Читать книгу Salalikud südamed. Kolmas raamat - Sharon Sala - Страница 5

Atlantas kallas vihma nii kõvasti, et isegi konnadel mattis hinge – vesi pahises mööda tänavaid rentslisse, viies endaga kaasa pori ja prügi, ning voolas kanalisatsioonikaevudesse, nagu tõmbaks keegi pärast sital käimist peldikus vett peale.

Sam Jakesil oli Atlanta all-linnas korter majas, kus elasid peamiselt rikkad rentnikud, kellel oli kallis maitse. Ta polnud seda kohta valinud mitte seetõttu, et ta armastanuks rikaste elustiili, vaid seepärast, et siin oli väga turvaline. Talle meeldis ka anonüümsus, mis oli siinsetele elanikele tagatud. Postkastidel polnud nimesid, vaid üksnes korterinumbrid, majas polnud kusagil elanike nimesid näha. Tal oli detektiivibürood Ranger Investigations juhtides vaenlasi tekkinud, sest ta oli pidanud paljastama teiste inimeste saladusi ja valesid. Ta ei tahtnud, et keegi talle koju järgneks.

Sam polnud alati eraklik olnud. Üles kasvades oli ta olnud niisama tavaline ja lõbujanuline nagu iga teine poiss. Ta kondas Lääne-Virginias Mystici lähedal asuva perekonnatalu taga mäel ja püüdis järve ääres kala. Ta armastas jalgpalli mängida ja süüa grillitud sealiha ema tehtud koorekastmega ning kui ta vanemaks sai, hakkas ta kõige enam armastama Lainey Pickettit. Siis lendasid kaks lennukit Maailma Kaubanduskeskusesse ja see muutis ta elu. Kolledžisse mineku asemel astus ta sõjaväkke ja läks sõtta.

Pärast teist missiooni sai temast minöör; ta õppis kahjutuks tegema kõike, mida vaenlane suutis luua, ja läks uuesti sõtta. Üheksa kuud hiljem tuli ta koju, pool keha põletushaavadega kaetud ja nii tugeva posttraumaatilise stresshäirega, et ta ei lülitanud oma mobiiltelefoni kolm kuud sisse. Kui ta suutis end lõpuks ilma karjumata liigutada, pani ta telefoni helinaks „Amazing Grace’i” avanoodid, ja kui ta haiglast välja sai, kolis ta korterisse ega öelnud kellelegi, kus ta on. Ta ei tahtnud, et perekond koguneks ta ukse taha, haletseks teda või kohtleks invaliidina.

Läks peaaegu aasta, enne kui põletushaavad täielikult paranesid ja ta ise suutis nii palju liikuda, et ravile minna. Kulus veelgi kauem aega, enne kui ta suutis end omaks võtta. Kui ta andis perele oma asukohast teada, tulid nad teda korra vaatama, kuid ta keeldus koju minemast. Oma peas oli Lääne-Virginiast Mysticist pärit Sam Jakes surnud ja maetud Afganistani liiva alla, mis tähendas, et Lainey Pickett polnud enam osa tema elust. Ta jättis Lainey enne, kui naine sai teda jätta.

Kümme aastat ja kolm psühhiaatrit hiljem oli Sami ja tema posttraumaatilise stresshäire vahel ajutine vaherahu ning ta keha katvad armid meenutasid sulanud plastmassi. Ta pere käis teda aeg-ajalt Atlantas vaatamas, kuid muul ajal suhtles ta nendega telefoni teel. Tema elus oli kõige tähtsamal kohal töö ja sinna mahtus vaid väga vähe lõbu. Sel päeval püüdis ta pärast kuuepäevast valvet end välja puhata.

Ehkki juba üle kuue tunni oli lakkamatult vihma sadanud, magas Sam korteris 4B sügavalt, ihualasti oma laial voodil kõhuli, ühes käes mobiiltelefon ja teises revolver.

