Читать книгу Metsikud südamed. Esimene raamat - Sharon Sala - Страница 7

Trey sisikond tõmbus kokku, kui ta nägi üles vaadates Dick Phillipsi laipa. Tänu Dallasele tundis ta seda meest sama hästi nagu oma pereliiget. Nagu tema emagi oli ennist öelnud, tegi Dicki sellisena nägemine haiget.

Trey vaatas lakapealsele viiva redeli külge seotud nööri, seejärel uuris Dicki riideid. Nii tema särgi seljaosa kui ka püksitagumik olid tugevalt määrdunud, rinnaesine ja pükste esikülg aga märksa puhtamad. Et sellest loost sotti saada, oli vajalik lahkamine.

Katusealuse koridori põrand oli betoonist, seega jalajälgi polnud. Kui siin ka oli veel keegi olnud, polnud seda võimalik sel viisil kindlaks teha.

Ta läks katusealust koridori pidi lauda taha, kuid ka siin polnud mingeid märke jalajälgedest, seejärel tuli tagasi lauda ette, otsides rehvijälgi, kuid maa oli kõva ja kiviklibune. Seejärel läks ta munade hoiuruumi, mis jäi paremat kätt.

Kõik riiulid ja lauad olid oma kohal; paistis, et midagi polnud liigutatud. Polnud mingit märki kähmlusest ega millestki muust ebatavalisest. Sügav kraanikauss, kus Dick enne sorteerimist mune pesi, oli puhas ja uued tühjad pappkarbid kõik oma kohal. Riiulite all seisis kümmekond tühja plastkarpi, mis olid umbes sama suured nagu laste mänguasjakastid, ja neile sobivad kaaned olid seina najal riidas. Polnud midagi tavatut peale laetala küljes rippuva surnukeha. Miski siin ei klappinud. Trey läks tagasi sahvrisse, kus Dick mune hoidis, ja pani tule põlema.

Riiulitel seisid täidetud munakarbid, igaühel korjamiskuupäev peal.

Earl tuli ümbrust uurimast tagasi.

„Leidsid midagi?” küsis Trey.

„Noh, kui ta ennast ära tappis, siis igatahes toitis ta enne seda kanu. Kanakuudis on värsket toitu ja munad on ära korjatud. Aga lehmi pole toidetud. Latrites pole värsket heina ega allapanu.”

Trey kortsutas kulmu. „See on imelik. Kui ta hoolis kanadest nii palju, et enne enda ära tapmist neile süüa anda, siis oleks ta pidanud ka lehmi toitma.”

Earl kehitas õlgu. „Kui ta just ei eeldanud, et nad söövad karjamaal ise. Rohi on üsna lühike, aga veel täiesti korralik.”

Hakkasid kostma sireenid.

„Šerif tuleb,” ütles Earl ja läks joostes maja juurde.

Betsy vaatas, kuidas poeg lauta suundus, surus siis maha mälupildi ennist nähtud vaatepildist ja keeras pilgu lohutust otsides kaugusse mägede poole. Tema ümber kõrguvad iidsed mäed olid talle alati rahustavalt mõjunud, kuid täna polnud sellest abi. Ta pea tuikas, silmad olid nutmisest punased ja paistes ning tal oli tunne, nagu oleks ta saanud hoobi kõhtu. Ta lükkas sõrmed läbi juuste, hõõrudes hajameelselt pikka armi pea küljel. Ta juuksed varjasid selle olemasolu, kuid kui ta oli endast väljas, tuikas see iga ta südametuksega, ja tänane päev polnud erandiks. Dicki surnukeha nägemise šokk oli tekitanud déjà vu tunde, kuigi ta ei mõistnud, miks. Ta polnud kunagi varem traumaatilist surma näinud.

Ta tõusis järsult püsti, suutmata enam paigal istuda, ja hakkas piki verandat edasi-tagasi tammuma, oodates kärsitult, et šerif juba tuleks ja ta saaks oma tunnistuse anda ning ära minna.

