Читать книгу Teisel pool seina - Shari Lapena - Страница 1

Anne tunneb, kuidas hape ta maos pulbitseb ja kõrist üles roomab; ta pea käib ringi. Ta on liiga palju joonud. Kogu õhtu on Cynthia hooletult ta klaasi üha uuesti täitnud. Anne oli mõelnud end vaos hoida, kuid oli lasknud asjad käest – ta ei suutnud kujutleda, kuidas oleks ta ilma nende klaasitäiteta suutnud selle õhtu vastu pidada. Anne’il polnud aimugi, kui palju veini ta selle lõputu õhtu jooksul oli ära joonud. Hommikul tuleb tal kogu rinnapiim välja pumbata ja minema visata.

Suveöö leitsak mõjub roiutavalt ning Anne silmitseb peoperenaist pilukil silmadega. Cynthia flirdib varjamatult Anne’i abikaasa Marcoga. Miks Anne sellega vaikides lepib? Miks Cynthia abikaasa Graham sellega lepib? Anne on vihane, kuid jõuetu, ta ei tea, kuidas sellele lõppu teha ilma, et ta paistaks hale või naeruväärne. Nad kõik on veidi liiga palju kaaninud. Ta kannatab selle välja vaikselt pahameelest pulbitsedes, ning joob veel rohkem veini. Anne pole inimene, kes suudaks stseeni teha, kellele meeldiks endale tähelepanu tõmmata.

Cynthiaga on vastupidi.

Kõik kolm – Anne, Marco ja Cynthia tasase olekuga abikaasa Graham – jälgivad teda kui lummatult. Just Marco on see, kes ei näi suutvat temalt pilku pöörata. Kui Cynthia kummardub, et Marco klaasi täita, kallutab ta end liiga lähedale ning ta liibuv topp vajub nii madalale, et Marco praktiliselt hõõrub oma nina vastu ta dekolteed.

Anne tuletab endale meelde, et Cynthia flirdib kõigiga. Cynthia näeb nii vapustavalt kaunis välja, et ilmselt ei suuda ta kiusatusele vastu panna.

Ent mida enam ta neid jälgib, seda enam tekib temas kahtlus, kas Marco ja Cynthia vahel pole midagi teoksil. Mitte kunagi varem pole Anne’il olnud selliseid kahtlusi. Võib-olla muudab alkohol ta paranoiliseks.

Ei, jõuab ta järeldusele – kui neil oleks midagi varjata, ei käituks nad niimoodi. Cynthia flirdib rohkem kui Marco; mees on tema tähelepanuavalduste tänulik vastuvõtja. Ka Marco näeb peaaegu et liiga hea välja – oma sasiste tumedate juuste, pähklipruunide silmade ja kütkestava naeratusega äratab ta alati tähelepanu. Cynthia ja Marco moodustavad jalustrabava paari. Anne käsib endal järele jätta. Ta kinnitab endale, et muidugi on Marco talle truu. Ta teab, et mees on täielikult pühendunud oma perekonnale. Anne ja nende beebi on mehe jaoks kõik. Ta seisab Anne’i kõrval, olgu mis on – ta rüüpab veel veini –, kui halvasti asjad ka läheksid.

Kuid vaadates, kuidas Cynthia ta mehele külge kleebib, muutub Anne üha ärevamaks ja vihasemaks. Rasedusest on talle ikka veel jäänud kakskümmend naela ülekaalu, nüüd juba pool aastat pärast lapse sündi. Ta oli oletanud, et praeguseks on ta uuesti oma raseduse-eelse figuuri saavutanud, kuid ilmselt kulub selleks vähemalt aasta. Ta peab lõpetama ajakirjade vahtimise toidupoe kassas ja jätma enese võrdlemise kõigi nende kuulsate emmedega, kes näevad juba paar kuud pärast sünnitust vapustavad välja.

