Читать книгу Kalgid südamed - Sharon Sala - Страница 5

Kõik algas öistest telefonikõnedest.

Niipea kui Melissa Sherman vastu võttis, katkes ühendus. Mõne aja pärast telefonikõned muutusid; nüüd kostis telefonist hingeldamist ja võigast naeru. Kui aga helistaja hakkas venitava käheda häälega sosistama jäledaid asju, mida ta naisega teha tahtis, murdus Melissa lõpuks, karjus mehele roppusi kõrva, nimetas teda täielikuks argpüksiks, kes ei julge nägu näidata ja varjab end pimeduses, ning pani toru hargile. Siis tõmbas ta lauatelefoni seinast välja ja tundis rõõmu, et mees ei teadnud tema mobiiltelefoni numbrit.

Ta sai nautida rahu ja vaikust vähem kui kaks nädalat. Siis algas jälitamine.

Meritähekujuline öövalgusti oli olnud Lissale kaaslaseks suurema osa põhikoolist, terve keskkooliaja, mis lõppes murtud südamega, nelja kolledžiaasta jooksul ning kuuel aastal, mil naine töötas õpetajana Savannah’s Georgias.

Möödunud suvel oli Lissa koos oma öövalgustiga tulnud tagasi Lääne-Virginia linnakesse Mysticisse, et asuda tööle esimese klassi õpetajana. Ta polnud tegelikult kunagi mõelnud, et tuleb kodulinna õpetajatööd tegema, aga võimalus elada tasuta oma lapsepõlvekodus oli liiga hea, et ära öelda. Oli karm vahetuskaup pärida maja, kaotades samas oma viimase vanema, kuid perekonna mälestused olid igas toas erksad ja elavad.

Täna kiirgas meritäht mahekollast valgust, valgustades teed magamistoast esikusse, kui naine jooksis paljaste jalgade padinal mööda puitpõrandat elutuppa.

Kell oli kaks öösel ja ta oli juba ühe korra üles tõusnud, kindel, et keegi on õues. Heli oli kostnud just tema magamistoa akna alt – kerge kopsimine, mis ei tundunud sugugi loomulik, sest sellel oli kindel kopp-kopp-kopp rütm. Ta pidi kogu julguse kokku võtma, et välja vaadata, kuid ei näinud midagi.

Rahutuna oli ta läinud tagasi voodisse ja just magama jäänud, kui kuulis helisid, mis tõstsid ta sekundipealt jalule. Need olid saabastes jalgade rasked sammud majaesise veranda puitpõrandal. Nüüd jooksis Lissa vana flanellpidžaama väel läbi maja. Kui ta pani verandatule põlema ja välja vaatas, ei näinud ta kedagi ega midagi tavatut. Ta mõtles politseisse helistada, aga tal poleks olnud neile midagi muud öelda kui seda, et tal oli meeletu hirm ja et maja, mis oli kunagi olnud pelgupaik, tundus praegu lõksuna.

Kui isa olnuks veel elus, oleks ta istunud pimedas õues, haavlipüss käes, ja oodanud, kuni see tõbras tagasi tuleb. Ja mida rohkem Lissa sellele mõtles, seda vihasemaks ta läks, kuni ta lõi viimaks ukse sellise hooga lahti, et see paiskus pauguga vastu seina, ja trampis välja verandale.

„See on sinu meelest naljakas või?” karjus ta. „Tule tagasi ja vaatame, kas sa siis ka irvitad, kui sul on rauatäis haavleid perses.”

Siis läks ta tagasi majja, pea püsti ja blondid lokid vetrumas, ja virutas ukse enda taga kinni. Nagu oma lubaduse rõhutamiseks pani ta kogu majas kõik tuled põlema ja läks siis voodisse.

Teisel pool pimedat tänavat kükitas tema jälitaja Reece Parsons kangialuses ja muigas.

Oli see alles tuline tšikk, aga just sellised mehele meeldisidki. Kindlasti oli naine voodis hea, kuid polnud selleks veel valmis. Reece tahtis, et naine oleks enne vägistamist surmahirmus, sest ka see erutas teda. Niipea kui naine tagasi majja läks, hiilis mees minema.

