Читать книгу Piraatpruut - Shannon Drake - Страница 7

See heli oli kummituslik, jäädes alatiseks mällu...

Kabjaplagin lähenes kui kõu. Esialgu aeglane kõmin nagu maa all pulseeriv värin. Esimese vibreerimise puhul tundus, nagu oleksid linnud kisanud, sellele järgnes tuulepuhang. Kabjaplagin muutus valjemaks, maa värisemine sügavamaks. Seejärel, üksnes südamelöök hiljem, tulid taguvad kabjad sõtkudes läbi rohu ja pori, lüües kividest sädemeid, raputades maailma.

Selleks ajaks, kui hobused vaatevälja tormasid, kostis kõikjalt karjumist. Meeleheitel inimesed jooksid.

Kõuekõmin oli nende kohal. Vali, nagu oleks välgunool maad tabanud ja maasse augu lõhanud.

Siis...

Päikese käes sätendav mõõk.

Veri, verekaskaad, voolav, lendav... muutes sinise päeva punaseks.

Ja laibad...

Punane ärkas hingeldades, jahmunud ja hirmunud, kuid teadlik, et seal oli keegi, keegi tugevate käte ning meeletu ja ometi kuidagi rahustava sosinaga.

„Ole tasa. Ära karju.”

Punane tõi kuuldavale väriseva ohke, ahmis õhku, kuid vaikis.

„Sul ei ole seda luupainajat enam kaua aega olnud.”

Punane noogutas.

„Seda tegi tänane võitlus,” ütles Brendan.

„Ma ei tea, mis seda tegi,” sõnas Punane lühidalt.

„Mina tean,” kinnitas Brendan. „See oli see duell.”

Punane vaikis.

„Kas sa arvad, et ta teab?” küsis Brendan ärevalt.

Punane ajas end sirgu ja tõusis, vältides Brendani puudutust, ning hakkas kaptenikajuti kitsas ruumis edasi-tagasi käima.

„Ma ei tea.”

„Kuule, sa hirmutasid mu peaaegu surnuks,” lausus Brendan ja tõusis samuti püsti. Ta haaras Punasel õlgadest ja vaatas tema rabavalt sinistesse silmadesse. „Sa oleksid võinud surma saada.”

„Mõne viimase aasta jooksul oleksin ma võinud tosinaid kordi surma saada,” väitis Punane.

See oli tõesti tõsi.

Brendan laskis Punase lahti ja hakkas ise edasi-tagasi kõndima. „See mees on tark, liiga tark. Tahan öelda, milline narr, kes veab niisugust aaret, söandaks nii jultunud nüket teha? Jumal teab, et enamik piraate poleks sellise tehinguga nõustunud.”

Punane vajus istuma pehmele sohvale ilusa mahagonlaua kõrval. „Tõesti?” Vastus kostis kuivalt. „Mulle näib meenuvat, et ma kasutasin edukalt samasugust nüket suure Musthabeme enda vastu.”

Brendan peatus ja vaatas üksisilmi Punase poole. „Musthabe rääkis mulle, et ta oli hämmastunud, kui ta sinuga kohtus, lausa lummatud, ning ta mõtles, et sa oled nii ilus poiss, et talle tegi lõbu sind mitte tappa. Ta näis ise oma reaktsioonist päris pahviks löödud olevat.”

„Ma lõin ausalt isegi suurt Edward Teachi,” lausus Punane nördinult.

Brendan raputas pead. „Ainult sellepärast, et ta naeris esialgu nii kõvasti, et alahindas sind. Ta teadis, et sa oled naine, Bobbie. Ta imetles sind tohutult.”

„Hea, et ta on ikka veel sõber ja on mu saladust hoidnud,” märkis naine teravalt. „Ja see ongi õige, Brendan. Enamik mehi, kellele me satume, on söödikuid täis ja meeleheitel, täis indu oma õnne leida, kuigi pudel rummi ja hoor suudavad neid kergesti kõigutada. Ent isegi neil räpastel kõdunenud hammastega sulidel on tavaliselt teatud autunne. Varastevaheline au, kui soovid. Tegelikult on nad ilmutanud rohkem autunnet kui enamik väidetavalt lugupeetavaid aadlikke, kellega me kokku oleme puutunud. Nad peavad ustavalt kinni piraatide eetikakoodeksist. Me ei teinud täna midagi vähemat.”

„Ma kardan, et ta teab,” ütles Brendan süngelt.

„Mis siis sellest? Kogu meie meeskond teab,” tähendas naine.

„Kogu meeskond jumaldab sind. Sa päästsid nad kindlast surmast,” meenutas Brendan. „Tegu, mille eest sa oleksid võinud end seaduse järgi võllast leida.”

