Читать книгу Üheksa elu - Sharon Sala - Страница 5

Texase osariigis Dallases oli kätte jõudnud detsember.

Cat Dupree ei sallinud talve ega sellega kaasnevat. Ilm takistas jälitustegevust, kuid see oli pearahaküti elu lahutamatu osa. See aastaaeg muutis tema koorma raskemaks ja tuletas meelde kõike seda, millest ta ilma oli jäänud.

Ta oli kuueaastane, kui läks koos emaga toidupoodi ja neile sõitis otsa veoauto, mille roolis oli purjus juht. Ema hukkus silmapilkselt ja Cat pidi palju päevi haiglas veetma. Ta sai haiglast välja pärast ema matuseid ja nad pidid nüüd isaga kahekesi hakkama saama.

Ajapikku ta kohanes ning nad kasvasid isaga kokku. Pisut enne tüdruku kolmeteistkümnendat sünnipäeva ja paar päeva enne, kui nad plaanisid isaga puhkusereisile sõita, tungis nende majja tätoveeritud näoga mees, kes pussitas isa ja lõikas tüdrukul kõri läbi, nii et ta ei saanud isa suremist pealt vaadates appi hüüda.

Pärast seda viis Texase sotsiaalhoolekanne Catherine Dupree kasvatamise lõpule ja just sel ajal sai ta hüüdnime Cat.

Nende pikkade aastate jooksul oli ta unistanud pearahaküti ametist. Kuidas muidu leida oma isa tapjat, kui mitte tema maailmas tegutsedes? 18aastaselt pääses ta hoolekandest ja kaks kuud hiljem asus ta tööle kautsjoniandja Art Balli juures.

Artile meeldis tumedapäine pikajalgne teismeline ja ta võttis neiu tööle asjaajajaks, kuigi tegelikult polnud tal abijõudu vaja. Ent hiljem tunnistas ta, et see oli tema parim otsus. 21aastaseks saades oli Catil karates must vöö, tal oli relvaluba ja läbitud mitmed jälitustegevusalased koolitused ning ta oli kodus kautsjoni vastu vabas­tatud, kuid kohtusse ilmumata jäänud isikute kinninabimises.

Tollal hakkas ta, lootuses tabada oma isa mõrvar, koguma ülesvõtteid näotätoveeringutega isikutest. Sellest ajast saadik oli ta meest otsinud ja paistis kummaline, et niivõrd silmatorkavate eritunnustega meest on nõnda raske leida. Oleks võinud arvata, et maakaardisarnase näoga mees jääb kohe silma.

Iga kord, kui ta mõnd jooksikut püüdma läks, käskis Art tal ettevaatlik olla. Ta tuletas oma alluvale meelde, et tollel pole enam järel üheksat elu nagu ümber nende kontori luusivatel kassidel, sest kaks elu oli ta juba ära kasutanud.

Järgnevad aastad ja külmavereline pühendumine lõid talle vinge kadestamisväärse maine. Asjaolu, et ta oli pikk ja paljude meeste arvates väga ilus, ei läinud talle korda. Ta sai varakult täiskasvanuks ning tal olid kähe hääl ja halvad kombed. Tal olid nägusad rinnad, kuid see ei tähendanud talle midagi, aga need ajasid jälitatavaid mehi kenasti segadusse. Kui ta esimese hoobi andis, oli nende tähelepanu tavaliselt suunatud muule.

Ta arvas, et sama lugu on ka seekordse põgeniku Nelson Brown­leega. Pärast mõningat ringivaatamist tuvastas Cat Brownlee peatus­paiga vanas kortermajas Fort Worthis. Nüüd tuli mees lihtsalt kinni nabida ja ametivõimude kätte toimetada.

Nelson Brownlee oli neli korda kinni istunud ja tema erialaks olid relvastatud röövid. Pärast viimast vabanemist tõotas ta endale, et läheb tagasi Michigani, kuid Nelson polnud sõnapidaja mees ja seda ka mitte endale. Kogu tee marketi Quick Stop juurde tundus miski valesti olevat. Ta ei pööranud oma aimdustele tähelepanu, röövis poodi ja uksel nabis puhkusel olev võmm ta kinni. See tundus igati õiglane ja ta ei lootnudki pakku pääseda. Aga pääses. Ta pidas seda jumala märguandeks, et aeg on oma elu muuta.