Järgmine kord ärkas Lissa kell kuus oma äratuskella plärina peale. Ta keeras end ja lülitas kella välja, olles silmitsi asjaoluga, et polnud mitte ainult aeg tööle minna, vaid lisaks sadas ka vihma.

Ta lükkas teki pealt ja tõusis püsti. See pani ta nägu krimpsutama. Põrand oli külm ja vihma tõttu jääb õpetajate õuduseks ära ka puhkehetk pika vahetunni ajal. See päev ei saanud enam hullemaks minna.

Lissa läks vannituppa, et duši all käia, ja seisatas kraanikausi juures, silmitsedes oma tõrksaid lokke. Vihmaste ilmadega läksid tema loomulikult lokkis juuksed täiesti kontrolli alt välja ja tänane päev polnud erandiks.

Kui ta pilk langes väikesele pruunile sünnimärgile parema suunurga kohal, kortsutas ta kulmu. Lissa keskkooliaegne kallim Mack Jackson, kes oli tema südame murdnud, oli enne iga jalgpallimatši sellele sünnimärgile musi andnud, sest see pidavat õnne tooma. Peaaegu kümme aastat oli Lissa üritanud poissi unustada, kuid erilise eduta. Elu oli juba kord selline.

Tund aega hiljem hakkas ta uksest välja minema, kuum kohv ühes käes ja kaasas seljakotitäis mänge laste tubaste mänguaegade sisustamiseks, mis tuli kõik läbi teha, enne kui see närune päev ükskord lõpeb.

Siis aga ei läinud tema auto käima ja ta taipas, et see päev oli juba hullemaks läinud. Ta keeras üha uuesti ja uuesti süütevõtit, kuni mootor lõpuks käivitus. Pomisedes universumile pahura tänu, lülitas ta kojamehed sisse ja tagurdas sissesõiduteelt välja. Kohe, kui ta edasi tahtis sõita, hakkas aga mootor turtsuma.

„Ei!” karjus Lissa ja tallas gaasipedaalil, olles veendunud, et liiga palju gaasi on parem kui liiga vähe.

Oli lausa ime, et ta jõudis kooli parklasse ilma otseselt hilinemata. Ta isegi ei hoolinud sellest, et pidi katkise vihmavarjuga läbi vihma koolimajja jooksma. Nüüd oli ta tööl ning auto ja jälitaja pärast oli aega muretseda siis, kui kool on läbi.

Paul Jacksoni autoremonditöökoja mõlemal stendil olid autod ja tema kolleeg oli gripiga kodus. Paul oli kutsunud abilise, kes tegeleks klientidega, sellal kui ta ise remonditöid teeb. Ta sai esimese auto starteri veidi enne keskpäeva vahetatud ja saatis omaniku teele. Nüüd hakkas ta lõpule jõudma marihuaana järgi haisvale veoautole uute piduriklotside panemisega. Ta polnud inimene, kes teisi hukka mõistaks, kuid kui noormehest omanik autole järele tuleb, kavatses Paul pidada talle sama epistli, mis ta oli mõni aasta tagasi pidanud ka oma pojale.

Ta seisatas hetkeks, et laubalt higi pühkida ja neelata alla paar valuvaigistit. Tema põlved tuikasid, vastu betoonpõrandat ära löödud küünarnukk valutas ja sõrmenukid olid verised – see kõik kuulus mehaaniku töö juurde.

Just siis, kui ta jälle maha kükitas, kuulis ta autot töökoja juurde sõitmas ja sai mootori ebaühtlase hääle järgi aru, et sõidukil oli midagi viga. Ta tõusis püsti, pühkis käed puhtaks ja pööras ringi, et omanikuga kohtuda, ja naeratas siis, nähes Lissa Shermanit autost välja tulemas.

Tüdruk oli käinud tema poja Mackiga ühes klassis ja noored olid nii kaua aega kurameerinud, et Paul poleks imestanud, kui Lissast oleks ühel päeval saanud nende pere liige. Ehkki seda polnud juhtunud, meeldis Lissa Paulile ikka veel väga. Kui Lissa garaaži tuli, märkas Paul, et naine nägi väsinud välja just nagu ta isegi.

„Kulla tüdruk, paistab, et kütusepump ei anna mootorile piisavalt ette. Hääl on päris kole.”