Unes armatses ta Laineyga. Ta sõrmed olid naise näo ümber olevas punases juuksepahmakas, tal oli kivikõva ja ta oli nii sügaval naise sees, et suutis vaevu mõelda. Ta kuulis, kuidas naine õhku ahmis, kui ta end sügavamale naise sisse surus, ja tõukas kõvemini, kuni naine tõmbus tema all vibuna looka ja haaras jalgadega ta piha ümbert kinni. Sam tundis naist läbivaid orgasmilaineid ja oleks koos temaga tippu jõudnud, kuid kuulis korraga venda oma nime hüüdmas. Ta pööras pilgu Lainey poole, kuid naine oli kadunud. Siis Trey hääletoon muutus ja see oli täis õudu.

Aita mind, Sam, aita mind!

Ma olen siin, Trey, ma olen siin! Kus sa oled? Mis juhtus?

Siis kuulis Sam muusikat. Keegi mängis „Amazing Grace’i”.

Ja siis kuulis ta venda karjumas.

Sam ärkas järsult, värisedes ja higiga kaetuna. Tal kulus mõni hetk, taipamaks, et ta oli und näinud ja et ta mobiiltelefon heliseb.

Ta vaatas kella, keeras end selili ja võttis kõne vastu ilma helistaja nime vaatamata.

„Jakes kuuleb.”

„Sam, mina olen.”

Sam kortsutas kulmu. Ta oli Treyd unes näinud ja nüüd helistaski Trey talle? Samile ei meeldinud kokkusattumused. Kuna ta hääl oli alles magamisest kähe ja ta oli ärevil, siis kõlas ta pahaselt.

„Mis, pagan, lahti on?” päris ta.

Trey hakkas nutma ja Sam tõusis järsult istukile ning lükkas jalad üle voodiserva põrandale.

„Räägi minuga, vennas.”

„Ema on surnud ja Trina raskelt vigastatud.”

Sam urahtas. Tal oli tunne, nagu oleks keegi ta selja tagant pesapallikurikaga nokauti löönud. Kõrvus kohises ja tal mattis hinge. Vastik hääl ta alateadvuses sosistas: „Surnud. Surnud. Kõik on surnud.”

Ta arvas, et tollelt veriselt ja liivaselt maalt lahkudes pääseb ta surevatest inimhulkadest eemale, kuid nüüd oli surm tulnud tema perekonda. Kuidas see võimalik oli? Tuba näis ringi keerlevat ja Sam toetas pea kätele, et mitte kukkuda.

„Sam? Sam! Kas sa kuulsid?”

Sam polnud kindel, kas ta suudab rääkida, ja kui ta seda lõpuks tegi, oli ta hääl kohutavast šokist ja leinast kähe.

„Jah. Sa ütlesid, et ema on surnud. Ta ei saa surnud olla.”

Treyl oli raske iseendagi tunnetega toime tulla, kuid tal oli uskumatult valus kuulda oma suure venna hääles sellist ahastust. „Aga ta on, vennas, ta on.”

„Jumal küll.” Sam hakkas värisema. Ta pidi keskenduma. „Kas avarii?”

Trey teadis, et see on viimane piisk venna karikasse, kuid see tuli välja öelda.

„Ei, Sam, ta mõrvati. Me usume, et ta tapeti millegi pärast, mis juhtus siis, kui ta oli teismeline. Tule koju. Ma vajan sind. Selgitan kõike, kui sa siia jõuad.”

Šokk Sami hääles asendus vihaga.

„Teismeline? Nalja teed või?!”

„Ei. Oleme peaaegu kindlad, et see on seotud tolle õhtuga, mil ta keskkooli lõpetas, aga kõik muu on vaid oletused.”

„Kuidas sa saad kindel olla?” küsis Sam.

„Kas mäletad juttu sellest, et ema sattus ööl pärast keskkooli lõpetamist avariisse?” küsis Trey.

Sami kulm läks kipra. „Midagi vist jah. Miks sa küsid?”