Aga ta polnud jumalaga kunagi eriti hästi jutule saanud ja selle asemel, et ettenähtud ajal kohtusse ilmuda, tegi ta sääred. Viimased paar nädalat oli ta redutanud rahatult kunagise kallima korteris Fort Worthis.

Ta oli siin olnud juba kuus päeva ning tal oli kõrini keedetud kapsa ja praevorsti lõhnast. Isegi tasuta seks kunagise kallimaga ei pakkunud enam pinget. Kui uksele koputati, läks ta, vastupidiselt tervele mõistusele, avama.

Cati näpud olid külmast kanged, kuid kannatlikkus pälvis tasu. Külmanäpistus oli selle töö juures tühiasi, võrreldes rahuloluga, mida pakkus kopsakas pangaarve. Tema ametimärk oli nähtaval kohal, seega polnud jälitataval temaga kohtudes mingeid kahtlusi tema kavatsuste osas. Naine kontrollis teksaste vöö vahel olevaid käeraudu, veendus, et revolver oli palitu all kabuuris, libistas käega üle taskus oleva kõrgepingepüstoli ja seadis sammud trepi poole. Brownlee kallima korter oli kuuendal korrusel ja säherduses vanas majas ei tasunud liftist unistadagi.

Cat kirtsutas üles ronides nina. Uste vahelt immitses hingematvaid lõhnu – alates ummistunud käimlast ja lõpetades keedetud kapsaga – ühesõnaga jäle segu. Ent see ei takistanud tal eesmärgi poole liikumast, milleks oli põgeniku tagasiviimine Arti juurde.

Kuuendale korrusele jõudes Cat isegi ei hingeldanud. Tema samm oli kindel, kui ta hetkeks seisatas, enne kui tõstis käe ja koputas 609. korteri uksele. Ta kontrollis uuesti relvi ja julgustas ennast.

Nelson Brownlee avas ukse.

“Tont võtaks,” pomises ta ja püüdis ust kinni lüüa.

Cati saabas peatas ukse hoo, kui ta jala ukselävele asetas ja naine trügis sisse.

“Vot nii, Nelson,” venitas Cat, haarates mehel kraest ja surudes kõhuga vastu seina. “Vilets tervitus. Õues on külm. Oleks vähemalt kohvi võinud pakkuda.”

“Käi põrgu,” röögatas Nelson, kallutas end tahapoole, pöördus ja üritas naist tabada.

Cat astus sammu kõrvale ja ründas teda esimesena. Ta kummardus pisut ning andis mehele lõua pihta ränga hoobi. Mees kukkus nagu välgust tabatud. Kiiresti asetas Cat kohale käerauad, haaras mehel kaenla alt ja kavatses teda just uksest välja lohistada, kui kuulis karjumist.

Ta laskis Nelsoni lahti ja tõttas korterist välja. Ülalt valgus trepikotta suitsu, selle jämedad tapvad siud sirutusid allapoole.

“Jessas,” pomises naine ja heitis uuesti pilgu korterisse. Brownlee oli ikka veel teadvuseta.

Ta ei saanud meheta lahkuda, kuid too oli temast oma poolsada kilo raskem. Jama. Ta heitis uuesti pilgu trepikotta ja valis mobiilil kähku hädaabi numbri. Andnud dispetšerile hoone aadressi, tõttas ta uuesti Brownlee juurde. Suits oli kuuendal korrusel muutunud nii paksuks, et segas hingamist. Cat tõttas kööki, haaras kapist käteräti, kastis selle märjaks ja sidus näole. Niisutamine ei vähendanud käteräti haisu, mis ajas teda oksele, aga parem öökida kui kärsata.

Suits tungis korterisse, kui Cat tagasi elutuppa tõttas ja Nelsoni koridori tiris. Ta ei saanud midagi parata, et mehe pea kõvasti vastu lävepakku kolksatas. Aga parem peavalu kui surm.

“Ärka üles, Brownlee!” karjus Cat, kuid Brownlee ei kõssanudki.

Omaette vandudes tiris ta mehe nii kaugele platvormile kui võimalik, kummardus, hiljem seletas ta seda hirmust tingitud adrenaliinipurskega, ning vinnas mehe tuletõrjuja kombel kukile ja hakkas tema raskuse all vankudes trepist alla komberdama.