Lissa pööritas silmi. „Oi, Paul, see on olnud põrgulik päev. Hommikul ma arvasin, et ei saagi autot käima, aga lõpuks ikka sain ja sõitsin kooli. Vihma pärast olid lapsed pika vahetunni ajal sees ja neil oli igav ja nad käitusid nagu metslased, nii et sa võid ette kujutada, mismoodi see oli.”

Paul hakkas naerma. Talle olid Lissa külaskäigud alati meeldinud. Naine polnud oma ilust üldse teadlik ja tal oli hea iseloom.

„Jaah, ma ei tahaks sellisel päeval küll sinu nahas olla. Aga vähemalt oskan ma autosid parandada. Ma ei saaks hakkama isegi käputäie põngerjatega, rääkimata tervest toatäiest. Aga see selleks. Räägi täpsemalt oma autost.”

Lissa kehitas õlgu. „Ma ei tea. Kui see lõpuks käima läks, tegi see kogu tee kooli koledat häält. Üks sõber aitas mul selle uuesti käima saada ja siin ma nüüd olengi ja vajan sinu abi.”

„Jah, muidugi. Jäta võtmed ette ja ma tegelen sellega kohe homme hommikul.”

„Ega sul juhuslikult pole autot, mida ma laenata saaksin?” küsis Lissa.

Paul kirtsutas kulmu. „Paraku mitte.”

Naine vajus norgu, aga manas näole naeratuse.

„Mis seal ikka. Mis sa arvad, kui kaua selle parandamine aega võtab?”

„Võib-olla on asi kütusepumbas. Ma ei oska enne öelda, kui olen pilgu peale visanud ja välja uurinud, mis täpselt viga on.”

Lissa äigas väriseva käega üle näo ja püüdis pettumist varjata. Ehkki ta elas linnas, tundis ta end ilma transpordivahendita ebakindlalt nüüd, kui jälitaja oli alustanud karmimat mängu.

Paul silmitses teda hoolikalt. Millegipärast paistis naine olevat närvis, isegi hirmul. Paul ei osanud arvata, mis Lissaga lahti oli, kuid teadis, et koju minnes ootab teda ennast ees järjekordne üksildane õhtu. Või siis võib ta kauemaks tööle jääda ja teha ühe heateo.

„Kuule, ma viskan õige sellele täna pilgu peale ja kui on väike viga ja mul on varuosad olemas, on see homme hommikuks valmis.”

Naise kergendustunne oli ilmne, mis tähendas, et Paul oli tema meeleolu õigesti tõlgendanud.

„See oleks super ja ma oleksin tõesti tänulik,” ütles Lissa.

Paul vaatas väljas kallavat vihma. „Kas keegi saab su koju viia?”

Naine noogutas, osutades kõnniteeserval ootavale autole.

„Heakene küll siis. Kui tekib probleeme, helistan sulle ja annan teada, et remondiga läheb kauem. Kas su number on telefoniraamatus olemas?”

Lissa mõtles lauatelefonile, mis oli seinast välja tõmmatud, ja kirjutas paberitükile oma mobiiltelefoni numbri.

„Helista sellel numbril. See on mu mobiil.”

Mees naeratas. „Oleksin pidanud teadma. Kuigi paljudel pole enam lauatelefone. Maailm muudkui muutub.”

Lissa mõtted läksid sellele, kui rahulik oli tema elu olnud, enne kui algas ahistamine.

„Sul on õigus, asjad muutuvad,” ütles ta. „Näeme siis homme?”

Mees naeratas. „Jah, homseni.”

Paul vaatas, kuni Lissa kõnniteeservani jõudis, ajas siis naise auto tühjale stendile ja riputas võtmed telefoni kõrvale konksu otsa.

Selleks ajaks kui Lissa koju jõudis, oli ta läbimärg. Ta pani kuivad riided selga ja lülitas pesumasina käima, seejärel asus õhtusööki valmistama. Kuna õpilased olid lõunatunni ajal sees olnud, oli tal endal lõuna vahele jäänud. Ta tahtis midagi toitvat, mis valmiks kiiresti, ja otsustas kohe munade kasuks. Peagi olid tal juustuomlett ja paar viilu võiga röstsaia taldrikul ning ta oli kõhukinnituseks valmis. Ta istus söögiga teleri ette, nautis toitu ja oli tänulik pea kohal oleva katuse eest, sest väljas kallas nagu pangest.