Kui ta telefon helises, vaatas ta helistaja nime ja suunas siis kõne postkasti. See oli tema tütar Trina ja ta ei suudaks kunagi tema eest midagi varjata.

Majas helises telefon ja talle kippus uuesti nutt peale. Keegi tahtis Dickiga rääkida. Kas see keegi nutaks juhtunust teada saades või ei tunneks ta muud kui mööduvat kahetsusehetke, et üks hea mees on lahkunud, ja unustaks siis, et ta kunagi olemas oli?

Kui ta kuulis sireene, hingas ta isegi kergendunult. Ta ei tahtnud muud kui koju minna ja olla tänulik selle eest, mis tal oli.

Sireenid muutusid valjemaks ja ta nägi politseinikku maja poole jooksmas. Ta vaatas oma pluusi ja, nähes, kui räpane ta oli, hakkas riietelt tolmu ja heina maha kloppima ning mõtles siis endamisi, kas ta juuksed on sama korratud. Juuksed lahti päästnud ja neid raputanud, kohendas ta neid sõrmedega ja kinnitas uuesti kuklal. Ta oli nii valmis, kui olla sai.

Šerif Dewey Osmond jõudis sündmuskohale õõnsa tundega kõhus. Nad olid koos Dick Phillipsiga ikka koos kalal käinud ja ta ei suutnud juhtunut uskuda. Kui ta nägi politseinikku märku andmas, et ta peatuks, pidas ta auto kinni ja keris akna alla.

„Mis on?”

„Politseiülem Jakes arvas, et tahate maja ümber parkida, et mitte segada jälgi või muud värki, mis sündmuskohal võivad olla.”

Osmond noogutas, keeras linna patrullauto kõrvale ja lülitas mootori välja. Autost väljudes nägi ta naist verandal.

„Kes see on?” küsis ta.

„Betsy Jakes, ülema ema. Ta tuli mune ostma ja leidis laudast laiba.”

Dewey kattus külma higiga. Ta pidi sinna minema ja ta pelgas seda hirmsamal kombel. Ta otsustas, et kõige parem on uurimist alustada, kuulates tunnistaja ära.

Kahjuks polnud naisel nagu saatuse kiuste midagi sellist öelda, mis oleks võinud aidata neil asjast sotti saada. Šerif pani saadud info kirja ja palus endale helistada, kui naisele veel midagi meenub.

„Kas ma võin nüüd ära minna?” küsis Betsy.

„Jah, proua, ja aitäh abi eest.”

Betsy judistas end. „Ma annaksin mida iganes, et poleks pidanud seda nägema,” ütles ta. „Kas te ütleksite mu pojale, et ma lähen ära?”

„Jah, proua,” kostis šerif ja suundus lauta, Betsy aga istus autosse ja sõitis tagasi linna mune ostma.

Trey vaatas, kuidas šerifi meeskond kuriteopaika uuris, ega öelnud midagi. See polnud tema juhtum ja ta ei tahtnud teistele jalgu jääda, kuid tal oli üks isiklik palve ja kui šerif tuli laudast välja helistama, läks Trey talle järele. Kui šerif telefonikõne lõpetas, läks ta tema juurde.

„Kuule, Dewey, ma tahaksin ühte teenet paluda,” ütles Trey.

Dewey pööras ringi ja vaatas teda uudishimulikult. Dick oli rääkinud Trey Jakesist nagu pereliikmest. Ta oleks tahtnud teada, kas Treyl oli kõhus sama vastik tunne kui temal.

„Mida nimelt?” päris Dewey.

„Lähedaste teavitamine. Ma tahaksin seda ise teha, kui sa vastu pole. Dicki tütrel Dallasel ja minul on ühine minevik ja see siin tuleb talle suure löögina.”

