Читать книгу Kalgid südamed - Sharon Sala - Страница 6

Trey läks parajasti patrullauto poole, kui tema telefon helisema hakkas. Ta vaatas helistaja nime ja võttis kulmu kortsutades vastu.

„Tere, ema. Mis on?” küsis ta.

Betsy Jakesi hääl värises. „Kas on tõsi, et Paul Jackson on surnud?”

Trey seisatas patrullauto juures.

„Pagan, halvad uudised levivad väikelinnades kiiresti. Jah, aga ma pean veel lähedastele teatama ja seda tuleb teha enne, kui keegi ette jõuab.”

Trey kuulis, kuidas ema õhku ahmis ja seejärel justkui suures valus oigama hakkas.

Trey kulm läks kipra. „Ema?”

Telefonist kostis tuututamist ja Trey sai aru, et ema oli kõne katkestanud. Mehe kulm läks veelgi rohkem kortsu. Kui Dick Phillips suri, oli ema käitumine teda ehmatanud, ehkki tookord oli ta pidanud ema reaktsiooni põhjuseks seda, et ema oli surnukeha leidnud. Nüüd aga paistis, et ema oli samasuguse vapustuse äärel. Pagan küll. Trey pidi olema samal ajal kolmes kohas. Siis mõtles ta oma kihlatu, Dick Phillipsi tütre Dallase peale. Tema võiks ema vaatama minna.

Trey helistas kiiresti koju.

Dallas võttis pärast teist helinat vastu. „Tere, kallis, kas unustasid midagi?”

„Ei. Täna läksid asjad juba varakult peesse. Paul Jackson on surnud. Paistab, et tõstuk kukkus talle peale. Ole hea, mine palun mu ema juurde ja kui ta käitub imelikult, jää mõneks ajaks temaga, kuni ma tulen. Ma pean temaga rääkima, aga läheb aega, enne kui sinna jõuan.”

Dallas oli vapustatud. Tal oli isa mõrv alles värskelt meeles ja ta tundis otsekohe kaasa.

„Jah, lähen kohe. Mul on nii kahju, kallis. Jään tema juurde, kuni sa tuled.”

„Aitäh,” kostis Trey, pani telefoni taskusse ja läks autosse Lissa juurde.

Paistis, et naine oli vahepeal oma meiki värskendanud. Tema silmad olid ikka veel punased ja natuke paistes, aga ta oli ennast jumestanud ja paistis rahulikum.

„Oled sa ikka kindel, et tahad tööle minna?” küsis Trey.

„Jah, olen kindel,” kostis naine. „Kui on vaja, et ma kuskile alla kirjutaksin, helista lihtsalt kantseleisse ja jäta mulle teade. Saan pärast kooli jaoskonnast läbi tulla.”

„Earl ütles, et sa juba andsid talle oma tunnistuse,” ütles Trey, käivitas auto ja hakkas sõitma.

Naine noogutas. „Polnud kuigi palju rääkida. Tulin vaatama, kas mu auto on valmis, ja ...” Ta neelatas, püüdes vabaneda kurgus olevast klombist, siis aga hingas sügavalt sisse. „Läksin sisse ja nägin, mis oli juhtunud. Jooksin nuttes välja. Mu sõbranna Margaret Lewis kutsus politsei.”

„Kas ta läks sisse ka?” küsis Trey.

Naise hääl hakkas jälle värisema. „Oi ei, keegi peale politsei ei käinud sees.”

„Ole hea ja ära teistele üksikasjadest räägi, eks.”

Naine judistas end. „Muidugi.”

Mõne hetke pärast keeras Trey ümber nurga ja pidas koolimaja eesukse juures kinni.

„Oledki kohal. Kuigi ma arvan ikkagi, et peaksid koju minema.”

Lissa naeratas põgusalt. „Aitäh küüdi eest,” ütles ta, ronis välja ja suundus oma kodinatega kohmitsedes koolimaja poole.

Trey sõitis tagasi jaoskonda. Ta vajas Pauli pojale helistamiseks oma kabineti privaatsust ja kartis seda telefonikõnet peaaegu samamoodi nagu tookord, kui leiti Dick Phillipsi laip ja tal oli tulnud helistada Dallasele.

