Читать книгу Kokku loodud - Shannon Stacey - Страница 6

Ben viipas Rosie Davisele – ei, naine oli nüüd Miller, tuletas ta endale meelde –, aga kui Rosie uuesti kõndima hakkas, liikus tema pilk taas naisele, kes Rosiega koos oli. Naine oli umbes Beni vanune, pikkade helepruunide juustega, mis olid kas päikesest pleekinud või saanud pleegitada pudelist väga professionaalse käe all.

Ben kaldus pigem päikese poole, olles pannud tähele, kui päevitunud olid naise pikad jalad, ja märganud puna naise põskedel. Ta oli veetnud palju aega väljas. Ben jälgis, kuidas Rosie näitas igale kõrvalhoonele, justkui seletades, mida igaüks neist endast kujutab. See näis olevat veider asi, mida ühele puhkajale tutvustada.

„Kes see on?” küsis ta viimaks Joshilt. „Ma mõtlen seda naist, kes Rosiega koos on.”

„Laney. Ta tuli mõneks ajaks meile appi.”

„Te olete siin kõvasti laiendanud. Laagriplats. Kämpingud. Bassein. Ja nüüd töötaja, kes pole pereliige.” Jahimaja oli kuulunud perekonnale mitme põlvkonna vältel ja Joshi isa oli see, kes tegi jahimajast mootorsaanikeskuse. Nad elasid hooajalisest ärist mitu head aastat, aga majanduslanguse ajal leidsid nad viisi, kuidas lähedalasuvate ATV-radade abil aasta ringi raha teenida.

Josh noogutas. „Uskumatu, kui palju rahvast need rajad linna on toonud. Paari viimase aastaga on avatud oma tosin uut äri. Ja sestpeale, kui me laienesime ja laagriplatsi avasime, ei suuda mina enam järge pidada. Tehniliselt on meid tööl neli, aga Katiel on juuksurisalong ja ta sünnitab kolme kuu pärast. Rosie on jahimaja eest hoolitsenud terve minu elu, aga ta läheneb seitsmekümnele ja tema mees võib juba vabalt üle selle olla. Ma tahan, et nad saaksid pisut lõdvemalt võtta.”

„Üksi sa selle tööga toime ei tule.”

Josh raputas pead. „Ei tuleks, sest klubi asjad tahavad ka ajamist. Mina olen president ja Andy vastutab radade eest ja sinna meie aeg suuresti lähebki. Meil läheb vaja kedagi, kes aitab siin asju ajada ja keskendub puhtalt külalistele.”

„Kas ta on kohalik?”

„Ei ole, aga ta oli nõus elama siin matkabussis kuni pika tööpühanädalavahetuse lõpuni, leppis meie pakutud palgaga ja meeldis Rosiele.”

Ben kahtlustas, et just see viimane asi oligi palkamise juures määravaks saanud. Frank ja Sarah Kowalski olid Rosie tööle võtnud siis, kui Ben oli olnud alles laps. Ta ei mäletanud täpselt, millal Sarah oli surnud, kuid ta oli olnud tollal alles poisike. Rosie oli hoolitsenud jahimaja eest terve Joshi elu, kuid lisaks sellele oli ta olnud nii Joshile kui tema vendadele ja õdedele ema eest. Rosie jaoks oli abi vastu võtta kahtlemata raske, mistõttu oli ülitähtis, et palgatav inimene Rosiele meeldiks.

„Kas sa tema tausta ikka uurisid?” küsis Ben, sest selleks, miks tema vanuses naine otsustas vastu võtta töökoha, mis sobinuks paremini mõnele üliõpilasele, kes tahab suvel pisut raha teenida ja üüri pealt kokku hoida, pidi olema hea põhjus.

Josh mühatas. „Politseiülem on Andy poeg ja minu õemees. Mida sa ise arvad?”

„Ma pean ostma tahvli ja hakkama kõike kirja panema.” Ben vangutas pead. Josh oli abielus Andy kasutütre Katiega. Ja Andy poeg Drew oli abielus Joshi õe Liziga. Aga kokkuvõttes tähendas see, et kõigi Northern Staris töötada soovivate inimeste tausta uuriti põhjalikult.

