Читать книгу Piraatpruut - Shannon Drake - Страница 6

Kariibi meri

Piraatide vetes

1716

„Kahurid vähemuses, purjed vähemuses, mehed vähemuses... neetud! Kurat võtaks seda kõike! Pöörake laev ümber ja tõstke kiirust. Täispurjed!” hüüdis Logan Haggerty hambaid kiristades, silmad kissis, raev teda peaaegu pimestamas, kui ta põrnitses nende poole suunduvat piraadilaeva.

„Kapten, meil on täispurjed ja tohoo tonti! me ju püüame teda praegu ümber pöörata,” kinnitas Logani esimene maat Jamie McDougall. Jamie oli vana merekaru, aus kaubalaevnik, keda mõjutati laevastikku astuma, sealt oli ta edasi liikunud piraatlusse, saanud seejärel andestuse ja naasnud kuninga teenistusse. Kui kusagil oli mõni trikk, mida soolase vee peal mängida, siis Jamie teadis seda.

Kui oli moodus piraadi eest põgeneda, teadis Jamie ka seda.

Kui nad peavad aristokraatia ahnuse ja egoismi pärast uppuma, noh, Jamie teaks seda samuti.

Logan oli hertsogit informeerinud, et selles piirkonnas liiguvad piraadid, ja selgitanud oma ebasoodsat olukorda, tingitud piisava inimjõu puudumisest pardal, juhul kui nende laevale kallale tungitakse. Samuti oli ta selgitanud, et nende lasti raskus mõjutaks drastiliselt laeva kiirust ja manööverdamisvõimet.

Kuid hertsog polnud hoolinud.

Loganil oli kümme kahurit.

Piraadilaeval oli kakskümmend, mida ta võis kergesti üle lugeda, võib-olla rohkemgi, ja Logani pikksilm kinnitas talle, et piraadi aluse meeskond ületas tema oma vähemalt kahe tosina mehe võrra.

Tema reisis kaheteistkümnelise meeskonnaga.

Laev, mis neile lähenes, kandis veripunast lippu ja oli tõeliselt ilus. See oli purjesõjalaev, uhke ja kiire, libisedes üle lainete niisama sujuvalt, nagu hõljuks läbi õhu. Laeval oli kitsas süvis ja ta sai madalikel suuremate laevade eest kergesti põgeneda. Logan võis näha, et laev oli heas korras. Suuremate kahurite kõrval, mis nende suunas sihtisid, paistis ülemisel tekil alusele tõstetud pöördkahurite rida ja neid torusid oli palju.

Laev oli lausa iludus ning kohandatud kuritegelikuks eluks. Kolm masti, kui paljudel purjesõjalaevadel oli vaid peamast, ning purjedega, mis püüdsid kergeimatki tuult. Abipaadid paiknesid pöördkahurite taga, lubamata nõrkusele mingit ruumi. Laev oli väike, uhke ja tugev.

Logan oli teadnud ka varem, et parem oleks piraatide vetesse mitte tulla, kuid uhkus oli teda tagant sundinud.

Jah, tema eneseuhkus oli teda sundinud isegi rohkem kui aadlik, keda ta põlgas ning kes oli teda ahvatlenud sellele hulljulgele merereisile, hoolimata tema algsest ägedast keeldumisest ülesanne vastu võtta.

Ja kuidas oli hertsogil see õnnestunud? küsis Logan endalt pilkavalt. Eks ikka Cassandra pärast.

Armas Cassandra. Ta oli olnud kindel, et suudaks võita naise armastuse, kui tal oleks vaid küllalt raha. Logani vereliin oli piisavalt aristokraatlik, kuid tema majanduslik olukord kaugelt liiga vilets, et Cassandrat endale tahta. Aga kui ta selles missioonis edu saavutaks, saaks ta võidukalt naasta ja tagasi võita kõik, mida tema perekond oli kaotanud. Ei, mis oli neilt röövitud. Kui ta suudaks merele väljakutse esitada ja selle teekonna edukalt sooritada, oleks ta midagi väärt. Cassandra oli oluline auhind, kui ta saavutaks edu selles kaelamurdvas julgustükis tuua Asiopia templi kuld Virginia kolonistidele.