Cat polnud trepist alla tulemisel arvestanud teadvusetu keha raskusega. Kui ta sammu võrra allapoole astus, kopsas Brownlee pea talle vastu selga ja lõi ta kergelt tasakaalust välja. Ent kuumus ja nende pea kohal üha tihenev suits tuletasid meelde, et on vaja edasi liikuda. Nad olid jätnud selja taha viienda korruse ja jõudsid neljanda korruse mademele, kui Cat aimas kedagi enda ees trepil. Tal oli õigus, sest ta astus kellelegi kannale.

Vaarudes, et mitte oma kandamit kaotada, haaras ta ühe käega käsipuust ja teisega Brownlee pükste tagataskust.

“Liikuge kiiremini või minge eest! Laske läbi!” hüüdis ta.

Wilson McKay oli sedasorti mees, keda tema lemmiksöögikoha ettekandja kutsus “kenakeseks”. Ta oli oma 192 cm pikk ja atleetliku kehaehitusega. Juuste puhul ei saanud rääkida soengust, pigem oli tegu mingi järgulise lõikusega, mis oli püsiva ­väljakasvamise seisundis. Paremat kõrva kaunistas väike kuldrõngas ning rõivastuses esinesid võrdse sagedusega nii nahk kui ka teksa. Mehe ninaluu oli kaks korda puruks löödud ja parema silma all oli pisike arm. Iga arm, muhk või kurd tema näol andis tunnistust elu rasketest hoopidest.

Eile oli tema neljakümnes sünnipäev ja sõbrad olid korraldanud talle suure peo tema kautsjonikontorist üle tee asuvas baaris. Õlut voolas ojadena. Nad olid mingist marketist kohale tassinud isegi piraka eilse tordi. Nad kinkisid Wilsonile Wanelle, linnaosa kõige kenama litsi. Viimane kandis seda tiitlit uhkusega, kuigi tiitel ise oli tõe päris põhjaliku väänamise tulemus.

Aga ikkagi, Wanellel olid oma hambad ja klaar nahk ning kui ta naeris, oli ta päris kena. Wilson tundis teda põgusalt. Ta oli naist aeg-ajalt (Fort.) Worthis kohanud, kuid armastuse ostmine polnud tema stiil. Ta tundis kimbatust, kuid Wanelle talle üle anti, eriti veel selle pärast, et sõbrad olid talle suure punase tuti kaela sidunud. Kingist loobumine oleks olnud tõsine eksimus sõprade ja Wanelle suhtes. Niisiis, selle asemel, et kõiki solvata, võttis Wilson kingi kenasti vastu ja nad veetsid öö naise viiendal korrusel asuvas korteris, kui suits nad üles ajas.

Wilson tuli just tualetist, kui märkas välisukse alt ülespoole immitsevaid peeni hallikaid suitsusiuge.

“Tont võtaks,” pomises ta ja tõttas ukse juurde. Ta katsus käega selle temperatuuri ja kuna see tundus ikka veel jahe, katsus ta õnne ja tegi selle lahti.

Suits valgus mööda trepikoda allapoole. Seda näinud, lõi ta ukse kiiresti kinni ja hüppas eemale ning magamistuppa tõtates haaras toolilt särgi.

“Wanelle! Wanelle! Ärka üles, kullake! Maja põleb! Teeme kähku­ minekut!”

Wanelle keeras teise külje. Sassis juuksed olid ühel pool puhmas ja meik silmade all laiali. Ta meenutas veidi auto alla jäänud pesukaru.

“Mida? Mida sa ütlesid?”

Mees haaras toolilt riided, mis naine oli õhtul seljast võtnud, ja viskas need voodile.

“Pane riidesse. Kähku! Maja põleb!”

“Jessas! Heldene aeg!” hüüdis naine ja puhkes nutma.

“Palveta teine kord,” sõnas Wilson ja tõmbas naise voodist välja. “Pane riidesse.”

Naine vaatas aluspükse ja rinnahoidjat ilmel, nagu näeks neid esimest korda.

“Oih… ma tahan pissile!”

“Tee kähku,” kostis Wilson.

Wanelle tõttas tualetti. Vähem kui kolmekümne minuti pärast kloppis mees uksele.

“Tule juba. Hakkame minema!”

