Читать книгу Salalikud südamed. Kolmas raamat - Sharon Sala - Страница 6

Sam sõitis peaaegu kaks tundi mööda I-75 kiirteed põhja poole, ilma et talle oleks sellest teekonnast midagi meelde jäänud. Alles siis, kui kütusenäidik andis märku tühjenevast bensiinipaagist, pidi ta lõpuks peatuse tegema. Ta läks tuikava pea ja koriseva kõhuga bensiinijaama hoonesse. Ta teadis, et peaks sööma, kuid kahtles, kas miski tal sees püsib.

Leti taga olev naine luges midagi oma telefonis ega vaevunud pilku tõstma, kui Sam sisse tuli.

„Kuidas läheb?” pomises teenindaja.

Sam aimas, et see oli naise standardtervitus, ega vaevunud vastama.

Kiirest pilgust sooja toidu letti piisas ja ta suundus otsima midagi pikema säilivusajaga, otsustades magusa kasuks. Ta võttis karbi sõõrikuid ja meesaiakese ning sinna juurde suure topsi kohvi ja läks kassa juurde maksma.

„On see kõik?” päris kassapidaja, pilk endiselt telefonil.

Sam pani käe üle leti naise telefonile.

„Kas pean sõnumi saatma?” küsis ta vaikselt.

Naine vaatas üles, kulm kipras. Sami näoilme ehmatas teda ja ta lõi kiirelt mehe ostud kokku.

Sam maksis sularahas, sai vahetusraha tagasi ja läks välja, juues käigu pealt kohvi. See oli liiga kange ja kuradima mõru, aga täitis oma eesmärki ja tasapisi Sami kõht rahunes.

Ta pani toidu autosse ja hakkas bensiini võtma. Seda tehes heitis ta pilgu kellale. Kell oli peaaegu viis õhtul. Ehkki varsti pidi minema pimedaks, otsustas ta edasi sõita. Isegi heades tingimustes võttis see reis vähemalt kaheksa tundi, kuid pimedal ajal mägedes kulus sõiduks veelgi kauem. Sel polnud aga tähtsust. Ta ei saa niikuinii magada, ükskõik, kus ta on.

Kui bensiinipaak oli täis, istus ta autosse ja helistas Treyle.

Vend võttis pärast teist helinat vastu. „Tere, Sam, kus sa oled?”

„Umbes kaks tundi teile lähemal kui enne. Kas Trina kohta on uudiseid?”

„Ei. Ta on veidi üle pooleteise tunni opil olnud. Ma luban, et helistan, kui midagi kuulen.”

„Kas saaksid mulle ühe teene teha?” küsis Sam.

„Muidugi,” kostis Trey. „Mis vaja?”

„Pane mulle Granti motellis tuba kinni.”

„See põles kuus aastat tagasi maha,” ütles Trey.

„Pagan. Kas on mõni teine motell?”

„On, aga sa saaksid kodutalus ööbida.”

Sami toon ei kannatanud vastuvaidlemist.

„Ei, ma ei saa kodutalus ööbida. Ma ei läinud koju, kui ema veel elas, ja ma ei lähe sinna ka nüüd. Pane mulle, palun, motellituba kinni.”

Trey sai vihjest aru ega hakanud vastu vaidlema.

„Ma helistan neile. See asub Maini tänava põhjapoolses otsas.”

„Aitäh. Kui kohale jõuan, viin asjad ära ja siis tulen haiglasse. Seal näeme.”

„Hea küll,” kostis Trey ja lisas siis: „Kuule, vennas.”

„Jah?”

„Tore sind jälle näha.”

Sam ohkas. Ta tundis, et nutt kipub peale.

„Mul on ka hea meel, et sind jälle näen,” ütles ta.

Ta lõpetas kõne, tegi sõõrikukarbi lahti ja käivitas auto. Sõitma hakates võttis ta ampsu sõõrikut. See oli esimene nendest kolmest, mille ta jõuab ära süüa enne, kui tal kohv nende allaloputamiseks otsa saab.

Rita Porter valas endale parajasti napsu, kui ta abikaasa Will tuli tagauksest sisse. Mehe äkiline ilmumine ehmatas Ritat, ta võpatas ja pillas klaasi kraanikaussi. Kõik kohad olid alkoholi ja klaasikilde täis.