Punane kehitas õlgu. Tollal polnud midagi muud teha. See oli olnud tema esimene tegu piraadina. Ta oli tegutsenud erakordselt hästi, võttes kõike arvesse. „Me oleksime võinud ka surma saada. Kui alustasime, polnud meil tuleviku osas mingit kindlust. Me kehastasime juba siis teisi.”

Põgus naeratus kõverdas Brendani huuli. „Sa said leedi Cuthbertist hämmastava kiirusega Robert Punaseks. Sa oleksid laval erakordset edu saavutanud.”

Ka Punane oli naeratanud, kuid nüüd ta naeratus hääbus. „Jah, ja mis head oleks lavaelu mulle teinud? Mind poleks peetud enamaks kui libuks.”

„Võib-olla oleksid sa saanud elada kõrge vanuseni,” märkis Brendan.

„See poleks elu. Brendan, ma ei suuda unustada...”

„See on ilmselge. Su karjed on kohutavad. Tänan Jumalat, et ma sain muuta selle nurgataguse seinakapi esimese maadi kambriks. Kui sa nii kõvasti karjud ja ma ei saa sind peatada, enne kui sind kuuldakse, oleme tõsises hädas.”

„See luupainaja pole käinud peaaegu aasta,” ütles Punane.

Brendan laskus põlvili tema jalge ette ja puudutas õrnalt ta põske. „Me kasutame ohtlikku valet. Väga ohtlikku valet.”

Naine puudutas vastuseks tema nägu. „Minuga on kõik hästi. Ma vannun. Ma ei näe enam seda und.”

„Sa ei saa seda teada! Me peame...”

„Tagasi pöörduma?”

„Jah, Bobbie, me peame tagasi pöörduma.”

Roberta tõusis jälle püsti. „Ma ei pöördu iial tagasi.”

„Aga, Bobbie...”

Bobbie vaatas talle otsa, nüüd ilma tumeda paruka, saabaste, nugade, püstolite, keebi ja sulega kübarata. Tema ehtsad juuksed olid punased ja voogasid lambivalguse kumas pehmete läikivate lokkidena mööda selga alla. Ta teadis, et ilma oma väliste tunnusmärkideta nägi ta välja peaaegu habras ja eeterlik. Ta tundis ja armastas oma meeskonda, eriti Hagarit, kes oli juba varem nende sõber olnud. Nad ei teeks talle kunagi kahju ja nad pigem sureksid, kui laseksid talle viga teha. Kuid ta hoidis oma fassaadi tugevana, sest see oli vajalik. Ja hoolimata sellest, kuidas ta end keskööl tõeliselt tundis, olid halastamatus, tugevus ja otsustavus, mida ta oma eesmärgi järgimisel ilmutas, see reaalsus, kes ta oli nüüd.

„Siin pole mingeid agasid, Brendan. Nüüd, armas nõbu, vajame mõlemad veidi und.”

„Ma ikkagi kardan, et ta teab,” ütles Brendan hapult.

Bobbie naeratas talle armsalt. „Siis ta peab surema.”

„Ma ütlen ikkagi, et sa riskid liiga palju.”

Logan oma vanglas jahmus sõnadest, mida ta nii selgesti kuulis. Ta oli veetnud viimased kaks päeva väikeses kartseris, mida lastist eraldas sein. Mingil ajal võis see olla mõne laevaohvitseri privaatne eluruum, kuid nüüd oli see täiesti tühi – siin polnud üldse mitte midagi. See oli kümme korda kümme puidust uberik kahe väikese horisontaalaknaga, võib-olla kümme tolli pikad ja kolm tolli kõrged, ning ta oli pidevalt nende juures seisnud, kuulates meeskonna vestlusi pealt.

Nad polnudki kuigi palju rääkinud. Kuid pärast kaht päeva üksindust, mida katkestas ainult toidukandiku saabumine koos värske vee ja väikese rummiportsuga kolm korda päevas, oli mis tahes vestlus kui mitte just selgitav, siis vähemalt hetkeliselt lõbustav.

Ta oli tihti imestanud, kui kaua tema vangistus kestab. Kindlasti polnud see halvim karistus, mida ta oleks võinud saada. Ühtki piitsa polnud vastu tema selga löödud, teda ei näljutatud ega ähvardatud surma või sandistamisega, aga see monotoonsus oli ainult pärast kaht päeva tuimakstegev. Esimesed tunnid oli ta veetnud, otsides põgenemisvõimalust, siis otsis ta taas, kuigi mõistis, et siin oli ainult üks uks, mida hoidis suletult massiivne lukk. Meeskond oli hoolas ega riskinud. Mitu relvastatud meest tuli ukse juurde iga kord, kui toitu toodi.

