Читать книгу Perekonnapatud - Sharon Sala - Страница 6

Samuel üritas Bowiele helistada, kuid pidi vennale sõnumi jätma ja paluma tollel tagasi helistada. Seejärel läks ta konstaabel Riordani juurde.

„Härra, mul on teile informatsiooni.”

„Kuulan,” vastas Riordan.

„Ma lasin oma koeral jälje üles võtta ja me ajasime laskja jälge kuni kohani, kus see rehvijälgedega lõppes. Need oli jätnud mingi mootorratas. Tegin tema rehvi- ja jalajälgedest mõned pildid. Andke mulle oma telefoninumber ja ma saadan need teile. Lisaks vedeleb võsas kohas, kus laskja seisis, padrunikest. Kui te mulle ühe oma kriminalisti kaasa annate, näitan talle, kust seda leida. Ma tähistasin koha ilma kesta üles korjamata ära.”

Riordani silmad läksid suureks.

„Hästi tehtud,” tunnustas mees ja lisas siis: „Tunnen kaotuse pärast südamest kaasa. Stanton oli tubli mees.”

Samueli silmis läikisid valamata pisarad ja ta rind kiskus nii tugevasti krampi, et mehel oli raske hingata.

„Jah, härra,” vastas mees ja jäi ootama.

Konstaabel hõikas ühte kriminalistidest, kes nende juurde jooksis.

„Milles asi?” küsis mees.

„See on Samuel Youngblood, üks tapetu poegadest. Ta leidis padrunikesta. Mine temaga kaasa ja korja see üles.”

„Jah, härra,” vastas kriminalist ja läks järele Samuelile, kes oli juba liikuma hakanud.

Vaatamata sellele, et nende sekkumisele ei vaadatud hea pilguga, oli just Aidan see, kes leidis puu, mille tüve sisse otsitav kuul oli tunginud. Ta pööras end ringi ja hüüdis: „Siia! Ma leidsin kuuli.”

Paar kriminalisti jooksid tema juurde; ühel oli kaasas väike käsisaag ja teine kandis tõendite kogumise vahendite komplekti.

Aidan vaatas, kuidas mehed puust tüki, mille sisse kuul oli kinni jäänud, välja saagisid.

„Miks te seda lihtsalt puu seest välja ei urgitsenud?” tahtis ta teada.

„See rikub kuulil olevad sooned ära,” selgitas kriminalist.

„Selge, igati loogiline,” ütles Aidan ja vaatas, kuidas kuul kotti pandi, märgistati ja teistele tõenditele lisati.

Bella Youngblood tundis suurt kergendust, kui ta kohale sõitmise ja auto parkimise järel Jesset terrassil istumas nägi. Mees kiikus liiga kiiresti, mis näitas, et ta oli närvis, kuid vähemasti polnud ta kuskile kadunud.

Naine ronis autost välja ja kiirustas trepist üles. „Tere, Jesse.”

Mees noogutas. „Tere, Bella. Ema käskis mul siin olla. Sõda on algamas.”

Bella oli pikka kasvu rinnakas blondiin, kes oli Jesse käitumisega harjunud. Ta põlvitas kiiktooli ette ja patsutas meest põlvele, kuni see talle otsa vaatas.

„Kas sa süüa tahad, Jesse?”

Mees noogutas.

„Tahad koos minuga tuppa tulla? Siis võid mulle näidata, mida sa süüa tahaksid.”

„Ema läks ära. Ta käskis mul selle koha peal istuda.”

„Ta tuleb tagasi,” ütles Bella, ajas end siis püsti ja avas majaukse. „Ta ei saa pahaseks, kui sa koos minuga tuppa tuled.”

Jesse tõusis ja läks naise järel tuppa.

Nad praadisid parasjagu võileibade jaoks peekonit, kui Maura ja Leslie kööki astusid. Maura oli kuuendat kuud rase ja Leslie kandis puusal oma kaheksateistkümne kuu vanust põngerjat.