Kui ta söömise lõpetas, tegi ta köögi korda, tõstis pesu masinast kuivatisse, võttis küpsise ja läks tagasi elutuppa. Ta klõpsutas paar minutit kanaleid, kuni sattus kantrimuusika saatele, kus mängiti viimase kümne aasta hitte. Niipea kui ta nägi artisti ja kuulis esitatavat laulu, kangestus ta.

Alan Jackson esitas laulu „Remember When.”

Lissa sulges silmad, kuid pisarad tulid sellest hoolimata, kui kõik meenus.

Mack seisis tema ees alasti, käsi välja sirutatud.

Lissat läbis värin, kuid ta võttis käest kõhklemata kinni. Nad olid ka varem armatsenud ja ta teadis, mis tunne on noormehe käte vahel õndsusest pea kaotada.

Mack tõstis ta sülle ja viis voodi juurde.

„Ma armastan sind, Lissa. Nii väga,” sosistas noormees, asetas neiu voodile ja puges tema kõrvale.

„Mina armastan sind ka,” kostis Lissa ja põimis käed noormehe kaela ümber.

Teises toas vaikselt mängivast raadiost kostis laul „Remember When”. Lissa ohkas, kui noormees surus ühe suudluse teise järel tema nahale kurgu juurest kuni kõhuni välja. Seda hetke mäletab ta ka siis, kui nad on üheskoos vanaks saanud. Ta tahtis noormeest enda sisse nii väga, et see tegi lausa haiget, kuid ta teadis, et Mack ei kiirusta. Kui noormehe sõrmed tema jalge vahele libisesid, oigas ta.

„Kas see meeldib sulle, kallis?” küsis Mack vaikselt.

„Jah, jah, jah.”

Ta tundis noormehe sooja hingeõhku oma kõrva juures ja siis põsel, seejärel aga suudles Mack sünnimärki ta suunurga juures. Selle peale pööras Lissa end, et seekord ise suudelda, kuid suudlemise asemel näksas noormees õrnalt tema alahuult ja pigistas tema rinnanibu oma sõrmede vahel just nii tugevalt, et neiu keha läbis tugev igatsuselaine.

Mack surus põlve sissepääsu paludes tema jalgade vahele ja kui neiu andis loa, libistas noormees end ühe sujuva liigutusega tema sisse nii kiirelt ja ootamatult, et neiu ahhetas. Lissa hakkas end noormehe all liigutama, püüeldes juba tipu poole. Nad liikusid sõnatult ühes rütmis, tunnetest haaratud.

Neiu jõudis kiretulvas võimsa orgasmini nii kiiresti, et ta peaaegu karjatas. Ta oli alles naudingute kütkes, kui Macki läbis värin. Veri liikus tugeva lainetusena pahinal läbi noormehe keha, ta langes neiu peale ja suudles tema kurgualust lohukest, siis aga toetas end ühele küünarnukile ja vaatas neiule otsa.

„Me sobime nii hästi,” sosistas ta. Siis suudles ta Lissat uuesti.

Laul lõppes ja mälestus katkes. Lissa ei tahtnud meenutada, kui hästi nad olid omavahel sobinud. Ta ei tahtnud meenutada, kui kergesti ta noormehega koos olles pea kaotas. Tal oli meeles hoopis see, et kuus nädalat hiljem, kui ta oli teada saanud, et on rase, ei oleks ta kunagi arvanud, et Mack teda alt veab.

Kui ta Mackile uudist teatas, ilmus noormehe näole samasugune paanika, nagu ta ise tundis. Mack oli aga kohe tal ümbert kinni võtnud ja öelnud, et armastab teda. Asja ei teinud lihtsamaks, et noormees oli tuntavalt värisenud, öeldes sõna abielu. Mack polnud ainuke, kes oli hirmunud. Ka Lissa tulevik oli muutumas.

Ja siis oli tema rasedus katkenud. Sellele järgnenud tüli oli lausa pentsik. Lissa ei mõistnud noormehe viha ega seda, miks nad polnud sellest ajast peale rääkinud, aga sellele mõtlemine röövis talt söögiisu. Soovimata nendele radadele naasta, vahetas ta kanalit ja viskas küpsise prügikasti.

