Читать книгу Teisel pool seina - Shari Lapena - Страница 2

Anne tunneb oma karjatust oma pea sees ning seintelt vastu kajamas – tema karje on kõikjal. Siis jääb ta äkki vait ning seisab tardunult tühja võrevoodi ees, käsi suul. Tema selja taga otsib Marco kobamisi lülitit ning tuli lahvatab põlema. Nad mõlemad jõllitavad tühja võrevoodit, kus peaks lamama nende beebi. Tundub ilmvõimatu, et teda pole seal. Ei tule kõne allagi, et Cora võinuks iseseisvalt võrevoodist välja saada. Ta on vaevalt kuuekuune.

„Helista politseisse,” sosistab Anne ning hakkab siis öökima; kui ta end kallutab, purskab okse ta sõrmede vahelt tammepuust põrandale. Beebi tuba, mis on värvitud mahedaks võikollaseks ja mille seintel kepsutavad trükitud lambatalled, täitub hetkega okse ja kabuhirmu lõhnaga.

Marco ei liigu paigastki. Anne vaatab talle kabuhirmus otsa. Tühja võrevoodit vaadates on Marco nagu halvatud, šokis, suutmata seda uskuda. Anne näeb mehe silmis paanilist, süüdlaslikku pilku ning hakkab ulguma – see on kohutav, halav hääl, nagu loomal, kel on valus.

Marco ei liiguta ikka veel. Anne kihutab üle koridori nende magamistuppa, haarab voodi kõrvalt kapilt telefoni ja valib 911, ta värisevad käed määrivad kogu telefoni oksega. Marco ärkab lõpuks tardumusest. Anne kuuleb, kuidas mees tormab mööda maja teist korrust ringi, samal ajal kui Anne üle koridori tühja võrevoodit jõllitab. Marco vaatab vannituppa, siis möödub ta Anne’ist ja läheb külaliste magamistuppa, seejärel teise tuppa koridori kaugemas otsas, sellesse, mille nad on muutnud kodukontoriks. Samal ajal, kui ta seda teeb, mõtleb Anne, justkui kuidagi eemalolevalt, miks küll mees sealt otsib. Justkui oleks osa tema ajust eraldunud ja mõtleks loogiliselt. Nende beebi ei oska võrevoodist välja ronida, roomata mööda tube ja ennast ära peita. Ta ei ole vannitoas, külaliste magamistoas ega kabinetis.

Keegi on ta ära viinud.

Kui hädaabinumbri operaator vastab, karjub Anne: „Keegi on meie beebi ära viinud!” Ta suudab end vaevu piisavalt rahulikuks sundida, et operaatori küsimustele vastata.

„Ma mõistan, proua. Püüdke jääda rahulikuks. Politsei on juba teel teie juurde,” kinnitab operaator talle.

Anne paneb toru hargile. Ta väriseb üle keha. Tal on tunne, nagu hakkaks ta jälle oksele. Talle turgatab pähe, kuidas see kõik välja näeb. Nad olid jätnud beebi üksi koju. Kas see oli ebaseaduslik? Arvatavasti küll. Kuidas nad seda selgitavad?

Marco ilmub magamistoa uksele, kahvatu ja haiglase olekuga.

„See on sinu süü!” karjub Anne ja vahib meest metsiku pilguga ning sööstab siis temast mööda. Ta jookseb ülakorruse vannituppa trepimademe juures ja oksendab uuesti, seekord valamusse, ning peseb siis käsi ja suud. Ta silmab oma peegelpilti valamu kohal peeglis. Hirmunud näoga Marco seisab otse tema selja taga. Nende pilgud kohtuvad.

„Anna andeks,” sosistab Marco. „Palun anna andeks. See on minu süü.”

Ta tunneb end tõesti süüdlasena, sellest saab Anne aru. Sellest hoolimata tõstab Anne käe ja virutab mehe näkku, mis talle peeglist otsa vaatab. Peegel puruneb kildudeks ning Anne variseb nuuksudes kokku. Mees püüab tal ümbert kinni võtta, kuid Anne lükkab ta eemale ja jookseb trepist alla. Ta käsi jookseb verd, jättes trepikäsipuule verejuti.