Jesset nähes hakkas laps kilkama.

Jesse näole ilmus lai naeratus ja hetkeks oli näha, milline mees ta kunagi olnud oli.

„Hei, mu väike sõber,” ütles Jesse, istus silmapilk põrandale ja ajas käed õieli.

Leslie naeris, kummardus Jesset põsele suudlema ja andis siis oma vingerdava jõnglase talle üle.

„Johnny armastab oma onu Jesset väga,” tähendas naine.

Jesse vaatas talle otsa. „Jesse armastab samuti Johnnyt väga.”

„Ma tean, kullake,” vastas Leslie ja pöördus siis kiiresti kõrvale, et mitte nutma hakata.

Ükski neist ei tahtnud mehele näidata, et miski on pahasti, ja teda endast välja ajada, niisiis ei mainitud ei juhtunut ega kurbust, mida nad kõik tundsid.

„Kas keegi singi-salati-tomativõileiba tahab?” küsis Bella.

Maura raputas pead.

„Tänan, ei. Ma sõin parasjagu suppi, kui Michael helistas. Mul on kõht täis.”

Leslie tõstis käe püsti.

„Mina söötsin parasjagu Johnnyt, kui Aidan helistas. Poiss on söönud, aga mina mitte. Mina võtaks küll ühe, kuid neid üle on.”

„Jah, kõigile jätkub,” ütles Bella ja pani pannile veel mõned peekoniribad.

„Ai, ai, ai,” ütles Jesse.

Laps naeris.

Naised pöördusid kõik toimuvat vaatama. Johnny oli Jesse pikad juuksed ümber oma pisikeste rusikate kruttinud ja iga kord, kui Jesse grimassi tegi ja karjatas, sikutas põngerjas teda juustest.

„Ära lase endale haiget teha,” hoiatas Leslie.

Jesse tõstis lapse sulle. „Mul ei ole valus,” ütles mees ja silitas lapse lokkis pead ning vaatas siis Leslie poole.

„Samuti pikad juuksed?”

Leslie noogutas. „Jah, Johnny juuksed kasvavad ka pikaks nagu sinulgi.”

Jesse noogutas. „Issi ütleb: „Youngbloodide traditsioon.””

Naiste silmad valgusid pisaraid täis.

„Sul on õigus. See on Youngbloodide traditsioon.”

„Nagu Simson Piiblis,” lisas Jesse ja kallistas uuesti pisikest poissi.

Bella neelas pisarad alla. „Peekonit on nüüd võileibade tegemiseks piisavalt. Maura, too leiba ja majoneesi, ja Leslie, kas sa, palun, lõiguksid mõned tomatid viiludeks ja täidaksid siis klaasid jääkuubikute ja jääteega?”

Noored naised asusid tegutsema, kuid nende südamed olid rasked. Need hetked Jesse seltsis olid nagu vaikus enne tormi. Niipea kui Leigh tagasi jõuab ja tõe teatavaks saab, pole miski enam endine.

Tapja kihutas mootorrattal nagu pöörane vähe kasutatavaid teid pidi mäest alla Wayne’ide perekonna järveäärsesse majja. Ta sõitis otseteed majast eemal asuvasse garaaži ja parkis mootorratta seina äärde, viie-kuue ATV taha, haaras siis naela otsas rippuva kaltsu, pühkis mootorratta sõrmejälgede eemaldamiseks puhtaks ja kattis seejärel presendiga kinni.

Majja polnud pikk tee ning sinna jõudes võttis mees puhastustarvikud ja asus püssi lahti võtma. Selleks ajaks, kui ta oli relva puhastamise lõpetanud ja sellelt sõrmejäljed maha pühkinud, poleks keegi aru saanud, et sellest on hiljuti tulistatud. Püss kolis tagasi relvakappi teiste relvade juurde ja kellelgi polnud toimunust aimu.