Või tütar. Nüüd oli selge, kuidas nad seotud olid.

„Ma pole vastu,” ütles Dewey. „See on see kõige raskem osa tööst, kas pole?”

Trey noogutas. „Ma tean, et lahkamine ja teie uurimine aitavad surma põhjuse välja selgitada, aga mis ma peaksin talle ütlema? Ilmselt enesetapp?”

„Jah, nii mulle tundub, aga ütle talle kindlasti, et lõplik otsus sõltub lahkamisest. Koroner tuleb laiba järele. Ta peaks varsti jõudma.”

„Annan talle su kontaktandmed, kui tal peaks küsimusi olema, sobib?”

„Jah, ja anna talle edasi mu kaastunne. Me olime Dickiga head sõbrad. Ma ei suuda uskuda, et ta seda tegi. Ma ei taha uskuda, et ta seda tegi,” pomises ta.

„Kas su mehed on majas lõpetanud?”

Osmond noogutas. „Hüvastijätukirja ei olnud. Kohvikannu oli äsja kasutatud ja maja oli tipp-topp korras nagu alati.”

„Kas on siis okei, kui ma sisse lähen?”

„Jah, aga miks?” küsis Osmond.

„Mul on vaja Dallase uut telefoninumbrit. Ma pole temaga mitu aastat rääkinud, sellest ajast peale, kui ta Charlestoni kolis.”

„Hästi,” ütles Osmond, pühkis otsaesiselt higi ja suundus tagasi lauta, Trey aga läks majja.

Ta läks majapidamisruumi tagauksest sisse ja pühkis lävel oleval jalamatil harjumusest jalad puhtaks. Kõik oli siin täpselt nii, nagu ta mäletas, ning ta läks otse edasi kööki ja seejärel elutuppa tugitooli kõrval oleva lauatelefoni juurde. Ta nägi vaimusilmas Dicki vastu tugitooli seljatuge naaldumas ja telefoniga rääkimas, teler hääletu peale pandud. Ta oli sadu kordi näinud teda nii tegemas. Ta mõtles, kas Dallas jätab selle koha alles. See oli olnud Phillipsite perekonnas juba üle saja viiekümne aasta. Oleks kahju, kui see pärand läheks kaduma.

Ta istus tugitooli, võttis Dicki telefoniraamatu ja otsis üles lehekülje sageli kasutatavate numbritega. Dallase number oli seal esimene.

Ta hakkas juba lauatelefonilt helistama, siis aga salvestas numbri selle asemel oma mobiiltelefoni ja tuli majast välja. Ei tundunud õige helistada tütrele tema isa telefonilt ja öelda talle, et isa oli surnud.

Ta istus patrullautosse, võttis raadiosaatja ja ütles Averyle, et jõuab varsti linna tagasi, siis aga valis ema numbri, et teada saada, kas temaga on kõik korras. Kuni telefon kutsus, sõitis ta juba minema, ja kui ema lõpuks vastas, kostis telefonist hingeldamist.

„Halloo?”

„Tere, ema, tahtsin lihtsalt küsida, kuidas sul on. Saad hakkama?”

„Kullake, minuga on kõik korras. Kõhus küll keerab ja, jumala eest, ma soovin, et mina poleks pidanud teda leidma, aga nii see läks. Nüüd on see möödas. Olen tema pärast kurb, aga elu läheb edasi. Lähen praegu koju. Käisin linnas mune toomas.”

„Hästi, ja ära selle pärast muretse, et sa endast välja läksid. See vapustas mind ka kõvasti, usu mind. Pidasin Dickist väga lugu ja mul on tõesti raske uskuda, et selline asi juhtus.”

„Mul ka,” ütles Betsy. „See pole üldse selle mehe moodi, keda ma tundsin. Kuule, ma pole kellelegi sõnakestki öelnud ega ütle ka, aga kas keegi on juba Dallasele teatanud?”