Kabinetis istus ta laua taha, otsis veebist Summertonis asuva Jacksoni metsabörsi numbri ja lausus kiire palve.

Mack Jackson seisis oma metsabörsi juures varikatuse all ja vaatas, kuidas üks tema töötajatest laadis tellitud koormat peale. Ta silmitses tagapool väikest rida veokeid, millest neljale laaditi samuti koormat. Kui ta oli veendunud, et kõigi tema klientidega tegeldakse, suundus ta tagasi peamajja ja mööda fuajeed oma kabinetti.

Ta meeldis töötajatele ja oli Summertoni üks ihaldatumaid poissmehi. Tema aga ei soovinud oma poissmeheseisusest loobuda. Naistuttavatega oli ta sõbralik, kuid ei läinud kunagi põgusast sõprussuhtest kaugemale. Tema raamatupidaja, keskealine daam nimega Bella Garfield, oli öelnud, et ta näeb välja nagu tumedate juustega Daniel Craig, mis pani Macki alati muigama. Polnud paha, kui teda võrreldi nüüdisaja James Bondiga.

Ta seisatas koridoris, et võtta joogiautomaadist purk kokat, ja oli selle just avanud, kui Bella tuli fuajeesse ja viipas talle.

„Mack! Sulle on neljandal liinil kõne.”

„Aitäh,” kostis Mack ja lisas sammu. Ta sulges enda järel ukse, pani joogipurgi lauale ja võttis telefoni vastu. „Mack kuuleb. Kuidas saan teid aidata?”

„Mack, siin Trey Jakes.”

Mack istus naeratades toolile. „Terekest, semu. Mida ma sinu heaks teha saan?”

„Ma kardan, et mul on halbu uudiseid. Oled sa üksi?”

Macki naeratus haihtus. „Jah, olen üksi. Mis juhtus?”

„Mul on väga kahju seda sulle öelda, aga sinu isa leiti täna hommikul töökojast surnuna.”

Kui kuuldu Mackile kohale jõudis, kargas ta püsti, nagu oleks elektrilöögi saanud.

„Mida? Ei! Jumal küll, ei! Kas ta sai infarkti? Kas ...?”

„Ei, Mack. See polnud infarkt.” Trey võttis ennast kokku, et edasi rääkida. „Ta töötas eile hilisõhtul ühe auto kallal ja paistab, et tõstuk läks rikki ja auto kukkus talle peale.”

Kui Mack midagi ei vastanud, ei teadnud Trey, mida arvata. „Mack? Mack?”

Macki hääl värises ja ta silmad olid pisaratest nii tulvil, et ta ei näinud isegi oma lauda. „Tulen kohe.”

„Kuule, Mack, koroner ei ole veel siin ja ...”

„Kas sa tahad öelda, et isa on ikka veel seal? Auto all?”

„Selline on protseduur surmajuhtumite korral, mida keegi pealt ei näinud. Koroner peab nägema sündmuskohta puutumatuna.”

„Kas sa vihjad sellele, et see polnudki õnnetusjuhtum?” päris Mack.

„Ei, ma ei vihja millelegi, aga minu töö näeb ette, et ma ei saa ka midagi eeldada.”

„Saan aru. Nüüd kuula sina mind. Ma tulen sinna.”

„Ei, Mack, sa ei taha ...”

Trey kuulis telefonist tuututamist. Ta ohkas. See oli täna hommikul juba teine kord, kui inimesed tema kõne katkestasid. Ta lahkus politseijaoskonnast tagaukse kaudu ja läks tagasi õnnetuspaika.

Mackil kulus alla poole tunni, et anda metsabörs oma kaastundliku juhataja hoolde, minna koju ja asjad pakkida. Ta oli lugematu arv kordi Summertonist Mysticisse sõitnud, aga mitte kunagi sel kombel nagu nüüd. Sel korral kartis ta koju minna.