Kuid isegi oma parimas vormis olles ei suutnud Anne iialgi võistelda Cynthiaga, oma pikema ja vormikama naabrinnaga – tema pikkade jalgade, kokkutiritud piha, suurte rindade, portselansileda naha ning lendlevate pigimustade juustega. Cynthia kandis alati kõrgeid kontsi ja seksikat riietust, isegi siis, kui oli kodusel peol koos teise abielupaariga.

Anne ei suuda jälgida vestlust enda ümber. Ta lülitab selle just nagu välja ja põrnitseb nikerdatud marmorist kaminat, täpselt samasugust, nagu on tema enda elu- ja söögitoas teisel pool seina, mis on neil Cynthia ja Grahamiga ühine; nad elavad tellistest ridamajas, mis on tüüpiline New Yorgi paremates linnaosades, ehitatud üheksateistkümnenda sajandi lõpus. Kõik majad selles reas on ühesugused – itaaliapärased, restaureeritud, kallid – ainult et Anne’i ja Marco oma asub rea lõpus ning kõigi ridamaja boksidel on väikseid erinevusi kujunduse ja maitse osas; kõik nad on väikesed meistriteosed.

Kohmakalt võtab Anne kohvilaualt oma mobiiltelefoni ja vaatab kella. Kell on peaaegu üks öösel. Ta oli käinud beebit vaatamas südaööl. Marco oli käinud pool üks. Seejärel oli ta läinud koos Cynthiaga tagaterrassile sigaretti suitsetama, sellal kui Anne ja Graham olid üsna kohmetult jäänud istuma koristamata kohvilaua äärde ning pidanud kunstlikku vestlust. Anne oleks pidanud minema koos nendega tagaõue, võib-olla oli seal veidigi tuuleõhku. Kuid ta polnud seda teinud, sest Graham ei talunud suitsuhaisu ning oleks olnud mühaklik, või vähemalt pisut kohmakas, jätta ta üksinda istuma ta enese auks korraldatud pidulikul õhtusöögil. Niisiis oli ta viisakuse pärast tuppa jäänud. Graham, kes oli valge keskklassi esindaja nagu Anne’gi, oli laitmatult viisakas. Mispärast oli ta abiellunud Cynthia-taolise libuga, oli täielik mõistatus. Marco ja Cynthia olid mõne minuti eest oma suitsupausilt naasnud ning Anne ihkab pööraselt lahkuda, isegi kui teistel oli lõbu laialt.

Nüüd heidab Anne pilgu beebimonitorile, mis lebab lauanurgal ja mille väike punane lambike hõõgub kui sigaretiots. Selle videoekraan on purunenud – Anne oli monitori paari päeva eest maha pillanud ning Marcot polnud kohal olnud, et seda asendada –, kuid audioosa on töökorras. Äkki tärkavad Anne’is kahtlused, temas tekib tunne, et kogu see olukord on vale. Milline inimene küll läheb naabermajja pidulikule õhtusöögile ja jätab oma beebi üksi koju? Milline ema küll nii teeks? Ta tunneb, kuidas teda valdab jälle tuttav piinav enesesüüdistus − ta ei ole hea ema.

Mis sellest, et lapsehoidja ütles ära? Nad oleksid pidanud Cora ja ta kokkupandava mänguaia endaga kaasa võtma. Kuid Cynthia oli öelnud, et ei mingeid lapsi. See pidi olema täiskasvanute õhtu, tähistamaks Grahami sünnipäeva. Mis on ka veel üks põhjus, miks Anne’ile Cynthia, kes varem oli olnud hea sõber, enam ei meeldinud – ta ei armasta lapsi. Milline inimene ütleb, et kuuekuune beebi ei ole pidulikule õhtusöögile teretulnud? Kuidas oli Anne üldse lasknud Marcol end veenda, et nii on täiesti sobilik toimida? See oli vastutustundetu. Ta arutleb, mida küll ütleksid teised emmed tema emadegrupist, kui ta seda neile räägiks. Me jätsime oma kuuekuuse lapse üksi koju ja läksime ise naabrite juurde peole. Ta kujutleb, kuidas kõigi nende suu vajuks jahmunult lahti, kujutles ebamugavat vaikust. Kuid ta ei räägi neile seda iialgi. Ta pandaks põlu alla.

