Читать книгу Metsikud südamed. Esimene raamat - Sharon Sala - Страница 6

Dick Phillipsi päeva algust märkis kanade kaagutamine ja aeg-ajalt mõne pahase kuke protestihäälitsus, kui mees asus oma hommikuste toimetuste juurde. Ta avas kanakuudi ukse ja hakkas kanadele toitu puistama, seejärel aga suundus mune kokku korjama, naerdes tormamise üle, mis lahti läks.

Mõni aasta tagasi oli tema naisel Marcyl tulnud isu kanu kasvatada, nii et Dick oli ehitanud tema rõõmuks kanakuudi ja toonud talle mõned kanad, siis aga naine suri. Hiljem ei suutnud mees neist loobuda ja nii nad jäidki alles. Aja jooksul kanakari kasvas ja praeguseks oli tal üle neljakümne muneva kana ning ta müüs munade ülejäägi regulaarsetele klientidele, kes tulid tallu neid oma perede tarbeks ostma.

Ta viis värsked munad lauda ossa, mida ta kutsus munaruumiks. Mees hoidis oma paremat õlga. Ta oli eelmisel nädalal halvasti kukkunud ja uskus kindlalt, et oli midagi tähtsat ära rebestanud. Ta ei saanud kätt üle pea tõsta ja raskuste kandmine tegi valu, kuigi töö ootas tegemist. Ta seisis töölaua juures, mune sorteerides, puhastades ja karpidesse ladudes, seejärel viis need ruumi tagaosas asuvasse väikesesse sahvrisse.

Ta oli just tulnud õue hooneid ühendava varikatuse alla ja valmistus minema lehmi toitma, kui kuulis auto mürinat. Ta jäi uksel seisma, sügades hajameelselt oma otsmikul olevat vana armi, ja tõstis siis juhti ära tundes tervituseks käe, mõeldes tulija käes olevat suurt kotti nähes, et saab suurest hulgast kaubast lahti.

„Terekest, kuidas läheb?” hõikas ta. „Tuled munade järele?”

„Paarkümmend tükki, palun.”

Dick pööras ringi, et sahvrisse munade järele minna, teadmata, et mees oli võtnud kotist pika punutud köie, mille otsas oli silmus. Dick kuulis selja taga samme, kuid enne, kui ta jõudis ringi pöörata, oli silmus tema kaela ümber.

Mees tõmbas järsult köiest ja Dick kukkus selili, maandudes raskelt kuklale, nii et ta hing jäi kinni ja õlg sai uuesti viga. Dick oli šokis; ta ei saanud aru, mis toimus. Ta kõrvus kumises ja ta ei osanud midagi peale hakata. Teadmata, mis tema selja taga toimus, asus ta silmuse kallal pusima.

Mees oli sidunud köie teise otsa raskuse ja kui ta selle üles viskas, lendas see üle laetala tema kätte tagasi, otsekui oleks ta seda liigutust päevade kaupa harjutanud. Siis hakkas ta eemale heinalaka poole jooksma ja kui köis tõmbus pingule, niideti Dick sellise jõuga jalult, et tal läks hetkeks pilt eest.

Just seda ajapikendust mõrvar vajaski. Ta jõudis lakapealsele viiva redelini ja hakkas kärmelt üles ronima, köis hammaste vahel. Ta vaatas korraks alla ja ta süda jättis löögi vahele. Dick polnud mitte ainult teadvusel, vaid püüdis end jalule ajada. Hetkegi kaotamata lükkas mõrvar köie ühe redelipulga vahelt läbi ja seejärel hüppas.

Kui ta alla langes, tõsteti Dick õhku, nii et tema jalad jäid betoonpõrandast poole meetri kõrgusele kõlkuma.

Dick ägas ja rabeles, kui mees mässis köie suurema jõu saavutamiseks endale ümber vöö ja hakkas Dicki veelgi kõrgemale tõmmates tagasi redeli poole jooksma, et köis kinni siduda.

Dick rippus nüüd maast peaaegu kahe meetri kõrgusel. Ta hakkas näost siniseks minema, tema silmad tungisid pealuu seest välja ja ta käed vehklesid abitult, kui ta survet vähendada püüdes meeleheitlikult köit rebis.