„Ei, see on minu ülesanne. Šerif andis just oma jah-sõna ja ma leidsin majast Dallase numbri. Hiljem räägime.”

„Ma teen su homse sünnipäeva puhul ikkagi Itaalia kreemitorti,” ütles Betsy.

Trey naeratas. „Kui ma pole seda sulle piisavalt sageli öelnud, siis minu arvates oled sa maailma parim ema ja sa oled mulle väga kallis.”

Telefonist kostis naerukihin, mis tõi Treyle naeratuse suule.

„Aitäh, kullake. Sina mulle ka,” ütles Betsy ja lõpetas kõne.

Trey sõitis künkast üles ja jõudis järele vanamehele, kes kulges igivana traktoriga aegamisi keset teed. Ta ei saanud mööda sõita ning otsustas, et nüüd on paras aeg teeserval kinni pidada ja Dallasele helistada.

Dallas Phillips suundus telejaama tööle, jalas mustad lemmikpüksid, seljas valge pluus ja must-valge jakk. Ta nautis oma tööd, eriti nüüd, kui temast oli saanud üks telejaama WOML Charleston kuumimaid reportereid.

Kui ta oli teel, helistati talle telejaamast, et ta kohtuks võttegrupiga linnast väljas kiirteel I-90, kus oli toimunud kahteteist autot hõlmanud kokkupõrge.

Niisiis plaanimuutus.

Ta keeras peateelt kõrvale, sõitis maanteesilla alla ja võttis suuna tagasi linnast välja.

Ta sai võttegrupiga kokku õnnetuspaigast umbes poole kilomeetri kaugusel ning hoolimata tugevast tuulest ja põlevatest autodest kerkivast paksust suitsust hakkas teleülekande jaoks infot koguma. Kui talle anti märku end valmis seada, haaras ta mikrofoni, pani kõrvaklapi kõrva ja võttis positsiooni sisse, jäädes märguannet ootama. Kui see tuli, polnud ta enam naine nimega Dallas, vaid telepersoon, kelleks oli muutunud, ning hakkas asjalikul ja tõsisel toonil juhtunut raporteerima.

„Praeguseks on viisteist inimest kohalikesse haiglatesse viidud. I-90 põhja poole suunduvad sõidurajad suletakse teadmata ajaks. Reisijatel palutakse kasutada teisi teid. Mina olen Dallas Phillips telejaamast WOML Charleston.”

„Ja lõpp,” ütles kaameramees. „Väga hea võte kogu selle suitsuga, mis su pea taga üles kerkis.”

Dallas tegi grimassi. „Pigem põrgulik võte. Raske uskuda, et see algas kaheteistkümne autoga ja viimati oli neid kokku kakskümmend viis. See on õudne. Mõned neist inimestest ei jõua enam kunagi koju.”

„Sina ei põhjustanud seda. Sa ainult raporteerid,” lausus kaameramees.

On alles viis päeva alustada, mõtles Dallas masendunult ja kui ta kõndis võttegrupi järel tagasi sinnapoole, kus seisid telejaama sõiduk ja tema auto, hakkas ta telefon helisema. Ta vaatas, kes helistab, kuid näha oli üksnes, et on kaugekõne.

„Dallas Phillips,” ütles ta.

„Dallas, siin Trey.”

Dallas sulges silmad, meenutades mehe näoilmet, kui naine tookord minema sõitis. Oli ehmatav, et see tegi praegu sama palju haiget kui tol korral.

Siis hingas ta sügavalt sisse ja manas esile oma telenäo sarmi.

„Trey! Milline üllatus! Ma pole sinust nii ammu midagi kuulnud. Kuidas sul läheb? Kuidas Betsyl?”

„Kullake, oled sa kuskil, kus sa saad rääkida?”

Halb eelaimus tõi Dallasele judinad selga, kui talle meenus, et Trey oli politseiülem, kes tegeles surmade ja kuritegudega nagu ta isegi, ehkki teisel moel.