Wanelle avas ukse, endal silmad suured ja omaette pomisedes. Wilson hakkas teda riietama, nagu oleks tegu lapsega. Viimaks ulatas ta naisele saapad, mida too oli õhtul kandnud, ja haaras mantli.

“Läki, kullake!” kostis ta naise käsi varrukatesse toppides.

Kui ta uks avas, seisis naine otse tema selja taga. Trepikoda täitev suits hakkas korterisse imbuma. Niipea kui naine seda nägi, hakkas ka karjuma. Kui Wilson poleks tal käest haaranud, oleks naine korterisse pagenud ja ukse sulgenud.

“Ära mitte proovigi,” lausus mees.

Naine hakkas vastu ning osutus tugevamaks, kui mees oleks arvanud. Suits tihenes ja turvaliseks pääsemiseks jäi üha vähem aega.

“Kahju küll, kullake, aga mul pole valikut.”

Kõhklemata tõstis ta rusika ja andis naisele hoobi vastu lõuga. Too kaotas hetkega teadvuse. Mees haaras temast kinni, enne kui ta kukkuda jõudis, viskas õlale ja tõttas trepikotta. Juba laskuski ta trepist alla, teadvusetu naine õlal rippumas ja üha tihenev suits vaatevälja piiramas.

Wilson tõmbas oma džempri kõrge kaeluse üle nina otsekui maski, samas kui Wanelle aeg-ajalt oigas. Wilson teadis, et naine hingab sisse liiga palju suitsu, kuid midagi polnud parata.

Nad olid just jõudnud üle neljanda korruse mademe, kui keegi talle kannale astus. Enne kui ta reageerida jõudis, kuulis ta naist enda peale karjumas. Häälest kostuv paanika ei jätnud mehele kahtlust sõnade mõtte osas. Mees pöördus järsult ümber, nägi läbi suitsu veidi rohkem kui tema varju ja kohendas Wanelle mugavamalt õlale.

“Otse sinu ees ja lähen allapoole!” hüüdis ta ja hakkas võtma kaks astet korraga.

Kuigi Cati kaela- ja õlalihased värisesid Nelson Brownlee raskuse all, ei andnud ta alla ega aeglustanud sammu. Mõne sammu järel kuulis ta enda taga trepist allapoole suunduvaid jalaasteid. Peljates, et keegi talle otsa jookseb ja jookseb ta koos Brownleega pikali, hüüdis ta hoiatuse.

“Inimesed trepil! Inimesed trepil!”

Sammud muutusid kõhklevamaks, kuid jätkasid nüüd juba aeglasemas tempos edasiliikumist. Kõik nad jõudsid kolmandale korrusele, siis teisele ja kui nad viimaks esimesele korrusele jõudsid ning välja tänavale tõttasid, jooksid tuletõrjujad neist mööda ja sisenesid majja.

Wanelle hakkas juba teadvusele tulema, kui Wilson ta meedikute hoolde usaldas. Ta mainis, et naine on suitsu sisse hinganud ja lisas, et lõi ta uimaseks, kuna naine hakkas hüsteeritsema.

Meedikud noogutasid naist kanderaamile lamama pannes mõistvalt ja viisid ta kiirabiautosse.

Wilsoni jalad värisesid, kui ta jälgis, kuidas arstid Wanelle ära viisid, ta teadis, et naisega on kõik korras. Uudishimu sundis teda heitma pilku naisele, kes tema järel trepist alla oli tulnud.

Algul arvas ta, et naine on juba rahvahulka kadunud, kuid siis jäi tema pilk peatuma pikal tumedapäisel naisel, kes kandis õlgadel meest. Tal polnud aimugi, et naine oli kedagi kandnud. Pealegi polnud naine meest usaldanud kogunevate meedikute hoolde. Mingil põhjusel suundus ta teisele poole tänavat pargitud sportauto poole. Kõige enam üllatas Wilsonit asjaolu, et mees oli naisest umbes poole suurem.

“Tont võtaks, tõeline supernaine,” pomises ta ja otsustas naisele järgneda.

Wilson sörkis üle tänava, põigeldes kõrvale tuletõrjujate ja voolikute eest ja köhatas paar korda, sest tema suitsuga täidetud kopsudesse hakkas tasapisi jõudma värske õhk. Kui Wilson kohale jõudis, oli naine jõudnud auto juurde ja püüdis meest tagaistmele toppida.

“Tere proua, kas saan aidata?”