Ta veetis tunde, pidades duelle iseendaga ja ilma mõõgata, kõndis tunde väikeses kartseris ringi, mõtles pikki tunde. Mõtlemist püüdis ta peatada. See ei viinud teda kuhugi.

Seekord oli siiski väga hiline öötund ja laeval oli juba pikemat aega valitsenud vaikus. Hääled, mida ta nüüd kuulis, kuulusid Robert Punasele ja ta esimesele maadile Brendanile.

Punane tõi kuuldavale vaikse naeru. „Ah, aga mis on elu ilma riskita?”

„Jah, kuid kuni praeguseni oli sul plaan, aga nüüd... nüüd riskid sa oma eluga.”

„Brendan, lõpeta see painajalik mõtlemine. Me riskime oma eluga igal hommikul, kui ärkame ja hingame.”

Brendanilt kostis pahameeleohe.

„Sa poleks pidanud vangi võtma.”

„Kas ma oleksin pidanud nad kõik tapma?”

„Ei.” Järgnes vaikus. „Pagana hea laev siiski, ja sa lubasid sel minema purjetada.”

„Me ei vaja veel üht laeva.”

„Me ei vajanud vangi.”

„Mida tema kohalolek muudab? Me võime leida kellegi, kes tahab ta vabastamise eest maksta.”

„Või veel. Ta oli merel antiikrahvastelt varastamas, kui me tema peale sattusime,” lausus Brendan kuivalt.

„Mees peab ju rikkaks saama, see ei tähenda, et tal poleks kedagi, kes tema vabastamise eest oleks nõus maksma.”

„Selleks ajaks, kui sa ta millalgi välja lased, läheb ta hulluks,” torises Brendan.

„Talle pole mingit kahju tehtud.”

„Vangistamine võib mõistuse hävitada. Sa ei jätnud talle midagi. Ei raamatut... ei ainsatki asja. Ta ei saa isegi sõlmede sidumist harjutada.”

„Kui mehele köis anda, võib ta enda üles puua,” märkis kapten.

„Ta on tugev.”

„Liigagi tugev,” nähvas Punane.

„Ta võiks töötada.”

„Ja ta saaks põgeneda. Tappa kellegi ja põgeneda.”

„Ta ei teeks seda,” ütles Brendan.

Ma ei teeks?

„Oh?” küsis Punane.

„Ta on sõnapidaja mees.”

„Ja kas ta on andnud sõna mitte põgeneda?”

„Sa pole seda küsinud.”

„Teda pole piinatud,” ütles Punane kannatamatult.

„Ta saaks tekil kasulik olla.”

„Me ei vaja tekimadrust.”

Brendan tegi põlglikku häält. „Meid ei ole palju, nagu sa tead.”

„Ei saagi olla.”

„Seega saaksime veel üht tekimadrust kasutada.”

Punane oigas ja jäi vait.

„Kuule, kui see algas... ma sain aru. Kuid nüüd... mida täpselt sa otsid?” Brendani hääl kõlas niihästi kurvalt kui ka tõsiselt.

Järgnes vaikus, seejärel vaikne vastus. „Kättemaksu. See hoiab mind liikvel. See on mu ainus põhjus ellu jääda.”

Logan kuulis samme; siis hüüdis kapten ühele oma meestest, kontrollides laeva kurssi. Nad suundusid edelasse ja Logan ei suutnud hoiduda imestamast, miks?

Ta naaldus mõtlikult vastu seina. Kapten oli tõepoolest noor. Ent nii noore inimese kohta oli tema välimuses midagi eatut. Kättemaks polnud kõige väärtuslikum eesmärk. Kuidas oli keegi nii noor hakanud nii väga vihkama?

Võib-olla polnudki seda nii raske mõista. Selline oli eluviletsus ja paljud olid sündinud seda taluma. Mõned tõusid sellest kõrgemale. Mõni jäi vaevu ellu.

Mõned surid.

Ja mõned said kõrilõikajateks, varasteks ja piraatideks.

Kuid Robert Punane... temas oli midagi erinevat. Ta oli nii väike ja peaaegu... habras, muidugi erakordselt vilunud, kuid vaevalt... mehelik.

Logan toetus sügavas mõttes vastu seina ja teadis mõne minuti pärast, et järeldus, millele ta oli jõudnud, pidi olema õige.

Aga... miks?

Ja milline kättemaks võiks ajendada kedagi nii meeleheitlikeks meetmeteks?