Kõik, mis järgnevalt aset leiab, on läbi imbunud ebatõeluse õhkkonnast. Anne’i ja Marco mugav kodu muutub hetkega kuriteopaigaks.

Anne istub elutoa sohval. Keegi on pannud teki ta õlgade ümber, kuid ta väriseb sellegipoolest. Ta on šokis. Politseiauto on pargitud maja ette, punased tuled vilguvad vitriinakendel ja keerlevad elutoa seintel. Anne istub elutoa sohval ja jõllitab ainiti nagu tuledest hüpnotiseerituna.

Väriseva häälega oli Marco andnud politseile kiire kirjelduse beebist – pooleaastane, blond, siniste silmadega, kaal umbes kuusteist naela, kandis ühekordset mähet ja lihtsaid heleroosasid sipupükse. Võrevoodist on kadunud ka kerge suvine valge beebitekk.

Nende maja on tulvil politseinikke. Nad hargnevad ning asuvad metoodiliselt maja läbi otsima. Mõned kannavad kummikindaid ning neil on kaasas tõendusmaterjali kogumise komplekt. Anne’i ja Marco kiire ja palavikuline maja läbiotsimine just mõned minutid enne politsei saabumist polnud andnud mingit tulemust. Kohtueksperdid liiguvad aeglaselt. Nad ei otsi Corat, nad otsivad tõendeid. Beebi on juba kadunud.

Marco istub sohvale Anne’i kõrvale, paneb käe ümber ta õlgade ja surub teda tugevasti enda vastu. Anne tahaks end temast eemale kiskuda, kuid ei tee seda. Ta laseb mehe käsivarrel jääda sinna, kus see on. Mis mulje see jätaks, kui ta eemale tõmbuks? Ta tunneb mehe juures alkoholi lõhna.

Nüüd süüdistab Anne iseennast. See on tema süü. Ta tahaks süüdistada Marcot, kuid ta oli ju nõustunud lapse üksinda jätma. Anne oleks lihtsalt pidanud koju jääma. Ei – ta oleks pidanud võtma Cora kaasa naabrite juurde, kurat selle Cynthiaga. Ta kahtleb, kas Cynthia oleks neid kõiki otseselt välja visanud ja jätnud Grahami peo üldse pidamata. See arusaam tuleb liiga hilja.

Nii politsei kui ka kõik teised mõistavad nad hukka. Paras neile, kui nad jätsid oma beebi üksi. Ka tema ise oleks samuti suhtunud, kui see oleks juhtunud kellegi teisega. Ta teab, kui suured kohtumõistjad on emad, kui hea on kohut mõista kellegi teise üle. Ta mõtleb omaenda emadegrupi peale, kus nad käivad oma beebidega kord nädalas koos kohvitamas ja klatšimas, mida ütleksid nemad tema kohta.

Keegi on veel saabunud – tasakaalukas, hästiistuvas tumedas ülikonnas mees. Vormiriides politseinikud kohtlevad teda aupaklikult. Anne vaatab üles, kohtab mehe siniste silmade läbitungivat pilku ning mõtleb, kes see võiks olla.

Mees istub toolile nende vastu ja tutvustab end uurija Rasbach’ina, kallutab end ette ja lausub: „Rääkige mulle, mis juhtus.”

Anne unustab uurija nime peaaegu kohe, täpsemalt öeldes pole see üldse tema teadvusse jõudnudki. Ta kuulis vaid sõna „uurija”. Ta vaatab uurijat, mehe silmadest paistev aus tarkus on julgustav. See mees aitab neid. Ta aitab neil Cora tagasi saada. Anne püüab mõtelda. Kuid ta ei suuda mõelda. Ta on ühtaegu palavikuliselt ärev ja tuim. Ta lihtsalt vahib uurijat ja jätab rääkimise Marco hooleks.

„Me olime kõrvalmajas,” alustab Marco närviliselt. „Naabrite juures.” Siis ta peatub.

„Jah?” küsib uurija.

Marco kõhkleb.

„Kus beebi oli?” küsib uurija.

Marco ei vasta. Ta ei taha seda öelda.