„Sure juba, kurat võtaks,” pomises mees. Ja siis, hetkelises kärsitushoos, jooksis ta Dicki jalgade juurde ja hüppas. Ta haaras Dicki pahkluudest kinni ja kui ta kogu keharaskusega need alla tõmbas, murdus Dicki kael väikese krõksatusega.

Oligi tehtud.

Mõrvar astus eemale ja vaatas ringi, veendumaks, et ta polnud endast midagi maha jätnud, siis tõmbas välja taskunoa, lõikas raskuse köie küljest ära ja võttis selle lahkudes endaga kaasa.

Veel hulga hiljem, kui tema auto mürin oli juba ammu kaugusse kadunud, kaagutasid kanad ikka veel, kukk häälitses ja lehmad ootasid söötmist.

Betsy Jakesil oli kokaraamat ees ja ta uuris parajasti, milliseid aineid läheb vaja tema kuulsa Itaalia kreemitordi valmistamiseks. Järgmisel päeval oli tulemas tema poja Trey sünnipäev ja see oli poja lemmikkook. Ta luges retsepti, lisades vajalikud koostisained poenimekirja, ja otsustas käia tagasiteel Dicki juurest läbi, et mune osta.

Ta oli tundnud Dicki peaaegu kogu elu ja noorena olid nad koos üle elanud isegi saatusliku autoõnnetuse ööl pärast keskkooli lõpetamist. Mehe tüdruksõber Connie, kes oli tol ööl roolis, hukkus õnnetuses; Dick, Betsy ja tema poiss Paul jäid aga ellu. Ehkki nad olid läinud eraldi radu, sidus neid ühine minevik.

Betsy vaatas oma välimuse üle ja võttis plaani osta juuksevärvi. Juuksejuured olid juba näha. Siis kammis ta oma õlgadeni ulatuvaid lokkis juukseid ja kinnitas need kuklal. Kui ta naeratas, olid tema silmanurkades ja suu ümber näha mõned uued kortsud, ent kui ta naeris, lõid tema pruunid silmad ikka veel särama. Tema lõug oli alati olnud veidi liiga kandiline ja vanusega andis see talle mõneti buldogi ilme. Ta kortsutas kulmu, mõeldes, et peaks umbes viis kilo alla võtma ja sellest lahti saama, siis aga lõi käega. Ta oli eluga rahul olev lesk ega soovinud enam kunagi abielluda. Milleks siis pingutada?

Vahetanud tööriided puhaste teksade ja üle pea tõmmatava kollase pluusi vastu, võttis ta nüüd igati moekalt riietatuna suuna Mystici linna poole. Ta kuulas oma lemmikraadiojaama, nautides vanu lugusid, kui kõlama hakkas Bob Segeri laul. Ta naeratas möödunud aegu meenutades, keeras muusika valjemaks ja laulis kaasa.

Kui ta lõpuks Mysticisse sisse sõitis, heitis ta pilgu politseijaoskonna poole, et näha, kas Trey patrullauto on seal. Trey oli olnud politseiülem üle viie aasta ja Betsy tundis tema üle uhkust. Poeg meenutas talle väga tema abikaasat Beaud ja naisel ei läinud päevagi soovimata, et Beau oleks elanud piisavalt kaua, et näha oma lapsi üles kasvamas. Patrullautot aga ei olnud, mis tähendas, et Trey oli ametis. Võib-olla nad kohtuvad, enne kui naine linnast ära sõidab.

Betsy käis kiirelt poes ja ütles ära ühe oma sõbranna kutse koos lõunatada, sest ta kibeles tagasi koju kooki küpsetama. Siiski tegi ta peatuse kohaliku kiirtoidurestorani French Fry sissesõiduluugi juures, et osta tagasisõiduks karastusjook. Jooki oodates nägi ta lõpuks Treyd mööda sõitmas ja mõtiskles, mida huvitavat küll Mysticis toimus, ning otsustas talle hiljem helistada.

„Siin on teie pepsi,” ütles teenindaja ja kummardus luugist välja, et ulatada Betsyle tops ja kõrs.

„Suur tänu,” ütles Betsy ja lehvitas minema sõites.

Ta rüüpas parajasti pepsit ja kuulas Rolling Stonesi, kui talle meenusid munad, ja ta keeras järgmisel teeristil paremale.

