnnikut” (Hdt, II, 36). Tegelikult korjavad tänapäeva Egiptuses lapsed samamoodi tänavatel loomade väljaheiteid ja panevad need korvi, mida kannavad pea peal. Kodune sõnnik segatakse laste poolt korjatuga, tambitakse ja tehakse seguks, sellest vormitakse omakorda „koogid”, mis pannakse päikese kätte kuivama. Kuivi „sõnnikukooke” kasutas talupoeg kütteks.

Igas külas oli tiik, tänapäeva Egiptuse külade tüüpiline birkah, hallikasrohelise, haisva ja ebatervisliku veega mudane veekogu, millest loomad jõid ja kust naised ammutasid vett koduse majapidamise jaoks. Selle kõrval oli alati prügimägi ja muidki jäätmehunnikuid, mida rüüstasid pistrikud, raisakotkad, koerad ja sead, kes neis toidu otsingul tuhnisid.

Olukorras, kus puudusid kõige elementaarsemadki hügieenitingimused, kujunesid külad jälkideks haigusepesadeks. Samad endeemilised haigused, mille käes kannatasid Egiptuse ülemkihid, tabasid tunduvalt raskemini külaelanikke. Talupoeg oli haigustele kergeks saagiks, sest tema immuunsussüsteem oli tugevalt kahjustatud raske töö, viletsa toidu, ülima vaesuse ja pideva muretsemise tõttu; oma osa oli selles ka lakkamatul võitlusel ellujäämise nimel, ebatervislikel eluviisidel ja räpasel külal, kus ta elas.

Talupoegade seas vohas silmapõletik, mida põhjustasid peen liiv ja õhus lendlev tolm, tugev päikesepaiste, kärbseparved, pidev mustus ja vähimagi isikliku hügieeni puudumine. Küla oli täis igas vanuses inimesi, kelle silmad olid rähmased, kes olid ühe silmaga või pimedad, kellel oli silmalaugude põletik või mädanik.

Esines ka suuri bilhartsioosi (skistosomoosi) puhanguid. See on tõbi, millesse talupoeg haigestus kõndides mudas, tiikides või seisvas kanalivees, kus leidus teatud liiki veetigusid, nakkusbakterite kandjaid. Haigus põhjustas kroonilisi tervisehäireid, aneemiat ja raskeid komplikatsioone. 20. sajandi 50. aastatel kannatas selle all 95% fellahitest ning kahtlemata oli see protsent veelgi kõrgem vaaraode ajal, mil talupojad ei teadnud midagi isikliku hügieeni ja tervisekaitse nõuetest.

Levinud oli ka hepatiit ehk maksapõletik. See haigus võtab inimeselt eluks vajaliku energia, sunnib teda pidevalt lamama ning muudab ta kergeks saagiks kõigile haigustele, sest kahjustab inimese loomulikku kaitsesüsteemi.

Sageli esines drakunkuloosi (Guinea usstõbe), millesse nakatuti, juues vesikirpudega saastunud vett. Tagajärjeks olid kuni 80 cm pikkused ussid, kes elutsesid naha all, tekitades valusaid paiseid ja rohkesti muid haigusi.

Talupoegade peatoidus (ja sageli ainus toit) oli leib. Jahu, millest seda küpsetati, oli ebaühtlane, jäme ning sisaldas palju tolmu, liiva ja muud saastet. Talupoeg ei mälunud leiba korralikult läbi, vaid pigem hammustas ja näris seda täie jõuga. Aja jooksul kulutas mustus kõige tugevamadki hambad, nii et paljudel vanuritel olid hambad nagu hobustel kuni igemeteni kulunud.

Järgmiseks hädaks oli düsenteeria, mis vaevab Egiptuse linnade ja külade elanikke tänapäevani. Samuti on täheldatud, et kuna Egiptuse talupojad käisid enamasti paljajalu, oli neil palju jalavigastusi ja -haigusi.

Ruuminappuse tõttu ei saa me üles lugeda kõiki Egiptuse talupoega ja lihttöölist vaevanud haigusi, sest nimekiri tuleks liialt pikk.