Kui tulistaja oli asjaga valmis saanud ja püss taas kapis, pani ta selle lukku ja lahkus. Ta vaatas kiiresti ringi, veendumaks, et kõik asjad on oma kohal, istus tolmusesse musta Lexusesse ja sõitis minema.

Leigh vaatas, kuidas ta abikaasa surnukeha laibakotti pandi ja selle lukk kinni veeti ning surus sõrmi vastu huuli, et mitte karjuma hakata, kui mees minema viidi.

Kui Samuel ta õlga puudutas, pöördus naine sihikindlalt poja poole.

„Samuel, mul on vaja su telefoni kasutada. Ma pean tädi Pollyle helistama. Ja siis ma pean helistama onu Tommyle. Stantoni õde ja vend peavad juhtunust minu käest teada saama.”

Samuel otsis oma telefoni välja ja kontrollis levi.

„Siin on päris hea levi. Nende telefoninumbrid on mu kontaktide nimekirjas olemas, kui sul peaks neid vaja olema.”

„Need on mul peas,” vastas Leigh ja pühkis enne poja käest telefoni võtmist oma käed vastu püksisääri puhtaks.

Samuel suudles ema põsele ja astus siis eemale, et naine saaks helistamise ajal omaette olla.

Leigh helistas esimese asjana Stantoni õele Polly Cyrusele. Naise mõtetes valitses suur segadus, kui ta üritas mõelda, kuidas hüsteerikasse sattumata asjast rääkida, ja siis vastas Polly telefonile ja Leigh’ silmad vajusid pisaraid täis.

„Halloo?” küsis Polly.

„Polly, see olen mina, Leigh.”

Polly naeris. „Kullake, ma tunnen su armsa hääle ära.”

„Ma pean sulle midagi ütlema ja ma ei tea, kuidas seda teha,” ütles Leigh ja hakkas siis vaikselt, peaaegu hääletult nuuksudes nutma.

Polly süda jättis löögi vahele ja seejärel sattus naine paanikasse. Leigh ei olnud nutja tüüp.

„Kullake, ütle see lihtsalt välja. Kas midagi on pahasti?”

„Stanton on surnud.”

Polly ahmis õhku ja tõi seejärel kuuldavale oige.

„Ei, ei, ei. Ta ju alles oli siin. Mis juhtus? Kas süda?”

Leigh hingas sügavalt sisse ja surus nuuksed alla.

„Ei, ta tapeti. Tulistati koduteel selga.” Kui ta oli Pollyle kõik ära rääkinud, sattus naine hüsteeriasse.

„Mul on nii kahju, mul on nii kahju,” ütles Leigh. „Ma oleksin valmis tema eest surema, kui vaid saaksin. Ma ei tea, miks see juhtus.”

Polly aina nuuksus. Leigh oli juba kõnet lõpetamas, kui Polly abikaasa Carl telefoni enda kätte võttis.

„Leigh! Mis kurat seal juhtus? Polly oleks nagu ära keeranud.”

Leigh rääkis kõigest otsast peale ja Carl ägas.

„Armas jumal, ma tunnen sulle kaasa, kullake, tunnen südamest kaasa. Mida me sinu heaks teha saame?”

„Mitte midagi. Ma lihtsalt pidin teile ise rääkima. Ma pean nüüd Thomasele helistama.”

„Kas sa tahad, et ma seda ise teeksin?”

Leigh pühkis pluusivarrukasse silmi ja seejärel nina.

„Jah, tahan küll, aga ma pean seda ise tegema. Ma leian, et Stantoni perekond on seda väärt, et juhtunust minu käest kuulda.”

„Olgu siis, aga me tuleme kohe varsti sinu juurde.”

Mees lõpetas kõne ja Leigh’l jäi veel ühele inimesele helistada. Naine valis numbrit; ta pelgas seda kõige enam, kuna Thomase hääl sarnases väga Stantoni omaga.