„Mis lahti on?”

„Asi on su isas. Mine kuskile, kus sa saad rääkida.”

„Ma olengi üksi, pagan võtaks! Mis lahti on?”

„Mul on väga kahju seda sulle öelda, aga ta on surnud.”

Naine hakkas nutma, tuues kuuldavale jõuetuid, abituid nuukseid, suutmata kuuldut uskuda.

„Ei! Jumal küll, ei! Mis juhtus? Kas mingi õnnetus?”

Trey kõhkles. See oli nüüd see osa, mis tuleb talle kõige rängema löögina.

„Šerif nimetab seda ilmseks enesetapuks, kuid kõik sõltub lahkamisest.”

Dallas hakkas karjuma. „Mida? Ei! Sa eksid! Sa eksid! Ta ei teeks seda iialgi, mitte iial! Kas sa kuuled mind, Trey Jakes? Ära ütle sellist asja! Ära enam mitte kunagi mulle midagi niisugust ütle!”

Trey oleks tahtnud koos temaga nutta.

„Mul on kahju, Dallas, tõesti väga kahju. Esmapilgul oli see üsna ilmne.”

„Miks? Mis oli ilmne? Ma olen uuriv teleajakirjanik, mäletad? Mille kuradi pärast sa arvad, et see oli enesetapp?”

„Ema leidis ta, Dallas. Ta läks hommikul sinna mune ostma ja leidis ta laudas laetala küljes rippumas.”

Šokk, mis Dallast tabas, lõi tal hinge kinni.

„Ma tulen koju,” ütles ta ja lõpetas kõne.

Trey pani telefoni käest, nõjatus vastu istme seljatuge ja sulges silmad. Ta ei kujutanud ettegi, mida naine võis tunda, kuid Dallas oli nüüd tulemas tagasi Mysticisse. Kui see vaid poleks olnud nii traagilisel põhjusel.

Kahe ja poole tunnise sõidu jooksul Charlestonist Mysticisse tabasid Dallast vaheldumisi tuimus ja talitsematud nutuhood. Kui ta keeras I-79-lt maha lääne poole, ümbritsesid teda mäed ja selline lopsakas rohelus, et tal tekkis suur koduigatsus. Ei lähe enam kaua, kui külmad sügisööd annavad puudele erksad kollased, oranžid ja punased toonid. Ehkki suurlinnatuled olid ta Mysticist minema meelitanud, igatses osa temast alati sinna tagasi.

Ta ei suutnud uskuda, et isa polnud enam. See oli mõeldamatu. Kuidas see küll oli juhtunud? Miks see oli juhtunud? Kusagil poolel teel tegi ta peatuse, et bensiini võtta ja tualetis käia, ning pidi nägu pühkima ja end kõvasti kokku võtma, enne kui söandas autost välja tulla. Ta silmad olid paistes, nina nuuskamisest ja pühkimisest punane ning ta kõhus keeras.

Ta võttis bensiini ja läks siis tanklahoonesse, et tualetis käia. Ta paistis oma linnariiete ja läikivate punaste küüntega silma ning tema kõnnak andis aimu pigem enesekindlusest kui sellest, et ta oli oma soost teadlik.

Nii mõnigi mees saatis tema poole heakskiitvaid pilke, kuni nad märkasid tema pisarais silmi, ja siis vaatasid nad piinlikkustundega kõrvale, otsekui oleksid nad talle alasti peale sattunud. Varjamatu valu tema näol andis mõista, et teda oli tabanud mingi ränk löök.

Tualetist tulles läks ja ostis ta endale karastusjoogi ning paki soolakringleid. Ta polnud sel päeval söönud midagi peale hommikusöögikrõbuskite ja ta polnud kindel, kas midagi sellest talle sisse jääb. Ta pidi siiski proovima. Polnud just tark mõte juhtida autot, kui pea käis ringi, ja pärast ulatuslikku kokkupõrget, millele ta oli hommikul tunnistajaks olnud, ei tahtnud ta, et temast saaks osa õhtuste uudiste statistikast.