Nüüd ta mõistis, et ta oli olnud tõepoolest narr. Ja miks? Mis oli naises sellist, mis oli teda meelitanud katsetama nii hulljulget ettevõtmist? Ta oli veetnud oma senise elu, teades, et peab ise endale teed rajama, ja ta oli tundnud nii libusid kui suurilmadaame. Ta oli nende kõigi vastu viisakust ilmutanud, kuid kunagi polnud ta tundnud niisugust tunnete tulva või tungivat soovi paigale jääda. Asi polnud selles, et Cassandra oleks olnud õrritaja või ahvatleja, et ta oleks esitanud nõudmisi või isegi ähvardanud valemänguga. See oli naer tema välkuvates, elavhõbedana säravates silmades, ta sõrmeotste kerge puudutus ning eelkõige ausus igas tema sõnas ja teos. Logan suudaks teda armastada; tõeliselt armastada. Muidugi oli siin ka rohkemat, mida ta võis oma südames tunnistada. Cassandra oleks tema jaoks ideaalne paariline. Ta oli lugupeetud ja rikka perekonna ainus laps. Kui Cassandra nimi on tema omaga ühendatud, saaks ta tagasi nõuda kõik, mis oli kunagi kuulunud ta perekonnale, ja Haggerty varanduse taas kätte saada. Cassandras oli olemas kõik, mida ta oleks võinud oma eluaegse partneri puhul soovida.

Logan ei saanud siiski süüdistada Cassandrat oma valmiduses selliselt riskida. Ta ei süüdistanud isegi tüdruku isa, kes tahtis oma ainsale lapsele üksnes kindlust.

Kui siin oli üldse mingit süüd, langes see eeskätt tema õlgadele.

Pilkav sisehääl nimetas teda valetajaks ja petiseks.

Ta oli öelnud, et purjetas teele sellepärast, et vajas raha, kuid see polnud täielik tõde. Ta oli alati innukas merele purjetama. Innukas leidma üht meest.

Ja see mees elas merel väljaspool seadust.

Logan väitis isegi, et ta otsis õiglust, mitte kättemaksu, kuigi endaga aus olles pidi ta tunnistama, et tema meeltes ja südames oli ka kättemaks.

Ta oleks pidanud rohkem kahureid kaasa võtma, ütles ta nüüd endale. Ta oleks pidanud rohkem mehi kaasa tooma, kuid võitluseks, mida ta lootis pidada, vajas ta mehi, keda saaks usaldada, ja niisuguseid mehi oli raske leida.

Sellegipoolest, kui tema praeguses täbaras olukorras saaks kedagi süüdistada, siis teda ennast.

Need olid meredel purjetamiseks ohtlikud ajad. Kui Inglismaa ja Holland olid olnud Hispaania ja Prantsusmaaga sõjas, nägid paljud niinimetatud piraadid end õiglases lahingus võitlejatena. Inglise laeval oleks ta olnud kas Prantsuse või Hispaania laeva meelevallas. Aga kui sõdivad pooled olid 1697. aasta rahuleppe sõlminud, pudenesid kaaperlaevad merele laiali.

Paljudel polnudki kohta, mida koduks pidada.

Paljudel polnud mingit soovi koju minna. Sõjapidamine merel oli muutunud elulaadiks.

Ja paljud nägid, et võib võita varandusi, kui mees on vapper, halastamatu ja valmis oma eluga riskima.

Mitte kunagi varem polnud Kariibi meri röövlitega nii ülekülvatud.

Logan kahetses kibedalt saatust ja kirus näruseid ahneid mehi, kes olid ta peibutanud talitama vastu oma parimat äratundmist.

Pagan neid võtaks, mõtles ta.

Ei.

Pagan teda ennast võtaks.

Ühtki meest ei saa viia sellisesse kohta, juhul kui ta ise oma käiku ei vali.

Nii palju siis kainest mõistusest ja eesmärgikindlusest. Ta oli langenud. Ja ta halastamatud soovid olid ka need tublid mehed, kes olid koos temaga, hukule määranud.

Temast saab siin, Kariibi mere lainetel, nende kõigi surma põhjus. Nad ei suudaks piraadilaeva eest põgeneda ja pagana kindlasti ei suuda nad teda uputada. Logan polnud argpüks, kuid ta polnud ka narr. Lihahimu ja ahnus tapavad ta ja, veelgi hullem, kõik need tublid mehed.