Thomas Youngblood vastas telefonile pärast seda, kui telefon oli kolm korda kutsunud.

„Tere, Samuel. Kuidas läheb?” küsis mees.

Leigh ohkas. Ta oli unustanud, et kasutab Samueli telefoni.

„Thomas, see olen mina, Leigh. Ma helistan Samueli telefonilt.”

Thomas hakkas naerma.

„Noh, sa oled mu vennapojast kõvasti kenam, niisiis pole mul selle vastu midagi. Mis lahti on?”

„Kas Beth on kuskil lähedal?”

„Jah. Kas sul on vaja temaga rääkida?”

„Ei, ma helistasin sulle. Ma tahtsin veenduda, et sa ei ole üksi.”

Ta kuulis, kuidas mees õhku ahmis, ja kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl sügavam ja pisut närviline.

„Tüdruk, mis on juhtunud?”

Naine alustas otsast peale ja lausus taas need kohutavad sõnad: Stanton on surnud. Ta lõpetas selgitusega juhtunust ja sellest, et ta süüdistab ennast, kuna tapjaks oli keegi tema perekonnast.

Thomas nuttis, kuid üritas sellele vaatamata naisele kinnitada, et juhtunu pole tema süü. Viimaks andis ta telefoni Bethi kätte.

„Leigh, see olen mina. Tunnen kaasa. Ma ei suuda uskuda, et selline asi juhtus, aga me seame õigluse jalule. Me tuleme kohe sinu juurde.”

„Olgu,” vastas Leigh ja pidi juba kõne lõpetama, kuid Beth ei lasknud tal seda veel teha.

„Leigh?”

„Mida?” küsis Leigh.

„Ma tahtsin sulle öelda, kui väga me sind armastame. Sa ei pea seda üksi läbi tegema. Sul on terve mäetäis inimesi, kes sind ja Stantonit armastavad. Me kõik seisame sinu kõrval.”

„Tänan sind,” vastas Leigh. „Mina armastan teid samuti.”

Ta lõpetas kõne ja viipas Samuelile. Poeg ruttas koos oma vendadega tema juurde.

Poeg mõistis, kui rasked olid need kõned ema jaoks olnud. Ta oli küll isa surmast murtud, kuid sellegipoolest oli mehe jaoks hetkel esmatähtis emale abiks olemine. Ta korjas naise sassis juustest välja oksarao ja puudutas seejärel pihuga ta põske.

„Kuule, ema, äkki ma jooksen maja juurde ja sõidan Bella autoga siia tagasi, siis sa ei pea kõndima?”

Leigh kiikas üle õla lagendiku ja hiiglasliku tumeda laigu poole maapinnal, mis tähistas kohta, kus Stanton oli verest tühjaks jooksnud ja raputas seejärel pead.

„Ma tahan siit minema saada. Ma kõnnin. Kas te kõik tulete minuga kaasa?” küsis naine.

Nad kogunesid kõik ema ümber nagu pisikesed poisid, kes nad kunagi olnud olid, jageledes koha pärast tema käte vahel. Ainult seekord olid nemad need, kes ema toetasid.

„Jah, me tuleme sinuga. Ma armastan sind, ema, ja tunnen sulle südamest kaasa,” sõnas Samuel.

„Kallis oled, ema,” ütles Michael ja libistas käe ümber ema selja. „Jah, me tuleme koos sinuga. Toetu minu najale.”

Aidan võttis ema näo pihkude vahele ja suudles teda laubale. „Sa oled meile kallis. Teeme nii, et seekord oleme meie need, kes on tugevad, eks?” ütles mees.

Pisarad voolasid mööda naise nägu, kui ta poegadele järjest otsa vaatas, kuni ta pilk tagasi Samueli juurde jõudis.

„Kas sa Bowiele helistasid?”

„Jah, ema, aga ma ei saanud teda kätte. Jätsin talle sõnumi, et ta tagasi helistaks.”

