Читать книгу Sitsiilia miljardäri armuke - Sharon Kendrick - Страница 5

“Madonna mia!”

Need sõnad tundusid hapud nagu Sitsiilia sidrunid ja samas täidlased kui sealne vein, ent Jessica ei tõstnud töö kohalt pead. Ta pidi vahatama terve korruse ja koristama firmajuhi tualeti, enne kui saab koju minna. Pealegi oli Salvatore poole vaatamine häiriv. Jessica tõmbas mopiga üle põranda. Liiga häiriv.

“Mis neil naistel ometi viga on?” päris Salvatore ägestudes ning tema silmad tõmbusid kissi, nähes, et nurgas askeldav kogu ei vasta. “Jessica?”

See sõna kõlas teravalt nagu püssipauk – napilt, karedalt ja vastuvaidlemist mittesallival toonil – ning Jessica tõstis pea, et heita pilk mehele, üritades tema ilmselge külgetõmbe suhtes külmaks jääda, ehkki see polnud sugugi lihtne.

Isegi tema oma nappide kogemustega mõistis, et selliseid mehi on vähe, mis võis ka olla mehe kõrkuse ja tema tuntud äkilise loomuse põhjuseks. Salvatore Cardini – mõjuvõimsa Cardini suguvõsa juht. Silmatorkav, domineeriv ja peaaegu kõikide Londoni naiste lemmik, kui kuulujutte uskuda.

“Jah, härra?” ütles Jessica rahulikult, ehkki see polnud kerge, kuna mees oli suunanud tema poole oma võimuka ja heidutava pilgu.

“Kas sa ei saanud aru, et ma räägin sinuga?”

Jessica pistis mopi pesuvette ja neelatas. “Ee, tegelikult mitte. Arvasin, et te räägite endaga.”

Salvatore põrnitses teda. “Mul pole kombeks endaga rääkida,” kuulutas ta jäiselt oma itaalia aktsendiga, ent veatus inglise keeles. “Ma väljendasin pahameelt ja kui sa oleksid taiplikum, oleksid ehk seda mõistnud.”

Mees vihjas Jessica arvates sellele, et kui ta taipaks, millest mees räägib, ei teeks ta nii labast tööd kui tema kontori põranda pesemine.

Ent nende kuude jooksul, mil Cardini Industries mõjuvõimas omanik pärast kodumaalt Sitsiiliast saabumist Londonis oli viibinud, oli Jessica õppinud selle suure mehe veidrustega kohanema. Kui sinjoore Cardini soovib temaga rääkida, siis laseb ta mehel seda teha nii palju kui süda lustib. Põrandat saab pesta ka siis, kui mees on koju läinud. Sellise eduka firma juhti eirates tood endale vaid pahandusi kaela!

“Andke andeks, härra,” lausus Jessica rahulikult. “Kas ma saan teid kuidagi aidata?”

“Ei usu.” Salvatore silmitses pahaselt arvutiekraani. “Mind on homme õhtuks tööalasele õhtusöögile kutsutud.”

“Kui kena.”

Salvatore pööras tumedajuukselist pead ja silmitses naist jahedalt. “Ei, see ei ole kena,” pilkas ta. “Miks te, inglased, ütlete kõige kohta kena? See on vajalik. Nende inimestega on lihtsalt äriliselt kasulik suhelda.”

Jessica vaatas teda veidi abitult. “Siis ei saa ma kahjuks aru, milles probleem.”

“Probleem...” Salvatore luges e-kirja uuesti läbi ja kõverdas põlglikult huuli, “...on selles, et minu äripartneril on abikaasa – üsna pealetükkiv naine, nagu paistab. Ja sel naisel on sõbrannasid. Palju sõbrannasid. Ja...” Sõnad tantsisklesid tema silme ees ekraanil. ““Amy igatseb sinuga kohtuda,”” luges mees. ““Ja tema sõbrannad samuti – mõned neist on täiesti uskumatud! Ära muretse, Salvatore, me leiame sulle juba enne aastavahetust inglannast pruudi!””

“Mis selles siis halba on?” küsis Jessica tagasihoidlikult, ehkki teda tabas tobe armukadedushoog.

Salvatore turtsatas põlastavalt. “Miks inimestele meeldib oma nina teiste asjadesse toppida?” päris ta. “Ja miks, jumala nimel, arvavad nad, et ma vajan naist?”