On märgitud, et riiklikes kaevandustes ja karjäärides töötavatel töölistel oli oma ravitseja või vahel isegi „spetsialist”, kes oskas anda abi skorpioni hammustuse korral. Kuid pole vähimaidki tõendeid selle kohta, et mõni võimukandja, vaaraost külavanemani, oleks üldse mõelnud talupoegadele mingit arstiabi pakkuda. Kuigi niisugune argumentum ex silentio7 on mõistagi kaheldav ja nõrk, julgeme siiski väita, et selles suhtes ei võetud tõesti midagi ette ning kui talupoeg jäi haigeks või temaga juhtus õnnetus, pidi ta ise endaga toime tulema. Väga tõenäoliselt lasi ta enamikul juhtudel lihtsalt loodusel teha oma tööd. Ta võis ka kasutada tundmatu päritoluga traditsioonilisi ravimeetodeid, mida nagu tänapäevalgi antakse põlvest põlve suuliselt edasi. Juhul, kui tal õnnestus leida midagi, millega tasuda, võis ta pöörduda kohaliku või rändravitseja poole. Nii üks kui teine vaatas kõigepealt oma ravimiraamatut ning seejärel soovitas määrida mädanevat haavandit traditsioonilise seguga köömnetest ja kassi väljaheitest või juua kirjutaja uriinist ja härja sapist segatud jooki. Ravitseja kinnitas kergeusklikule talupojale (kellele, nagu ka tänapäeva fellahile, meeldisid arsti ettekirjutused), et nende ravimite mõjusust on proovitud tuhandeid kordi.

Talupoja kannatusi ja vaevu annab lühidalt edasi kirjavormis jutustus, mis koostati Uue riigi lõpus, umbes aastal 1100 eKr. Selles on juttu ametist tagandatud Heliopolise preestri Wermai seiklustest ja elu keerdkäikudest. Preester ise on aga samal ajal nii jutustuse autor kui ka selle kangelane. Pärast ametist tagandamist ja linnast pagendamist rändab Wermai mööda maad ringi. Viimaks asub ta elama Niiluse läänekaldal suures oaasis asuvasse vaesesse külla, kus teenib elatist põllumehena: tema maatükk on kõrbe serval ning on pooleldi muld ja pooleldi liiv. Koha valitsejaks on jõhker ülevaataja (omdah ehk tänapäeva Egiptuses külavanem) ja tema julmad käsilased. Kohalikud talupojad elavad rasket ja haletsusväärset elu, paljud neist nälgivad. Jutustuse autor pole ise kuu aega ühtegi viljatera näinud. Kes iganes pöördub ülevaataja poole mõne palvega, see aetakse kohe minema; kes aga julgeb kaevata, seda püüavad ülema käsilased meelituste ja keelitustega vaigistada. Ülevaataja ise ei kõhkle andmast kaebuste lõpetamiseks tühje lubadusi. Rahvale on peale sunnitud kõikvõimalikud piirangud. Natuuras makstav palk on väike. Samas üritavad võimukandjad talupoegadest veelgi rohkem välja pressida, jagades neile liig väikesi viljaportsjoneid ning makstes neile palka valemõõtude järgi. Wermai jutustab mõõdust, mis oli silmanähtavalt „lühem”: nimelt oli see tervelt kolmandiku võrra väiksem, kui oleks pidanud.

Maksud on väljakannatamatud ning need, kes ei suuda oma osa tasuda, heidetakse vanglasse. Ka Wermai on hädas, sest maksud on liiga kõrged ja tal ei õnnestu neid õigeks ajaks kokku saada. Kurikaval ülevaataja kaebab Wermai kohalikku kohtusse ning süüdistab teda maksude tasumisega viivitamises. Olukord muutub lootusetult halvaks ning ahastuses katkestavad talupojad saagikoristuse, hülgavad isegi parimad põllumaad ja põgenevad. Külavanem on võimetu, ta ei saa midagi teha põgenike kinnipidamiseks ning „mässajate” taas adra taha sundimiseks.

Võimalik, et aeg-ajalt tekkisidki sotsiaalsete rahutuste perioodid, mil alaliselt rõhutud ja tõrjutud, puudustkannatav tööliskond ei suutnud enam viletsust välja kannatada ning valas oma tundeid välja vägivallatsedes, röövides, laastates maad ning pöörates vaeste ja rikaste elukorralduse pahupidi:

Vaata, Niilus ujutab üle, aga keegi ei künna sellepärast,

igaüks ütleb: „Me ei tea, mis riigis on juhtunud.”

Vaata, südametes on vägivald ja taud laastab maad,

kõikjal voolab veri ja valitseb surm.