Enne pidu olid tema ja Marco selle üle vaielnud. Siis, kui nende lapsehoidja oli helistanud ja teatanud, et ei saa tulla. Anne oli pakkunud, et jääb beebiga koju – ta ei tahtnud nagunii sellele peole minna. Kuid Marco ei tahtnud sellest kuuldagi.

„Sa ei saa lihtsalt koju jääda,” käis ta peale, kui nad selle üle köögis vaidlesid.

„Mul ei ole midagi selle vastu, et koju jääda,” ütles ta vaiksema häälega. Ta ei tahtnud, et Cynthia kuuleks neid läbi seina vaidlemas tema korraldatud peole minemise üle.

„Sulle teeb head kodust välja pääseda,” vaidles Marco vastu, samuti vaiksema häälega. Ja lisas siis: „Sa ju tead, mis arst ütles.”

Kogu õhtu on Anne püüdnud otsusele jõuda, kas see viimane märkus oli olnud õel või kaval, või püüdis mees tõesti lihtsalt aidata. Lõpuks oli Anne järele andnud. Marco veenis teda, et kui neil on monitor naabrite juures kaasa, kuulevad nad iga kord, kui beebi keerab end või ärkab. Nad käivad teda iga poole tunni tagant vaatamas. Midagi halba ei saa juhtuda.

Kell saab kohe üks. Kas ta peaks minema nüüd beebit vaatama või püüdma panna Marco endaga koos lahkuma? Ta tahab minna koju voodisse. Ta tahab, et see õhtu kord lõpeks.

Ta sikutab oma abikaasat käsivarrest. „Marco,” käib ta peale, „me peaksime minema. Kell on üks.”

„Oh, ärge minge veel,” lausub Cynthia. „Pole veel nii hilja!” On liigagi ilmne, et ta ei soovi veel peo lõppu. Ta ei taha, et Marco ära läheb. Kuid tal poleks midagi selle vastu, kui Anne lahkub. Anne on selles päris kindel.

„Võib-olla sinu jaoks mitte,” sõnab Anne ning tal õnnestub rääkida pisut jäiga tooniga, ehkki ta on üsnagi purjus, „aga mina pean vara tõusma, et beebit toita.”

„Vaeseke,” ütleb Cynthia ning mingil põhjusel ajab see Anne’i maruvihaseks. Cynthial ei olnud lapsi ja ta polnud kunagi lapsi tahtnudki. Tema ja Graham on lastetud omal valikul ning see on asi, mis mingil teadmata põhjusel Anne’i samuti häirib.

Marcot peolt lahkuma saada osutub raskeks. Tundub, nagu oleks ta otsustanud sinna jääda. Tal on seal liiga lõbus, kuid Anne muutub üha rahutumaks.

„Ainult üks veel,” ütleb Marco klaasi Cynthia poole sirutades ja väldib Anne pilku.

Ta on täna õhtul tavatult mässumeelses tujus – see näib peaaegu teeseldud. Anne tahaks teada, miks. Viimasel ajal on mees kodus ebatavaliselt vaikne olnud. Kuid täna õhtul koos Cynthiaga on ta peo hing. Juba mõnda aega on Anne tajunud, et miski on valesti, kui vaid mees talle ütleks, mis see on. Viimasel ajal ei räägi mees talle enam suurt midagi. Ta hoiab naise oma asjadest eemal. Aga võib-olla tõmbub mees hoopis Anne’ist eemale ta depressiooni, ta sünnitusjärgse masenduse pärast. Võib-olla on mees temas pettunud. Kes poleks? Täna õhtul eelistab ta silmanähtavalt kaunist, elavat ja sädelevat Cynthiat.