Jessica kehitas abitult õlgu. Tema meelest ei oodanud mees sellele küsimusele tegelikult vastust ja ta lootis, et ei pea vastama. Sest mis tal öelda oleks? Et tema arvates tahavad inimesed meest kellegagi paari panna, kuna ta on rikas ja mõjuvõimas ning lisaks vapustavalt kena välimusega.

Aga hoolimata mehe rabavalt heast välimusest oli tema nägu Jessica arvates üsna armutu ja kalk, kui seda lähedalt vaadata. Tõsi küll, täidlane suu oli sensuaalne, ent see naeratas harva ja mees võis igaühe pilguga paigale tarretada, mis tundus üsna heidutav. Ent ometi võis Salvatorele tänu välimusele peaaegu kõik andeks anda. Ja anti ka.

Jessica oli näinud tema juuresolekul sekretäre minestamas ja peeneid daame sabinasse sattumas. Ta oli näinud, kuidas mehe mõjuvõimsad kolleegid suhtusid temasse aupaklikult ja lasid Salvatorel otsuseid teha. Ja Jessica oli vaadanud lihtsalt sellepärast, et meest oli nauding vaadata.

Salvatore oli pikk, sihvakas ja lihaselise kehaga ning valge triiksärk vihjas selle alla jääva ülakeha ahvatlevatele vormidele. Ronkmustad juuksed helendava oliivikarva naha taustal andsid tema vahemerelisele veetlusele dramaatilise värvingu.

Ent mehe silmad olid täiesti vapustavad. Erksinised – nagu siresinine taevas või suvine meri. Jessica oli alati kujutanud itaallasi ette mustade silmadega. Salvatore silmade intensiivne toon muutis just nagu kõik teda ümbritseva elutuks ja vahel käis Jessical lausa pea ringi, kui need teda vaatasid. Nagu praegu.

Otsustades läbematu kortsu järgi mehe tumedate kulmude vahel jäi mulje, et ta ootab mingisugust vastust.

Mehe lähedusest häiritud Jessica üritas meenutada, mida too oli küsinud. “Võib-olla nad arvavad, et te soovite naist leida, kuna... te olete abiellumiseks sobivas vanuses, härra.”

“Arvad nii?” küsis Salvatore.

Jessica tundis end lõksu sattununa. Ta raputas pead. Kui mees ei kavatse just teda jalust rabada, siis peaks ta terveks eluks poissmeheks jääma!

“Ma pole tegelikult teie abiellumisele mõelnud,” puikles ta vastusest kõrvale. “Aga te ju teate, millised inimesed on. Kui mees on üle kolmekümne – nagu teie ilmselt olete –, hakkavad kõik abielu ootama.”

“Sì,” nentis Salvatore ning tõmbas pöidlaga aeglaselt ja mõtlikult üle tugeva lõua, kus oli juba näha habemetüügas, ehkki ta oli alles hommikul habet ajanud. “Just nimelt. Ja minu kodumaal on sama lugu!”

Ta raputas kärsitult tumedat pead. Kas ta oli tõesti uskunud, et Inglismaal on asjalood teisiti? Jah, muidugi oli. See oli olnud üks põhjusi Londonisse tulemiseks – nautida veidi elu, enne kui peab kohust täitma ja Sitsiiliast sobiva mõrsja valima. Kordki elus oli ta tahtnud põgeneda ootuste eest, mis kaasnesid paratamatult nii mõjuka nimega – eriti kodus.

Sitsiilia on väike saar, kus kõik tunnevad kõiki ning küsimus, millal ja kellega vanim Cardini abiellub, oli liiga paljusid kaua piinanud. Sitsiilias pruukis tal vaid mõne naisega veidi kauemaks juttu puhuma jääda, kui tolle innukad vanemad kogusid juba kaasavara ja heitsid ahneid pilke Salvatore paljudele kinnistutele!

Salvatore viibis esimest korda nii pikalt välismaal ja oli mõne nädalaga selgeks saanud, et isegi suhteliselt anonüümsel Inglismaal olid ootused kõrged, kui asi puudutas edukat vallalist meest. Ajad ei muutugi nii väga kui arvata võiks, mõtles ta mõrult.

Naised sepitsesid salaplaane. Nad käitusid nagu raisakotkad, kui nägid mehelikku, näiliselt põhjatu rahakotiga meest. Millal ta viimane kord mõnelt naiselt telefoninumbrit küsis? Salvatore ei mäletanud. Naised otsisid tavaliselt kibekähku oma mobiili välja, et “sind sisse toksida”, enne kui ta jõudis nende perekonnanimegi küsida! Salvatore suhtus soorollidesse äärmiselt vanamoeliselt ja ta ei varjanud seda. Tema arvates peaksid mehed naisi taga ajama.