„Vaata nüüd, mis ma sinu pärast tegin!” kriiskas ta ja vaarus majapidamisruumi poole.

Will oleks tahtnud naise kägistada. Tal polnud osariigi haridusinspektori kohale kandideerimiseks enam palju aega jäänud ja kõik läks ta elus allamäge. Tema meelest oleks Rita võinud kuradile käia ja ta suundus oma kabinetti, võttes mööda minnes esikulaualt posti ja jättes Rita sodi koristama.

Rita aga polnud temaga veel lõpetanud. Ta tuli tagasi ja järgnes mehele läbi maja, hari ja kühvel käes.

„Sa oled ilmselt Jakeside kohta kuulnud,” ütles ta.

Will keeras ringi, ühes käes endiselt hunnik kirju ja teises käes kirjutuslaualt võetud kirjapress.

„Kõik siin linnas räägivad sellest, nii et jah, ma olen kuulnud.”

Rita vahtis teda sõnagi lausumata.

„Mis on?” kähvas Will.

Naine kehitas õlgu. „Ma lihtsalt mõtlesin. Sa lõpetasid kooli samal ajal kui need kolm mõrvaohvrit.”

Mehe kulm läks veelgi rohkem kortsu. „Jah. Ja mida sa sellega öelda tahad?”

„Ma ei tea. Lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tead sellest kõigest midagi.”

Meest haaras selline raev, et ta virutas kirjapressi naise suunas. See läks napilt mööda.

Naine hakkas karjuma.

„Sa oleksid mulle peaaegu pihta visanud! Mida sa teha tahad? Mind ära tappa või? Just seda sa tahadki, jah? Sa tahad, et ma oleksin surnud.”

Will jõllitas teda vihast värisedes.

„Ma tahan, et sa poleks selline kuradi joodik. Vaat seda ma tahan. Nüüd mine ja korista klaasikillud ja viski ära, enne kui sul pilt eest läheb. Ma ei taha enam koristada ühtegi laga, mille sa oma joomatuuride ajal tekitad.”

Naine kriiskas, virutas harja ja kühvli mehe suunas ning jooksis magamistuppa, teel komistades ja lõuates.

„Kuradile see kõik,” ütles Will ja ohkas.

Ta võttis pintsaku seljast, kääris käised üles, haaras harja ja kühvli ning suundus kööki.

„Neetud mõrd. Vaat tahangi, et ta oleks surnud. Ma lihtsalt ei taha, et selles mind süüdistataks.”

Greg Standish sisenes tagaukse kaudu panka ja lipsas märkamatult oma kabinetti. Tal polnud praegu tuju kellegagi rääkida. Tegelikult oleks ta tahtnud kuidagi oma surma lavastada ja kaduda. Ta elu ja unistused olid praktiliselt vastu taevast lennanud ja nagu sellest oleks veel vähe, olid ta naine Gloria ja tütar Carly viinud ta pankroti äärele. Kui direktorid sellest haisu ninna saavad, jääb ta töökohast ilma ja ongi kõik.

Ta nägi politseiautot mööda kihutamas ja ta kulm läks kipra. Niisiis oli viimane inimene, kes tolles avariis ellu jäi, nüüd surnud. Ta oli kuulnud, et Trey oli ema leidnud. Ja Trina. Ta ei suutnud uskuda, et naine oli nii lähedalt tulistamise järel ellu jäänud. Greg kortsutas kulmu. Ta polnud varem kuigi palju suremisest mõelnud, ent nüüd juurdles ta, kas see on valus.

T.J. Silver oli mängutoas ja mängis Xboxiga sõjamängu „Call of Duty”, kui ta isa sisse astus.

„Tere, isa,” pomises T.J. silmi ekraanilt tõstmata.

Marcus seisis ukselävel, silmitses poega ja mõtles, mida ta valesti oli teinud. T.J. oli nägus ja intelligentne, ta oli kolledži lõpetanud, ent polnud veel midagi töösarnast teinud. Marcus oli sündinud rikkasse perre, kuid oli alati töötanud. Ta oli alati tahtnud, et isa ta üle uhkust tunneks. T.J.-d aga ei paistnud rikka inimese jõudeelu häirivat.