Tuul peksis vihma vastu akent kopsiva heliga, mis tõi talle judinad selga, kuid õhtu möödus vahejuhtumiteta. Paistis, et halb ilm hoidis jälitaja eemal. Isegi veidrikele ei meeldinud märjaks saada ega külmetada. Lissa läks voodisse, lootes, et hommikuks on Paul Jacksonil tema auto korda tehtud.

Kell oli kümme minutit üksteist läbi – südaöö lähenes. Paul oli Lissa auto hüdraulilise tõstukiga üles tõstnud ja seisis tööd lõpetades selle all. Ta oli rikkis kütusepumba välja vahetanud, aga seda tehes oli ta märganud õlileket ning teinud kiire kontrolli käigus kindlaks, et karteripõhjas oli auk. Seepeale oli tal tulnud helistada auto varuosade müüjale Freddie Millerile ja paluda, et mees oma poe avaks, et ta saaks vajaliku varuosa, ning oli lubanud vastutasuks värsket säga oma järgmisest kalasaagist. Ta kiirustas tagasi garaaži, et Lissa auto oleks hommikuks valmis, nagu lubatud.

Ta kontrollis parajasti, kas kõik poldid on kindlalt kinni, kui kuulis eesukse kella helisemas. Ta kortsutas kulmu, arvates, et oli ukse lukustanud, siis aga taipas, et oli karteripõhja ostmast tulles selle ilmselt lahti jätnud. Siiski oli imelik, et keegi tahtis praegu sisse tulla, sest ükski tuli ei põlenud peale selle, mida ta stendil kasutas, seega vaatas ta veidi ärevalt ukse poole.

Kui ta aga garaaži sisenejat nägi, kadus tema ärevus.

„Oled täna hilja peal, mis?” päris Paul.

„Sina samuti,” kostis mees.

Paul heitis pilgu karteripõhjale.

„Oota üks hetk, ma tegelen sinuga kohe.”

„Ära minu pärast kiirusta.” Kohe, kui Paul selja keeras, vajutas mees tõstuki juhtlülitit ja Melissa Shermani auto langes Paulile peale.

Paul sai löögi vastu pead ja vaarus segaduses paar sammu tagasi, teadmata, et tõstuk langes ikka veel. Ta ei saanud aru, mis toimub, kuni järgmine löök purustas tema pealuu. Auto kukkus talle peale, niites ta jalust ja lömastades kogu ta keha.

Mõrvar ei pilgutanud silmagi. Kogu protsessi lihtsus kinnitas tema veendumust, et seda oli vaja tema eesmärgi saavutamiseks.

Järgnenud vaikus oli sama kõikemattev nagu tookord, kui ta oli Dick Phillipsi üles poonud. Ta polnud kavatsenud seda täna teha, aga kui ta sõitis mööda ja nägi, et Jackson on hilja tööl, parkis põiktänavale ja leidis, et uks oli lahti, tundus see talle otsekui saatuse märguandena. See võimalus oli liiga hea, et seda käest lasta. Ta imestas, kui lihtsalt seekord läks. Ta ei pidanud isegi käsi määrima. Ei mingit segadust. Ei mingit sehkendamist. Ei mingit müra. Oli jäänud teha vaid üks asi. Ta pühkis sõrmejäljed tõstuki lülitilt ja ukselinkidelt maha ning tegi kiiresti minekut just siis, kui auto alt hakkas verd välja voolama.

Lissa kolleeg Margaret Lewis sõidutas Lissa remonditöökotta, et ta saaks oma auto kätte. Nad halasid parajasti mudase mänguväljaku üle, kui Margaret töökoja ette sõitis. Lissa tuli autost välja.

„Tänu küüdi eest, Margaret. Koolis näeme.”

„Ma ootan igaks juhuks, äkki pole Paul Jackson veel omadega valmis. Sel juhul vajad ikka küüti. Jäta oma asjad siia ja mine uuri järele,” ütles Margaret.

„Hästi, tulen kohe,” kostis Lissa.