Kuueaastasena oli ta kord vihastanud, sest ei saanud vanavanemate poole minna, ja kodust minema jooksnud. Ta ei jõudnud toona kuigi kaugele, enne kui taipas, et ta ei tea teed, ja jäi seisma, siis aga ei julgenud ta koju minna, sest kartis oma teo tagajärgedega silmitsi seista. Praegu oli tal sama tunne – ta kartis koju minna, sest ees ootasid ebameeldivused.

Teda häiris ka viis, kuidas isa oli surnud. Isa oli töökojas alati ohutusele rõhku pannud ja selline stsenaarium ei tundunud usutav. Muidugi võivad hüdraulilised tõstukid rikki minna, aga Mack polnud kunagi arvanud, et need võiksid sellise hooga kukkuda, et inimene ei jõua alt ära minna. Õudne kujutluspilt tema peas läks iga kilomeetriga aina hullemaks. Kas isa oli appi hüüdnud ja keegi polnud kuulnud? Kas ta oli piinelnud?

Mack ei taibanud, et nuttis, enne kui silme ees läks nii häguseks, et ta ei näinud enam teed. Ta pidas oma linnamaasturi teeserval kinni, toetas pea roolile ja nuuksus. Ta silme eest käis läbi üks lapsepõlvemälestus teise järel. Kõik õhtud, kui ta oli väike ja isa luges talle unejuttu. Lugematu hulk vabu päevi, mis ta veetis koos oma vanematega. Too aasta, kui majaesine veranda kukkus lume raskuse all kokku ja nad ei saanud kaks kuud eesukse kaudu käia. Ema kaotus, kui ta oli alles kümneaastane. Pärast seda olid Mack ja tema isa täiesti lahutamatud. Nüüd tekitas mõte isast üksi piineldes suremas Mackis õudust. Isa oli alati olnud tema jaoks olemas, kui Mack teda kõige rohkem vajas, aga oma süngeimal tunnil oli Paul üksi surnud.

Leina ja süütunde koorma all kadus Mackil ajataju.

Alles siis, kui üks reka temast niisuguse hooga mööda sõitis, et see pani tema auto rappuma, võttis ta end kokku ja jätkas teekonda. Ta oli alati arvanud, et halvim asi, mis temaga üldse juhtuda võis, oli tookord teada saada, et Melissa Sherman – tüdruk, keda ta armastas rohkem kui oma elu –, oli nende last oodates aborti teinud. Kuid ta oli eksinud. Tänane päev oli kahtlemata veelgi hullem.

Trey oli koos konstaablitega töökojas, seedides äsja neilt kuuldud infot, kui kohale jõudis Mack Jackson. Trey sai aru, et autost väljuv mees oli šokis, ja Macki ebalevast sammust võis järeldada, kui väga ta kartis töökotta siseneda, ent sundis end siiski edasi minema.

Trey läks talle vastu. „Mack. Mul on nii kahju.”

Mack ei suutnud vaadata kaastunnet Trey näol, ilma et oleks jälle endast välja läinud, seepärast noogutas ta ega vaadanud sõbrale otsa.

Kui ta hakkas töökotta minema, peatas Trey teda. „Ma ütlen veel kord, sa ei taha sinna minna.”

Siis vaatas Mack üles, silmis vihane pilk. „Pagan võtaks, muidugi ma ei taha sinna minna, aga ta on üksi, saad sa aru! Ta on üksi! See pole õige. See lihtsalt pole õige.”

Trey astus kõrvale. „Siis pean ma sinuga kaasa tulema. Seal ei tohi midagi paigast nihutada ega puutuda.”

„Ma tean,” kostis Mack.

Mack hoidis pilgu Trey kuklal, kuni nad töökotta jõudsid, ja vaatas siis maha.

Ta nägi autot, seejärel kuivava vere loiku, siis aga tööjalatsit ja sellest piisas. Ta pöördus eemale ja kui ta rääkima hakkas, värises ta hääl vapustusest ja tundetulvast.

„Ma näen ja ma ei suuda ikka seda uskuda. Ta pani alati ohutusabinõudele suurt rõhku. Ta oli ettevaatlik, nii pagana ettevaatlik,” sosistas Mack. Siis vaatas ta Treyle otsa, teadmata, et oli jälle nutma hakanud. „Ma pean tema juurde jääma. Näita mulle, kus ma võin olla.”