Anne vaatab kella ja kaotab igasuguse kannatuse. „Ma kavatsen ära minna. Ma pidin kella ühe ajal beebit vaatama minema.” Ta vaatab Marcole otsa. „Sina jää nii kauaks, kui tahad,” lisab ta teravalt. Marco saadab talle terava pilgu, silmad sädelevad. Äkki torkab Anne’ile pähe, et mees ei tundu üldse nii purjus olevat, kuid tema ise tunneb peapööritust. Kas nad hakkavad selle üle vaidlema? Naabrite ees? Kas tõesti? Anne hakkab ringi vaatama oma käekoti järele, võtab laualt beebimonitori, taipab siis, et see on seinakontaktis, kummardub seda seinast välja tõmbama, tajudes samal ajal, kuidas kõik lauas istujad vaikides ta paksu tagumikku jõllitavad. No vahtigu. Talle tundub järsku, nagu oleksid nad tema vastu punti löönud, näinud teda kui tujurikkujat. Ta tunneb, kuidas pisarad hakkavad silmis kõrvetama, ning surub nutu maha. Cynthia ja Graham ei tea tema sünnitusjärgsest depressioonist midagi. Nad ei saaks aru. Anne ja Marco pole sellest rääkinud kellelegi peale Anne’i ema. Anne oli emaga hiljuti sellest rääkinud. Ta teab, et ema ei räägi kellelegi, isegi ta isale mitte. Anne ei soovinud, et keegi teine sellest teaks, ning tal oli tunne, et ka Marco ei soovinud seda, ehkki mees polnud seda otsesõnu öelnud. Kuid on kurnav kogu aeg teeselda.

Kui ta on seljaga nende poole, kuuleb ta Marco tooni muutust.

„Sul on õigus. Kell on juba palju, me peaksime hakkama minema,” lausub ta. Ta kuuleb, kuidas mees asetab oma veiniklaasi lauale.

Anne pöördub ja pühib juuksesalgu käeseljaga silmade eest. Tal on hädasti vaja juuksurisse minna. Ta manab näole teeseldud naeratuse ja ütleb: „Järgmine kord oleme meie võõrustajad.” Ning ta lisab mõttes, te võite tulla meie koju, kus meie laps elab koos meiega, ja ma loodan, et ta nutab kogu õhtu ja rikub teie peo ära. Kindlasti kutsun ma teid siis, kui tal hambad tulevad.

Pärast seda lahkuvad nad kiiresti. Neil pole tarvis kokku korjata mingeid beebiasju, on ainult nemad kahekesi, Anne’i käekott ja beebimonitor, mille ta kotti pistab. Cynthia näib nende tõtaka lahkumise pärast pahane olevat – Graham on ükskõikne – ning nad väljuvad muljetavaldavalt raskest eesuksest ja laskuvad alla trepist. Tasakaalu säilitamiseks hoiab Anne kinni nikerdatud käsipuust. Vaid mõni samm jalgteel ja nad jõuavad oma maja ette, millel on samasugune nikerdatud käsipuu ja massiivne välisuks. Anne astub sõnagi lausumata Marco ees. Võib-olla ei räägi ta mehega enam kogu ülejäänud õhtu. Ta marsib trepist üles ning seisatab järsku.

„Mis on?” küsib Marco, kes tuleb otse tema kannul, hääles pinevus.

Anne vaatab üksisilmi. Eesuks on praokil; see on umbes kolme tolli võrra avatud.

„Ma tean, et ma panin ukse lukku!” ütleb Anne, ja ta hääles on kuulda kiledust

„Võib-olla sa unustasid,” ütleb Marco järsult. „Sa oled täna õhtul päris palju joonud.”

Kuid Anne ei kuula teda. Ta on juba majas, jookseb trepist üles ja mööda halli beebi toa poole, Marco tihedalt kannul.

Kui Anne jõuab beebi tuppa ning näeb tühja võrevoodit, siis ta karjatab.