Dicki talu oli väike, kuid kaunis, ulatudes üheni nende väikelinna ümbritsevatest paljudest mägedest. Betsy silmitses roniroose majaseinale toetuval sõrestikul ja talle meenus, kui väga oli Dicki naine Marcy oma lilli armastanud. Ta tundis Marcy Phillipsist puudust. Marcy oli olnud hea sõbranna.

Betsy parkis auto aia äärde ja koputas uksele. Kui Dick ei vastanud, läks ta vaatama, kas mehe kastiauto seisab garaažis, ja leidiski selle sealt. Eesuks oli lahti ja naine piilus sisse.

„Dick! Tere, Dick, see olen mina, Betsy! Oled sa siin?”

Seest ei kostnud mingit vastust ja ta keeras pilgu lauda poole. Lehmade ammumist kuuldes noogutas ta endamisi, mõeldes, et mees on kindlasti just seal. Mõtted ikka veel pikal koogiküpsetamise protsessil, lippas ta trepist jälle alla ja suundus pikkade sammudega lauda poole.

Laut oli ehitatud üle saja aasta tagasi stiilis, mis meenutas Pennsylvania sakslaste hooneid. Kahekorruseline ehitis kõrgus maastiku taustal, lakaosa sama suur kui laut ise. Välisseinad olid kaetud üsna uue pruunikaspunase värvi kihiga, vanad aknaluugid olid aga valgeks värvitud. Heinamaa oli majast ja taluõuest taraga eraldatud ning ulatus kaugemal mäejalamil kasvavate puudeni.

„Dick! Dick! See olen mina, Betsy! Kus sa oled?” hõikas ta, aga vastust ei tulnud.

Ta vaatas edasi kiirustades heinamaa poole, mõeldes, et iga hetk tuleb mees puude vahelt välja. Siis kuulis ta koera haukumist ja kortsutas kulmu. Dickil ei olnud koeri. Naine arutas endamisi, kas keegi on ehk mehe maadele jahti pidama tulnud, ja vaatas ringi.

Ta pilk liikus lauda keskosa läbivast katusealusest mööda ja korraga nägi ta midagi õhus rippumas. Ta peatus ja pingutas silmi, püüdes kindlaks teha, mis see küll olla võiks. Heinamaad unustades hakkas ta lauda poole minema, kuid aeglasel sammul – tema mõistus ei olnud valmis tõde omaks võtma.

Kui ta oli paarikümne meetri kaugusel, nii lähedal, et võis näha mehe riideid ja jalanõusid ning tema kaela hirmsat nurka, läksid tal põlved nõrgaks ja ta ei suutnud enam sammugi edasi minna. Ta vajus maha, õõtsutas end edasi-tagasi ja halises. Kahel korral püüdis ta püsti tõusta, kuid jalad ei kandnud teda. Ta püüdis uuesti vaadata, lootes, et nähtu muutub millekski muuks. Kuid see oli Dick Phillipsi elutu keha, mis kiikus aeglaselt tuule käes. Hääl, mis tema kurgust valla pääses, oli pigem ulg kui karje, ent see andis talle tõuke tegutsema asuda.

Trey! Ta pidi Treyle helistama.

Ta ajas end püsti ja jooksis tagasi auto juurde telefoni võtma, kogu tee kisendades. Auto juurde jõudes vajus ta esiistmele ja haaras hoidikust mobiiltelefoni. Ikka veel nii kõvasti nuuksudes ja värisedes, et suutis vaevu hingata, püüdis ta kontaktide hulgast õiget leida ja valis kolm korda valesti, enne kui lõpuks Trey kätte sai. Kohe, kui ta poja häält kuulis, hakkas ta jälle karjuma ja seekord ei saanud ta enam pidama.

Trey Jakes ei olnud heas tujus. Tema ja politseikorrapidaja Earl Redd olid pidanud arreteerima mehe, kellega koos nad olid üles kasvanud. Too mees oli läinud oma isa jälgedes, töötamise asemel varastades. Seekord aga oli vargus turvakaamera lindile jäänud, nii et anti vahistamisorder. Mees oli olnud peaaegu nädal aega linnast ära, kuid sel hommikul oli politseijaoskond saanud naabrilt vihje, et ta on tagasi. Vähemalt tuli ta vastupanuta kaasa, kui nad vahistamisorderiga tema ukse taha ilmusid.