Trey ohkas. „Ole sealsamas, kus sa oled. Mida vähem sa ringi liigud, seda väiksema tõenäosusega segad mõnda olulist jälge.”

„Ma olen paigal,” ütles Mack ja võttis sisse asendi, mis meenutas ametipostil seisvat sõdurit.

Trey hoidis eemale, andes Mackile ruumi, mida mees oma tunnete vaoshoidmiseks ilmselgelt vajas, kuid samas tundis ta muret. Dallas polnud tagasi helistanud, nii et ta ei teadnud, kas emaga oli kõik korras või oli ta endast väljas nagu enne. Trey ei teadnud, kas ta õde Trina oli tööle läinud või oli ka tema kodus. Selles, et need kaks meest surid nii lähestikku, oli midagi imelikku. Trey tundis seda.

Mack seisis, hoides pilgu vastasaknal oleval väikesel plekil, ega vaadanud mujale. Ta oli üles kasvades siin lugematu arvu tunde veetnud. See oli koht, kus talle oli kõige rohkem meeldinud koos isaga aega veeta, kuid kui nad isa surnukeha minema viivad, ei tarvitse tal enam siia tagasi tulla muuks kui lahtiste otste kokkutõmbamiseks.

Nad seisid koos Treyga vaikides, maailm nende ümber aga liikus edasi. Mack nägi aknast möödasõitvaid autosid inimestega, kes olid teel kusagile mujale. Üks laps sõitis jalgrattaga mööda. Paar meest parkisid paar maja eemal ja läksid kasutatud mööbli poodi. Mack ei suutnud mõista, kuidas elu saab seal väljas olla nii tavaline, siin sees aga täielik õudusunenägu.

Trey ootas koroneri sõidukit. Kui hoovi sõitis sinine auto ja selle järel must kaubik, mille ustel olid maakonna vapid, viipas Trey käega. „Nad on kohal.”

Mack pilgutas silmi.

„Tulen kohe tagasi,” ütles Trey ja läks välja.

Mack vaatas, kuidas mehed autodest välja tulid. Kui nad kaubiku tagaluugi avasid, tulid Mackile judinad selga. Ta peaaegu tundis isa juuresolekut.

„Nad on kohal, isa. Pea veel natuke vastu ja me aitame su välja.”

Mõne hetke pärast tuli Trey tagasi koos kolme mehega, kellest ühes tundis Mack ära maakonna koroneri Pryor Addisoni.

Addison tundis Jacksoneid ja tal oli kurb Pauliga juhtunust kuulda, kuid Macki nähes kortsutas ta kulmu. „Sa ei peaks siin olema,” ütles ta.

„Ja tema ei peaks tolle auto all olema,” kostis Mack.

Addison ohkas. „Sa pead välja minema, noormees.”

„Ei, härra, kogu austuse juures.”

Addison kehitas õlgu ja asus tegutsema, andes oma töötajatele juhiseid, milliseid fotosid ja mis nurga alt teha, ning käis siis mitu tiiru ümber auto, püüdes otsustada, millist külge on tarvis tõsta, et surnukeha kätte saada. Kuni surnukeha oli auto all, ei olnud midagi olulist näha. „Nii et tõstuk läks rikki?” küsis ta.

„Nii me eeldame,” vastas Trey. „Me pole alates surnukeha leidmisest siin midagi liigutanud ega puutunud.”

Addison leidis üles tõstuki juhtlüliti ja lasi ka sellest pilte teha. „Niisiis me peame auto laiba pealt ära saama ilma uusi kahjustusi tekitamata.”

Trey ei saanud peast välja mõtet, et tegemist polnud õnnetusjuhtumiga. Carl oli talle juba öelnud, et tõstuki juhtlülitil polnud sõrmejälgi, mis polnud üldse loogiline. Seal oleks pidanud olema palju sõrmejälgi. Iga kord, kui tõstukit üles või alla lasti, pidi keegi lülitit kasutama. Nüüd oli õige aeg seda katsetada.

„Kas ma võin tõstukit proovida?” küsis Trey.