„Milord kapten?” küsis Jamie. „Mida sa käsid teha?”

„Me peame toetuma selle piraadi aule,” vastas Logan, teades, et peab ohverdama eneseuhkuse oma meeste elude pärast.

„Mida?” nõudis Jamie. „Piraatidel ei ole mingit au.”

„Jah, on küll. Rohkem kui paljudel arvatavatel suurtel meestel,” kinnitas Logan. „Tõmba lipp üles. Nõua läbirääkimisi. Ma alustan selle kapteniga läbirääkimisi.”

„Läbirääkimisi?” protesteeris Jamie. „Siin ei saa olla mingit läbirääkimist...”

„Kui ei saa, siis oleme surnud mehed. Tõmba meie lipp poolde masti. Ma räägin meid sellest välja,” ütles Logan.

„Tahad piraatide kapteniga kokku leppida? Ta ajab su vardasse.”

„Ei, kui ta tahab oma meeste lugupidamist säilitada,” rahustas teda Logan. „Jumala eest, mees, meil saab aeg otsa. Tee, nagu ma ütlen.”

Hoolimata Jamie protestist ja ettevaatlikest ilmetest tema meeste nägudel, olid nad kahekümne minutiga piraadilaeva parda kõrval ja ükski kahur polnud tulistanud. Logan seisis koos meestega tekil, vaadates piraadilaeva ilusat taglastust, samal ajal kui kaaperlaeva meeskond neile irvitades vastu vaatas, täiesti teadlikud, et jäme ots on nende käes.

Haardekonksud ja tugev köis sidus nad niisama tihedalt kokku kui intiimses embuses teineteisesse haakunud armastajad.

„Teie kapten, tublid mehed!” hüüdis Logan. „Kus on teie kapten? Ma nõuan teie kaptenit.”

„Sa nõuad?” pilkas üks puujalaga mees.

„Tõepoolest. Minu õigus on nõuda läbirääkimisi, ja mitte isegi siis, kui te olete piraadid, vaid just sellepärast, et te olete piraadid. Kui te keeldute, olete neetud ja hukkamõistetud ning te teate seda hästi.”

Logan oli arvestanud ebausuga, millele meremehed on altid, ja ta polnud eksinud. Pahur meeskond pomises omavahel vaikselt ja vaatas ebakindlalt üksteise poole.

Siis sammus läbi meestehulga kapten, sale noor mees puhtaksaetud lõua ja lopsakate tumedate juustega, mis kähardusid laiaäärelise, sulega kübara all. Tema kuub oli punasest sametist ja särk selle all valge kui lumi. Ta oli pikk mees, näojoontega, mis kuulusid pigem Kreeka raidkujule kui merel seiklevale võllaroale. Ta kandis suurepäraseid musti rautatud saapaid ja hoolimata oma välimuse elegantsist, astus ta enesekindlalt, kusjuures püstolid ja laia vöö vahele torgatud tupes nuga tähendasid asjalikkust, samuti pikk mõõk, mis rippus mehe küljel.

„Taevas hoidku, mehed, ärge laske sel härrasel end nii kiiresti relvituks teha. Ta püüab nutikalt omaenese nahka päästa,” noomis piraatide kapten ettepoole astudes. „Aga mitte isegi sellepärast, et läbirääkimine on tema väidetav õigus, vaid sellepärast, et ta end nii targaks peab, olen valmis endale aega võtma, et selle mehega mõni sõna vahetada.”

„Ükskõik, milline on sinu põhjus, olen selle eest tänulik, hea kapten...” ütles Logan, oodates kapteni nime.

„Mu lipp ütleb kõik,” vastas kapten. „Mind tuntakse kui Robert Punast.”

„Sa oled inglane,” märkis Logan, otsekui tahaks piraadile meenutada, et ta on rünnanud üht oma kaasmaalastest. Kuigi niinimetatud kaaperdamise päevad olid seljataga, ei pidanud paljud mereröövlid ikka veel oma kaasmaalastele jahti.

„Võin sulle kinnitada, et ma ei ole inglane.”

Robert Punane oli oma hindamise ilmselt juba teinud.

Selle piraadi nimi, mõtles Logan, oli paljudes tavernides suust suhu lennanud. See oli nimi, mis pani isegi vapra värisema, sest jutud, mis ringi käisid, olid hirmuäratavad.