„Tolles avariis oli neli inimest ja kolm neist jäid ellu. Viimase kahe kuu jooksul on kaks neist ellujäänutest mõrvatud ja mõrvar püüdis mõlemal korral jätta muljet, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga. Kuni tänaseni oli ema ainus ellujäänu.”

Sami käed hakkasid värisema. „Miks ...”

„Me ei tea ja nüüd, kui emast sai kolmas ohver, ei lasta mul seda juhtumit enam edasi uurida, ehkki üks neist mõrvadest toimus minu piirkonnas. Sellepärast ma vajangi sind,” ütles Trey.

„Ma tulen,” kostis Sam ja pani telefoni ära, kuid ta oli ärritunud.

Kolm ohvrit? Miks tema sellest midagi ei teadnud? Miks nad polnud talle helistanud?

Ta haaras garderoobist kohvri ja viskas selle voodile ning kole reaalsus hakkas talle kohale jõudma. Miks nad oleksidki pidanud talle helistama? Oma tegudega oli ta ise neile mõista andnud, et ei taha Mysticiga mingit pistmist teha. Tal hakkas sees keerama, mõeldes, kuidas Trey oli teadnud ema ähvardavast hädaohust ega olnud osanud teda kaitsta. Veelgi hullem, ta ei suutnud ettegi kujutada, kui hirmul pidi ema olema, kui ta koolivendi järjest mõrvati.

Siis meenusid talle paar hiljutist vastamata kõnet emalt. Ta polnud tagasi helistanud. Mõelda, kui tagasi helistamine oleks midagi muutnud ja ema oleks praegu elus? Sam ei teadnud, kuidas selle küsimusega edasi elada.

Äkitselt tõmbus ta sisikond kokku ja ta tormas vetsu. Kui ta kraanikausi juurde jõudis, läks iiveldus üle. Ta pritsis veidi vett näole ja nõjatus siis ettepoole, silmitsedes oma peegelpilti korteri ainsas peeglis. Ta ei kuule enam kunagi ema häält ja selles oli ta ise süüdi.

Ta haaras käteräti, kuivatas näo ja läks siis magamistuppa riietuma. Ta tundis sellist ängistust ja süütunnet, et suutis vaevu pakkimisele keskenduda.

Viimasena pani ta kohvrisse palitu. Sel aastaajal oli ilm mägedes ettearvamatu. Ta haaras kohvri, võttis esikukapist nahktagi, pani pähe tumeda šokolaadivärvi kaabu ja suundus ukse juurde. Revolver ja padrunid olid ta kohvri välimises taskus ning mobiiltelefon ja laadija jakitaskus.

Ta astus raske südamega lifti ja sõitis alla fuajeesse. Ta käis läbi valvelaua juurest, et anda turvamehele teada, et ta on teadmata aja ära, ning läks siis garaaži.

Vihma sadas ikka veel, mis oligi just sobiv ilm inimesele, kes üritab pisaraid varjata. Sam viskas asjad oma linnamaasturisse ja istus rooli taha. Ta kõht korises, tuletades meelde, et ta polnud peaaegu kakskümmend neli tundi söönud. Ta pea valutas, mis meenutas talle, et ta polnud ka kohvi joonud. Tema südamevalu leevendamiseks aga kohvist ei piisa.

Ta sõitis garaažist välja paduvihma kätte, kojamehed vehkimas. Üksi autos, kaaslaseks vaid mälestused, loobus ta pisaratega võitlemast ja andis neile voli.

Tal oli emast nii palju mälestusi, millele ta polnud enam aastaid mõelnud: ema teda kala fileerima õpetamas, sest isa polnud kunagi piisavalt kaua kodus; ema koos temaga nutmas, kui ta ei pääsenud kümneaastasena pesapallimeeskonda; ema talle valssi õpetamas, et ta saaks Lainey lõpuballile kutsuda; äsja ahjust tulnud küpsised, mis olid alati köögilaual, kui tema ning ta õde ja vend koolist koju tulid. Talle meenus too hirmus külm talv, kui veetorud ära külmusid ja ta leidis hommikul üles ärgates ema köögi kraanikausi juures istumas, püüdmas juuksefööniga torusid üles sulatada ja südamest vandumas. Ema oli olnud nende kindlus. Mida, kuradi päralt, oli ema noorena pealt näinud, et ta surema pidi? Ja miks just nüüd?