Leigh noogutas, toetus Michaeli najale ja sirutas käe Aidani oma järele ning lausus siis vaikse väriseva häälega: „Ma tahan koju.”

Nad hakkasid ülesmäge astuma, Michael ühel ja Aidan teisel pool ema, Samuel koertega kõige ees. Leigh oli küll otsustanud jalgsi minna, aga ta aina komistas, kuni Samuel end viimaks ringi pööras, koerad Michaeli hoida andis ja ema sülle võttis. Naine ei toonud kuuldavale ainsatki sõna. Ta lihtsalt toetas pea poja rinnale ja lasi tollel end koju kanda.

Vendade naised olid köögi ära koristanud ja andsid Jesse meele lahutamiseks endast parima, kuid mees oli rahutu ja nad said sellest aru. Ta aina kõndis välja terrassile ja tuli siis tagasi tuppa. Viimaks otsustasid kõik koos temaga väljas istuda ja oma kiiktooli istumise järel näis mees maha rahunevat.

Jesse märkas mööda teed lähenevaid vendi esimesena. Ta tõusis järsult.

„Ema ei kõnni,” tähendas mees.

Enne, kui keegi teda takistada jõudis, oli ta trepist all ja jooksis pikkade, kapakut meenutavate sammudega oma vendade suunas.

„Oh sa poiss,” ütles Samuel. „Ema, sa pead üles ärkama, Jesse tuleb.”

„Ma ei maganudki,” vastas Leigh ja pühkis kiirustades silmi enne, kui Samuel ta maha pani.

„Kas sinuga on kõik korras?” uuris Michael.

Leigh läkitas talle ilmetu pilgu. „Aga sinuga?”

„Ei.”

Naine sirutas käe välja ja pigistas poja kätt. „Anna andeks. Ma olen emotsionaalselt täiesti ribadeks. End ohustatuna tundes ei oska ma käituda.”

„Me teame, ema. Pole vaja meie ees vabandada. Lihtsalt pane ennast Jesse saabumiseks valmis.”

Leigh pööras end ümber täpselt hetkel, mil Jesse libastudes peatus ja ema kallistas.

„Ema? Kas sa oled viga saanud?”

Naine tõmbas aegamisi hinge, võttis siis mehe käe pihku ja asetas selle oma rinnale.

„Ei. Ma olin lihtsalt väsinud ja Samuel kandis mind, et ma ei peaks kõndima.”

Jesse põimis käed ema ümber ja toetas lõua ta pealaele.

„Sa oled minu ema. Kas mina kurvastasin sind kuidagi?”

Naine teadis, et poeg oli märganud pisaraid ema silmis, ja kallistas teda kõvasti vastu.

„Ei, mu armas poiss, sina ei kurvastanud oma ema kuidagi. Tule minuga jalutama. Ma pean sinuga millestki rääkima.” Ta võttis pojal käest kinni ja juhtis teda rääkimise ajal maja poole.

Vennad vaatasid seda südamevaluga pealt. Kui ema Jesse näo oma pihkude vahele võttis, teadsid nad, et nüüd ütleb ta need sõnad välja. Ja nähes, kuidas Jesse võpatas ja end nagu hoopi kõhtu saades kõverasse tõmbas, teadsid nad ka seda, et üks jalgadest, millele venna maailm toetus, oli tal just alt rebitud.

„Kõigevägevam jumal, miks see ometi juhtus?” küsis Aidan, hääl pisaratest tuhm.

Samuel raputas pead ja tõmbas seejärel käega üle näo; nähes, kuidas Jesse põlvili vajus, hakkas mees uuesti nutma.

Michael pühkis oma pisarad ära ja haaras koerte rihmad pihku.

„Ma seon nad terrassi külge. Teie minge ja olge emale Jessega abiks.”

Samuel tegi kaks sammu ettepoole ja siis hakkas ta telefon helisema. Ta heitis sellele pilgu ja ägas.