Margaret muigas, nähes Lissat töökoja poole kiirustamas. See tüdruk ei kõndinud kunagi, kui tal oli võimalik joosta. Margaret nägi Lissat töökotta sisenemas ja seejärel garaaži viivast uksest läbi minemas. Lissa kadus paariks hetkeks silmist ja siis nägi Margaret teda tagasi välja jooksmas.

Alguses arvas Margaret, et Lissa tuleb ainult oma asjade järele. Tal kulus paar hetke, taipamaks, et Lissa karjub. Margaret kargas autost välja.

„Mis juhtus? Mis lahti on?” hüüdis ta, kui Lissa töökojast välja tormas.

„Ta on surnud! Paul Jackson on surnud. Jumal küll, mu auto kukkus talle peale! Kutsu kiirabi! Kutsu politsei!”

Margaret ahmis õhku ja sööstis tagasi autosse telefoni võtma, Lissa aga vajus põlvili ja kattis näo kätega, püsti seismiseks liiga suures šokis.

Politseiülem Trey Jakes oli juba teel Mysticisse, kui ta mobiiltelefon helisema hakkas. Kui ta nägi, et helistab dispetšer, imestas ta, miks mees ei kasutanud raadiosaatjat.

„Tere, Avery. Mis on?” ütles Trey, sõites linnaserval asuva künka harjale.

„Pead minema otsejoones Jacksoni remonditöökotta. Klient leidis ta garaažist. Auto kukkus talle peale. Ta on surnud.”

Nüüd mõistis Trey, miks Avery polnud seda raadio teel teatanud – polnud vaja, et uudised nii ruttu leviksid.

„Tuhat ja tuline. Kes on korrapidaja?” pomises Trey.

„Earl hakkas just ära minema, aga ta on praegu seal.”

„Ütle talle, et ta ei laseks kedagi sündmuskohta ega puudutaks midagi, enne kui ma kohale jõuan. Kas sa koronerile helistasid?”

„Jah, boss. Öeldi, et ta tuleb paari tunni pärast.”

Trey lülitas vilkurid ja sireeni sisse. „Jõuan sinna viie minuti pärast, võib-olla kiiremini. Hoia raadioside ebamäärane.”

„Jah, boss.”

Trey lõpetas kõne ja andis gaasi. Sellest oli tulemas üks pagana raske päev. Pauli ainuke poeg Mack oli tema sõber. Ja see viis mõtted teisele asjale, mis tõi talle judinad selga. Paul oli ema kunagine kallim ja üks ellujääjaid tolles saatuslikus avariis, kuhu ema oli teismelisena sattunud. Samas avariis olnud Dick Phillipsi surmajuhtumi uurimine oli ikka veel pooleli. Kõigepealt Dick, nüüd Paul. Trey oli olnud politseinik liiga kaua aega, et uskuda kokkusattumustesse.

Ta kihutas vilkurite plinkides ja sireeni huilates Mysticisse. Kuna oli alles vara, oli liiklus hõre, kuid kui ta jõudis remonditöökoja juurde, järeldas ta sinna kogunenud rahvahulga järgi, et uudised olid juba levinud. Ta ohkas. Väikelinnaelu rõõmud.

Autost välja tulles nägi ta Melissa Shermanit kõnniteeserval istumas. Naine nuttis nii kõvasti, et vappus üleni, ja Trey juurdles, milline osa oli naisel kogu selles jamas. Siis nägi ta politseinikku kollast linti ümber sündmuskoha tõmbamas, et piirata juurdepääs remonditöökotta ja bensiinijaama, ning suundus tema juurde.

„Earl?”

Earl oli sõnaaher ja tema ilme oli sünge.

„Pagan küll, boss! See on kole vaatepilt. Paistab, et tõstuk läks rikki. Veri hakkab juba kuivama, nii et ilmselt juhtus see mõni tund tagasi. Preili Sherman leidis ta. Ta ütles, et Paul oli lubanud õhtul töötada, et tema auto oleks hommikuks valmis. Ma võtsin temalt tunnistuse. Ta on veendunud, et see on tema süü, sest tema auto kukkus Paulile peale.”

Treyl hakkas sees keerama. „Tõmba lint siia ümber ja siis aja rahvas laiali.”

„Jah, boss,” kostis Earl. Siis pööras ta ümber ja nägi konstaableid Carl ja Lonnie Doyle’i patrullautodega kohale sõitmas. „Carl ja Lonnie on siin, boss.”

