Читать книгу Perekonnapatud - Sharon Sala - Страница 5

Stanton Youngblood pages oma elu eest, pingutades kogu hingest, et jälitava mehe käest pääseda. Ülesmäge liikumine oli talle nii olulist varju pakkunud, aga nüüd hakkas mees talle järele jõudma ja kurnatud Stanton edumaad kaotama. Mees suutis mõelda vaid Leigh’st, koju Leigh’ juurde jõudmisest.

Leigh. Oo mu jumal, mu armas Leigh. Seda ei saa juhtuda. Ma ei taha surra.

Nüüdseks nõudis iga samm pingutust. Mehe küljes kirvendas, ta jalad vabisesid ja kopsud olid lõhkemas. Ta kuulis oma jälitajat selja taga võsas ja puude vahel ragistamas, mis tähendas, et too jõudis aina lähemale.

Mehel polnud peatumiseks ja selja taha vaatamiseks aega. Ta teadis, kes ja miks teda taga ajas. See päev oli teel olnud enam kui kolmkümmend aastat, kuid ta poleks kõigele vaatamata midagi teisiti teinud. Tema kaunis Leigh oli seda kõike väärt.

Isegi seda.

Ja hetkel, mil mees seda mõtles, rebestas ta selga kuul. Kukkumise alates kajas lasu tekitatud heli juba mägedelt vastu. Mees koges hetkeks kõikehõlmavat meeleheidet ja järsku toimus kõik aegluubis.

Ühelt oksalt teisele hüppav hall orav näis õhku rippuma jäävat. Püssilasust lendu ehmatatud linnuparv liikus nagu just tuule alla saanud lohe. Läbi metsa varikatuse ta silmadesse jõudev päikesekiir oli justkui laserkiir.

Ja siis lamas ta maas ning ta silmad olid metsaalusega samal kõrgusel. Miski torkis mehe näokülge. Ta suhu kerkiv veri summutas hingetõmbe nuukseks.

Oh jumal.

Valu hääbuma hakates leppis mees paratamatusega. Ta nägemine hakkas ähmastuma. Mees pilgutas silmi ja ta pilk keskendus tibatillukesele triibulise krabiga sarnanevale näpitsatega mardikale. Ta vaatas, kuidas putukas üle lehekuhja roomas, ja nägi siis vilksatamas eemale vingerdava musta mao saba.

Kuskil läheduses ulgus koer, talle vastas teine ja siis kolmaski ning mees kuulis taas samme. Aga seekord eemaldusid need temast joostes.

Mees ei tundnud enam oma jalgu. Ta kopsudes ei jätkunud appi hüüdmiseks õhku. Viimast kiiresti hääbuvat elunatukest kokku võttes pühkis mees välja sirutatud käe alt lehed ära ja kraapis mullapinnale nime.

Leigh Youngblood oli oma maja taga aias ja kõplas pikkade aedubade ridade vahelt umbrohtu. See oli monotoonne töö, mis ei vajanud mõtlemist, ja naine lasi mõtetel uitama minna, mõeldes elule, mille tema ja Stanton olid endale sellele Lääne-Virginia mäele rajanud.

Naine ei olnud hetkekski kahetsenud Stantoniga abiellumise nimel oma perekonna rikkusest ja mainest loobumist. Wayne’ide perekond, millest ta pärit oli, omas all orus asuva Edeni linna üle suurt mõjuvõimu. Naise toonasele otsusele järgnenud perekonna põlgus ja halvakspanu olid olnud otsatud. Nad olid ähvardanud Stantoni tappa. Nad oli naise üle naernud ja teda mõnitanud, ennustades tema langust ja nende mõlema läbikukkumist. Aga tema armastus Stantoni vastu ei allunud kontrollile. Mees oli tema jaoks maailma algus ja ots ja niisiis pööras ta oma heale elule selja ja astus mehe käte vahele. Kolmkümmend viis aastat hiljem elasid nad endiselt mäel, armastavate ja elus edasi jõudnutena, tõestades nii, et teised olid eksinud.

Kolm nende viiest pojast, Samuel, Michael ja Aidan, olid abielus ja elasid lähikonnas. Neil oli üks pojapoeg ja järgmine lapselaps tulekul.