Sam heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja nägi põgusalt oma vapustatud ilmet.

„Ma vannun jumala nimel, ema, ma uurin kas või elu hinnaga välja, kes seda sulle ja Trinale tegi,” ütles ta ja sõitis Atlantast välja põhja poole. Sellest oli hulk aega möödas, aga nüüd oli Sam Jakes teel koju.

Mõrvar oli teinud kiire peatuse, et bensiini võtta, ja rüüpas samal ajal purgist külma Pepsit. Keegi sõitis mööda ja andis signaali. Mõrvar naeratas ja lehvitas ning kui bensiinipaak täis sai, asetas ta joogipurgi autokatusele. Ta pani vooliku ära, võttis oma Pepsi ja istus rooli taha. Just siis, kui ta kavatses minema sõita, hakkas kostma kiirabi sireen ja ta jäi seniks paigale, kuni kiirabi mööda sõitis. Kui ta nägi Trey Jakesi politseiautos kiirabile järele sõitmas ja taipas, mis suunast see tuli, kortsutas ta kulmu. Milleks kiirabi ja kogu see kiirustamine? Kas nad ei peaks viima laibad otse surnukuuri, kui ...

Ta süda jättis löögi vahele. Kui just polnud võimalik kedagi päästa ...

Keegi mees tuli joostes bensiinijaama poest välja.

„Mis toimub?” küsis mõrvar.

Mees osutas kiirabile. „Mõrvar ründas jälle. Tulistas Betsy Jakesi ja tema tütart. Öeldi, et üks neist on veel elus. Pean koju minema. Mu naine käis nendega koos koolis. Ei tea ju, keda see värdjas järgmiseks ründab.”

Mõrvar vaatas, kuidas mees minema sõitis, ja ta sisikond tõmbus kokku. Ta suutis mõelda vaid ühte. Mida perset? Nad pidid surnud olema.

Ta käivitas auto, juureldes, kas peaks kohe põgenema või ootama ja vaatama, mis saab. Ta otsustas viimase variandi kasuks ja võttis suuna kodu poole.

Trey Jakes pidurdas kummide kiunudes meetri kaugusel haiglauksest ja tuli joostes autost välja. Kiirabibrigaad tõstis parajasti ta õde kanderaamil kiirabiautost välja.

„On ta veel elus?” hüüdis Trey.

„Jah, politseiülem, pulss on olemas.”

Trey läks ees sisse ning suundus kõrvalseisjatest ja patsientidest mööda otse reanimatsioonipersonali juurde, kes neid ootasid. Niipea kui ta õde toimetati tühja ruumi, läks lahti organiseeritud kaos.

Trinal lõigati riided seljast ning asuti tema seisundit hindama. Töötajad rääkisid valjult, arst andis korraldusi, laborant tegi sobivustesti vereülekande jaoks ja keegi tõi kohale ratastel röntgeniaparaadi. Üks meditsiinitöötaja pani Trina näole hapnikumaski, teine ühendas tema külge südamemonitori. Siis pöördus arst Trey poole.

„On kuuli sisenemis- ja väljumishaav. Kuuli ennast pole.”

Trey kuulis seda, kuid ei reageerinud. Algne šokk oli möödas. Teda valdas kergendus, et ta ei vastuta enam õe elushoidmise eest, ja sellele järgnes tuimus. Kui tema kihlatu Dallas tuli joostes reanimatsioonituppa, silmad pisarais, võttis Trey naisel ümbert kinni ja hoidis teda embuses, ilma et oleks Trinat elustavalt personalilt silmi pööranud. Kui nad ühendasid Trina külge südamemonitori, kostis kolm piiksu, siis aga ühtlane signaal.