Ta polnud oodanud, et mees nii noor välja näeb. Ent piraadid elasid harva kuigi vanaks, vähemalt mitte piraatluses. Nad kas tapeti või nad võtsid rikkuse, mille olid hankinud, muutsid oma nime ja lõid uue elu kaugetel saartel või kõrvalistes linnades.

Logan jätkas rääkimist, teades, et tal tuleb seda teha teatud kõneosavusega, kui kavatseb saavutada eesmärki – hoida oma mehed elus, olgu ta enese saatus siis milline tahes.

Ta astus sammu ettepoole. „Mina, hea kapten Robert, olen Logan Haggerty, Loch Emery lord, kuid ma ei rõhuta põrmugi seda tiitlit, sest oleks see maad või rikkusi väärt, ei leiaks sa mind siit ulgumerelt. Mida ma taotlen, on õigus võitlusele mees mehe vastu.”

„Hm, eks räägi,” ütles Robert Punane.

„Kui sa võidad mind oma mõõgaga, oled võitnud hea laeva ja suured rikkused, valamata untsigi muud verd kui minu oma, või riskimata aarete kaotamisega merepõhja ning oma meeste elude ja jäsemete kaotusega.”

„Ja kui sina võidad mind, milord?” küsis Robert Punane viisaka lõbususega.

„Siis me purjetame minema.”

Robert Punane näis tema sõnu tõsiselt kaaluvat. Ent siis ta ütles: „Sa heidad kindlasti nalja.”

„Kas sa kardad?” nõudis Logan, silmitsedes hindavalt piraadikapteni saledat kogu ja ilmset noorust, mis moodustas tõepoolest kummalise kontrasti teda ümbritsevate mereröövlite karedusega.

„See ei ole amet inimese jaoks, kes kardab,” vastas Robert Punane hooletult. „Ära lase end mu noorusest petta, lord Haggerty. Ma olen oma relvadega rohkem kui osav.”

Keegi lihaseline mees, kes piraadikapteni kõrval seisis – mitte kuigi palju vanem, kuid kaugelt tugevam ja laiem –, sosistas Robert Punasele midagi kõrva, ajades ta naerma.

„See võib olla mingi trikk, Punane,” hoiatas üks teistest meestest, kel olid pikad hallid juuksed, suur kullast kõrvarõngas ja sõrmed liikumas vööl oleva noa käepidemel.

„Ei mingit trikki,” sõnas Logan vaikselt.

„Ära karda, Hagar,” ütles Punane mehele, kes oli rääkinud. „Mingit tehingut ei tule.” Ta pöördus Logani poole. „Siiski siin see on, mida mina pakun. Kui sina võidad mind, siis ei purjeta sa vabalt minema. Lõppude lõpuks, milord, teadsid sa päris kindlasti, et sõidad ohtlikes vetes.” Kui Logan tahtis midagi öelda, tõstis Robert Punane oma käe. „Sinu mehed jäävad ellu. Nad võivad vabalt minema purjetada poolega aardest. Kuid sina jääd meie juurde vabatahtliku vangina, et sinu eest lunaraha saada.”

„Olen sulle juba öelnud. Mu tiitel tähendab vähe.”

„Ja kas ka see hulljulge reis, mida sa täna katsetasid?” pilkas Robert Punane.

Logan seisis midagi vastamata, kuigi ta süda tundus kokku tõmbuvat mõtte juures, et ta Cassandrat enam kunagi ei näe. Siiski jääksid ta mehed elama, et minema purjetada.

Kui ta suudaks võita.

Ja Jumal aidaku teda, see mees oli kõhn, mis tähendab, et ta on kiire. Surmav vastane.

Kuigi õlgadest palju laiem ja sugugi mitte ilma tubli jõuta käsivartes, oli ka tema väle. Ta oli treeninud parimate mõõgavõitlejate juures, keda raha eest saab palgata, kuna perekonna majanduslik seis oli alles hiljuti nii kurva pöörde võtnud.

Tema mehed. Ta peab päästma oma mehed, Jumal aidaku teda. Tal oli õigus mängida omaenese eluga, kuid temast oli vale riskida ka nende omadega. Ja kui ta suudaks seda kaptenit võita...

„Minust saab su vabatahtlik vang. Kuid ma palun, et isegi kui ma kaotan, võtad sa küll aarde, aga annad mu meestele paadid, nii et nad saaksid ohutult kusagil randuda.”