Bowie, nende vanim laps, kes oli pärast noorukieas oma kallimalt korvi saamist mägedest lahkunud ja naftaväljadele suundunud, töötas nüüd valdavalt naftapuurimisalustel. Ta tuli igal aastal jõuluks koju, kuid polnud kuskil paikseks jäänud.

Jesse, paari noorim poeg, oli sõjaväelist karjääri plaanides sõtta läinud, kuid saadeti peagi sõjale alla jäänuna koju. Ravimatu ajukahjustuse tõttu oli tema saatuseks elu kümneaastasele poisile vastava arengutasemega.

Leigh armastas ja toetas neid kõiki, leppides nende õigusega oma teed omal äranägemisel valida, nagu ta isegi teinud oli.

Naine katkestas hetkeks oma tegevuse, et ubade alt rohupuhmast üles sikutada, ja seejuures pääses juuste silme eest tõrjumiseks ümber pea seotud paela alt valla salk, mis näo ette tilpnema jäi. Ta torkas selle rohututsakat aiast välja lennutades oma kohale tagasi ja pühkis seejärel otsmikult higipiisa minema. Naine valmistus just uue rohupuhma järele küünituma, kui ta kuulis lasu raksatust ja seejärel selle ümbritsevate mägede tippudelt tagasi põrkuvat kaja.

Ta pööras end võpatades ringi samal hetkel, mil linnuparv taevasse paiskus. Nende liikumissuunda märgates mõtles ta Stantonile. Mees pidanuks sealtpoolt koju tulema, aga tema ei olnud oma vintpüssi kaasa võtnud. Ta oli läinud korraks külla oma orus järve ääres elavale õele.

Siis kuulis ta, kuidas koer hakkas ulguma, temaga ühines teine ja siis kolmaski ning hetkeks tundis naine sellist hirmu, et ta süda lakkas korraks löömast. Ta ei teadnud, mis juhtunud oli, kuid miski ütles talle, et midagi head see kindlasti polnud. Ta lasi kõplal mullale kukkuda ja hakkas maja ette minema.

Tema poeg Jesse istus terrassil kiiktoolis ja vahtis puude poole.

„Sõda on tulemas,” ütles mees temast mööduvale emale.

„Ole siin,” vastas naine ja kui mees tõusis, et emale järgneda, pööras too end ringi ja karjus: „Ole siin! Istu oma tooli ja ära liigu sealt enne, kui ma tagasi olen. Said aru?”

Karjumine näis meest pisut jahmatavat ja pahandavat, kuid ta kuuletus silmapilk ja istus tagasi kiiktooli.

„Jään siia,” teatas mees ja hakkas kiikuma.

Leigh lausa vappus hirmust. Ta kartis Jesset üksi jätta ja samas pelgas ka minemast loobuda. Naine vaatas taas metsa poole ja sundis mõttes Stantonit puude vahelt välja, päikesevalguse kätte astuma ja kuuldut millegi igati loogilisega põhjendama.

Kui mehe nägu järsku ta vaimusilma eest läbi vilksatas, tegi naise süda rinnus jõnksu. Stanton pidi ohus olema. Naine hakkas puude poole jooksma ja jättis kodu selja taha, suundudes selle poole, mis pidi teda all ootama. Ta võttis suuna sinnapoole, kust oli näinud linnuparve õhku tõusmas, ega lasknud hirmul end teelt eksitada. Teda teati kui naist, kes ei kaotanud kunagi pead, ja täna oli päev nagu iga teinegi, kuid ta eiras joostes enda heaolu, pööramata tähelepanu naha või riiete külge klammerduvatele põldmurakaväätidele ja komistades korduvalt, tormates mäest alla, oma elu sisuks olevat meest otsima.

Tal oli vaja teada vaid seda, et mehega on kõik korras, kuid ta ei kulutanud hüüdmisele energiat. Kui kuuldud lask oli tulnud salaküti relvast, et tahtnud ta eksikombel millegi soovimatu tunnistajaks saades asja veel hullemaks teha, niisiis jooksis ta edasi, pööramata tähelepanu juustest paela rebinud põldmurakaväädile. Naine oli joostes ettevaatamatu ja kukkus korduvalt käpuli, ühel korral lausa niimoodi kõhuli, et tal jäi hing kinni. Alles oma huultele veerevaid pisaraid tundes sai ta aru, et nutab.