Mack vaatas Treyd, nagu oleks see aru kaotanud. „Mida sa öelda tahad?” küsis ta.

„Ma ei taha midagi öelda,” kostis Trey. „Ma pean lihtsalt kontrollima, kas tõstuk ikka ei tööta, enne kui ma kutsun auto ülestõstmiseks tuletõrjujad kohale.”

Addison kehitas õlgu. „Minu poolest võib. See kas töötab või ei tööta, eks?”

„Jah,” kostis Trey ja vajutas lülitit.

Hüdraulika käivitus ja tõstuk hakkas ilma ühegi takistuseta ülespoole liikuma.

Mack nägi silmanurgast isa surnukeha ja keeras selja. Treyl oli õigus. Ta ei tahtnud, et see vaatepilt talle mällu sööbiks.

Koroneri kulm läks kipra ja siis vaatas ta Treyle otsa. „Miks sa otsustasid seda teha?” küsis ta.

„Minu konstaablid otsisid sõrmejälgi. Lülitil polnud ühtegi,” vastas Trey.

Mack taipas, et midagi oli valesti. „Mis pagan siin toimub?”

Trey tõstis käe. „Tule minuga õue ... palun.”

Mack läks tagasi vaatamata välja, kuid kohe, kui nad õue jõudsid, jäi ta seisma.

„Räägi minuga, pagan võtaks. See on ju minu isa. Mul on õigus teada, mis toimub.”

„Istu mu autosse, Mack. Ma ei kavatse seda laialt kuulutada ja ma tahan, et ka sina suu pead.”

Mack ronis patrullautosse ja niipea kui Trey oli juhiistmele istunud, hakkas ta Macki küsitlema, tegemata välja teise meeleseisundist.

„Mida sa tead avarii kohta, kuhu su isa sattus ööl pärast keskkooli lõpetamist?”

Mack püüdis toime tulla mõttega, et isa surm polnud õnnetusjuhtum, ja ta polnud selliseks näiliselt suvaliseks küsimuseks üldse valmis.

„Mis, pagan, see veel asjasse puutub?”

„Ma ei tea,” nähvas Trey. „Oskad sa sellele küsimusele vastata või mitte?”

Mack lükkas väriseva käe läbi juuste. „Mul on kahju. Ma ... Ma tean, et see juhtus. Muud suuremat ma ei tea.”

„Kas sa tead, kes veel tolles avariis olid?”

Mack püüdis sellele vestlusele keskenduda, kuid oli oma mõtetega hoopis töökojas.

„Ei, ma ei mäleta. Minu meelest oli veel paar inimest, aga ma ei teadnud kunagi, kes need olid.”

„Sa tead, et Dick Phillips mõrvati hiljuti,” ütles Trey.

„Jah, isa ütles mulle. Ta oli väga endast väljas ja ...” Mack peatus. Äkitselt taipas ta selle ristküsitluse põhjust. „Kas tema oli ka koos isaga tolles avariis?”

„Jah. Ja nende tüdruksõbrad ka. Dicki tüdruk Connie sai tol ööl surma. Tema oli roolis. Teine tüdruk oli su isa tüdruksõber Betsy. Seesama Betsy, kes on nüüd minu ema.”

Macki suu vajus ammuli.

„Sinu ema? Sinu ema oli kunagi mu isa tüdruk?”

Trey noogutas.

„Mida tema selle kõige kohta ütleb?” päris Mack.

„Mitte midagi. Võib-olla tead, et need, kes ellu jäid, said nii raskelt vigastada, et keegi neist ei mäletanud midagi, mis juhtus pärast lõpuaktust.”

„Kas sa tahad öelda, et keegi on nad sihikule võtnud?” päris Mack.

Trey kehitas õlgu. „Ma ei tea, kas avariil oli Dicki surmaga mingi seos või mitte, aga ma olen politseinik. On üks asi, kui üks tolles avariis olnud mees mõrvatakse. Kui aga kaks meest ühe kuu jooksul surevad, siis see tundub olevat midagi enamat kui kokkusattumus.”

Mack oli rabatud.

„Kas koroner saab välja selgitada, kas mu isa mõrvati?”