Heli oli heidutav ja Trey tahtis Trina juurde joosta, kuid Dallas hoidis teda tagasi. Ta sai vaid üha kasvava hirmuga pealt vaadata, kuidas keegi haaras defibrillaatori.

Kui arst surus elektroodid Trina paljale rinnale ja hüüdis: „Nüüd!”, kargas Trey peaaegu õhku, samal ajal kui Trina keha elektrilöögist vappus.

Trey ei näinud muud kui südamelöökide puudumist näitavat ühtlast joont ja arst valmistus uuesti defibrillaatorit kasutama. „Nüüd!” hüüdis arst

Elektroodide laksatust vastu Trina ihu polnud selles kaoses kuuldagi, kuid Trina keha vappus jälle saadud elektrilöögist.

Trey palus mõttes jumalalt halastust, kui kuulis lõpuks piiksatust. Kõik vaatasid, kuidas monitor hakkas Trina südamelööke registreerima, ja kui see saavutas kindla rütmi, väljendasid arsti sõnad Trey kergendustunnet.

„Elustamine õnnestus,” ütles arst. „Keegi võtku tilguti. Meil pole aega teda siin stabiliseerida. Läheme otse opisaali.”

Nad lükkasid Trina ratastel kanderaamil ruumist välja ja mööda koridori edasi. Trey jooksis Trina kõrval kaasa. Ta haaras Trina käest kinni, püüdes meeleheitlikult õele veel viimaseid sõnu öelda.

„Trina, see olen mina, kullake! Trey on siin. Kallis oled. Sa pead võitlema ja minuga jääma! Kas sa kuuled mind? Võitle ja jää minuga!”

„Mul on kahju, politseiülem, aga edasi te ei või tulla,” ütles arst, kui paarisuksed lahti lükati.

Trey peatus. Ta süda tagus ja kui uksed nende järel sulgusid, röövis äkitselt saabunud vaikus talt jõu. Mis iganes nüüd juhtub, see polnud enam tema kontrolli all.

Ta juurdles, kui kaua kulub Samil Mysticisse jõudmiseks, ja lõi siis käega. Polnud oluline, millal Sam tuleb. Ema polnud enam ja Trina kas elab opi üle või mitte. Trey hingas aegamisi ja katkendlikult sisse ning läks tagasi Dallase juurde. Elu, mida nad tundsid, oli läbi. Mis järgnevatel tundidel ka ei juhtuks, see kuulus uude ajajärku.

Lee Daniels oli üle hulga aja õnnelik. Tüli Trinaga oli olnud tema süü; kartus, et naine teda petab, oli olnud automaatne reaktsioon ema käitumisele tema lapsepõlves. Tänu sellele, et tal õnnestus Trinat Paul Jacksoni matustel näha ja naise ees vabandada, oli ta enesetunne hoopis parem. Teine mõrv nende väikelinnas oli kõik ärevusse ajanud ja nüüd tegi teadmine, et see oli seotud Dick Phillipsi mõrvaga, inimesed rahutuks. Seda oli raske uskuda, kuid tundus, et Mysticis tegutses sarimõrvar, kes oli võtnud sihtmärgiks kolm vana sõpra.

Lee tuli parajasti supermarketist, kott toidukraamiga ühes ja autovõtmed teises käes, kui kuulis kiirabi sireeni. Ta seisatas harjumusest ja lausus kiire palve.

„Jumal kaitsku abivajajat,” pomises ta, viskas toidukraami auto kõrvalistmele ja võttis suuna oma korteri poole.

Ta oli vaevalt pool tundi kodus olnud ja toidukraami ära pannud, kui tema mobiiltelefon helisema hakkas. Ta vaatas helistaja nime ja ta kulm tõmbus kortsu. Jakeside pere ei suhtunud temasse viimasel ajal kuigi hästi ja ta lootis, et Trey ei hakka talle epistlit lugema.