Kui Marcus talle ei vastanud, taipas T.J., et isa on millegipärast pahane, pani mängu kohe kinni ja tõusis püsti. „Ilmselt kuulsid Betsy Jakesi kohta,” ütles ta.

Marcuse kulm läks kipra. „Jah, kuulsin. Kuulsin veel, et ka tema tütart tulistati. Aga ta ei ole surnud.”

T.J. kehitas õlgu. „Räägitakse, et ilmselt ei jää ta elama. Vigastused olid liiga rasked.”

Marcus osutas Xboxile. „Oled sa täna midagi sellist teinud, mida võiks kaudseltki tööks pidada?”

T.J. silmad läksid pärani. See polnud isa moodi. Miski oli isa ärritanud.

„Tegelikult olen küll. Olin terve hommiku kabinetis ja töötasin su senatikohale kandideerimise peo üksikasjade kallal. Siis käisin Jacksoni mälestusteenistusel – nagu sinagi, sest ma nägin sind seal, ehkki sa ei teinud mind märkamagi. Nii et millega sa rahul pole, isa?”

„Sellega, et sinu vanuses peaks sul olema muudki teha kui videomänge mängida. Minu nooruspõlves eeldas isa, et ma täidan oma kohust.”

T.J. kulm läks kortsu ja ta vastas toonil, mis oli peaaegu jäme.

„Noh, minu nooruspõlves jällegi julgustas ... ei, eeldas minu isa, et ma paistan kolledžis silma, ja kui ma kooli lõpetasin, pidin käima igasugustel heategevusüritustel ja nii edasi, et mind mainitaks pidevalt seltskonnauudistes. Ma arvasin, et minust tahetakse kasvatada kedagi erilist, näiteks kedagi, kes käiks isa jälgedes, kui isa poliitikasse läheb. Ma arvasin, et minu isa seda just eeldaski.”

Marcusel oli tunne, nagu oleks teda löödud, ja ta oigas valuliselt. Kahel korral hakkas ta midagi ütlema, aga jäi siis vait, sest taipas, et T.J.-l oli õigus. Ta polnud poja käitumist varem selles valguses näinud, kuid T.J. sõnades peitus tõde. Poeg oli Marcuse oma kasvatuse vili ja tal polnud süüdistada kedagi peale iseenda. Ta vangutas pead ja läks ära.

T.J. vaatas ikka veel veidi pahaselt, kuidas isa lahkus. Vanamees oli ilmselt järjekordse klassikaaslase mõrva pärast endast väljas. Oli alles jama.

T.J. vaatas kella. Kokk saab ilmselt õhtusöögi varsti valmis ning ta tahtis enne sööki duši all käia ja riided vahetada. Teel trepist üles oma tuppa arutas ta endamisi, mida selga panna. Ta otsustas millegi moodsa, aga mugava kasuks. Kunagi ei tasunud oma välimust hooletusse jätta. Iial ei või teada, millal on tähtis jätta hea mulje.

Päikeseloojanguni oli vaid mõni minut, kui Lainey tuli kaeraämbriga heinamaalt, jättes Dandy välja sööma. Praegu polnud siin ühtegi teist looma peale Lainey hobuse. Dandy oli suur hiirjas tarmuka olekuga hobune ja Lainey elus oli aeg, mil just see talle sobiski. Tema keha oli vähiravist ikka veel nõrk ja ta oli nii kõhn, et tal polnud millekski jaksu. Kuid ta oli vähist lahti saanud ja igal hommikul tõustes ootas teda uus hea päev, andes talle võimaluse kosuda.

Kui ta oli juba peaaegu talli juurde jõudnud, hirnatas Dandy.

Lainey keeras ringi ja vaatas, aga hobune oli juba pead pidi kaeranõus. Lainey naeratas.

„Head ööd sulle ka, poiss!” hüüdis ta.

Dandy vaatas üles, hirnatas jälle ja jätkas söömist.

Nüüd, kui päeva viimane töö oli tehtud, polnud Laineyl enam midagi, mis oleks ta mõtted Samilt kõrvale viinud.