„Ma jätan ATV siiasamasse käru peale,” ütles Josh. „Ta tõi selle siia oma autokastis, aga praegu on tal mõistlikum minult järelkäru laenata.”

Aga nad pidid käru Joshi veoki küljest lahti haakima ja käru oli vanamoodne. See tähendas, et nad pidid käru kuuli otsast käsitsi ära tõstma ja toetama selle tugipukile, mille Josh oli aidast kaasa haaranud. Aga et miski ei läinud iial kergelt, siis hakkas veopea libisema – terav serv lõikas Benile peopessa – ja see pani ta vanduma.

„Meil on kahe peale kindlasti oma kakskümmend paari nahast töökindaid,” ütles Josh, pühkides kätelt maha värvitükke.

Ben vaatas haava kortsus kulmul ja puhastas seda ettevaatlikult koorunud värvitükkidest. „Mul on praegu autoski vähemasti kolm paari.”

„Sama siin.” Josh naeris. „Tänan abi eest.”

„Tühiasi. Ma lootsin, et Rosie küpsetab mulle ükskord oma imehead banaanileiba, kui ma küllalt sageli siia tulen ja abiks olen. On asju, mida nii lihtsalt ei unusta, ja Rosie toidud kuuluvad nende hulka. Kas su naine on emalt selle geeni pärinud?”

„Ei. Kokkamine pole just Katie tugevaim külg.” Josh hingas sügavalt ja heitis pilgu puuderivis oleva augu poole, mis tähistas laagriplatsi alguspunkti. „Ma pean vist nüüd minema ja vaatama, kuidas selle tüübi käsi käib, ja talle teada andma, et tema masin on tagasi. Mine tea, võib-olla otsustas ta haiglasse minna.”

„Vaevalt küll.” Ben silmitses oma käsi. „Ma lähen pesen end puhtaks, see käsi tahab seepi näha. Hiljem näeme.”

Ta oli poolel teel maja juurde, kui avastas, et tema ja Laney tee pidid ristuma, sest paistis, et naise ja Rosie ringkäik oli lõppenud. Ben oleks võinud jääda seisma või pöörata oma auto poole, aga ta pidi selle naisega lähiajal nagunii kohtuma. Sama hästi võisid nad kohtuda nüüd.

Ben nägi hetke, kui naine teda märkas – ta nägi kõhklust naise sammus –, aga siis naeratas naine talle ja jätkas kõndimist, kuni nende teed ristusid. „Tere, mina olen Laney Caswell.”

„Ben Rivers.” Ben hakkas kätt välja sirutama, kuid peatas selle ja pööras peopesa ülespoole, et seda naisele näidata. „Ma annaks sulle kätt, aga see käru seal tegi mulle üks-null ära.”

Laney kortsutas kulmu ja kummardus haava lähemalt vaatama. „Seda tuleb puhastada.”

„Jah, ma tegelen sellega.”

„Ma tean väga hästi, mida mehed selle lausega mõtlevad. Küllap sa lihtsalt sülitad sellele ja tõmbad pükstesse puhtaks, kui olen selja keeranud.”

„Või katan PVC-liimiga,” noris Ben, suutmata end taltsutada.

„Rosiel on köögis esmaabikapp,” ütles Laney. „Ma võin su haava ära puhastada.”

Ben võinuks naisele öelda, et ta oli nagunii teel kööki. Ta võinuks öelda, et on küllalt kvalifitseeritud, et selle väikese kriimustusega ise toime tulla. Aga selle asemel ta hoopis noogutas ja andis märku, et naine talle teed juhataks.

„Pese käed ära ja istu,” käsutas Laney, enne kui sahvrisse astus.

Selleks ajaks kui Ben oli Laney käsu täitnud ja istunud, oli Laney leidnud iidse plastist kasti, millel oli maalriteibitükile kirjutatud suurte tähtedega silt ESMAABI. Ta tõi karbi Beni juurde ja avas kaane. „Rosie ütles, et tal on see kast olnud juba kolmkümmend aastat, sest Kowalskitele tavalistest esmaabipakkidest ei piisavat.”

„Ta ei liialdanud.” Ben sirutas laual käe välja, peopesa üleval, et Laney saaks seda vaadata.