„Tere, Trey, mis uudist?”

Trey ei hakanud keerutama.

„Ema on surnud. Ta mõrvati teel Paul Jacksoni mälestusteenistuselt koju. Mõrvar arvas, et tegi Trinale ka otsa peale, aga Trina hingas veel, kui ma ta leidsin. Ta viidi just opile. Ma mõtlesin, et peaksid seda teadma.”

Lee haaras köögikapist kinni, et mitte põlvili vajuda.

„Jumal küll. Jumal küll. Mul on Betsyst nii kahju. Kas Trina viidi Websteri haiglasse?”

„Jah. Olen opisaali juures ooteruumis.”

„Tulen kohe,” ütles Lee, haaras rahakoti ja autovõtmed ning läks jooksujalu välja.

Kogu tee haiglani mõtles ta viimastele Trinaga koos veedetud hetkedele ja kurbusele naise hääles. Trina ei tohtinud surra. Ta oli parim, mis Leega kunagi juhtunud oli.

Trey pani telefoni ära ja vaatas Dallasele otsa, kuid nad ei rääkinud. Polnud midagi öelda. Trey ema surnukeha oli teel surnukuuri. See lahatakse ja kuna mõrv oli toimunud Websteri maakonnas, oli maakonna šerif Dewey Osmond kuriteopaiga oma hoolde võtnud just nagu tookord, kui leiti Betsy klassivenna Dick Phillipsi surnukeha.

Dallas ei suutnud värisemist pidurdada. See oli õudusunenägu – kohutav, õudne košmaar. Nende mõlema vanemad olid surnud – mõrvatud – millegi tõttu, mis oli juhtunud nende nooruspõlves. Kui Dallas sirutas käe Trey poole, haaras mees sellest kinni. Dallas nägi vapustatud ilmet Trey näol ja kui ta märkas mehe silmis pisaraid, nuttis ta koos temaga.

Uudised Betsy Jakesi mõrvast levisid Mysticis kulutulena. Paljud mälestusteenistusel olnud inimesed polnud kuni praeguseni Trey Jakesi sõnu kuigi tõsiselt võtnud. Ta oli palunud tolle saatusliku lennu inimestel minevikule mõelda. Ta oli öelnud, et Mysticis on inimesi, kes teavad midagi. Ta oli nende abi palunud. Ta oli maininud kümne tuhande dollari suurust vaevatasu. Nüüd mõtlesid mõrvatute Mysticisse jäänud klassikaaslased ja kõik, kes olid tollal keskkoolis käinud, tookordsele koolilõpuõhtule, tuletades meelde, palju suutsid, ja meenutades iga kuulujuttu, mida nad olid kuulnud.

Lainey Pickett elas umbes viisteist kilomeetrit Mysticist väljas ja pärast seda, kui Sam Jakes ta aastaid tagasi maha jättis, oli ta Mystici ja sealsed inimesed sihilikult oma elust välja tõrjunud. Ta ajas asju ja käis poes naaberlinnas ning püüdis eluga kuidagi toime tulla. Ta polnud mälestusteenistusel käinud, sest ta ei teadnud neist mõrvadest midagi, seega ei teadnud ta midagi ka teadaandest, mida Trey Jakes seal jagas. Ta oli harjumuseks võtnud Jakesi meeste peale üldse mitte mõelda.

Viimasest kümnest aastast neli oli ta pühendanud ajaloodoktori kraadi saamisele ja viimased kuus aastat oli ta Lääne-Virginia ülikooli õppejõuna veebi teel loenguid andnud. Tema elu polnud täiuslik, kuid ta oli võtnud seda enesestmõistetavana, kuni leidis möödunud jõulude ajal oma rinnast tüki.

Pärast mõlema rinna eemaldamist ja keemiaravi oli ta nüüd tissideta, kuid vähist vaba ja teda ootas ees rindade rekonstrueerimine. Tema kunagi paksud punased juuksed olid hakanud tagasi kasvama, ta oli elus ja selle eest tänulik.