Anne vastab tema eest, pisarad üle näo voolamas. „Me jätsime ta siia, võrevoodisse, ja jätsime monitori tööle.” Ta jälgib uurija reaktsiooni – millised jubedad vanemad –, kuid mehe ilme ei reeda midagi. „Külas olles meil monitor töötas kogu aeg ja me käisime teda pidevalt kontrollimas. Iga poole tunni tagant.” Ta vaatab Marco poole. „Meile ei tulnud pähegi …” kuid ta ei suuda lauset lõpetada. Tema käed liiguvad suu juurde, sõrmed on surutud vastu huuli.

„Millal te beebit viimast korda kontrollimas käisite?” küsib uurija ja võtab pintsaku põuetaskust väikese märkmiku.

„Mina käisin teda kontrollimas südaöösel,” ütleb Anne. „Ma mäletan kellaaega. Me käisime teda iga poole tunni tagant kontrollimas ja oli minu kord. Temaga oli kõik korras. Ta magas.”

„Mina käisin teda uuesti kontrollimas pool üks,” lausub Marco.

„Kas te olete kellaajas absoluutselt kindel?” küsib uurija. Marco noogutab, ta vahib oma jalgu. „Ja see oli viimane kord, kui beebit kontrollimas käidi, enne kui te koju tulite?”

„Jah,” vastab Marco, vaadates uurijale otsa ja tõmmates närviliselt käega läbi oma tumedate juuste. „Mina läksin teda kontrollima pool üks. Siis oli minu kord. Me pidasime graafikust kinni.”

Anne noogutab.

„Kui palju te täna õhtul joonud olete?” küsib uurija Marcolt.

Marco punastab. „Me naabritel oli seal väike pidu. Ma jõin paar klaasi,” möönab ta.

Uurija pöördub Anne poole, „Kas teie olete täna õhtul midagi joonud, proua Conti?”

Anne’i nägu lausa hõõgub. Imetavad emad ei peaks alkoholi pruukima. Ta ihkab valetada. „Ma jõin toidu kõrvale paar klaasi veini. Ma ei tea täpselt, kui palju,” ütleb ta. „See oli väike pidu.” Ta arutleb, kui purjus ta välja näeb, mida see uurija küll võiks temast arvata. Talle tundub, et uurija näeb temast läbi. Talle meenub okse üleval beebi toas. Kas uurija tunneb Anne juures sama tugevalt alkoholilõhna, nagu Anne tunneb seda Marcol? Anne’ile tuleb meelde ka ülakorruse vannitoas puruks löödud peegel, ta enda veritsev käsi, mis nüüd on seotud puhta käterätiga. Tal on häbi selle pildi pärast, mille nad ilmselt tollele uurijale jätavad: purjus vanemad, kes jätsid maha oma kuuekuuse tütre. Ta püüab arvata, kas neid võidakse milleski süüdistada.

„Mismoodi see üldse oluline on?” küsib Marco uurijalt.

„See võib mõjutada teie vastuste usaldusväärsust mu küsimustele,” lausub uurija lihtsalt. Ta ei ole hukkamõistev. Ta paistab lihtsalt tahtvat fakte teada saada. „Mis kell te peolt lahkusite?”

„Kell oli peaaegu pool kaks,” vastab Anne. „Ma tean, sest ma vaatasin kogu aeg oma mobiiltelefoni kella. Ma tahtsin ära minna. Ma – ma oleksin pidanud kell üks minema teda kontrollima, oli minu kord, aga ma mõtlesin, et me lahkume niikuinii kohe, ja ma püüdsin Marcot tagant kiirustada.” Ta tunneb end kohutavalt süüdlaslikult. Kui ta oleks käinud kell üks öösel oma tütart kontrollimas, kas ta oleks siis praegu kadunud? Aga oli nii palju teisi viise, kuidas seda oleks saanud ära hoida.

„Te helistasite hädaabinumbrile kell üks kakskümmend seitse,” lausub uurija.

„Eesuks oli lahti,” sõnab Anne meenutades.

„Eesuks oli lahti?” kordab uurija.

„Uks oli kolm või neli tolli lahti. Ma olen kindel, et lukustasin ukse eelmine kord, kui käisin teda südaöösel kontrollimas,” ütleb Anne.

„Kui kindel?”

Anne mõtleb selle üle. Kas ta oli kindel? Kui ta oli näinud avatud eesust, oli ta olnud täiesti kindel, et oli selle enne lukku keeranud. Aga nüüd, pärast seda, mis oli toimunud, kuidas sai ta veel milleski kindel olla? Ta pöördub abikaasa poole. „Kas sa oled kindel, et ei jätnud eesust lahti?”