Trey oli just paberimajanduse korda saanud ja valas endale kohvi juurde, kui tema mobiiltelefon helises. Kui ta nägi, et helistajaks on ema, unustas ta kohvi. Kohe, kui ühendus loodi, kuulis ta, et ema karjus. Treyl tõusid juuksekarvad kuklas püsti ja ta hakkas emast üle karjuma, püüdes saada ta nii palju rahunema, et naine suudaks rääkida.

„Ema! Oled see sina? Mis juhtus? Kus sa oled? Ema? Ema! Jumala nimel, mis on lahti?”

Trey häält kuuldes tuli Betsyle lõpuks kõnevõime tagasi.

„Ma vajan sind. Sa pead siia tulema. Armas jumal küll,” halas naine, tuli siis autost välja ja vajus maha, pea põlvede vahel, et mitte mõistust kaotada.

Earl Redd oli juba tuppa tormanud, taibates Trey sõnadest, et midagi oli juhtunud.

„Kus sa oled? Kas sa said viga? Mis juhtus?” küsis Trey ukse poole joostes.

„Dick Phillips! Tule tema tallu! Oh jumal, kiirusta.”

„Ema! Ma pean teadma, mis juhtus, et saaksin päästesõidukid välja saata. Kes sai viga? Mis juhtus?”

„Dick. Ta on surnud. Jumal, jumal, ta on surnud.”

Trey jäi kõnniteel jalapealt seisma ja Earl koos temaga.

„Ta on surnud? Oled sa kindel?” küsis Trey.

„Jah, olen. Ta ripub oma laudas laetala küljes.”

Niipea, kui need sõnad üle Betsy huulte tulid, pillas ta telefoni maha ja hakkas jälle karjuma.

Trey surus hambad risti, keeras ringi ja läks tagasi jaoskonda, Earl sabas. Ta otsis üles selle päeva dispetšeri Avery Jonesi, kes pühkis aknalaualt surnud kärbseid kokku.

„Mis teoksil, boss?” küsis Avery.

„Palun võta telefoni teel, mitte raadio teel, ühendust maakonna šerifi bürooga ja ütle, et Dick Phillipsi talus on surmajuhtum. Anna neile sõidujuhised ja küsi, kas nad tahavad, et sina teavitad koroneri, või teevad nad seda ise. Siis kutsu kohale Carl ja Lonnie ja ütle neile, et nad patrulliksid linnas, kuni ma märku annan.”

Avery silmad läksid pärani, kuid ta ei hakanud küsimusi esitama. „Kas on mingeid üksikasju, mida ma peaksin edasi ütlema?” küsis ta.

„Ütle šerifile, et üks mees on üles poodud. Me ei tea, kas tegemist on mõrva või enesetapuga, ja, pagana päralt, ma ei taha, et jutud leviksid. Dickil on tütar, kes peaks sellest esimesena kuulma.”

„Jah, boss,” ütles Avery ning haaras telefoni ja telefoninumbrite loetelu. Ta hakkas helistama ning Trey ja Earl tulid jooksujalu välja.

„Püha jumal,” ütles Earl. „See on kohutav.”

Trey noogutas. „Tule minu järel,” ütles ta, hüppas patrullautosse ning kihutas vilkurite plinkides ja sireeni unnates Phillipsi talu poole.

Mobiilikõne emaga oli alles katkestamata ja ta kuulis ikka veel ema karjumist, kuid sõidu ajal muutus heli vaiksemaks ja lõpuks lakkas. Ehkki Trey hüüdis aeg-ajalt telefoni, et ema vastaks, ei kostnud sealt midagi.

Trey oli tõsiselt mures. Ta polnud kunagi kuulnud ema niimoodi karjumas. Veelgi häirivam oli see, et ta pidi võtma ühendust ainsa naisega, keda ta kunagi oli armastanud, ja teatama talle isa surmast. See päev paistis aina hullemaks minevat.

Kümne minuti pärast jõudis ta Phillipsi tallu ja leidis ema auto kõrval kägaras, käed pea peal, justkui püüaks ta end löögi eest kaitsta. Trey teadis, et ema oli näinud šokeerivat vaatepilti, kuid selline reaktsioon ei olnud üldse tema moodi. Trey jooksis ema juurde, kahmas ta sülle ja pani auto kapotile isuma.

„Ema! Räägi minuga. Oled sa kombes?”

Naine istus jõuetult, pärani silmades tühi pilk, ega reageerinud tema sõnadele. Trey raputas teda, võttis siis tal ümbert kinni ja tõmbas ta enda vastu.