Ta oli just selle päeva viimase loengu lõpetanud ja valmistus vastama ühe tudengi e-kirjale, kui tema mobiiltelefon vibreerima hakkas. Ta oli unustanud heli uuesti sisse lülitada ja kui telefon hakkas põrisedes mööda lauda ringi liikuma, haaras ta selle kätte, enne kui see jõudis maha kukkuda.

„Halloo?”

„Lainey, siin Dallas Phillips.”

Lainey kangestus. Nad olid Dallasega kunagi lähedased sõbrannad, sest käisid mõlemad Jakesi vendadega, kuid see kõik oli koos tema unistustega vastu taevast lennanud. Kiusatus kõne katkestada oli suur, kuid uudishimu jäi võitjaks.

„Pole ammu rääkinud,” ütles Lainey.

Dallas kuulis külmust Lainey hääles, kuid ei võtnud seda isiklikult. Ta teadis, et Sam oli Laineyt maha jättes naisele hirmsasti haiget teinud, ja sellepärast ta helistaski.

„Ma tean, ja mu helistamise põhjus pole meeldiv, kuid ma tahan, et sa teaksid. Naised omavahel, ma tahan sind hoiatada, et Sam tuleb koju.”

Laineyst käis läbi selline valusähvatus, et ta suutis vaevu keskenduda.

„Noh, siis peab küll viimnepäev käes olema,” kähvas ta.

Dallas krimpsutas nägu. Lainey oli ikka veel vihane ja Dallas ei saanud talle seda ette heita. Sam oli neid kõiki maha jätnud.

„Asi on veelgi hullem. Betsyt ja Trinat tulistati teel Paul Jacksoni mälestusteenistuselt koju. Betsy on surnud ja Trina kriitilises seisundis.”

Lainey ahhetas. „Taevas küll! Mis juhtus? Miks?”

Dallase kulm läks kipra. „Sa kindlasti tead, et mu isa ja Paul Jackson mõrvati hiljuti?”

Lainey oli vapustatud. „Ei! Ma ei teadnud ja mul on nii kahju. Ma käin harva Mysticis. Ajan asju peamiselt Summertonis. Mis juhtus?”

„Minu isa oli esimene. Mõrvar püüdis jätta muljet, et tegu oli enesetapuga, kuid selgus üsna ruttu, et see oli mõrv. Siis tapeti Mack Jacksoni isa Paul. Sama lugu. Mõrvar püüdis jätta muljet, et see oli õnnetus, kuid leiti, et tegemist oli mõrvaga.”

Lainey ei suutnud kuuldut uskuda.

„Mul on nii kahju. Ma ei teadnud. Ma lihtsalt ei teadnud, aga ... Miks Betsy?“

Dallas selgitas kiirelt seost koolilõpuõhtuga.

„Nüüd on nad kõik surnud,” lisas ta. „Trey töötab päevad ja ööd, et juhtlõngu leida, aga ei midagi. Ja nüüd siis see. Sellepärast tulebki Sam koju. Keegi pole teda terve igaviku näinud. Ma ei tea, mida oodata, aga ma mõtlesin, et on õiglane, kui sa sellest tead.”

Lainey hääl värises. „Mul on nii kahju ... teie kõigi pärast. Ja, Dallas, aitäh sulle.”

„Pole tänu väärt,” kostis Dallas ja kõhkles siis. „Ee ... kui ma küsisin Treylt, kas peaksin sulle helistama, siis ta ütles jah. Tal on kahju, et Sam sinuga nii käitus ... et ta kõigi oma sõprade ja pereliikmetega nii käitus. Sõda tegi temaga midagi. Ta pole enam see Sam, kes ta varem oli.”

Laineyle tulid pisarad silma, kuid ta häälest kostis pahameel.

„Jah, elu teeb seda inimestega. Keegi meist pole enam seesama inimene, kes varem. Aitäh, et helistasid.”

Ta pani telefoni ära ja puhkes nutma.