Cati käsi libises mantli alla ja relvani jõudnud, lükkas selle tagasi.

“Tõmba uttu,” kostis ta.

Wilson peatus, tema silmad ahenesid, kui ta nägi naise käes relva ja vööl mingit märki. Mees tõstis alistumise märgiks käed.

“Rahu…”

“Pole siin mingit rahu,” kähvas naine.

Wilson surus muige alla. Ta oleks võinud selle peale kihla vedada.

Ainus, mida ta teha võis, oli mitte jõllitada, kuid asi oli vaatamist väärt. Mööda naise põski jooksid tahmaojad ja silmad olid punased ning otsustades selle järgi, mitu korda ta neid pilgutas, pidid need põletavat valu valmistama. Kuid naise jalad olid pikad ja puusad peaaegu poisilikult ahtad ja ta paistis võitlusvalmis. Mustad juuksed ulatusid allapoole õlgu ja alahuule lohus oli väike tilk verd. Teda oleks võinud nimetada luidraks, kui poleks olnud tema muskleid ja silmatorkavalt suuri rindu.

“Kas teie kõnetasite mind trepil?” päris mees.

“Karjusin jah kellegi peale,” vastas naine. “Vabandust, kui ma teid solvasin.”

Mees irvitas. “Tahtsin lihtsalt näha, et teiega on kõik korras,” vastas ta, sirutas käe ja pühkis naise huulelt sõrmeotsaga verepiisa.

Cat tõrjus tema käe kõrvale. “Minuga on kõik korras,” nähvas ta ja tõmbas, otsekui tema puudutust ära pühkides, käeseljaga üle suu.

Wilson neelas alla teise muige. Tõeline põrguline. Ta silmitses käeraudu Brownlee randmetel ja päris siis: “Mis juhtus… kaotasite keset mängu võtme ära?”

Cati silmad ahenesid vihast. Mees süüdistab teda seksmängudes tolle jobuga auto tagaistmel. Ta käskis endal segajale mitte tähelepanu pöörata, kuni ta viimaks suu lahti tegi.

“Ta jättis kohtusse ilmumata,” vastas naine. “Viin ta tagasi. Kas tahad midagi saada?”

Wilson silmitses naist hoolikamalt. Texase ainuke naissoost pearahakütt oli Cat Dupree, kuid teda polnud mees kunagi näinud.

“Kuule proua, ära nüüd närvi mine. Tundub, et me oleme ametivennad.” Ta tõmbas välja oma ametimärgi ja -tõendi.

“Minu nimi on Wilson McKay.”

“McKay kautsjonikontorist,” vastas Cat, tundes hästi oma tööandja konkurente. “Tore on,” lisas naine, kuid kuulis nüüd auto tagaistmelt mingit häält ja taipas, et Brownlee hakkab teadvu­sele tulema.

Nelson avas silmad, tundis randmete ümber külma terast ja hakkas rabelema. Enne kui ta jõudis ümber pöörata, tabas autouks Cati otse selga ja paiskas Wilson McKay käte vahele.

Instinktiivselt püüdis Wilson naisest kinni haarata, et takistada teda kukkumast, kuid laskis ta lahti, kui naine hakkas vehkima, ja pööras pilgu auto tagaistmel olevale mehele.

“Vastik tõbras, oleks pidanud sind kõrbema jätma,” urises naine ja suunas välja kippuvale mehele kõrgepingepüstoli laengu.

Mees karjatas valu pärast ja langes tagasi istmele.

“Pole vaja! Pole vaja!” anus ta.

Cat oli ikka veel pahane, kui ta mehe istuli tõmbas ja tema jalad autosse toppis. Ta kinnitas mehe turvavöö ja lõi ukse kinni sellise pauguga, et klaasid klirisesid. Enne autosse istumist tõmbas ta oma istme alt kumminuia ja pani selle plaksuga istmele, Nelsonist umbes vaksa kaugusele.

“Näed seda, Brownlee?”

“Jessas, muidugi ma näen seda. Aga ärge enam lööge.”

“Siis püsi seal, kus sa oled,” nähvas Cat. “Mina pole see, kes Quick Stop’i röövis, mina ei pannud enne kohtuistungit plehku, seega ei tasu minu peale pahane olla. Ise kutsusid endale jama kaela, kui pistsid plehku oma heategija eest. Tema aitas su välja ja sina vastad talle sedasi?”