„Sa tunned neid siis juba kaua?”

„Terve elu. Ma käisin läbi peamiselt Joshi venna Seaniga, oleme ühevanused, aga kasvasime üles ikka kõik koos.”

„Siin on midagi sees,” ütles Laney ja otsis kastist välja pintsetid. Siis avas ta puhastuslapi pakendi ja puhastas Beni suureks kergenduseks ära pintseti lamedad otsad.

„Küllap see on värvitükk. See käru on näinud paremaid päevi. Ja ma ennetan su küsimust: mul on teetanusesüst värskelt tehtud.”

Kui naine sõrmed tema omadele asetas, tundis Ben kuklas erutavat kihelust. Ta tajus teravalt seda, kui pehmed olid naise käed. Seda, et tema juuksed lõhnasid rooside järele. Et naise silmad olid sinised ja tema ripsmed olid pikad, tušivabad ja tumeda vahtrasiirupi värvi.

Siis hakkas Laney värvitükki haavast välja urgitsema ja Ben urises terava valu peale. Laney katkestas hetkeks tegevuse, kuid asus siis uuesti asja kallale. „Ma pean selle kätte saama.”

„Ma tean. Pole mul häda midagi,” vastas Ben. Aga talle meeldis naise häälekõla ja ta tahtis seda veel kuulda. „Sa peaksid rääkima ja mu tähelepanu oma tegevuselt mujale juhtima.”

„Ma püüan keskenduda. Räägi sina ja juhi ise oma tähelepanu mujale.”

„Okei. Josh ütles, et sa pole siit kandist, aga ta ei öelnud, kust sa pärit oled. Aktsendi järgi pakun ma Uus-Inglismaad.” Naine noogutas, kuid ei öelnud sõnagi. Aga tema suunurgad kerkisid kergeks naeratuseks ja see julgustas Beni edasi uurima. „Yankees või Red Sox?”

Laney turtsatas. „Red Sox. See pole isegi mingi küsimus.”

„Sa oled pärit Rhode Islandilt?”

„Jah. Warwickist.” Ta lõpetas urgitsemise ja vaatas Benile silma. „Kuidas sa selle pesapallimeeskonna järgi ära arvasid?”

„Mul on aktsentide peale hea kõrv ja ma olin juba jõudnud otsusele, et sa saad olla pärit kas Connecticutist või Rhode Islandilt. Connecticutist tulnud inimene saaks aru, miks ma seda küsisin, sest New Yorgi Yankeesi fännid on neid nakatanud, ja nii seadsin ma panuse ookeaniosariigile.”

„Väga osav. Okei, ma sain värvitüki kätte, mine pese nüüd käed puhtaks ja siis ma panen sulle möksi peale.”

Ben läks naerdes kraanikausi juurde. „Möksi? Kas seda saab apteegi käsimüügist?”

„See on väga keeruline teaduslik termin.”

Naise naer kõlas armsalt ja Ben ei tahtnud kraani lahti keerata, sest vesi oleks naeru summutanud. Aga ta pidi haava ära pesema ja nii võttis ta seebi, surus hambad kokku ja hakkas pesema. Ta tupsutas peopesa nina krimpsutades paberrätiga kuivaks ja püüdis välja mõelda, kuidas naist uuesti naerma panna.

Aga kui ta ümber pööras, polnud Laney näol isegi mitte naeratust. Tema põsed olid erkroosad ja huuled kokku surutud. „Mis lahti?”

„Ma nägin küll, et su särgi rinna ees olid tähed WTP, aga ma ei teadnud, mida need tähendavad. Aga su selja peal on kirjas Whitfordi tuletõrje- ja päästeamet ja selle all on suurte tähtedega kirjas parameedik.”

„Just nii.”

„Tõenäosus, et sa ostsid selle särgi kusagilt täikalt või varastasid pesumajast, on vist väga väike.”

Need sõnad ajasid Beni naerma, hoolimata sellest, et ta ei saanud aru, mis pada naine ajas. „See on minu oma. Kuigi mulle pakkusid tööd, õigemini määrisid selle mulle pähe Josh, kes on ATV-klubi president, ja politseiülem Drew Miller, olen ma päästeameti kaudu ametlikult linna palgal.”