“Küsimus on selles, mida ma ette võtan,” arutles ta vaikselt.

Jessica ei teadnud, kas võtta mopp kätte või mitte. Vast mitte. Mees vaatas teda, nagu ootaks temalt veel mingit abi ja ta ei teadnud, kuidas reageerida. Ta teadis täpselt, mida ta ütleks, kui seda küsiks mõni sõbranna, aga kui seda küsib ülemus, kui otsekohene tohib siis olla? “Sõltub sellest, millised valikuvariandid teil on, härra,” kostis ta diplomaatiliselt.

Salvatore pikad sõrmed trummeldasid läikivat lauapinda, jäljendades ülemise korruse kabineti tohututele akendele langevate vihmapiiskade heli. “Võiksin ju kutsest loobuda,” tähendas mees.

“Jah, aga te peate seda põhjendama,” väitis Jessica.

“Võiksin öelda, et jäin haigeks – külmetasin?”

Jessica muigas tahtmatult, sest Salvatore Cardinit oli abitu ja haigena võimatu ette kujutada. Ta raputas pead. “Siis kutsuvad nad teid teine kord.”

Salvatore noogutas. “Õige küll,” tunnistas ta. “Ma võiksin õhtusöögi nii korraldada, et see toimuks minu territooriumil ja minu valitud külalistega.”

“Kas see poleks veidi ebaviisakas? See jätaks ilmselgelt mulje, et te tahate olukorda valitseda,” selgitas Jessica ettevaatlikult.

Salvatore vaatas teda mõtlikult. Vahel paistis naine end unustavat – öelda mehele, mida mõtleb, mitte seda, mida too kuulda tahtis! Kas sellepärast, et ta oli harjunud naisele südant puistama, jäid mõned tavapärased hierarhia reeglid ajutiselt kõrvale?

Salvatore mõistis, et räägib Jessicaga nii, nagu ei räägiks iialgi mõne oma assistendi või nende sekretäridega, sest ta oli näinud, milliseid ohte see endas kätkeb.

Assistent või sekretär sai enamasti usaldusavaldusest valesti aru, arvates et Salvatore tahab nendega edaspidi alati oma saladusi jagada! Ent lõhe tema kui juhatuse esimehe ja Jessica kui koristaja vahel oli nii suur, et naine ei hakkaks kunagi midagi nii rumalat arvama. Ometi tabas ta tihti vaikselt ja kogemata naelapea pihta. Nagu praegugi. Salvatore nõjatus tooli seljatoele ja mõtles naise sõnadele.

Tal polnud mingit soovi Garth Somerville’i solvata ega jätta muljet, et ta mängib äripartneri abikaasale ja tolle innukatele sõbrannadele ninanipsu. Ja mis selles halba oleks, kui ta läheks õhtusöögile, kus viibivad sellised naised? See poleks ei esimene ega viimane kord.

Ometi polnud tal tahtmist tegelda ahnete naisterahvaste eemalepeletamisega. Nagu laps, kellele antakse palju kommi, kippus temagi isu viimasel ajal kaduma. Ja polnud tähtis, kui ilusate naistega oli tegu. Nii vabalt ja avalikult pakutud seks ei tundunud sugugi salapärane, ehkki see teda kõige rohkem erutas.

“Sì,” nõustus Salvatore. “See oleks ebaviisakas.”

Jessica võttis peaaegu märkamatult kombinesooni taskust riidetüki ja väikese plastpudeli ning hakkas mehe lauda poleerima. “Niisiis paistab, et te peate siiski minema,” märkis ta ja pritsis lauale sidrunilõhnalist puhastusvahendit.

Salvatore kortsutas kulmu. Ta avastas end arutlemast, ja mitte esimest korda, kui vana see naine on – kakskümmend kaks? Kakskümmend kolm? Mispärast ta küll elatise teenimiseks kontoreid koristab? Kas ta oli tõesti rahul sellega, et peab igal õhtul mopi ja ämbriga siia tulema ning mehe ümber toimetama, kuni too paberitöö lõpetab ja allkirju annab?

Salvatore jälgis teda, kuigi näha polnud just palju. Jessica oli väike ja silmatorkamatu ning tal oli alati peas rätik, mis sobis üsna inetu roosa kombinesooniga. See oli liiga lai ja Salvatore polnud teda kunagi vaadanud nii, nagu mees vaatab naist. Polnud kunagi mõelnud, et selle all võib olla naiselik keha, ent käsi, mis tema laual energilisi ringe tegi, viis järsku mehe tähelepanu tõsiasjale, et kombinesoon tõmbus noorte prinkide rindade ümber pingule.