Logan pandi raudu, kui ta oma kongist lastitrümmi viidi. Brendan palus vabandust, kui kaks meest tegeliku aheldamisega tegeles. „Vabandust, sõber. Kuid me austame sinu andeid ja seega... hüva, olen kindel, et sa mõistad.”

Logan noogutas tõsiselt. „Tänan, sõber. Ma võtan seda kui komplimenti.”

Brendan kehitas õlgu. Ta läks ees, möödudes esimesest trümmiruumist, kus hoiti relvi, püssirohtu, kaste lasti ja varudega ning meeskonna rippvoodeid, ja suundus üles tekile. Ah, tekk. Värske õhk. See oli selge ja puhas, briis mahe ja meeldiv. Silmapiiril ei paistnud ainsatki vihmasagarat ja taevast ei ähvardanud tormipilved. Logan oli rõõmus minuti eest siin lihtsalt seista ja tunda päikese embust.

Kuid siis löödi talle käsi õlale ja ta lükati ahtrikajuti poole. Brendan koputas uksele ja sai kapten Robertilt otsustava häälega öeldud „jah”.

Brendan noogutas Loganile, näidates, et ta peab sisenema. Kui uks tema järel sulgus, leidis Logan kapteni pükstesse, särki, vesti ja kuube rõivastatuna, saapad jalas ja kübar peas, suure mahagonlaua taga istumas ja hanesulega kirjutamas. Ta ei vaadanud Logani sisenemise peale üles ega ka siis, kui ta rääkima hakkas.

„Mu tähelepanu on juhitud sellele, et kuigi su heaolu tähendab kindlasti vähe, võib sinust tekil kasu olla, ehkki ma tunnistan, et ei usalda sind. Ent mu maat näib uskuvat, et sa annad meelsasti vande, et sa ei tee mingeid rumalaid katseid põgeneda, kui me su tekile tööle paneme.” Hanesulg asetati tindipotti. Kapten vaatas lõpuks üles. „Päris ausalt öeldes, kui sa püüad põgeneda, peame su tapma. Kardan, et see pole meile just suur kaotus, aga kuna sa oled relvadega kahtlemata osav, ei tahaks ma sinu pärast ühtki ustavat meeskonnaliiget kaotada. Valik on sinu.”

Karmilt öeldud otsustavad sõnad, näol ei naljavirvetki, täiesti tõhus fassaad.

„Ma isegi ei tea, kus me oleme. Ma ei ole üldse kindel, mis suunas ma peaksin põgenema. Kariibi veed on soojad, kuid määratud,” vastas Logan.

„See ei ole täpselt just vanne. Kui sa püüad nüüd põgeneda, siis jah, sa sured nii või teisiti. Ja nagu ma juba ütlesin, tähendab see meile vähe, kuna pole mingit garantiid, et me sinu elu eest midagi saame.” Piraat vaatas talle pingsalt otsa. Need silmad olid...

Sügavsinised. Ja lummavad.

„Ma annan sulle oma sõna, kapten, et ma ei püüa tekil töötamise ajal põgeneda,” lausus Logan, hääl niisama ühtlane ja emotsioonideta kui kaptenil.

Kapten hindas teda otsese ja tundetu pilguga. Ja siis ilmus... kõige põgusam naeratusevirve. „Hästi. Täna on pesupäev.”

„Pesupäev?” küsis Logan uskumatult.

„Jah, pesupäev.”

„Kuid... me oleme merel.”

„Jah, seal me oleme.”

„Ja sa raiskaksid head vett!”

„Mida ma raiskan, on minu mure. Mu laua serval on Piibel. Pane käsi sellele ja vannu, et sa ei püüa põgeneda.” Jälle oli kerge naeratus kapteni huultel. See noor nägu võis karmuse maski all olla ulakas, õrn... ja ilus. „Ja et sa hakkad pesu pesema.” Punane võttis taas hanesule ja hakkas kirjutama.

„Ja supled.”

„Suplen?” küsis Logan viisakalt.

„Võib-olla oled märganud, et täna on briis. Muidu on Kariibi merel päris palav. Mida paljud mu liitlased neil meredel ei ole märganud, on see, et me väldime haiguseohtu suurema eduga kui teised, sest me pingutame igati, et see laev söödikutest vaba hoida, näiteks rottidest ja täidest, kellel on kalduvus nautida inimeste pea ja keha nahka. Kui heidame saarte lähedale ankrusse, meeldib mu meestele ujuda. Nad on avastanud, et soolane vesi on suurepärane mis tahes asja vastu, mis nende nahka võib vaevata. Niisiis sa teenid – ja supled – nagu üks meist. Või sa lähed tagasi lastitrümmi mädanema.”