Laney ohkas ja vangutas pead. „Sa oled siis parameedik?”

„Jah. Kas selles on midagi halba? See paistab sind… kurvastavat ja ma ei saa aru, miks.”

„Vahest seepärast, et ma ütlesin, et sa tõenäoliselt lihtsalt sülitad oma haavale ja pühid käe pükstesse puhtaks ja sundisin sind siia tulema, kuigi sa oled ise õppinud spetsialist.” Ta pööritas silmi. „Ma tunnen end praegu väga rumalalt.”

„Asjata.” Benil oli kahju naist nii õnnetuna näha. Häbi ja enesehaletsus, mis naise näolt peegeldusid, tekitasid temas soovi naist lohutada, teda puudutada, seepärast pani ta käed rinnal risti, et end kontrollida. Ta pidi end kõvasti kokku võtma, et hoiduda võpatamast, kui tema peopesa särki puudutas. „Professionaalid ei kanna enda eest just alati parimat hoolt. Ja tõenäosus, et ma oleksin käe pükstesse pühkinud, oli võrdlemisi suur, kuigi hiljem oleksin ma haava siiski ära puhastanud.”

„Aga ma ei usu, et sa oleksid sellele sülitanud.”

Ben naeris. „Tõenäoliselt ei oleks, jah.”

Naise nägu selgines ja seal säras vaid see naeratus, mis Benile meeldis. „Istu nüüd uuesti ja las ma panen sulle plaastri peale. Sa võid ju parameedik olla, aga ühe käega on ikka raske plaastrit panna.”

Ben täitis käsu, istus laua taha ja ulatas Laneyle oma käe. „Tavaliselt ma plaastrit ei pane, aga ma kardan, et sa tahad mind süstima hakata, kui siia peaks põletik sisse tulema.”

„Väga naljakas.” Laney avas salvituubi ja asetas selle lauale. „Nii et sa kasvasid siin üles. Rosie ütles, et sa kolisid siit suurde linna, aga ta ei maininud, missugusesse.”

„Olen elanud viimased kaheksa või üheksa aastat Lewiston-Auburni kandis, aga ma alustasin rannikult. Tööd oli palju.”

„Elutempo mõttes on see siis sinu jaoks päris suur muutus,” nentis Laney ja avas plaastri ümbrise. Ta pigistas plaastrile pisut salvi ja võttis Beni käe.

„See võib nõnda paista, aga tegelikult on see töö paras pähkel. Linnas oli küll kõvasti rabelemist, aga mul oli täisvarustusega kiirabiauto, asfaltteed ja võime muuta kõik punased foorituled võluväel roheliseks. Siin on mul vähem väljakutseid, aga ma pean leidma oma patsiendid metsast üles, ravima neid sellega, mis mul ATV pagasikastis käepärast võtta on, ja mõtlema siis välja, kuidas viia kannatanu tee peale, kuhu kiirabi saab vastu tulla, või lagendikule, kuhu saab maanduda helikopter.”

Selle asemel et tema kätt uuesti vastu lauda suruda, võttis Laney ta sõrmed ja tõstis käe üles. Ben vaatas, kuidas Laney kulmud kokku tõmbusid ja ta alahuule hammaste vahele võttis, ning püüdis naeru tagasi hoida. Laneyl paistis olevat hea huumorimeel, aga naine oli just äsja häbi tundnud ja Ben ei tahtnud temas rohkem seda tunnet tekitada.

„See ei jää hästi kinni,” ütles Laney, kui asetas plaastri haavale ja surus liimised osad vastu tema nahka. „Vahest peaksin käe kinni siduma, et see paigal püsiks.”

„Ma jõuan koju ja isegi kui sa selle kinni seoksid, peaksin ma selle pärast duši all käimist ikka uuesti siduma.”

„Kas oled kindel?”

Laney hoidis ikka veel tema kätt ja kuigi Ben teadis, et ta teeb seda hajameelsusest, sest on ikka veel tema pärast mures ja räägib parasjagu, meeldis see talle. See oli veider, sest ta ei tundnud seda naist, aga miski naise juures pani teda tahtma seda asja muutma.