„Hästi. Su vahetus on läbi, nii et kui sa lõpetad, mine koju ja maga. Mul võib sind varsti jälle vaja minna ja sa pead puhkama.”

Earl judistas end. „Pagan võtku, boss. Mul ei tule und. Kui ma silmad kinni panen, näen kohe laipa.”

Trey ohkas. „Kui valmis saad, kirjuta raport ja siis mine ikkagi koju. Ma helistan sulle, kui sind vaja on.”

Earl hakkas kollast linti siduma, Trey aga suundus maas istuva Lissa juurde. Kui ta naise õlga puudutas, karjatas too, seejärel aga kargas püsti.

Trey ohkas. „Anna andeks, ma ei tahtnud sind ehmatada.”

Lissa silmad olid nutmisest paistes.

„Mu auto ... see kukkus. Paul jäi kauaks tööle ... ta oleks pidanud ära ütlema. Jumal küll, see on minu süü.”

„Ei ole,” ütles Trey. „Tule istu minu autos. Viin su pärast koju.”

Paistis, et ettepanek raputas naise hüsteeriast välja. Ta kogus end, pühkis pisarad põskedelt ära ja lükkas tõrksad lokid laubalt eemale.

„Ei, ei, ma ei saa koju minna. Ma pean kooli minema.”

„Minu arvates oled sa liiga endast väljas, et ...”

„Ma saan hakkama.” Naine judistas end ja hingas siis sügavalt sisse. „Ma ei taha koju minna. Mul on vaja mõtted sellelt kõrvale viia, mida ma nägin,” ütles ta, õngitses taskust taskuräti ja nuuskas nina.

„Siis istu praegu mu autos.”

„Jah, aitäh,” kostis naine, korjas asjad kokku ja kõndis siis värisevatel jalgadel politseiauto juurde, Trey aga suundus remonditöökotta. Ta läks otsejoones garaaži ja jäi siis seisma, hingepõhjani vapustatud.

„Armas jumal,” pomises ta. Ta surus hambad risti ja hakkas uurima kõike muud peale surnukeha.

Esmapilgul tundus ilmne, et tõstuk oli rikki läinud. Seda juhtus. Ta peab välja uurima Pauli juures töötanud teiste mehaanikute asukoha ja teada saama, kas nad olid varem seal. Kui ta oli garaaži kiiresti üle vaadanud, pidi ta pettuma, sest kusagil polnud turvakaamerat. Selle abil oleks saanud välja selgitada, kas Paul oli olnud üksi. Trey otsustas saata konstaablid uurima, kas töökoda on ehk jäänud mõne naaberfirma turvakaamera lindile. Välja minnes kohtas ta Carli ja Lonniet.

„Carl, kas jaoskonna fotoaparaat on ikka veel sinu patrullautos?”

„Jah, boss,” kostis Carl.

„Sa tead, mida teha. Tee igast küljest piisavalt pilte ja võta hüdraulilise tõstuki lülitilt ja eesukselt sõrmejäljed. Lonnie, hoia inimesed siit eemal. Koroner tuleb paari tunni pärast.”

Lonnie tegi suured silmad. „Kas sa tahad öelda, et ...?”

„Ma lihtsalt kindlustan kogu tagala,” kostis Trey.

„Jah, boss,” ütles Lonnie ja lisas: „See lihtsalt tundub nii imelik. Mysticis ei juhtunud varem selliseid asju ja nüüd on kuu aja jooksul kaks kohalikku surma saanud, kusjuures Dick Phillipsi surm ei olnud õnnetusjuhtum.”

„Jah, ja me peame olema pagana kindlad, et see siin oli õnnetusjuhtum, enne kui loeme juhtumi lõpetatuks, mõistate?”

Mõlemad konstaablid noogutasid.

„Te Carliga jääge siia, kuni koroner on lõpetanud, ja vaadake, et panete töökoja lukku, enne kui ära lähete. Kui tõstuk on rikkis, tuleb võib-olla kutsuda tuletõrje, et nad aitaksid koroneril laiba kätte saada.”

„Jah, boss,” kostis Lonnie.

Üks asi korda aetud, mõtles Trey. Nüüd oli tarvis rääkida Lissaga.