„Ema, emps, see olen mina, Trey. Ma olen siin. Sa pead minuga rääkima.”

Ta tundis, kuidas ema läbistas värin, siis aga hingas naine aeglaselt ja sügavalt sisse. Kergenduselaine voogas Treyst üle, kui ema lõi käed tema kaela ümber. Ta oli jälle tema ise.

„Ema?”

Naine näitas käega lauda suunas.

„Ta on seal sees,” ütles ta. „Ma nägin teda. Miks ta küll seda tegi? Jumal küll, miks ta seda tegi?”

Trey kuulis Earli auto sireeni.

„Ma ei tea, aga sa pead nüüd siin ootama. Kuna sina oled see, kes surnukeha leidis, ei tohi sa ära minna. Šerif tahab sinuga rääkida.”

Naine pilgutas silmi. „Ma pean koju minema. Homme on su sünnipäev. Ma tahtsin küpsetada...”

„Emps, kuule, sa ju tead, et sa oled mulle väga kallis?”

Naine noogutas.

„Nii et ära koogi pärast muretse, eks.”

Naine haaras paaniliselt poja särgiesisest kinni.

Trey ei tundnud teda peaaegu äragi.

„Okei, ema? Sa pead siia jääma, saad aru?”

„Jah. Kooki ei tee. Jään siia.” Siis tõmbus ta nägu kipra, kui pisarad uue hooga voolama hakkasid. „Vaene Dick. Mu süda valutab tema pärast.”

Trey ohkas. „Ma tean, aga vaat mis. Pole vaja tema pärast südant valutada. Tema pärast pole enam tarvis muretseda. Kaasa tuleb tunda hoopis Dallasele. Tema on see, kes selle tõttu kõige rohkem kannatab.”

Kohemaid ärkas Betsy emalik külg.

„Jumal küll, Dallas. Mul ei tulnud pähegi.”

Trey pööras ringi, mõeldes, mis küll Earlil nii kaua aega võttis ja kui palju võis ema kuriteopaika muuta.

„Earl jõudis kohale. Me läheme lauta ja sina pead siia jääma, on meeles?”

„Jah, muidugi on meeles,” vastas naine lühidalt ja kammis sõrmedega läbi juuste. Hüsteeria oli möödas ja ta õngitses välja taskurätiku, et silmi kuivatada ja nina nuusata.

„Ma pean sinult midagi küsima,” ütles Trey.

„Küsi.”

„Kas sa sõitsid autoga lauda juurde välja?”

„Ei, ma läksin Dicki otsides sinna puude poole ja siis nägin teda möödaminnes. Ma ei läinud päris sisse.”

„Okei, hästi,” ütles Trey ja lisas siis: „Ja veel, ära kellelegi helista. Ma ei taha, et kohalikud tulevad uurimise ajal siia.”

„Ei helista, ma mõistan,” ütles Betsy, libistas end kapotilt alla ja komberdas maja juurde, kus istus verandale varjulisse kohta maha.

Trey kulm läks kipra. Ta oleks pidanud paluma emal autos oodata, nüüd aga oli juba hilja.

„Kuule, ema, ära majja sisse mine, ole siin verandal. Ma ei taha, et keegi siin midagi puutub.”

„Oi, vabandust, ma ei mõelnud sellele,” ütles naine.

„Minu viga. Ära lihtsalt enam kaugemale mine,” ütles Trey.

Naine noogutas.

Earl lülitas Trey kõrvale parkides sireeni ja vilkurid välja ning nad suundusid lauta.

„Miks sul nii kaua läks?” päris Trey.

Earlil näis piinlik olevat. „Bensiin oli otsakorral. Pidin tanklast läbi käima.”

Trey noogutas ja osutas siis laudahoovile. „Otsi värskeid rattajälgi ja mis tahes kahtlasi märke,” ütles ta.

Earl oli silmanähtavalt üllatunud. „Ma mõtlesin, et see oli enesetapp?”

„Kuni uurimine pole lõpetatud, pole miski kindel. Ja kui sa kuuled sireene, jookse tagasi maja juurde ja ära lase šerifi meestel ka siia hoovi sõita. Nad tahavad kindlasti kuriteopaika muutmata kujul näha.”

„Jah, boss,” ütles Earl ja suundus Trey järel lauta.