„Olen küll kindel,” vastab mees lühidalt. „Ma ei kasutanud eesust. Kui ma teda kontrollimas käisin, läksin tagauksest, mäletad?”

„Te kasutasite tagaust,” kordab uurija.

„Võib-olla ma ei pannud seda iga kord lukku,” möönab Marco ning peidab näo käte taha.

Uurija Rasbach uurib abielupaari tähelepanelikult. Beebi on kadunud. Ära viidud oma võrevoodist – kui uskuda tema vanemaid, Marco ja Anne Contit – umbes poole ühe ja poole kahe vahel öösel tundmatu isiku või isikute poolt, sellal kui vanemad olid naabrite juures peol. Eesuks oli leitud avatuna. Isa oli võinud jätta tagaukse lukustamata – kui politsei saabus, oli see õigupoolest leitud suletuna, kuid lukustamata. Ema ahastust ei saanud eitada. Ega ka isa oma, kes tundub väga läbiraputatuna. Kuid kogu see olukord ei tundu kuidagi õige. Rasbach tahaks teada, mis siin õige tegelikult toimub.

Uurija Jennings viipab ta vaikides enda juurde. „Vabandage mind,” lausub Rasbach, lahkudes vapustatud vanemate juurest hetkeks.

„Mis on?” küsib Rasbach tasa.

Jennings hoiab käes väikest pudelikest tablettidega. „Leidsin selle vannitoa kapist,” ütleb ta.

Rasbach võtab temalt väikese läbipaistva plastpudeli ja uurib selle silti. Anne Conti, Sertraline, 50 mg. Sertraline on tugev antidepressant, teab Rasbach.

„Vannitoa peegel on puruks löödud,” ütleb talle Jennings.

Rasbach noogutab. Ta ei ole veel ülakorrusel käinud. „Kas on veel midagi?”

Jennings raputab pead. „Siiamaani ei midagi. Maja paistab puhas olevat. Tundub, et midagi muud pole võetud. Saame mõne tunni pärast kohtuekspertidelt rohkem teada.”

„Okei,” ütleb Rasbach ja ulatab pudelikese tablettidega Jenningsile tagasi.

Ta naaseb sohval istuva abielupaari juurde ning jätkab küsitlemist. Ta vaatab otsa mehele. „Marco – ega teil pole midagi selle vastu, kui ma teid Marcoks kutsun? –, mida te tegite pärast seda, kui te olite pool üks beebit kontrollinud?”

„Läksin tagasi naabrite juurde peole. Ma suitsetasin naabrite tagaaias.”

„Kas te olite suitsetades üksi?”

„Ei. Cynthia tuli koos minuga välja.” Marco punastab; Rasbach märkab seda. „Tema on see naaber, kes meid peole kutsus.”

Nüüd suunab Rasbach oma tähelepanu naisele. Ta on veetlev naine peente näojoonte ja läikivate pruunide juustega, ent praegusel hetkel paistab ta täiesti tuhm. „Kas teie ei suitseta, proua Conti?”

„Ei, ei suitseta. Kuid Cynthia suitsetab,” sõnab Anne. „Mina istusin söögitoa laua ääres koos Grahamiga, tema abikaasaga. Ta ei salli sigaretisuitsu ja see oli tema sünnipäevapidu ja ma siis mõtlesin, et oleks ebaviisakas jätta ta üksi lauda istuma.” Ning siis ütleb ta mingil arusaamatul põhjusel: „Cynthia oli kogu õhtu Marcoga flirtinud ja mul oli Grahamist kahju.”

„Või nii,” ütleb Rasbach. Ta silmitseb meest, kes paistab täiesti õnnetu. Samuti paistab ta närvis ja süüdlaslik. Rasbach ütleb talle: „Nii et te olite veidi pärast poolt ühte naabrite tagaaias. On teil aimu, kui kaua te seal olite?”

Marco raputab abitult pead. „Vast viisteist minutit, natuke siia või sinna?”

„Kas te nägite või kuulsite midagi?”

„Mida te silmas peate?” Mees paistab olevat mingisuguses šokis. Ta keel on pisut pehme. Rasbach vaeb, kui palju võis mees alkoholi tarbida.

