Читать книгу Teisel pool seina - Shari Lapena - Страница 3

Rasbach ootab nende vastust.

Naine vastab esimesena. „Me auto on tänaval.”

„Kas te pargite auto tänavale, kuigi teil on maja taga garaaž?” küsib Rasbach.

„Kõik teevad nii,” vastab Anne. „Nii on lihtsam kui teerada mööda minna, eriti talvel. Enamikul inimestel on parkimisluba ja nad lihtsalt pargivad tänavale.”

„Või nii,” ütleb Rasbach.

„Miks te seda küsite?” küsib naine. „Mis tähtsust sel on?”

Rasbach selgitab. „Röövija jaoks tegi see tõenäoliselt asja hõlpsamaks. Kui garaaž oli tühi ja garaažiuks lahti, oli kellegi jaoks suhteliselt lihtne tagurdada oma auto garaaži ning panna laps autosse sel ajal, kui auto oli garaažis teiste pilkude eest varjatud. See oleks olnud ilmselgelt keerulisem – kindlasti suurema riskiga –, kui garaažis oleks juba olnud auto. Röövija oleks pidanud riskima, et teda nähakse teerajal beebiga.”

Rasbach märkab, et mees oli muutunud veel varjundi võrra kahvatumaks, kui see üldse võimalik oli. Ta kahvatus oli päris jahmatav.

„Me loodame, et saame garaažist mõned autokummi mustrite jäljendid,” lisab Rasbach.

„Teie jutust jääb mulje, nagu oleks see olnud ettekavatsetud,” lausub lapse ema.

„Kas teie arvate, et ei olnud?” küsib Rasbach temalt.

„Ma – ma ei tea. Ma usun, ma arvasin, et ta rööviti, kuna me jätsime ta üksi koju. Et see oli selline kuritegu, mis pandi toime, kuna olukord oli selleks soodne. Nagu siis, kui keegi oleks ta kaasa krahmanud pargis sel hetkel, kui ma vaatan mujale.”

Rasbach noogutab, just nagu oleks ta püüdnud seda naise vaatevinklist näha. „Ma saan aru, mida te tahate öelda,” ütleb ta. „Nagu näiteks siis, kui ema jätab lapse parki selleks ajaks, kui ta läheb ise jäätiseautost jäätist ostma. Laps haaratakse kaasa siis, kui ema on selja pööranud. Selliseid asju juhtub.” Ta teeb pausi. „Kuid te kindlasti märkate nende kahe olukorra erinevust.”

Naine vaatab talle tühja pilguga otsa. Rasbach peab meeles pidama, et naine on tõenäoliselt šokis. Kuid tema näeb sedalaadi asju pidevalt, see on tema amet. Ta on analüütiline, mitte põrmugi sentimentaalne. Teist võimalust tal polegi, kui ta tahab oma tööd tõhusalt teha. Ta leiab selle lapse, elusana või surnuna, ning leiab üles selle isiku, kes ta röövis.

Ta ütleb emale asjaliku tooniga: „Erinevus on selles, et see, kes teie lapse kaasa viis, teadis arvatavasti, et ta on üksi kodus.”

Lapse vanemad vaatavad teineteisele otsa.

„Kuid seda ei teadnud keegi,” sosistab ema.

„Muidugi,” lisab Rasbach, „on võimalik, et ta oleks kaasa viidud ka siis, kui teie oleksite oma magamistoas sügavalt maganud. Me ei tea seda.”

Vanemad oleksid nagu tahtnud uskuda, et lõppude lõpuks polnud see siiski nende viga, et laps ei olnud kadunud, kuna nad oma beebi üksi jätsid. Et see oleks võinud juhtuda ka siis, kui nad poleks teda üksi jätnud.

Rasbach küsib: „Kas te jätate alati garaažiukse samamoodi lahti?”

Mees vastab. „Mõnikord.”

„Kas te ei lukusta garaažiust ööseks? Et vargust ära hoida?”

„Me ei hoia garaažis midagi väärtuslikku,” ütleb mees. „Kui auto ei ole garaažis, siis me tavaliselt paneme ukse lukku, aga muud me seal suurt ei hoiagi. Kõik mu tööriistad on keldris. See on väga meeldiv ümbruskond, kuid inimesed murravad niikuinii kogu aeg garaažidesse sisse, nii et mis kasu oleks ukse lukustamisest?”

Rasbach noogutab. Siis küsib ta: „Mis marki auto teil on?”

„Audi,” ütles Marco. „Miks te küsite?”

„Ma tahaksin sellele pilgu peale visata. Kas ma saaksin võtmed?” küsib Rasbach.

Marco ja Anne vaatavad segaduses teineteisele otsa. Siis tõuseb Marco püsti ning läheb ja krahmab eesukse kõrvalt laualt kausist võtmekimbu. Ta ulatab need vaikides uurijale ja istub uuesti.

„Tänan,” ütleb Rasbach. Siis kummardub ta ette ja ütleb sihilikult rõhutatult. „ Me saame teada, kes seda tegi.”

Nad vaatavad talle otsa, kohtavad tema pilku, ema kogu nägu nutmisest tursunud, isa silmad murest ja alkoholist paistes ning verd täis valgunud, nägu kaame kui kummitusel.

Rasbach noogutab Jenningsile ning nad lähevad koos majast välja autot üle vaatama. Abielupaar istub sõnatult diivanil ja jälgib, kuidas nad väljuvad.