Kui ta maksma suundus, jäi leti taga olev naine teda vahtima veel ka siis, kui Dallas tõmbas oma kaardi seadmest läbi ja allkirjastas tšeki. Kui naine nägi ta nime, kergitas ta kulme ja tema näole ilmus lai rõõmus naeratus.

„Ma teadsin, et olen teid kuskil näinud! Te olete Dallas Phillips WOML Charlestonist, eks? Näen teid televiisoris, kui käin emal külas. Te olete väga hea.”

„Aitäh,” ütles Dallas.

„Kuulge, kas ma autogrammi saaksin?” küsis naine. „Ma mõtlen lisaks sellele, mis te krediitkaardi jaoks andsite.”

„Ikka,” kostis Dallas. „Mis teie nimi on?”

„Mu nimi on Coralee. Ma olen tõesti väga tänulik.”

Dallas püüdis autogrammiga paberilehte üle leti ulatades naeratada, kuid ei suutnud.

„Aitäh veel kord ja head reisi,” ütles Coralee.

Dallas judistas end. „Okei, aitäh,” ütles ta ja läks.

Ta võttis suure lonksu külma Dr Pepperit, tegi soolakringlipaki lahti, pani hoidikusse, et see ümber ei läheks, ja sõitis minema. Ta vaatas armatuurlaual olevat kella ja arvas, et jõuab koju kella viie paiku. Kohe, kui see mõte tal läbi pea käis, hakkas ta jälle nutma.

Kodu ei olnud enam, oli ainult maja, mis talle kunagi peavarju andis. Mõte, et ta peab täna sinna minema, oli talumatu; see oli hullem kui miski muu, mida ta oli eales tegema pidanud. Iga nurk sellest majast meenutab isa, kuid isa polnud enam.

Koroner lahkus koos Dick Phillipsi laibaga sündmuskohalt veidi pärast kella ühte ja pärastlõunaks teadsid Mysticis kõik, et Dick Phillips oli ennast üles poonud. Šokilaine sünnitas kõikvõimalikke oletusi, millest ükski ei paistnud Dicki lähemalt tundnud inimestele loogiline, kuid mitte keegi ei kahtlustanud mõrva.

Treyl polnud oma seisukoha kaitseks mingeid tõendeid peale tema enda veendumuse, et Dick polnud kunagi tundunud inimesena, kes annaks lihtsalt alla. Ainuke veider asi, mida ta oli sündmuskohal näinud, oli see, et Dicki riided olid selja tagant mustad, aga eest mitte. Ta ei teadnud, mida sellest arvata. Mis peamine, ta lihtsalt ei tahtnud uskuda, et sõber, keda ta oli kogu elu tundnud, oli olnud nii rusutud ja mitte keegi polnud osanud aimatagi.

Kella kolme paiku tuli tema õde Trina joostes politseijaoskonda ja tormas dispetšerist välja tegemata Trey kabinetti, punased juuksed lehvimas ja silmad ehmunult pärani.

„Trey! On see tõsi? Kas ema leidis Dick Phillipsi laiba?”

„Tule sisse ja pane uks kinni,” ütles Trey.

Trina vajus vabisedes teisel pool lauda seisvale toolile.

„Kas tahad midagi juua?” küsis Trey.

Naine pööritas silmi. „Ainult siis, kui see sisaldab alkoholi. On see tõsi? Kas ema leidis ta?”

Trey noogutas.

„Jumal küll,” oigas Trina ja hakkas nutma. „Nad olid samas lõpuklassis, mäletad? Ema ja Dick ja Paul Jackson olid oma lõpuõhtul koos tolles avariis.”