Kõigepealt nägi ta läbi puude latvade Stantoni punaseruudulisele särgile langevat päikesekiirt. Naine peatus poolelt sammult ja hüüdis mehe nime.

„Stanton! Stanton!”

Ta ootas, et mees kergitab kohe pead ja ütleb, et ta murdis hetk tagasi jala või siis lihtsalt kukkus. Kuid maas lamavast mehest paari meetri kaugusele jõudes peatus naine äkki, nagu oleks keegi oma käe tõrjuvalt vastu ta rinda surunud.

Mees oli surnud.

Selle teadmise andsid talle kuuliauk mehe särgiseljas ja maapinnale ta alla kogunenud veri. Naine vajus šokist põlvili ja hakkas neljakäpakil mehe poole liikuma, suutmata tõusta. Pulsi puudumine kinnitas seda, mida ta juba teadis, kuid sellele vaatamata vedas naine sõrmedega läbi mehe juuste, pikkade sassis salkude, ja nuuksus, kui kiharad ta sõrmede ümber haakusid. Pisarad aina voolasid, kui ta end tahapoole kallutas, puude vahelt mingit märki salakütist otsis ja hüüdis: „Kas sa oled veel seal, närakas? Kas sa oled selline argpüks, kes kardab välja tulla ja oma tegu tunnistada?”

Siis jäi talle silma Stantoni veidra nurga all välja sirutatud parem käsivars ja ta pilk liikus mullale kraabitud sõnale osutava sõrmeni.

Helid hääbusid. Mõtted lakkasid liikumast.

Naise vaimusilma eest sähvisid läbi tuhanded kujutluspildid enam kui kolmekümnest aastast koos mehega ning neile järgnesid šokk ja seejärel uskumatus.

„Ei! Ei, ei, ei, nad ei teinud seda! Nad ei söandaks! Miks? Miks just nüüd?”

Järsku oli ta taas jalgel, süda raevunult pekslemas. Siis heitis naine pea kuklasse ja tõi kuuldavale kriiske. Olles kriiskamist alustanud, ei suutnud ta seda enam lõpetada. Ühest kriiskest kasvas välja teine ja tal oli raske hingata.

Kuskil läheduses kuulsid teda koerad, nad tajusid ta kriisetest kostvat ahastust ja hakkasid ulguma. Neid kuulsid omakorda teised koerad – nii kõrgematel kui madalamatel mäekülgedel – ja ühinesid kooriga, kuni viimaks ulgusid nad kõik, mõistes oma loomalike meeltega seda, mis polnud inimeste teadvusesse veel jõudnud.

Mägedesse oli saabunud surm.

Samuel Youngbloodil olid šoti esivanematele omased tugevad luud ja näojooned ning ta nägi oma pikkade juuste ja lihtsate rõivastega välja nagu mägilane, kuid välimus oli petlik. Mees teenis elatist väikeettevõtetesse investeerides ja päevatehinguid tehes, aga tänase ilusa ilmaga oli ruumis viibimine tõeline piin, niisiis oli ta päevaks aja maha võtnud.

Ta valmistus just õue niitma, kui ta jahikoerad ulguma hakkasid. Mees vaatas nende aediku poole ja kortsutas kulmu. Nad mitte üksnes ei ulgunud, vaid käitusid väga närviliselt, mis oli äärmiselt ebaharilik.

Ta naine Bella astus majatagusele terrassile ja tõstis aediku poole kiigates käe silmade ette päikesevarjuks.

„Mis neil koertel häda on?” küsis naine.

„Ma ei tea, aga asi pole ainult meie koertes. Kuula. Kas kuuled?”

Naine kallutas pea viltu ja ta laup tõmbus kipra.

„Kõik koerad mäel uluvad,” tähendas Bella.

„Midagi on pahasti,” ütles Samuel. „Too mu püss.”

„Mida sa teha kavatsed?” küsis naine.

„Võtan Suure Punase ja uurin välja, mis juhtunud on.”

Naine jooksis majja ja mees suundus koerte aediku poole. Ta haaras jalutusrihma, kinnitas selle oma parima jäljekoera kaelarihma külge ja läks siis tagasi maja juurde.