„Kindel. Pean minema tagasi jaoskonda ja natuke paberitööd tegema, enne kui saan koju minna, nii et sel ravimöksil on küllalt aega haava sisse imbuda.”

Laney lasi tema käest lahti, aga hakkas taas naerma ja see oli sama hea. „Ma vist ei pea sulle ütlema, kuidas haava hooldada.”

„Ei, aga kui mul läheb vaja head nõu, siis ma tean, kust sind leida.”

Laney naeratas Benile, kui mees tõusis. „Ma olen siin terve suve.”

Ben sundis end uuesti naist tänama ja astus uksest välja, kuigi oleks tahtnud hoopis neile mõlemale klaasi limonaadi valada ja ühes naisega verandal istuda.

Tal oli küllalt aega, et Laney Caswelli tundma õppida.

Kui köögiuks oli Beni selja taga sulgunud, kummardus Laney ette ja lasi laubal kolksuga suurele puidust lauale langeda.

Ma olen siin terve suve.

Kas ta oli tõesti ka päriselt kõlanud nii hingetuna kui oma peas? Veel ilmsemaks oleks saanud seda kutset teha vaid kaardi ja sulepeaga.

Ta peaks esmaabikasti ära panema. Siis peaks ta vaatama majas ja laagriplatsil teha ootavate tööde nimekirja, mille Rosie oli jätnud talle elutuppa kapile. Andy oli tahtnud tutvustada Rosiet ühele paarikesele, kes oli tulnud külla nende juures laagris olevatele sõpradele, ja nii oli Rosie saatnud Laney nimekirja lugema, et nad saaksid sellest hiljem rääkida. Ja siis oli seksikas vigastatud peopesa ja võluva naeratusega parameedik tema plaanid segi ajanud.

Selle asemel et teha neid asju, mida ta pidi tegema, istus Laney, pea laual, ja mõtles Beni kätele.

Tal olid tugevad käed. Need polnud karedad, aga mehe sõrmeotsad olid kaetud paksu nahaga. Ja tema käsivarred…

Laney ohkas, see ohe tuli nii sügavalt, nagu oleks see saanud alguse varvastest, ja lasi laubal taas kolksuga vastu lauda vajuda. Ta polnud iial varem ihalenud mehe käsivarte järele. Aga tal oli olnud väga raske keskenduda käele enda ees, kui mehe vasak käsi aina tema pilku endale tõmbas. Algul oli mees käe lihtsalt lauale toetanud, aga mehe sõrmed olid tõmbunud rusikasse niipea, kui ta oli püüdnud värvitükki pintsettidega välja urgitseda. See liigutus oli tõmmanud pingule tema käelihased ja võtnud Laneyl suu kuivaks.

See oli puhas ime, et ta polnud meest pintsettidega torganud. Aga Ben kas polnud märganud tema reaktsiooni ja seda, kuidas Laney end pööras, et mehe vasak käsi tema vaateväljas ei oleks, või oli olnud lihtsalt liiga viisakas, et midagi öelda.

Loodetavasti ei hakka parameedik Northern Staris liiga palju aega veetma, mõtles Laney pead tõstes ja end toolilt püsti ajades. Kui ta oli pintsetid uuesti alkoholiga ära puhastanud, viis ta esmaabikasti tagasi sahvrisse ja viskas prügi minema. Ta oli tulnud siia konkreetselt selleks, et üksi olla ja õppida – leida taas üles see enesekindel ja hakkaja naine, keda oli endas abikaasa meeleheaks kümme aastat alla surunud –, mitte selleks, et leida uus mees.

Ta leidis Rosie nimekirja suurema vaevata. See vedeles kapil, mille kõrval seisis kulunud kiiktool ja tooli kõrval põrandal oli korv poolelioleva kudumistööga. Laney oli valmis kihla vedama, et külalised, kes käisid elutoas televiisorit vaatamas või juttu ajamas, teadsid ütlematagi, et see kiiktool pole mõeldud neile.