Robert Punane kehitas õlgu.

Pikk tumedajuukseline mees tema kõrval protesteeris: „Ei.”

Kapten saatis talle nii ägeda rahulolematusepilgu, et mees astus tagasi ja langetas pea. „Brendan,” sõnas Punane hoiatavalt.

Kaptenil oli kummaline hääl, mõtles Logan. Ta näis pidevalt vaikselt rääkivat. Veider inimese kohta, kes peab üle tuule käsklusi karjuma. Tema häälel oli mingi kähe varjund, peaaegu nagu sosin.

„Jah, Punane,” vastas Brendaniks nimetatud mees, kuid hoolimata tunnustamisest, et Punane on kapten ja tema käsud on täitmiseks, oli ta jäigalt laitev.

„See on tehtud,” sõnas Robert Punane.

„See on hullumeelsus,” avaldas Jamie Loganile vaikset protesti. „Kindlasti mingi trikk. Nad ei lase meil minna. Nad ei loobu poolest aardest.”

„See on hullumeelsus,” möönis Logan. Lauslollus samast hetkest peale, kui ta oli nõustunud aaret transportima. Rumal tegu? Jah, algusest lõpuni, kuid vähemalt oli tal siin võimalus päästa need, keda ta oli endaga koos sellesse loosse tirinud.

„Hullumeelsus küll, kuid usun, et see piraat peab oma sõna.”

„Minu tekk, milord kapten, on suurem,” ütles Robert Punane. „Me peame oma võistluse siin.”

Piraadilaeva tekilt kostis pominat.

Ja Logani tekilt mõningaid proteste.

Robert Punane tõstis käe. Pomin vaikis. „Me võitleme esimese vereni,” hüüdis ta pahuralt.

„Kas sulle teeb muret lord Haggerty osavus?” hüüdis Jamie.

Logan soovis, et mees vait oleks. Nad olid vaevalt sellises positsioonis, et oma vastaseid pahandada.

„Ma ei kavatse ohverdada kena lunaraha või valmis muskleid aerude jaoks,” vastas Punane häirimatult.

„Noh?” nõudis üks Punase meestest. „Kas me hakkame sellega pihta või mitte?”

Logan ronis nõtkelt laevareelingule, et teise laeva tekile minna. Ta seisis kindlalt üksi jõhkardite ja mereröövlite keskel, vaadates ainiti selle saleda ja kummaliselt esteetilise piraadi poole, ning tegi seejärel sügava kummarduse, tõmmates käega laia kaare. „Sinu käsutuses, kapten.”

„Tekk puhtaks,” käskis Robert Punane ja kuigi see polnud kajav kõuetaoline hüüd, vaid vaikne käsklus, kuuletusid sellele kõik silmapilkselt.

„Ta vajab sekundanti!” hüüdis Jamie McDougall ja hüppas üle reelingu, et Logani kõrvale seisma jääda, näost valge ja käed rusikas.

Jamie McDougall on hea ja ustav sõber, mõtles Logan. Neil oli koos pikk tee läbi käidud. Ilmselt ei suutnud Jamie teda nüüd maha jätta.

Robert Punane tõmbas puusale kinnitatud ilusast tupest oma mõõga ja tegi Loganile samasuguse viisaka kummarduse. „Sinu käsutuses, milord.”

„Ei, isand, sinu käsutuses,” vastas Logan vaikselt.

See võis olla juhuslik kohtumine tänaval. Esialgu tiirutasid nad ettevaatlikult ümber teineteise, kumbki püüdis hinnata teise mehe söakust ja tublidust. Kumbki neist ei paistnud vähimalgi määral muretsevat. Logan nägi naeratust piraadi huuli koolutamas. Nii lähedalt nägi ta, et kapten oli tõepoolest väga noor.

Ta pani imeks, et piraatide kapten, kui tahes noor ja – võib-olla? – kogenematu, polnud oma karmiinpunast kuube seljast võtnud. Ta ise oli rõivastatud särki ja pükstesse, mis andis liigutustele kaugelt suurema vabaduse.

Ent vastane näis end oma kuues täiesti mugavalt tundvat.

Kindlasti ei kavatsenud ta vastasele soovitada see seljast võtta. Milleks vaenlasele mis tahes eelist pakkuda?