Bella väljus majast, kaasas püss ja mehe telefon, just siis, kui too parasjagu juukseid kuklasse kokku sidus.

„Ma tean, et siin ei ole erilist levi, aga sul võib seda tarvis minna,” ütles naine, ulatas mehele püssi ja pistis telefoni ta särgitaskusse. „Ma armastan sind, Samuel. Ole ettevaatlik.”

„Mina armastan sind samuti, kullake. Minuga ei juhtu midagi.” Siis andis ta jalutusrihma nii pikalt vabaks kui võimalik ja tugevdas haaret, sellal kui Suur Punane juhtimise enda kätte võttis ja teda mäest üles sikutama hakkas.

Michael Youngblood oli sel hommikul juba varakult oma venna Aidani juurde läinud, et aidata tal koduarvutisse uut tarkvara installeerida. Aidan oli veebikujundaja. Michael oli suures firmas IT-spetsialist ja töötas täpselt nagu Aidan ja nende teine vend Samuel kodukontoris. Kõik kolm meest tundsid oma šoti juurte üle uhkust ja lasid juustel pikaks kasvada.

Hetkel, mil koerte kauge ulgumine nende kõrvu kostma hakkas, olid mehed endiselt Aidani kabinetis. Nad ei jõudnud veel midagi öelda, kui maja taga aedikus olevad koerad vastu ulguma hakkasid.

„Mida põrgut?” küsis Aidan, tõusis arvuti tagant püsti ja väljus majast, Michael tema kannul.

Mehed kuulsid uksest õue astudes kauge ulgumise heli.

„Armas taevas, paistab, et ulub iga viimne kui koer mäel,” pomises Michael.

Aidan astus terrassilt alla ja läks hoovi, otsides märke suitsust või millestki ebatavalisest, kuid nägi üksnes puid. Ta oli just tuppa minemas, et emale helistada, kui taipas korraga, et ulgumisele lisaks kostab veel teinegi heli.

Ta süda jättis löögi vahele.

„Michael? Ma kuulen naise karjumist.”

Michael kortsutas kulmu. „Kas sa saad aru, millisest suunast see kostab?”

„Ei. Ma pean koera võtma. Ütle Lesliele, et toogu mu püss,” ütles Aidan ja seadis sammud aediku poole, sellal kui Michael tagasi majja jooksis.

Aidan pidas jahikoeri nagu Samuelgi – häid jäljeajajaid, kes oskasid lõhna peal püsida. Ta polnud kindel, kas koer nad probleemi põhjuse juurde juhatab, aga seda pidid nad peagi teada saama.

Mõne minuti pärast olid nad Michaeliga juba metsas ja järgnesid mööda mäekülge alla liikuvale Aidani koerale Molliele. Mees ei teadnud, kas koer valis suuna teiste koerte ulgumise või karjumise järgi, aga igatahes jooksis loom, nagu jaksas. Rihma otsas olemata oleks ta minema jooksnud ja mehed maha jätnud.

Samuel kuulis naise karjeid umbes kümme minutit pärast otsimise alustamist. Nüüd oli talle selge, et Suur Punane järgnes pigem karjumisele kui ulgumisele, sest mida kaugemale nad jooksid, seda valjemaks muutus naise hääl.

Komistades lagendikule jõudes ja seal oma ema ning seejärel maas lamavat isa surnukeha nähes tundus mehele, et ta näeb und. Aga siis hakkas Suur Punane ulguma. Sel hetkel sidus mees koera rihmaga puu külge ja jooksis ema poole.

„Ema! Ema!”

Naise karjed lakkasid niipea, kui ta oma poja häält kuulis. Siis taipas naine, mis juhtuda võib, ja hüppas üle Stantoni surnukeha enne, kui poeg jõudis astuda Stantoni mullapinnale kraabitud sõnale.

„Ära tule!” hüüatas naine, toetas seejärel lauba Samueli rinnale ja hakkas vappuma. „Ta on surnud, Samuel, ta on surnud. Keegi tulistas teda selga.”

Mees vaatas uskumatult oma maas lamavat isa, üritades endale teadvustada tõsiasja, et too on surnud. Pisarad hakkasid voolama.

„Ema, mis siin juhtus?”

Ema tõmbus temast eemale ja osutas maapinnale.