Ja selle all oli keha. Salvatore nägi üsna vormika keha piirjooni. Ta neelatas. See tähelepanek oli nii ootamatu, et teda tabas tugev ihasööst.

“Kas sa teeksid mulle kohvi?” küsis ta ebakindlalt.

Jessica pani lapi käest, vaatas meest ja mõtles, kas Cardini Industries kõrgile juhile turgatas mõnikord ka pähe, et tema suur kontor ei saa võluväel puhtaks. Et väikesed rõngad, mille jättis arvutu hulk espressosid, mida mees päeva jooksul jõi, oli vaja ära pühkida ja pastakad, mis ta alati lauale laiali jättis, oli vaja kokku korjata ja korralikult topsi sättida.

Jessica vaatas mehe läbitungivatesse safiirsinistesse silmadesse ega liigatanud. Sellised mehed olid harjunud, et nende elu kulgeb iseenesest. Et nende heaks töötab märkamatult terve hulk inimesi, kes tõmbuvad tagaplaanile nagu nähtamatud hammasrattad, mis panevad käima võimsa masinavärgi.

Jessica arutles, mida mees ütleks, kui ta teataks, et tema ülesanne pole kohvi teha. Et see pole tema töö. Et see on üpris seksistlik palve ja mees võiks endale ise kohvi teha.

Aga firma juhatuse esimehele ju nii ei öelda, eks ole? Ja isegi kui jätta kõrvale tema positsioon, oli mehes midagi nii kõrki ja hirmuäratavat, et Jessica ei julgenud keelduda. Nagu oleks mees harjunud, et naised täidavad sõrmenipsu peale tema käske ja on sellise võimaluse üle veel ka rõõmsad.

Jessica läks kohvimasina juurde, mis meenutas väikest kosmoselaeva, tegi mehele tassi kohvi ja viis laua juurde.

“Teie kohv, härra,” ütles ta.

Kui naine kummardus, tundis Salvatore sidrunilõhnalise puhastusvahendi ja mingi odava lõhnaõli lõhna, mis moodustasid vapustavalt mõjusa segu. Salvatore tundis, kui see ootamatult tema meeli tabas. Ja järsku tuli talle jultunud mõte.

Mis siis, kui ta võtab õhtusöögile kellegi kaasa? Kellegi, kes tõrjuks saamahimuliste naiste tähelepanuavaldused. Kas tuntud suhetefoobi käevangus olev naine ei saadaks maailmale valjuhäälset sõnumit, et Salvatore Cardini võib olla hõivatud? Eriti kui see naine on nii ebatavaline, et lööb kõigil hinge kinni ja annab neile põhjuse klatšida!

Vihm klobistas endiselt vastu viimase korruse kabineti aknaid ja Salvatore vaatas, kuidas Jessica võttis lapi ja hakkas mingit plekki nühkima. Tundus, nagu oleks ta siiani olnud paberitükk, millele on joonistatud naise keha piirjooned ja alles nüüd hakkasid üksikasjad välja paistma. Salvatorel oli naiste osas täpne silm ning ta üritas esimest korda hinnata lambialust puhastavat Jessicat.

Naise tagumik oli ümar ja puusad naiselikud. Mees märkas esimest korda naise pihta ja see oli väga peenike.

Ja ehkki ta võis olla äris isepäine, tahtis ta enne otsuste tegemist võimalikult palju üksikasju teada. Ta ei tegutsenud kunagi ainult vaistlikult. Jessica võib selleks ülesandeks mitmes mõttes sobimatu olla.

“Kui vana sa oled?” küsid Salvatore järsku ja kui Jessica ümber pööras, nägi mees, et naise silmad olid hallid ja hämmastavalt rahulikud – nagu kivid, mida mõnikord kose alt leida võis.

Jessica üritas üllatust varjata. Väga isiklik küsimus mehelt, kes seni oli teda kohelnud kui mööblitükki. Ta vaatas meest, käsi vajus alla ja lapp rippus lõdvalt külje peal.

“Mina? Ma... ma olen kakskümmend kolm,” vastas ta ebakindlalt.

Mees uuris tema käsi. Sõrmust polnud, aga see ei tähendanud veel midagi. “Ja sa pole abielus?”

“Abielus? Mina? Taevake, ei, härra.”

“Ja kodus ei oota sind armukade peigmees?” päris Salvatore hooletult.