Kunagi oli aeg, mil Sam oli olnud tema elu mõte. Siis oli elu nende armuloole lõpu teinud ja tal oli tulnud leida viis, kuidas ilma Samita edasi elada. Ta oli arvanud, et saab üsna hästi toime, kuni helistas Dallas, ja nüüd ei suutnud ta enam mõelda muust kui sellest, et näeb jälle Sami, kas või ainult selleks, et ta kuradile saata.

Ta pani aidaukse riivi ja suundus majja. Päike oli nüüd looja läinud. Ta läks just tagatrepist üles, kui kuulis korraga pikka kiledat karjet, mis tõi talle judinad selga. Heitnud kiire pilgu selja taha, hüppas ta trepist üles ja kiirustas majja. Kusagil mägedes oli puuma ja Lainey lootis, et kiskja sinna ka jääb. Dandy oli liiga vana, et sellise suure kaslasega võidelda.

Lainey keeras majaukse lukku, pesi end ja hakkas siis õhtusööki valmistama, püüdes mitte mõelda Samile, kes oli murtud südamega koju tulemas. Ta ei tahtnud mehele kaasa tunda. Lainey pidi hoidma kinni oma vihast ja valust ja kõigest muust. Ta lihtsalt pidi, muidu murdub ka tema süda uuesti.

Päikeseloojang oli tulnud ja läinud. Kui Sam jõudis Tennesseesse Knoxville’i, pööras ta 81. maanteele ja sõitis põhja poole. Tume asfalt auto esitulede ees nägi endine välja, ehkki ta oli lahkunud ühest osariigist ja jõudnud teise.

Viimasest telefonikõnest Treyga oli möödas kaks tundi. Ta mõtles aina, kas Trina on juba opilt tulnud, kuid ta polnud midagi kuulnud ja Trey oli lubanud helistada.

Liiklus oli tihe. Viimaste tundide jooksul oli temast möödunud vähemalt kümme pikka veokit ja teed olid pidevalt sõidukitest tuubil. Nüüd aga hakkas liiklus aeglustuma ja ta ei mõistnud, miks, enne kui jõudis künkaharjale ja nägi all maanteel rida vilkureid. Ta pidurdas, et aeglasema tempoga kaasa minna, ja märkas korraga üht autot kaelamurdval kiirusel üle künka lähenemas.

Ta nägi autotulesid tahavaatepeeglist ja haaras tugevasti roolist kinni. Lähenev juht ei jõua kuidagi õigel ajal pidurdada, et mitte Samile sisse sõita. Sam valmistus kokkupõrkeks, kuid viimasel hetkel keeras auto kõrvale ja paiskus läbi õhu tee keskele.

Sam vaatas üle õla, kuidas see pimedas temast mööda lendas. See rullus õhus, paiskus maha ja jätkas rullumist, esituled pimedas kord üles, kord alla liikumas. Kui auto lõpuks seisma jäi, oli see kummuli.

Sam andis pidurit ja pidas teeserval kinni. Ta jättis oma linnamaasturi tuled põlema, haaras taskulambi ja hüppas välja. Ka teised pealtnägijad pidasid oma sõidukid kinni ja jooksid sündmuskohale.

Sam sööstis muruga kaetud ohutussaarele. Auto oli sealt ligi viiekümne meetri kaugusele rullunud. Sami taskulambi valgusvihk ei ulatunud nii kaugele ja ta nägi vaevu, kuhu läks, lisaks jõudis talle ninna bensiinilõhn. Ilmselt bensiinileke.

Keegi mees tuli ta selja tagant joostes ja nad jõudsid koos avariikohta.

„Ma helistasin 911,” ütles võõras. „Ma nägin seda pealt. Ta lendas üle selle künka.”

Sam jäi autorusude juures seisma, laskus põlvili ja uuris taskulambi valgel auto sisemust. Auto oli tühi ja esiklaasi polnud.

Sam tõusis kiiresti püsti. „Auto on tühi. Juht lendas välja. Hargneme laiali ja hakkame otsima.”

Selleks ajaks oli nendega liitunud veel mitu inimest ja enamikul neist olid samuti taskulambid. Nad hargnesid kiiresti ja hakkasid autorusude lähedusest otsima.

Otsides kuulis Sam veel sireene ja keeras pilgu heli suunas. Üks patrullauto lähenes vilkurite plinkides.