Trey kulm läks kipra. „Olin selle juba peaaegu unustanud. Üks tüdruk sai surma, jah?”

Trina noogutas. „Jah, üks Connie Bartletti nimeline tüdruk. Ema oli aastaraamatus tema pildile ringi ümber tõmmanud ja sinna kõrvale südame joonistanud.”

„Kuidas sul see kõik meeles on?” päris Trey.

„Ma olin peres ainus tüdruk, vaat sellepärast. Ma mängisin ema meigivahenditega ja uurisin kõiki ta asju, sellal kui teie Samiga käisite isa sabas. Kas emaga on kõik korras? Püüdsin talle hommikul helistada, aga ta ei võtnud vastu.”

„Ma palusin teda, et ta ei ütleks kellelegi midagi, nii et ilmselt ta lihtsalt ei vastanud kõnedele. Me ei tahtnud, et kohalikud uudishimutsema tulevad, ja Dallasel oli õigus esimesena teada saada.”

Trina ahmis õhku. „Dallas. Jumal küll. Ma olin tema täiesti unustanud. See murrab ta südame. Ta on ilmselt teel koju?”

Trey krimpsutas nägu. Ta kartis sama, aga püüdis seda maha suruda.

„Jah.”

Trina judistas end. „Ma ei kujuta ettegi, mis tunne oleks pärast kõike seda üksinda seal majas olla.”

„See on ikka tema kodu, Trina, ära muuda seda millekski ebameeldivaks.”

„Aga ta isa tappis ennast seal ära.”

„Tehniliselt võttes suri ta laudas, aga ma tean, et mõlemad Dallase isapoolsed vanavanemad surid omal ajal selles majas. Vanasti elasid terved põlvkonnad inimesi perekonnamajas edasi, ehkki esivanemad olid juba siit ilmast lahkunud. Surm maja ei rüveta. Seda teevad inimesed.”

Trina langetas pea. „Okei, okei, saan aru. Vabandust. Mind lihtsalt häirib nii väga, et ema on asjaga seotud, mis siis, et minimaalselt.” Ta võttis taskurätiku, pühkis silmi ja nuuskas nina ning pigistas rätiku siis koos halbade uudistega oma pihku nutsakaks, et minna üle kergematele teemadele. „Ma olen muide teel koju. Sa ju tuled ikka homme õhtusöögile? See on meil juba perekonnatraditsiooniks saanud, et tuleme kõik su sünnipäevaks koju ja sööme su lemmiktoite.”

„Jah, ma tean ja olen tulemas,” ütles Trey. „Ja kui koogist homme midagi üle jääb, võtan selle igatahes koju kaasa.”

„Hei! Itaalia kreemitort on ka minu lemmik.”

„Ütle siis emale, et ta sinu sünnipäevaks ka teeks. Ära virise.”

Trina naeratas. „Nojah, mida iganes. Kui Dallast näed, siis tervita teda minu poolt ja anna mu kaastunne edasi.”

„Miks sa arvad, et ma teda näen?” küsis Trey.

Trina pööritas silmi. „No kuule. Ära hakka mulle sellist jama ajama, eks.”

Trey viis jutu mujale.

„Kas sa käid ikka veel selle Leega või kes ta oligi?”

„Tema nimi on Lee Daniels ja sa tead seda väga hästi, ning jah, ma käin temaga ikka veel, nii et jäta ta rahule.”

Ta saatis vennale õhusuudluse ja pühkis minema.

Trey vangutas pead ja vaatas siis kella. Ta tahtis Dallasele helistada ja küsida, kus ta on, aga naine arvaks ilmselt, et ta läheb üle piiri. Nende kunagine suhe oli lõppenud ja naine oli tema hommikuste sõnade peale niikuinii pahane. See oli kõlanud tema hääles ja oli ka mõistetav. Kuni koroner selle otse välja ütles, ei suutnud ka tema ise uskuda, et Dick oli teinud enesetapu.