„See on Bowie. Minge teie. Ma pean seda üksi tegema.”

Vennad patsutasid teda õlale ja läksid siis eemale.

Samuel köhatas kurgu puhtaks ja vastas siis telefonile. „Halloo.”

„Hei, vennas! Mina olen!”

„Bowie, ma ei hakka keerutama. Meil on halbu uudiseid.”

Järgnes vaikusehetk ja siis hakkas Bowie uuesti rääkima, aga nüüd oli rõõm ta häälest kadunud.

„Mis juhtunud on?”

Samuel üritas talle vastata, kuid siis võttis nutt ta üle võimust.

Bowie Youngblood ei mäletanud, et Samuel oleks pärast kaheksateistkümneaastaseks saamist kordagi nutnud. See tekitas temas hirmu.

„Kas asi on Jesses? Kas Jessega juhtus midagi?”

„Ei, isaga. Ta on surnud, Bowie. Ema leidis ta, teda tulistati selga.”

Bowie põlved andsid järele. Ta vajus naftaplatvormil oma kabinetis toolile istuma ja klammerdus sõrmedega tooli käetoe külge.

„Mida? Mida sa ütlesid?”

Samuel ohkas.

„Isa on surnud. Ema käskis sulle helistada. Ema käskis sulle öelda, et sa pead koju tulema. Tal on sind vaja.”

„Tule taevas appi,” sosistas Bowie ja tundis, et ta hakkab kohe oksendama. „Kuidas see juhtus? Sa ütlesid, et teda tulistati? Kas meelega?”

„Jah. Ta kraapis enne surma mulla peale ühe nime.”

Bowie üritas midagi öelda, kuid ei saanud ühtki sõna suust.

„See nimi oli Wayne. Mina ei teadnud, mida see tähendab, aga ema teadis. Ta on kindel, et tapja on keegi tema sugulastest.”

Kuulduga kaasnev šokk muutis Bowie kurbuse raevuks. Ta tõusis järsult.

„Miks just praegu? See kõik juhtus enam kui kolmekümne aasta eest. Mis pagan nüüd siis juhtus, et see kõik jälle pihta hakkas?”

„Ma ei tea. See juhtus vaid mõne tunni eest. Me jõudsime just emaga koju tagasi. Ta räägib praegu Jessega ja tundub, et meid ootab ees pikk öö.”

Bowie heitis pilgu kellale. Kell näitas alles kolme päeval.

„Ma ei tea, kui kiiresti ma saan endale kopteri järele tellida, aga ma tulen nii ruttu, kui saan. Ütle emale, et ma olen juba teel. Kas keegi teist saab mulle Edenisse vastu tulla, kui mind mandrile ära tuuakse?”

„Jah. Mina tulen. Mul on väga kahju, et pidin sulle nii halbade uudiste pärast helistama,” lisas Samuel.

„Mul samuti, mul on meie kõigi pärast kahju,” vastas Bowie. „Kallis oled, Samuel.”

„Sina samuti, vennas,” vastas Samuel.

Kõne lõppes ning Samuel seisis endiselt ja vahtis oma telefoni, kui ta korraga samme kuulis ja nägi pilku tõstes enda poole kõndivat Bellat. Ta astus naise käte vahele ja varises kokku.

Bowie tormas oma kabinetist välja ja suundus ülemust otsima.

„Claude! Claude!” hüüdis mees, et end üle naftaplatvormil valitseva lärmi kuuldavaks teha.

Claude Franklin pööras end tema poole, nägi ilmet Bowie Youngbloodi näol ja taipas kohe, et midagi on pahasti. Ta traavis mehe poole.

Claude’i käsivarrest kinni krabades olid Bowiel pisarad silmas.

„Mul on kopterit vaja. Niipea kui võimalik. Mu isa on mõrvatud. Mägedes on oodata tõelist tasumise tundi. Ma pean võimalikult kiiresti koju jõudma,” ütles mees ja hakkas siis seletama.