Sam liikus aeglaselt mööda ohutussaart, suunates taskulambi valgusvihku siia ja sinna. Kõigepealt leidis ta õlakoti, seejärel mõne meetri kaugusel punase-mustakirju tennise. Õlakotil oli ühe Tennissee kolledži nimi ja sedasorti jalanõud olid populaarsed noorte hulgas. Sami süda muutus raskeks.

„Siin!” hüüdis keegi.

Sam keeras ringi ja läks joostes sinna.

Juht lebas näoli auto esiklaasi jäänustel ja kui Sam teda nägi, tundus talle sekundi murdosa jooksul, et ta polegi seal õhtupimeduses koos nende inimestega, vaid kuuleb kopteri tiiviku mürinat ja näeb, kuidas kaaslase peast voolav veri imbub ta jalge ees liiva sisse. Ta tundis näol kuuma kõrbetuult ja siis pimestasid teda hetkeks liikluspolitsei patrullauto tuled. Need tuled tõid ta tagasi reaalsusse.

„Ta on surnud!” hüüdis teine mees, viibates nende suunas tulevale politseinikule.

Kui Sam laskus ühele põlvele, et kannatanu pulssi otsida, ütles mees uuesti: „Ta on surnud. Ma juba kontrollisin.”

Sam oli vapustatud. Juht oli veidi üle kahekümne ja sellel mehel oli õigus. Noormees oli surnud.

Rahvas kogunes laiba ümber ja kõik rääkisid ühekorraga, tahtes jutustada liikluspolitseile oma versiooni sellest, mida nad olid näinud.

Sam heitis viimase pilgu noormehele, keeras ringi ja kõndis tagasi oma auto juurde. Ta viskas taskulambi kõrvalistmele, haaras paki niiskeid salvrätte, hakkas sealt salvrätte välja tõmbama ja oma käsi puhastama ning siis muudkui tõmbas ja pühkis ja pühkis ja tõmbas, kuni taipas, et nutab. Ta hingas aeglaselt ja katkendlikult sisse, viskas taskurätipaki põrandale, kortsutas kasutatud rätikud nutsakuks kokku ja pani prügikotti.

„Jeesus nuttis,” ütles ta vaikselt ja sulges silmad, kuid vaatepilt oli talle mällu sööbinud ja niipea kui ta need sõnad ütles, meenus talle seik lapsepõlvest ja kuidas ta sai oma sõnade eest ema käest pragada.

„Ära võta jumala nime asjata suhu, Samuel Wade.”

„Ma ei võtnudki, ema. Need sõnad on piiblist. Isa ütles, et see on piibli kõige lühem salm.”

„Su isal on õigus, aga minul samuti. Ära ütle seda uuesti, kui sa just pole põlvili ega palveta.”

„Jah, ema. Palun vabandust, ema.”

Sam pühkis käeseljaga silmi. Ta polnud põlvili, aga oleks pidanud olema.

„Palun vabandust, ema,” ütles ta vaikselt. „Kõige pärast.”

Ta peaaegu tundis ema kätt kuklal.

„Pole midagi, Sammy. Küll sa õpid.”

Sam lükkas käigu sisse ja sõitis aeglaselt tagasi maanteele. Mingil veidral põhjusel tundus kodu nüüd veelgi kaugemal olevat.

Trey ja Lee olid ooteruumis omapead. Dallas oli läinud koju talutöid tegema. Trey oli varahommikul mõned heinapallid veiste jaoks välja pannud, et loomad saaksid paar päeva hakkama, kuid Dallase kanu oli vaja sööta-joota ja munad tuli kokku korjata, isegi kui nende elu oli pea peale pööratud.

Mehed olid ikka veel ooteruumis, kui Trey telefon helisema hakkas. Ta nägi, et helistajaks oli Dallas, ja võttis ruttu vastu.

„Tere, kallis. Kas kõik on kombes?” küsis ta.

„Jah. Hakkan just tagasi linna sõitma. Kas Trina on ikka veel opil?”

„Jah, aga ära tule linna. Vaatasin enne ilmateadet ja siinkandis ennustatakse suurt äikesetormi. Ma ei taha, et sa sellistes tingimustes sõidad.”

„Aga, Trey, ma ei taha, et sa seal üksi oled.”