Nimekiri oli pikk ja Laney tundis kahtlust rinnas kerkimas, nagu olnuks see refluks. Ta polnud kahekümne viie aastasest peale tööd teinud ja ämm oli talle selgeks teinud, et Ballardi perekonna naised ei tööta. Nende asi oli hoolitseda abikaasa, kodu ja laste eest – arvestades Patricku ema suhtumist, siis just täpselt niisuguses järjekorras – mingisuguste segavate asjaoludeta. Tõik, et lapsed polnud kunagi tulnud, näis toona olevat needus, kuid nüüd oli see õnnistus.

Kui see asi tal siin õnneks ei lähe, ei teadnud ta täpselt, mida peaks peale hakkama. Ta võis ju leida uue töö. Aga see siin oli midagi enamat kui lihtsalt palgatšekk. Ta tahtis siin olla. Tal polnud küll ette näidata ühtki töökohta pärast seda, kui ta oli lahkunud ehtepoest, kust Patrick kõik oma kellad ostis, aga tal oli oskusi.

Üks oskus oli hoida maja laitmatult korras. Väga suur maja, kui täpne olla. Ja kuigi ta polnud kunagi pidanud koristama klientide tube, oli voodi tegemine tal selge.

Veidi rahunenud, luges Laney nimekirja punkthaaval läbi. Oli selge, et ta pidi paar päeva Rosie töövari olema, nägemaks, kuidas teha kõike Rosie meele järele ja kus töövahendeid hoitakse, aga ta oli kiire õppija. Tema ülesannete hulka kuulusid koristamine ja pesemismaja varustamine ja kahe kämpingu koristamine pärast klientide lahkumist, aga enamasti pidi ta lihtsalt Joshile või Andyle aru andma.

„Kas ehmatasin su ära?”

Laney polnud kuulnud Rosiet sisse tulemas ja võpatas, kuid vähemasti ei hakanud ta karjuma. Ta pööras ümber ja raputas pead. „Muidugi mitte. See on ilus paik ja ma annan oma parima, et seda sellisena hoida.”

„Siin on tõesti ilus. Eks ole? Siin on alati ilus olnud, kuigi mõni aeg tagasi, kui rahaga oli kitsas käes, hakkas kõik tasapisi lagunema. Poisid nägid palju vaeva nii majaga kui valduste ja ATV-radade ühendamisega. Tegelikult ühendasid nad radadega kogu linna. Keegi poleks osanud arvata, et see nii hästi minema hakkab, aga nüüd on meil mootorsaanihooaja asemel käed aasta ringi tööd täis. Nad laiendasid laagriplatsi, lisasid eelmisel aastal kaks kämpingut ja basseini ja meil on broneeringud nii selle aasta Columbuse päevaks kui tuleva aasta mälestuspäeva nädalavahetuseks.”

„Ma tahan väga sellest kõigest osa saada. Ja enne kui ma unustan – ma kasutasin esmaabikarpi, aga desinfitseerisin pintsetid ära, enne kui need tagasi panin. Loodan, et võisin neid kasutada.”

„Kasutamiseks see seal ongi. Kas said pinnu?”

„Ei. Ben vigastas end Joshi aidates ja tema haavas oli värvitükk. Ma tegin talle üsna nipsakalt selgeks, kuidas haava eest hoolitseda, ja sain alles siis teada, et ta on parameedik.” Laney põsed tõmbusid taas punaseks, kuigi tegelikult oli see tühiasi.

„Kullake, pole vahet, kas ta on parameedik või ajukirurg. Meestega on kõige raskem siis, kui nad on vigastatud või haiged, ja väike nipsakus on siis ainus viis, kuidas nendega toime tulla.” Rosie naeratas ja tema näoilme muutus õrnaks. „Minu ainus laps on küll tütar, aga ma kasvatasin üles kõik neli Kowalski poissi ja nende õe. Usu mind, ma tean, kuidas need asjad käivad.”

„Kas sa töötasid nende ema juures?” uuris Laney, püüdes meenutada väikseid killukesi kõigest, mida oli oma nõolt kuulnud.