„Anna talle, Punane!” hüüdis hallijuukseline Hagar ja piraatide keskel puhkes toetav ümin.

Laskmata end üle trumbata, hüüdis Logani meeskond talle julgustussõnu.

„Anna mereröövlile, milord! Võta ta kinni!” hüüdis Jamie.

„Punane, pea silmas ta jalgu,” hoiatas Brendani-nimeline mees.

„Ta on närune mererott, milord!” hüüdis keegi ta oma tekilt. Richard Darnley, mõtles Logan, tubli noor meremees kindla kavatsusega maailmas oma tahtmist saada.

Noor ja vapper. Mees, kes on ära teeninud pika elu ja oma unistuste täitumise.

Robert Punane jätkas tema takseerimist.

Ja siis nad kohtusid.

Aeglaselt, peaaegu viisakalt. Mõõkade puudutamine. Pilkude kohtumine.

Siis alustasid nad tõsiselt.

Logan tundis terasekõlina vibreerimist mööda kogu käsivart. Kiire vastulöök, veel üks ja veel üks.

Hetkeks ta tundis, et tal on eelis, kuid mõistis kiiresti, et oli liiga vara nii arvanud.

Tema vastane hüppas nõtkelt vastu tüürpoordi keret, lükkas end siis lahti ja oleks teda peaaegu rindu tabanud. Loganil õnnestus vaistlikult kõrvale hüpata ja ta oli kindel, et see päästis ta elu. Ent see oli olnud lähedal. Liigagi lähedal. Nad pidid võitlema, kuni esimene veri on väljas. Aga kui piraadil see viimane väljaaste oleks õnnestunud...

Sel juhul ei pidanud see olema džentelmenlik duell, mõistis Logan.

„Milord, hoia selle näruse mereröövli ees silmad lahti,” hoiatas Jamie.

Logan tungis peale terve rea kiirete torgete ja löökidega, sundides vastase jälle tagasi. Just siis, kui ta arvas, et oli piraadi vastu kapteni kajutit peaaegu nurka ajanud, tegi Robert Punane jälle ootamatu hüppe, mis saatis ta põrgates varudesalvelt maha. Kui ta seekord ründas, oleks ta Logani pea keha küljest peaaegu maha raiunud.

Instinkt oli sundinud Logani küüru tõmbuma, hoides end elus ja kolba tervena. Suurivaevu. Tema vastane oli mõõgaga tõesti nii osav, nagu ta oli väitnud, ning ilmselgelt ei kartnud ta verd valada ega jäsemeid otsast raiuda.

Logan nägi vilksamisi piraadi silmi.

Need olid kitsenenud ja surmatoovad.

Ergutamine, naljad, julgustamine, mõnitushüüded – kõik näis muutuvat üha valjemaks ja valjemaks nagu tõusev torm.

Piraadi nägu punetas. Praegusel hetkel kandis Robert Punane oma nime küll õigustatult, mõtles Logan ja lootis, et näeb selles nõrkuse märki. Võib-olla oli piraat omaenese osavusest veidi liiga mõjutatud. Kindlasti oli see rohkem kui austust vääriv oskus, kuid võidus ei saa ükski mees veendunud olla.

Logan teadis, et peab nüüd selle eelise ära kasutama. Väga suur osa mõõgavõitluse võlust peitus mõtlemises, strateegia loomises, et oma andeid kõige efektiivsemalt kasutada. Raske mees kasutas oma kaalu ja tugevust, kärmas mees oma väledust. Et seda piraati võita, pidi ta hindama juba ette iga hüpet ja libisemist, mida mees võiks teha, ja olla siis kusagil mujal, kui löök tuli.

Taas hüppas piraat õhku, maandudes seekord rummivaadil. Ning sellel sekundi murdosal ootas Logan mehe järgmist käiku, kiiret hüpet, mis tooks piraadi tema selja taha.

Logan keeras välkkiirelt ümber. Ta palvetas sel põgusal hetkel, et tema ootus poleks ekslik ja et piraat ei hüppa tema praeguse positsiooni taha.

Ta ei teinud seda.

Robert Punane nägi liiga hilja, et tema käiku oli ette aimatud.

Ta maandus näoga Logani poole.

Ja Logan asetas mõõgatera otsa vastu piraadi kõri.