„Ma pole üksi. Lee on siin. Ma annan sulle kohe teada, kui Trina opilt tuleb. Jää koju. Siis ma vähemalt tean, et üks teist pole ohus.”

Dallas kuulis väsimust mehe hääles ja teadis, et kui ta ei anna järele ja läheb kõigest hoolimata haiglasse, ei tee ta mehele sellega head, seega jäi ta lõpuks nõusse.

„Ma jään koju. Lihtsalt tea, kui väga ma sind armastan,” ütles Dallas.

„Mina armastan sind ka,” vastas Trey. „Hiljem räägime.”

Trey pani telefoni ära ja nõjatus vastu tooli seljatuge. Lee tukastas istudes. Neil polnud teineteisele kuigi palju öelda ja veelgi vähem oli neil öelda inimestele, kes ooteruumist möödudes neid silmitsesid.

Viis tundi pärast seda, kui Trina opile viidi, tuli kirurg ooteruumi lähedastega rääkima.

Trey tõusis kiiresti püsti, Lee aga ajas end üles diivanilt, kus ta oli istunud. Nad mõlemad kartsid halbu uudiseid.

„Kas te olete Trina Jakesi lähedased?” küsis arst.

„Jah,” vastasid mehed nagu ühest suust.

„Mina olen doktor Lowell. Mina opereerisin teda. Ta elas operatsiooni üle ja on intensiivravipalatis.”

Lee vajus tagasi diivanile ja hakkas nutma. Uudis, et Trina oli veel elus, oli vastus tema palvetele.

Trey tahtis üksikasju teada ja kuulas arsti juttu edasi.

„Tema seisund on eluohtlik. Kuul läks vaid paari sentimeetri kauguselt südamest mööda, purustas paar roiet ja vigastas kopsu. Luukildude eemaldamine võttis päris palju aega. Sain paar tükki kätte ühest tema neerust ja isegi maksast. Kuul vigastas väljumisel ka selga, aga lülisammas on terve. Ta kaotas palju verd ja praegu viisime ta kunstlikku koomasse.”

„Jumal küll,” pomises Trey, siis aga ärkas temas politseinik. „Kas ta tuli enne intensiivi viimist teadvusele?”

„Ei, ja kuna tema vigastused on nii tõsised, siis seda võiski oodata.”

„Millal ma teda näha võin?” küsis Lee.

„Vaadake intensiivraviosakonna külastusaegu ja las tulla ainult kõige lähemad pereliikmed,” ütles doktor Lowell.

Nüüd oli ka Treyl üht-teist öelda.

„Tahan lihtsalt, et te teaksite – tema juurde ei tohi lubada ühtegi külastajat ja tema palati ukse taha pannakse turvamees. Ta on kolmest mõrvast viimase ainus ellujäänud tunnistaja ja mõrvar ei taha kohe kindlasti, et ta üles ärkab.”

Doktor Lowelli kulm läks kipra. „Nii ma kuulsin jah. Ma hoolitsen selle eest.”

„Oma pere nimel tänan teid,” kostis Trey.

Lee võttis ennast kokku ja avaldas samuti tänu. „Jah, doktor Lowell. Aitäh, et ta päästsite.”

Lowell noogutas. „Ega ma üksi. Mul oli opisaalis hea tiim. Käin teda regulaarselt vaatamas, nii et kindlasti kohtume jälle,” ütles ta ja lahkus ooteruumist.

Nüüd, kui Trey teadis, mida on vaja teha, asus ta tegutsema.

„Pean mõned telefonikõned tegema ja siia mitmes vahetuses turvamehed organiseerima.”

„Ma lähen otsin intensiivraviosakonna üles,” ütles Lee. „Saadan sulle sõnumiga külastusajad.”

Trey noogutas. „Ma ei lähe ära. Mul on lihtsalt helistamiseks privaatsust vaja.”

Nad lahkusid ooteruumist, Lee ühes ja Trey teises suunas. Liftiga alla sõites saatis Trey Dallasele sõnumi ja otsustas siis Samile privaatsemas kohas helistada. Ta läks välja, et patrullautosse minna, ja märkas, et ennustatud vihm oli iga hetk vallandumas.

Kui ta autosse jooksis, kõmises äike ja välgusähvatus lõi taeva mõne kilomeetri kaugusel korraks valgeks.