Claude oli täiesti keeletu. Ta polnud oma elu jooksul tundnud ühtki tapetud inimest ja asjaolu, et Bowie nimetas selle eest vastutavana oma emapoolset suguvõsa, käis tema jaoks täiesti üle mõistuse.

„Mine asju pakkima. Ma korraldan sulle kopteri, poja. Sina katsu maha rahuneda.”

Bowie noogutas ja suundus magamisruumide poole; pikk must palmik ta seljal hüples iga sammuga kaasa.

Selleks ajaks kui Bella ja Samuel tagasi majja jõudsid, oli Leigh’ hetkeline nõrkushetk tänu vajadusele noorima poja eest hoolitseda mööda saanud. Naine istus Jesse voodi kõrval ja ootas, et ravimid end magama nutvale mehele mõjuma hakkaksid.

Mida kauem naine istus, seda suuremaks paisus ta viha. Selleks ajaks kui Jesse magama jäi, vappus ta raevust. Naine kõndis oma poegi otsides ja nimepidi hüüdes läbi maja.

Nad kiirustasid köögist välja, arvates, et emal läheb neid Jesse juures vaja. Too oli suur ja tugev mees ja mõnikord oli temaga peavigastuste tõttu raske hakkama saada, aga nähes, et ema on üksi, aeglustasid nad sammu.

Leigh pani käed puusa.

„Ma lähen Edenisse. Ma tahan, et tapja teaks enne, kui ta täna õhtul oma pea padjale paneb, et tema päevad on loetud. Kas te tulete minuga kaasa?”

„Jah, ema,” vastasid poisid kooris.

„Aga mis Jessest saab?” küsis Michael.

„Ma andsin talle ühe ta tablettidest. Ta magab sügavalt.”

„Tahad sa enne riideid vahetada või midagi?” uuris Samuel.

Leigh vaatas pluusi ja teksaseid, mis tal olid aias seljas olnud. Need olid üleni verised. Naine mõtles kriimustustele oma näol, taipas korraga, et ta polnud isegi lehti juustest välja korjanud, ja lõi siis käega.

„Ei. Ma ei hakka midagi vahetama. Ma ei mõtlegi selle teo koledust kuidagi varjama hakata.”

„Sa võid minu autos sõita,” pakkus Samuel.

„Me sõidame Aidaniga minu maasturiga teie järel,” ütles Michael.

„Võtke oma püssid kaasa,” käskis Leigh.

Bella ahmis õhku.

Maura ja Leslie olid mureliku ilmega.

„Kas sa arvad, et te olete kõik ohus?” küsis Bella.

„Ei, vähemalt seni, kuni me neile selga ei pööra,” nähvas Leigh ja haaras siis oma käekoti ja džiibi võtmed. „Me ei jää kauaks. Jesse ei ärka vahepeal üles, niisiis pole vaja muretseda.”

„Me ei karda teda,” ütles Maura ja kallistas Leigh’d.

„Olge ettevaatlikud. Teie kõik,” ütles Bella samuti Leigh’d kallistades.

Leslie suudles oma ämma põsele ja pigistas ta kätt.

„Hirmuta neid nii, et nad püksid täis lasevad, ema.”

„Selline plaan mul ongi,” vastas Leigh ja astus eesuksest välja, pojad kannul.

Ta viskas võtmed Samuelile ja istus juhiistmel koha sisse võtnud poja kõrvale.

Hetk hiljem olid nad läinud.

Henry Clayton oli enam kui viisteist aastat Edenis politseiülem olnud. Ta oli just lõpetanud telefonikõne konstaabel Riordaniga, kes ta Stanton Youngbloodi mõrvamise ja mehe poolt surma eel mullale kraabitud nimega kurssi viis.