Rasbach selgitab seda talle: „Ilmselt viis keegi teie beebi kaasa millalgi kella poole ühe ja üks kahekümne seitsme vahel. Teie olite oma naabrite tagaõues mõned minutid pärast poolt ühte.” Ta jälgib meest, oodates, et too viiks kaks asja kokku. „Minu meelest on ebatõenäoline, et keegi tassiks teie beebi keset ööd välja eesuksest.”

„Aga eesuks oli ju lahti,” lausub Anne.

„Ma ei näinud midagi,” ütleb Marco.

„Teie tänavapoolel jookseb majade taga väike teerada,” ütleb uurija Rasbach. Marco noogutab. „Kas te ei pannud tähele, et keegi oleks seda rada sel kellaajal kasutanud? Kas te ei kuulnud midagi? Auto mürinat?”

„Ma – ma ei usu küll,” ütleb Marco. „Kahju küll, aga ma ei näinud ega kuulnud midagi.” Ta katab näo kätega. „Ma ei pööranud sellele tähelepanu.”

Enne majja tulekut ja vanemate küsitlemist oli uurija Rasbach juba ümbruskonna läbi vaadanud. Ta peab ebatõenäoliseks – kuid mitte võimatuks –, et keegi võõras kannaks magava lapse majast välja sellisel tänaval nagu see siin ja riskiks sellega, et teda nähakse. Enamik maju on paarismajad ja asuvad üsna tänava ääres. Tänav on hästi valgustatud ning siin on päris tihe nii autode kui jalakäijate liiklus ka sellisel hilisel tunnil. Niisiis on kummaline – võib-olla tahetakse teda sihilikult valejälgedele juhtida –, et eesuks oli lahti. Kohtuekspertide meeskond tolmutab ust parajasti sõrmejälgede võtmise eesmärgil, kuid miskipärast ei usu Rasbach, et nad midagi leiavad.

Maja tagaukse puhul on rohkem lootust. Sellel tänavapoolel jookseb majade taga väike jalgrada ning enamikul majadel, kaasa arvatud Contide oma, avaneb garaaž otse teerajale. Tagaaiad on pikad ja kitsad, nende vahel hekid. Maja taga on küllaltki pime; erinevalt tänavapoolsest küljest ei ole seal laternaid. On pime öö, kuu ei paista. Kui too, kes oli selle lapse kaasa viinud, oli väljunud Contide maja tagauksest, siis oli ta pidanud kõndima ainult garaažini, kustkaudu ta oli pääsenud teerajale. Võimalus, et keegi näeks, kui ta viib röövitud lapse tagauksest välja garaažis ootavasse autosse, oli märksa väiksem, kui röövitud lapse väljaviimisel eesuksest.

Maja, aed ja garaaž olid põhjalikult läbi otsitud. Siiani polnud nad leidnud mingit jälje kadunud beebist. Contide garaaž oli tühi, garaažiuks teerajale pärani lahti. On võimalik, et kui ka keegi oli istunud naabermaja siseõues, polnud ta midagi märganud. Kuid see pole siiski kuigi tõenäoline. Mis piirab ajavahemiku, mil rööv võidi toime panna, umbes kella kolmveerand ühe ja üks kahekümne seitsmega.

„Kas te olete teadlik, et teie liikumisandur ei tööta?” küsib Rasbach.

„Mida?” küsib mees kohkunult.

„Teil on tagauksel liikumisandur, valgus, mis peaks süttima siis, kui keegi sellele läheneb. Kas te teate, et see ei tööta?”

„Ei,” sosistab naine.

Mees raputab ägedalt pead. „Ei, ma – see oli korras, kui ma last viimati kontrollisin. Mis sellega lahti on?”

„Pirn on välja keeratud.” Uurija Rasbach silmitseb vanemaid tähelepanelikult. Ta teeb pausi. „See paneb mind uskuma, et laps viidi välja tagaukse kaudu, garaaži ja sealt minema tõenäoliselt mingi sõidukiga teerada mööda.” Ta ootab, kuid mees ega naine ei ütle midagi. Ta märkab, et naine väriseb.

„Kus teie auto on?” küsib Rasbach end ette kallutades.

„Meie auto?” kordab Anne tema küsimust.