Anne ei tea, mida uurijast mõelda. Paistab, nagu vihjaks ta millelegi. Anne teab, et kui naine läheb kaduma, siis on harilikult tema abikaasa peamine kahtlusalune, ning arvatavasti on see ka vastupidi. Kuid kui kaduma läheb laps, kas siis on tema vanemad harilikult peamised kahtlusalused? Kindlasti mitte. Kes suudaks halba teha omaenda lapsele? Pealegi on neil mõlemal ka kindlad alibid. Cynthia ja Graham võivad neid kinnitada. On ilmne, et nad ei saanud mingil moel ära viia ja ära peita omaenda tütart. Ja miks nad oleksid pidanudki seda tegema?

Anne teab, et kogu ümbruskond on läbi otsitud, et õues on politseinikud, kes pööravad iga mätta pahupidi, koputavad ustele ja küsitlevad inimesi, kes on vooditest välja aetud. Marco oli politseile andnud hiljutise foto Corast, tehtud mõne päeva eest. Fotol on rõõmus kaamerasse naeratav suurte siniste silmadega blond beebitüdruk.

Anne on Marco peale vihane – ta tahaks tema peale karjuda ja teda rusikatega tümitada –, kuid maja on täis politseiametnikke ning ta ei söanda. Ning kui ta vaatab mehe kahvatut lohutut nägu, näeb ta, et too juba süüdistab ennast. Ta teab, et ei suuda seda üksinda läbi teha. Ta vajab Marcot. Ta pöördub mehe poole ja vajub nuuksudes tema rinnale. Mees põimib käed tema ümber ja kallistab teda tugevalt. Anne tunneb, kuidas mees väriseb, tunneb, kuidas ta süda valulikult taob. Ta ütleb endale, et koos suudavad nad selle läbi teha. Politsei leiab Cora. Nad saavad oma tütre tagasi.

Ja kui nad ei saa, siis ei andesta ta seda mehele iial.

Kerges suveülikonnas uurija Rasbach astub Contide maja eesuksest palavasse suveöösse, uurija Jennings tihedalt kannul. Nad on palju aastaid koos töötanud. Nad mõlemad on näinud asju, mida nad sooviksid unustada.

Koos jalutavad nad tänava poole, mida palistavad autod, põrkeraud vastu põrkerauda. Rasbach vajutab nuppu, ning otsitava auto esituled vilgatavad hetkeks. Juba on pidžaamades ja suvistes hommikumantlites naabrid tulnud välja eesverandadele ning jälgivad ahne uudishimuga tegevust Contide maja juures. Nüüd jälgivad nad, kuidas Rasbach ja Jennings kõnnivad Contide auto juurde.

Rasbach loodab, et keegi sellel tänaval teab midagi, on ehk midagi näinud, ja annab sellest teada.

Jennings lausub tasasel häälel: „Mis sa sest arvad?”

Rasbach vastab vaikselt: „Ma pole optimistlik.”

Rasbach tõmbab kätte kummikindad, mis Jennings talle ulatab, ning avab juhipoolse ukse. Ta vaatab põgusalt autosse ning sammub siis auto tagaotsa juurde. Jennings järgneb talle.

Rasbach vajutab nupule ning pakiruum vupsab lahti. Kaks politseinikku vaatavad sisse. See on tühi. Ja väga puhas. Auto on ainult natuke üle aasta vana. See näeb ikka veel uhiuus välja.

„Oh, kuidas mulle meeldib see uute autode lõhn,” sõnab Jennings.

Laps ei ole seal. See ei tähendanud, et ta poleks võinud seal olla, kui tahes põgusalt. Võib-olla tuvastab kohtuekspertide uurimine sealt niite roosadest sipupükstest, beebi DNA – juuksekarva, ilajälgi, võib-olla verd. Laipa leidmata saab see olema raske juhtum. Kuid ükski lapsevanem ei pane oma beebit pakiruumi heade kavatsustega. Kui ta leiab pakiruumist mõne jälje kadunud beebist, siis hoolitseb ta selle eest, et need vanemad mädanevad põrgus. Sest kui Rasbach on üldse midagi õppinud oma ligi kahekümne aastase staaži juures sellel tööl, siis seda, et inimesed on võimelised peaaegu kõigeks.

Ta mõistab väga hästi, et beebi võis kaduda mis tahes ajal enne pidu. Tal tuleb veel küsitleda vanemaid üksikasjalikult eelmise päeva kohta, tuleb välja selgitada, kes peale vanemate nägi beebit veel elusana. Kuid küll ta selle välja uurib. Võib-olla on lapse emal abiline, kes majas käib, või koristaja või naaber – keegi, kes oli tol päeval varem näinud beebit elusa ja tervena. Ta teeb selgeks, millal beebit viimati elusana nähti, ning tegutseb edasi sellest lähtudes. See monitori sisselülitamine, iga poole tunni tagant kontrollimas käimine, sellal kui nad ise naabrite juures pidu pidasid, rikkis liikumisandur, lahtine eesuks, see kõik võis olla lihtsalt detailselt väljamõeldud lugu, vanemate hoolikalt loodud lavastus, et luua endile alibi, et juhtida politseinikud valejälgedele. Nad võisid tappa beebi mis tahes ajal päeva jooksul või isegi varem – olgu siis tahtlikult või kogemata –, panna ta pakiruumi ja laibast lahti saada, enne kui nad läksid naabrite juurde peole. Või kui nad üldse suutsid selgelt mõelda, siis ei pannud nad teda üldse pakiruumi, vaid autoistmele. Surnud beebi ei tarvitse välja näha kuigivõrd erinev magavast beebist. Oleneb sellest, kuidas nad ta tapsid.

Rasbach teab, et ta on küünik. Kuid oma ametis alustades ta seda veel polnud.

Ta ütleb Jenningsile: „Tooge laibakoerad.”