Clayton oli šokeeritud. Ta oli Stantoni koolivend ja meest alati oma sõbraks pidanud. Ta ei teadnud, mida arvata, välja arvatud tõsiasi, et Wayne’ide suguvõsa omas linna ja peaaegu kõigi selle elanike üle suurt mõjuvõimu, tema ise kaasa arvatud. Juhtumiga tegeles küll konstaabel, aga uurimise käigus läks tal Claytoni abi tarvis. Enne kui Clayton jõudis hakata mõtlema, kuidas asjale läheneda, kostis ta kõrvu väga kiiresti mööda peatänavat lähenevate autode mürin ja kui mees ka pidevat signaalitamist kuulma hakkas, kortsutas ta kulmu.

„Mida põrgut?”

Selleks ajaks kui ta tänavale jõudis, oli juhtunut uudistama kogunenud kenake rahvasumm.

Kaks autot, mida ta oli kuulnud kiirust ületamas ja rahu rikkumas, olid nüüd kõigi reeglite vastaselt keset tänavat pargitud.

Mees pidi juba hakkama paragrahve ette lugema, kui ta korraga taipas, kelle autod need on. Politseiülema süda hakkas peksma ja ta tõmbus higiseks.

Juba see algaski.

Leigh Youngblood väljus autost esimesena ja jäi Henryt oma külma ja vihase pilguga põrnitsedes seisma peaaegu kõnnitee servas. Kui pojad emale järgnesid ja tema selja taga hargnesid, pilgus tuli ja püssid käes, tundis Henry end nagu nurka surutud rott.

„Pr Youngblood, milles…”

Leigh tõstis käe ja osutas sellega otse tema poole. Henry pidi lausa kaks korda vaatama, veendumaks, et teda sihitakse sõrme, mitte relvaga. Mees vaatas õudusega, kui paljud linnaelanikud naise selja taha kogunesid. Nüüd pidi ta väga hoolega mõtlema, mida naisel öelda ja teha lasta.

„Sina ei ütle midagi. Sina lihtsalt kuulad.” Leigh hääl oli vali ja kõlav, kuid ta tundus olevat täiesti rahulik. „Täna hommikul mõrvati mu abikaasa.”

Rahvahulga ahhetus oli vali, kuid põgus, kuna kõik sundisid end kähku vaikima, et edasist juttu kuulda.

„Keegi tulistas teda selga. Aga on midagi, mida tapja ei tea. Stanton jõudis enne surma oma tapja nime öelda. Ta kraapis mulla sisse Wayne’i nime!”

Leigh’ hääl värises, kuid ta raev ei vaibunud.

„Minu sugulased! Minu perekond! Nad võtsid minult mehe, keda ma armastasin, täpselt nagu nad aastate eest vandunud olid.”

Henry hakkas kokutama. „Aga see oli nii ammu, te ju ometi ei arva…”

„Kas sa kahtled sureva mehe viimases sõnas?” nõudis Leigh. „Aga vahet pole. Midagi muud me sinult ei oodanudki. Wayne’id on su kinni maksnud nagu poole selle linna rahvastki. Niisiis hoiatan ma nii sind kui ka neid. Ma uurin välja, kes neist mu abikaasa tappis, ja kui see on tehtud, siis ta maksab oma teo eest.”

Seejärel pööras Leigh mehele selja ja astus oma poegade vahel rahvahulga poole.

„Jah, vaadake mind. Vaadake kaua ja hoolega, teie kõik. Ja kui mõni mu niinimetatud sugulastest peaks ennast seal kuskil peitma, siis vaadake teiegi, sest just niimoodi näeb välja teile kuklasse hingav saatan. Kui ma teada saan, kes teist seda tegi, neab ta ära oma sündimise hetke. Ühelgi teist ei ole piisavalt raha, et end minu ja jumala ees sellest teost vabaks osta.”

Michael astus oma ema vasakule küljele. Samuel ja Aidan võtsid kohad sisse temast paremal ja siis asetas Samuel käe ema õlgadele ja avas suu.