„Ma ei tea, miks see kõik juhtus, aga su isa ütles enne surma oma tapja nime.”

Samuel vaatas maha, nägi sinna kirjutatud sõna ja kortsutas kulmu.

„Wayne? Milline Wayne? Kas me tunneme…”

„Ei!” kriiskas naine. „Mitte Wayne kui inimene! Minu perekond. Need Wayne’id! Oh jumal, lõpuks nad tegidki seda. Tapsid ta, nagu nad kunagi ähvardasid.”

Mõni sekund hiljem jooksid lagendikule Michael ja Aidan. Aidan sidus Mollie kinni ja nad tõttasid seejärel oma ema juurde. Šokk, mis kaasnes teadasaamisega, et nad olid järgnenud tema karjetele, oli ehmatav ja seejärel nägid nad oma isa laipa.

Aidan sööstis ettepoole nagu püssist lastud ja karjus: „Isa! Ei, isa, ei!”

Samuel pööras end ringi ja haaras temast kinni.

Ema kallistava Michaeli nägu mööda veeresid alla pisarad. „Mis siin juhtus, ema?”

„Ma ei tea,” nuuksus too. „Ma olin aias. Kuulsin lasku ja ma ei oska seda kuidagi seletada, aga ma teadsin. Jooksin, kuni ta leidsin.” Ta rebis end poja käte vahelt lahti ja libistas sõrmedega nagu mõtteid koguda üritades läbi juuste. „Kas mõnel teist on telefon kaasas?”

Kõik kolm tõmbasid telefonid taskutest välja.

„Ma pole kindel, kas siin levi on,” sõnas Samuel.

„Pildistamiseks ei ole levi tarvis. Tehke fotod oma isast, oma isa käest ja siis, enne kui sellega midagi juhtuda jõuab, mulla peale kraabitud nimest. Seda tegi keegi minu perekonna liikmetest.”

Aidan vaatas maha, nägi nime ja mullapinda imbunud isa verd, tuikus eemale ja hakkas oksendama.

Leigh oli leina kõrvale tõrjunud. Raev aitas tal selle tragöödiaga toime tulla ja igas tema sammus peegeldus kärsitus, kui ta oksendava Aidani poole astus.

„Meil ei ole selleks aega,” ütles naine poja hobusesaba pihku haarates ja selja taha tõmmates.

Isegi vihasena hoolitses ta omade eest ega lasknud juustel krampides vappuva poja näole langeda.

Aidan tõmbas sügavalt hinge ja ajas end seejärel käeseljaga suud pühkides sirgu.

„Anna andeks, ma lihtsalt… ma ei suuda seda uskuda… Miks, ema? Miks?”

„Seda ma ei tea, aga ma saan teada, kes mu vendadest seda tegi, ja siis tuleb tal kahetseda, et ta üldse siia ilma sündis.”

Kolm venda vaatasid üksisilmi oma leinas hunnituna mõjuvat naist, kelle selja taga kumas päikesevalgus; ta verist ja kriimulist nägu ümbritsevad juuksed olid lahti ja sassis. Ta nägi välja nagu mõnest teisest ajastust pärit naissõdalane.

Michael heitis pilgu Samueli poole ja osutas siis oma isa surnukehale.

„Teie kaks, tehke pildid. Mina üritan konstaablile helistada.”

Leigh seisis pisut eemal ja jälgis toimuvat, hakkamata niigi ilmselgeid asju sõnadesse panema.

Nende harjumuspärane elu oli läbi saanud.

Walter Riordan pidas maakonna konstaabli ametit juba kahekümne neljandat aastat. Ta oli elu varjukülgi üksjagu näinud, aga kui Michael Youngblood talle helistas ja üksikasju kirjeldas, tundis mees, kuidas tal seest õõnsaks tõmbus. Just sedalaadi sündmustest kasvas välja verivaen. Michael andis talle oma telefoni GPS-koordinaadid ja tänu sellele kujunes Riordanil sündmuskoha asukohast selge pilt.

„Meil kulub sinna jõudmiseks vähemalt kolmkümmend minutit,” tähendas Riordan.

Michael vaatas isa surnukeha valvava ema poole.