“Ei, härra.” Mispärast mees küll seda teada tahtis?

Salvatore noogutas. Täpselt nii, nagu ta oli arvanud. Ta viitas ämbrile. “Ja sa oled sellise tööga rahul, eks ole?”

Jessica vaatas teda, silmad vidukil. “Rahul? Ma ei saa kahjuks küsimusest aru, härra.”

Mees kehitas õlgu ning viipas ämbri ja mopi poole. “Ei saa või? Sa tundud olevat küllaltki intelligentne,” tähendas ta. “Oleksin arvanud, et noortel naistel on eesmärke, mis ulatuvad koristamisest kaugemale.”

See tegi haiget. Lisaks sellele, et selline suhtumine oli ääretult ülbe, jäi Jessicast nii mulje nagu mingist mõistuseta, põllega robotist! Ometi näitas mehe ülekohtune hinnang selgelt, kui kõrk ja kujutlusvõimetu ta oli.

Jessica luges mõttes kümneni, teades, et tal on mitu valikuvõimalust. Ta võiks võtta ämbri ja tühjendada selle tolle tumedajuukselise pea ja kena, pilkava näo peale, kujutledes, kuidas vesi läbi peenest siidist triiksärgi imbub – ning mehe kohkunud ja hämmeldunud ilmet. See oleks kindlasti kõige rahuldustpakkuvam variant. Ainult et ta ei julgeks selle elluviimisele mõeldagi, sest see oleks tõesti ametialane enesetapp.

Või vastata rahulikult ja kainelt ning sundida ehk meest oma kriitilisi sõnu sööma.

“Ma ei tööta koristajana täiskohaga,” vastas Jessica.

“Kas tõesti?”

“Ei. Koristamises pole midagi halba,” asus Jessica kohe end ägedalt kaitsma, kui mõtles kolleegidele firmast Top Kleen, kellest mõned töötasid palehigis kõige kohutavamates tingimustes. “Mul on päevatöö olemas. Töötan suures müügifirmas ja õpin ärijuhtimist, aga...” Hääl katkes.

“Aga?” Mehe hääl oli siidpehme.

Jessica sundis end mehe pimestavatesse safiirsinistesse silmadesse vaatama. “Minu töö pole kuigi tasuv. Ja Londonis elamine on kallis. Niisiis teenin palgalisa poole kohaga koristajana töötades.” Jessica kehitas õlgu. “Paljud teevad nii.”

Mitte Salvatore maailmas, aga naise üsna kehvas majanduslikus olukorras ei tundunudki talle pähe torganud mõte enam nii jultunud. Võib-olla teeksid nad teineteisele teene.

Mehe pilk libises üle vihmamärja akna, millest paistis säravates tuledes London ja ta hakkas arutlema, millised naise juuksed selle jõleda rätiku all olla võiksid. Need võivad olla lühikeseks pügatud ja värvitud, mõtles ta. Sellisel juhul ei tee ta seda ettepanekut, sest Salvatore Cardini ei näita end mitte iialgi avalikult sellise naise seltsis!

“Kuidas sa koju saad?” uuris ta laisalt.

Mida mees arvas? Helikopteriga? “Bussiga.”

“Sa saad märjaks.”

Jessica pilk järgnes mehe pilgule. Mööda akent voolasid veenired ja vihma sadas nii tugevasti, et kaugemal asuvaid hooneid polnud peaaegu nähagi. Ilm oli tõepoolest kohutav. “Tundub nii. Aga sellest pole midagi, ma olen sellega harjunud. Öeldakse ju, et vihmavesi on nahale kasulik – see neutraliseerib keskkütte halva mõju.”

Salvatore ei teinud tema jutust välja. “Ma lasen oma autojuhil su koju viia. Ta ootab väljas, et ma lõpetaksin.”

Jessica punastas. “Ei, tõepoolest, härra, pole vaja. Mul on vihmavari ja veekindel...”

“Ära punni vastu,” nähvas mees. “Mis kell sa lõpetad?”

“Tavaliselt kaheksa paiku, aga sõltub sellest, kui kiiresti ma töötan.”

“Teeme pool kaheksa,” teatas mees.

“Aga...”

“Ära vaidle.” Salvatore vaatas randmel läikivat hinnalist kuldkella ja tema suu tõmbus kummaliselt muigele. “Oleme kokku leppinud,” venitas ta.

Siis valis ta telefonil numbri ja hakkas kiiresti itaalia keeles kõnelema, keerates Jessicale selja, nagu poleks naist olemaski.