Sinised silmad vaatasid teda raevuga, ent Logan oli kindel, et piraat polnud mitte nii palju vihane tema kui just iseenda peale, et oli lasknud end kavala manöövriga üle trumbata.

„Hea arvestus,” ütles Robert, kel õnnestus kokkusurutud hambad vaevu avada.

Logan tõmbas oma mõõgaotsa eemale ja kummardas.

End sirgu ajades leidis ta piraadi mõõgatera oma kõrilt.

Nüüd oli tema kord vihastada.

„Kapten, sa ei ole sõnapidaja mees. Ma võitsin sind.”

Piraat juubeldas. „Esimene veri. Sa ei tõmmanud verd välja.”

„Ainult sellepärast, et ma pidasin paremaks vigastust mitte tekitada. Kuid kokkulepe on tehtud ja ma olen aus mees.”

„Aga mina olen piraat.”

„Räägitakse, et piraadi au on suurem kui tavalise mehe oma.”

„Ja mida tead sina piraadi aust?” nõudis Robert Punane.

„Ma olen purjetanud neil meredel palju aastaid.”

Robert Punase mõõk hakkas langema.

Ikka veel vihane Logan reageeris kohe, lüües tugevasti vastu vastase tera ja saates mõõga lendu. Ta tegi mehe põsele kiire täkke; nähtavale ilmus tilluke verepiisk.

„Esimene veri,” ütles ta jäiselt.

Robert Punane ei pilgutanud silmagi. Samuti ei pühkinud ta verepiiska oma põselt.

Ta pöördus lihtsalt kõrvale ja astus kapteni kajuti ukse poole, kus ta korraks peatus ja vaatas tagasi, rääkides oma meestega. „Milord kapteni laeva last jagatakse võrdselt. Tema mehed võivad jätkata oma teed, kui meie osa kaubast on ära võetud.”

„Mis saab kaptenist endast?” küsis Brendan.

„Vii ta alla kartserisse, muidugi,” vastas Robert Punane. Jääsinised silmad kohtasid Logani silmi üle teki. „Ta on auväärt mees. Olen kindel, et ta läheb vastuhakuta, nagu ta on vandunud.”

„Aga kui ma ei oleks džentelmen? Kui ma hakkaksin nüüd protesteerima?” küsis Logan.

„Sa tõmbasid esimese vere välja, kuid päris kindlasti mõistad, et ma ei liialda oma võimekusega mõõgavõitluses,” vastas Robert Punane jäiselt. „Ma olen samavõrra osav ka üheksasabalise kassiga². Aga see pole tegelikult enam oluline, eks ole? Sa andsid oma sõna. Ja sa oled aumees.”

Piraadikapten pöördus, et kajutisse minna.

„Oota!” nõudis Logan.

Robert Punane keeras ringi.

„Ma palun ühe hetke oma esimese maadiga. Et talle juhtnööre anda.”

„Nagu soovid.”

„Sa ei kardagi, et see on trikk?” ei suutnud Logan küsimast hoiduda.

„Miks ma peaksin kartma? Ma kordan, sa oled mulle kinnitanud, et oled sõnapidaja mees.”

Robert Punane astus kajutiuksest sisse.

Logan seisis, pikk ja sirge, jälgides ukse sulgumist. Tal oli tunne, nagu väriseks ta seesmiselt, kuid ta ei saanud – ega tahtnud – seda välja näidata. Ta oli saavutanud oma eesmärgi: tema mehed jäävad elama. Nad purjetavad edasi Lõuna-Carolinasse.

„Mu poiss, mu hea isand,” ütles Jamie ja see kõlas, nagu oleks ta lämbumas. Ta ei talunud tseremooniaid. Ta pigistas tugevasti Logani õlgu, vaadates õnnetult ta silmadesse.

„Jamie, mu hea sõber. Minuga on kõik korras. Sina purjetad koos teistega minema ja hoolitsed mu vabastamise eest. Usun, et meie kliendid on rõõmsad, et pool nende aardest on alles, ja sa pead kindlustama, et me saame lubatud osa. Nelikümmend protsenti. Ära vähemaga nõustu.”

„Jah, kapten.”

Logan nägi, et Brendan viis kümnemehelise meeskonna tema laevale.