„Me ei lähe siit kuskile,” vastas mees ja lõpetas kõne ning jooksis seejärel sündmuspaika tagasi. „Ma rääkisin konstaabel Riordaniga. Neil kulub kohalejõudmiseks vähemalt kolmkümmend minutit kui mitte rohkemgi.”

Leigh mõtles üksi koju jäänud Jesse peale.

„Samuel, palun helista Bellale ja palu tal Jesse juurde minna.”

„Jah, ema,” vastas mees ja kõndis siis kaugemale, kuni leidis piisava leviga koha.

Bella vastas, kui telefon oli kaks korda kutsuda jõudnud.

„Mina olen,” ütles mees.

„Kas sinuga on kõik korras? Said sa teada, mis juhtus?”

Mees üritas küsimusele rahulikuks jäädes vastata, kuid tõde oli liiga tülgastav.

„Isa on surnud. Ema leidis ta metsast, teda on selga tulistatud. Ta kraapis enne surma mullale nime „Wayne”.”

Bella ahmis õhku ja hakkas seejärel nutma.

„Kes on Wayne? Miks pidi keegi su isa tapma?”

„Ema ütleb, et see on keegi tema perekonnast. Ta on järsku nii vaikne. Ma pole teda kunagi sellisena näinud. See pole muud kui vahkviha.”

„Mida ma teha saan?”

„Ema palus, et sa läheksid tema koju ja oleksid seal Jesse juures, kuni me kõik tagasi jõuame.”

„Jaa, jaa, muidugi. Ma hakkan kohe minema. Oh, Samuel, see on nii valus. Mul on kohutavalt kahju.”

„Minul ka, kullake, minul ka. Hiljem näeme.”

Ta lõpetas kõne ja kiirustas tagasi oma ema juurde. „Bella hakkas minema. Mida mina teha saaksin?” küsis mees.

Ema osutas metsa poole. „Võta Suur Punane. Vaata, kas sa leiad üles koha, kus tapja seisis. Kui Punane lõhna üles võtab, siis lase tal minna ja vaata, kui kaugele ta sind juhatab.”

„Jah, ema,” vastas Samuel, tõttas seejärel koera järele ja suundus koos temaga metsa, sellal kui Michael ja Aidan oma naistele helistasid, et neile juhtunust teada anda. Mõlemad miniad tõttasid kohe oma meeste lapsepõlvekodusse nagu Bellagi, et seal Jessele seltsiks olla.

Samuel leidis oma isa jäljed üles õige pea, kuna tundis ära saapamustri, selleks, et leida koht, kus oli seisnud teda tulistanud tapja, kulus veel vähem aega. Mees otsis ümbruse läbi ja leidis padrunikesta. Soovimata seda üles korjates võimalikke sõrmejälgi rikkuda, tähistas ta leiukoha väikese kivikuhjaga, tegi jalajälgedest pildid ja lasi siis Suure Punase jälje peale, hoides metsa suunduvale koerale järgnedes rihma kõvasti peos.

Jälge mööda liikumine oli lihtne, kuna tapja oli jooksnud ja polnud vaevunud oma jälgi varjama. Samuel pööras peatudes ja veel paari pilti tehes tähelepanu tema sammu pikkusele.

Kümne minuti pärast jäi Punane seisma ja hakkas klähvima. Koer oli lõhna kaotanud. Samuel järgnes loomale, kes hakkas koha peal tiirutama ja üritas lõhna taas üles võtta. Maapind oli puude all kõva ja kivine ja kui Samuel viimaks mootorratta jäetud rehvijälgi märkas, tundis ta pettumust. Laskja oli läinud. Jaht oli läbi. Ta keris jalutusrihma kokku ja jäi siis seisma.

„Tubli poiss. Tubli oled,” ütles mees suurt looma patsutades. „Lähme tagasi. Otsime Mollie üles.”

Koer sörkis, keel suust väljas, Samueli kõrval, kui nad koos üles mäkke suundusid. Väikest oja ületades tegi Samuel peatuse ja laskis Punasel juua. Pisike jänes hopsas võssa peitu ja puude otsas nende peade kohal tänitas oravate paar.