„Jah. Ta lubas mul tulla koos Katiega ja see oli minu jaoks ideaalne. Aga siis ta suri ootamatult 1987. aastal. Aneurüsm. Ma jäin tööle ja andsin oma parima, et aidata Frankil laste eest hoolitseda. Tema suri 2002. aastal. Lapsed olid lahkunud ja meie Joshiga püüdsime siin päästa, mis päästa andis. Paar aastat tagasi murdis ta jala ja ma kutsusin Mitchi – vanima venna – koju appi ja kui ta nägi, et siin kõik nõnda laguneb, tulid nad kõik uuesti kokku. Mitch ja Liz on mõlemad tagasi Whitfordis. Ryan on Brookline’is Massis ja Sean elab New Hampshire’is. Sa jõuad nende kõigiga tutvuda.”

Laney pea käis infoküllusest ringi ja ta nii ta ainult naeratas ja noogutas. Perekonna ajalugu oli pikk ning linn väga väike ja kokkuhoidev. Tema plaan oli naeratada ja noogutada, palju, ja suu kinni hoida.

„Ma näitan sulle nüüd maja,” ütles Rosie. „Ja ära üldse muretse selle pärast, et sulle algul kõik kohe pähe ei jää. Me ajame siin asju väga lihtsalt ja sa saad minult alati nõu küsida.”

Külalistoad olid kõik ühes tiivas, mis oli maja külge ehitatud juba aastaid tagasi, aga nad võisid end koduselt tunda ka jahimaja alumisel korrusel. Erand oli vaid elutoa kõrval asuv tuba, mis jäi maja teise tiiba. Suletud uksel rippus väga viisakas siseneda keelav silt ja Rosie selgitas, et see on Joshi ja Katie tuba.

Ülakorrusel oli Andy ja Rosie tuba, kontor, paar pereliikmetele mõeldud magamistuba. All keldris olid riiulid täis kraami ja seal olid ka suur pesumasin ja kuivati. Mis puudutas kööki, siis see oli Rosie kuningriik. Talle meeldis külalistele küpsetada, aga Laneylt ei oodatud toiduvalmistamist, sest toitlustamine ei kuulunud puhkusepaketi juurde.

„Ma tean, et siin ja laagriplatsil on palju teha,” ütles Rosie, kui nad olid tagasi kööki jõudnud. „Aga ära arva, et me viskame su võõras kohas vette. Me oleme kõik siin ja sa pole üksi.”

Rosie juures oli midagi sooja ja emalikku, mis pani Laney tundma, et ta saab olla naisega aus. „Ma poleks siia tulnud, kui poleks olnud valmis tööd tegema, aga mul on tunne, et mu töö juures on kõige raskem osa veenda sind, et sa laseksid mul tööd teha.”

„Võimalik. Ma olen selle koha eest väga kaua aega hoolt kandnud.” Rosie naeratas ja tema silmanurkadesse ilmusid kortsud. „Aga ma olin mõni aasta tagasi paar korda kopsupõletikus ja nüüd on mul Andy ja vahest on mul aeg pisut rahulikumalt võtta.”

Enne kui Laney jõudis midagi vastata, avanes köögiuks ja sisse astus umbes temavanune naine, heledad juuksed hobusesabas ja peas kulunud Red Soxi nokats. Ta oli silmanähtavalt rase ja väga Rosie nägu ja lisaks teadis Laney, et Katie, Rosie tütar, on kuuendat kuud rase. Ja ta polnud kogu aeg jahimajas, sest tal oli linnas juuksuriäri, mis oli kuulunud varem tema isale, enne kui too suri.

Pärast tutvustamist haaras Katie kapil olevast kausist küpsise. „Mul on hea meel, et sa siin oled, Laney. Kas sind juba hoiatati selle eest, kui põikpäine mu ema võib olla?”

Laney naeris. „Andy ütles, et ta võib sundida mind istuma, küpsiseid sööma ja limonaadi jooma, sellal kui tema ise kogu töö ära teeb, aga mina võin olla sama põikpäine.”

Katiel oli ema naeratus ja Laney mõtles taas sellele, kuidas tal küll oli vedanud, et ta sattus niisugusesse paika. Need inimesed meeldisid talle ja tema näis neile samuti meeldivat. See oli juba kõvasti parem kui elu, mida ta oli elanud viimastel aastatel.

Suve lõpuks kavatses ta olla rõõmsam, tugevam ja valmis alustama uut elu.