Isegi sellest kaugusest võis ta näha, et ta oma mehed olid kokkusurutud huultega ja jäigad ning vaevalt liigutasid.

„Aidake jagamise juures!” hüüdis ta tugeva häälega. „Meil on kokkulepe ja sellest peetakse kinni. Ärge takistage piraadilaeva ühtki meest võtmast, mis on tema jagu.”

„Te kuulsite kaptenit!” möirgas Jamie.

„Mine, mu sõber. Hoolitse selle eest,” ütles Logan talle.

Jamie noogutas, sügav kurbus silmades. Vana merekaru nägi tegelikult välja, nagu tahaks ta nutma hakata.

„Ma olen seni ellu jäänud,” rahustas Logan teda vaikselt ja sundis näole rõõmsa naeratuse. „Ma kinnitan sulle, et jätkan nii ka edaspidi.”

„Küll ma leian mooduse need neetud röövlid tappa,” tõotas Jamie. „Ma ei puhka enne, kui olen kokku ajanud lunaraha, mida see piraat nõuab, ja sa oled vabastatud.”

„Sa oled hea mees, Jamie. Me kohtume jälle.”

„Milord...”

„Ütle Cassandrale...” alustas Logan.

„Jah?”

„Ütle talle, et mul on väga kahju. Kuid ma... ma palun – ei, ma nõuan –, et ta valiks mis tahes raja, mis tema õnnele on avatud.”

„Ei, milord!”

„Sa ütled talle seda, Jamie. Luba mulle.”

„Ma ei saa...”

„Saad. Sa pead. Tõota seda, Jamie.”

Jamie laskis pea longu. „Jah, Logan. Nagu soovid.”

„Mine ja Jumal olgu sinuga, Jamie.”

Jamie, metsik ja kibestunud ilme näol, heitis pilgu kapteni kajuti poole.

„Ma palvetan, et Jumal oleks sinuga, sest kindlasti on ta hüljanud kõik teised mehed siin.”

„Ta aitab neid, kes end ise aitavad, nagu öeldakse, ja ma olen täiesti võimeline end ise aitama, nagu sa tead, mu sõber.”

Jamie noogutas lühidalt, pöördus siis kiiresti ja läks.

Logan jäi tekile.

Ta tundis kerget meretuult.

Meri... õhk... tuule mahe hüüd. Need kõik tähendasid talle vabadust. Kuni praeguse hetkeni polnud ta kunagi taibanud, kui palju. Hämmastav, kuidas ta polnud kunagi varem mõistnud, kui palju ta vabadust armastas.

Kuid...

Sellest oli möödunud kaua aega, kui ta vang oli olnud.

See oli olnud hoopis teine eluaeg. Kuid ta polnud unustanud.

Lõppude lõpuks oli see mälestus üks põhjustest, miks ta selle tobeda reisi ette oli võtnud ja praeguse olukorrani jõudnud.

„Milord kapten?”

Sõnadest kostis üksnes kerge pilkenoot.

Brendan seisis tema kõrval ja jälgis teda. Mees ei naeratanud ega torkinud teda tagant, kui ta jätkas: „Kardan, et nõutakse sinu kohalolekut. Kartseris.”

Logan noogutas.

Ta märkas, et mehel olid käes ahelad.

„Nende järele pole vajadust,” ütles ta. „Näita mulle ainult teed.”

Mees tegi seda, vaadates esiteks oma kapteni kajuti poole ja näidates siis käega trepi suunas, mis viis alla trümmi.

Heitnud viimase pilgu säravsinisesse taevasse, suundus Logan trepi poole.

Need näisid viivat musta tühjusse, kuristikku.

Kuid see polnud tumedam kui tema süda.

Riskimine oli üks asi.

Kõige kaotamine...

Hoopis teine.

Tema mehed olid elama jäänud. Ta tänas Jumalat, et isegi raevust ajendatud hullumeelsushoogudel polnud ta kunagi sundinud teisi hukkuma oma teo mis tahes tagajärjel.

Ta polnud kunagi kavatsenud oma hinge müüa.

Aga kui ta laskus pimedusse, mõtles ta, kas ta pole seda juba kaotanud.

2 Üheksasabaline kass – keskaegsetel laevadel kasutatud karistusvahend, käepidemega piits üheksa sõlmilise köieharuga, iga haru või saba otsas oli samuti sõlm. (Tõlkija)