Samuel astus Punasest paar sammu ülesvoolu ja kükitas ojanire kõrvale, et näolt higi pühkida. Käe vette kastmiseks ettepoole kummardudes nägi ta vilksamisi oma peegelpilti. Ta oli alati oma sarnasuse üle isaga suurt uhkust tundnud, kuid nüüd meenutas see tema kaotust. Mees surus vett näole loopides lõualuud krampi. Kui ta end püsti ajas ja hakkas taas koos koeraga ülesmäge minema, nirisesid mööda ta põski alla veepiiskadega segunevad pisarad. Selleks ajaks, kui ta mõrvapaika tagasi jõudis, olid kõikjal politseinikud ja valu oli end ta rinnus kindlalt sisse seadnud.

Leigh’ vaikiv valve Stantoni surnukeha juures lõppes konstaabli ja tolle meeste saabumisega. Pärast tunnistuse andmist pidi ta eemalt vaatama, kuidas kriminalistid kõike pildistasid, alates mullapinda kriibitud nimest kuni keha asendini välja. Kui kohtuarst surnukeha selili keeras ja taipas, et lask oli olnud läbistav, asusid kriminalistid kuuli otsima, lootes, et see oli tabanud mõnda puud.

Kui Michael ja Aidan otsimisel oma abi pakkusid, öeldi sellest ära, niisiis läksid ja seisid nad oma ema kõrvale. Nad jõudsid enne veidi aega lihtsalt seista, kui taipasid, et naine on liiga vaikne, ja see nad muretsema pani.

Leigh’ ilmes peegeldus põlgus, kui ta vaatas, kuidas politseinikud sündmuskohas ringi trampisid ja puuduvat kuuli leida lootes puid uurisid.

„Teie mõlemad, palun minge ja aidake neil jobudel see kuul üles leida. See aitab tapjat tuvastada.”

„Me pakkusime neile abi. Meil kästi eemale hoida.”

„Jumal küll,” pomises naine värisevat kätt läbi sassis juuste libistades.

„Sa ei usu, et nad selle üles leiavad?” küsis Michael.

Naine osutas sündmuskohale.

„Ei. Sa ainult vaata neid. Nad näevad ju selgelt, kus Stanton lamab ja milline peaks olema kuuli trajektoor.” Naine näitas kirde suunas. „Ja siis vaata, kus nemad parasjagu on.”

Aidan kortsutas kulmu. „Mind ei huvita, mida nad ütlesid. Ma lähen ja aitan neil otsida. See on lihtsalt jabur.”

„Ma tulen sinuga kaasa,” ütles Michael.

Nad jõudsid lagendiku teise serva, kui Samuel oma ema selja taha astus. Ta sidus Suure Punase kinni ja asetas käe naise õlale.

Leigh pööras silmapilk ringi.

„Leidsid midagi?” küsis naine.

„Ma leidsin padrunikesta ja koha, kus jälg lõpeb. Ta tegi mootorrattal minekut.”

„Kus padrunikest oli?” tahtis ema teada.

„Ma märgistasin jälje ära ja jätsin selle oma kohale. Ilmselt tahavad kriminalistid selle uurimiseks kaasa võtta.”

Leigh ei öelnud hetkeks midagi, vaid vaatas oma teisele pojale otsa ja võttis seejärel ta näo oma käte vahele. Naise hääl värises, kui ta rääkima hakkas.

„Sina ja Bowie olete nii väga oma isa nägu.”

Samuel kallistas ema.

„Me armastame sind, ema. Me oleme sinu ja Jesse jaoks alati olemas. Alati.”

Naine tõmbas aeglaselt ja katkendlikult hinge. Kui ta pojast eemale nihkus, olid ta näol pisaraid, kuid ta silmad lõõmasid veel raevukamalt.

„Kas sul on Bowie number telefonis olemas?”

„Jah, ema. Kas sa tahad talle helistada?”

Poeg vaatas, kuidas lihased ema lõual tõmblema hakkasid ja neile järgnes pisaratevool.

„Ma ei suuda seda veel sõnadesse panna. Kas sa helistaksid talle minu asemel? Ütle talle seda, mida on vaja öelda. Ütle, et ma käskisin tal koju tulla.”

„Jah, ma helistan. Ma pean levi otsima. Mul ei lähe kaua.”

Leigh vaatas, kuidas poeg eemaldus, ja hetkeks tundus talle peaaegu, nagu oleks tegu Stantoniga.

Oo mu jumal. Stanton. Kuidas ma suudan ilma sinuta elada?