„Ma ei tea. Aga kui me saame kinnitada, et tõstukil pole mingit mehaanilist viga, peame eeldama, et keegi kukutas selle talle peale.”

„Ma tean firmat, kus isa lasi seda hooldada. Kontaktandmed on kodus tema kabinetis. Ma annan need sulle,” ütles Mack.

„See oleks väga hea,” kostis Trey. „Kui sa isa asju läbi vaatad ja juhtud leidma mingi päevaraamatu või midagi sellist, siis ma pean seda nägema.”

„Ma vaatan ta asjad üle, aga ma tõesti ei usu, et midagi leian. Pärast ema surma olime väga lähedased ja ma võin, käsi südamel, öelda, et meil ei olnud teineteise ees saladusi.”

Trey noogutas.

„Ma mõistan, aga pea lihtsalt seda silmas ja ära unusta, et see vestlus peab jääma täielikult meie vahele. Kui need surmajuhtumid on tolle avariiga seotud, siis me ei taha kohe kindlasti mõrvarit ette hoiatada, et oleme seosele jälile saanud.”

Mack oli üdini vapustatud. Alles oli ta pidanud isa surma kõige hullemaks, mis juhtuda sai, kuid mõelda nüüd, et võib-olla ta hoopis mõrvati ... See oli veel hullem, lausa räige.

„Selge,” pomises ta.

„Sa ilmselt jääd ülejäänud päevaks siia?” küsis Trey.

„Ma jään kindlasti seniks Mysticisse, kuni isa on maha maetud,” vastas Mack.

Trey kulm läks kipra. „Ma ei tea, millal koroner surnukeha välja annab.”

„Arusaadav.” Mack heitis pilgu aknast välja rahvahulgale, kes oli teisele poole tänavat kogunenud. „Ma ei ole kunagi mõistnud, miks inimesed tahavad teiste leina pealt vaadata.”

„Tõsi ta on, mõned tahavad olla esimesed, kes uudiseid kuulevad,” kostis Trey.

Just sõna „esimesed” viis Macki mõtted sellele, kes üldse oli isa leidnud.

„Kes surnukeha leidis?”

„Melissa Sherman. See oli tema auto, mis kukkus, ja ta elab seda raskelt üle. Ta süüdistab ennast, sest su isa oli lubanud õhtul töötada, et auto oleks hommikuks valmis.”

Mack oli vapustatud. Ta nägi vaimusilmas Lissa nägu, meenutas neidu sellisena, nagu ta oli olnud nende armuhetkedel, mäletas tema naeru ja seda, kuidas väike sünnimärk Lissa suunurga kohal oli alati tõmmanud tema tähelepanu neiu lopsakatele huultele, ja siis meenus talle, kuidas nad olid lahku läinud. See oli olnud inetu ja ta kandis ikka veel sügavat vimma. Nüüd pidi ta paratamatult naisega kohtuma, tahtis ta või mitte. Kui veider, et nad kohtuvad uuesti niisugusel põhjusel.

„Ma ei teadnud, et ta on siia tagasi kolinud,” ütles Mack.

Trey noogutas. „Nüüdsama sellel aastal. Kui ta ema suri, päris ta oma lapsepõlvekodu. Ta on algkoolis esimese klassi õpetaja.”

Mack vajus äkitselt rindu löönud valu all kühmu. Ta ei tahtnud sellest naisest hoolida, kuid ta ei saanud peast mõtet, kui kohutav võis naise jaoks olla surnukeha leida. Lissale oli Macki isa alati meeldinud ja nüüd süüdistas naine ennast. Mack ei suutnud neid mõtteid kõrvale tõrjuda.

„Kas sa räägid talle tõstukist?” küsis ta.

„Praegu ma ei räägi midagi enne, kui seda on kontrollitud, ja sina ei tohi ka öelda edasi midagi, millest me siin rääkisime. Isegi mitte selleks, et teda lohutada. Me saame tõe niikuinii varsti teada.”

Mack noogutas. „Selge, aga minu arvates pole õiglane, kui keegi peab kannatama väära süütunde all, muud midagi.”