Brownlee värises, kui rida elektrišokke tema keha läbistas.

“Ma tean. Ma tean. Ma ei tahtnud teile viga teha. Ärkasin üles ja sattusin segadusse. Ma ei tahtnud…”

“Vait, Nelson. Sa valetad ja me mõlemad teame seda. Sa juba üritasid mulle külma teha. Istu nüüd rahulikult. Me läheme sõitma.”

Cat istus oma autosse, lukustas ukse ja kihutas minema, ilma et oleks Wilson McKayle veel kord pilku heitnud.

Aga Wilson tõepoolest vaatas. Ta teadis, et tema kahtlused pidasid paika. Ta oli just kohtunud kuulsa Cat Dupreega. Esimest korda nägi ta naist näost näkku ning ta oli naise ilust rabatud. Ent ta oli rohkem kui pisut nördinud, et naine ei vaevunud talle teist pilku heitma.

Võttis veidi aega, kui ta märkas, et peen veetolm tuletõrjevoolikutest langeb talle peale ning külmub tema nahkkuue välispinnale.

“Tont võtaks,” pomises ta ja asutas end minekule, kui nägi midagi lombis sädelemas.

Ta kummardus ja korjas selle üles ning nägi, et see on kassikujuline ripats. Ta heitis pilgu Cat Dupree eemalduvale sõidukile ja pistis ehteasjakese muiates taskusse. Nüüd oli tal ettekääne naisega uuesti kokku saada.

Õlgu väristades silmitses ta tuletõrjujaid majale vett pahistamas ja mõtles, kui lähedal surmale nad kõik sel päeval olnud olid. Viimaks pistis ta käed taskusse ja suundus mööda tänavat sinnapoole, kuhu ta eelmisel õhtul oli oma auto parkinud. Kui väga ta poleks ka tahtnud minna koju, käia kuuma duši all ja põhku pugeda, nägi hea toon ette, et ta peab minema haiglasse ja vaatama, kuidas Wanellel läheb.

Cati kopsud tulitasid ikka veel, kui ta Brownlee võimudele üle andis.

Autosõit Fort Worthist Dallasesse jättis talle piisavalt aega toimunu üle järele mõelda. Cat Dupree oli ta peidupaiga välja nuhkinud ja kinni nabinud. See oli möödapääsmatu. Ent naine oli ka ta elu päästnud. Kuidas saaks ta olla pahane, kui naine oli midagi sellist teinud? Ta läks sõnagi lausumata türmi ega tahtnud Catile otsa vaadata.

Cati ei huvitanud karvavõrdki, millistele elumuutustele Brown­lee mõelda võis. Ta polnud muud kui töö ja nüüd oli see tehtud. Cat ei igatsenud muud kui vanni ja kahtteistkümmet tundi und.

Tänu jääkülmale vihmale oli sõit politsei peakorterist tema koju hullem kui tavaliselt. Ent kui ta ukse lukust lahti keeras, hakkasid tema käed värisema ja kõhus keerama, justkui tuletades meelde, et ta pole täna veel midagi tõhusamat söönud.

Cat viskas autovõtmed kaussi esikulaual, riputas mantli kappi ja kirtsutas nina, kui taipas, et mantel haiseb suitsu järele. Ta viskas selle ukse kõrvale hunnikusse, et ei unustaks seda keemilisse puhastusse viia, kui jälle välja läheb. Seejärel hakkas ta lahti riietuma, et vanni minna. Ta peatus, et võtta köögist pudel vett ja märkas, et automaatvastajal vilgub sõnumituli. Ta võttis suure sõõmu vett ja otsustas sõnumeid uurida pärast kuuma dušši.

Ta seisis vannitoapeegli ees, kui märkas, et midagi on puudu. Hõbekett tema kaela ümber oli alles, kuid selle küljes rippunud kassikujuline ripats oli kadunud.

“Ainult mitte seda,” kostis Cat ja uuris kärmesti ketti, lootes, et ehk on ripats libisenud selja taha. See oli ainus asi, mis ühendas teda lastekodueelse ajaga ja nüüd oli see kadunud. Ta mõtles viimastele tundidele. Jälitamine, tulekahju, jagelemine Nelson Brownleega. Isegi kui ta oma teekonna läbi käib, on suur osa sellest suitsuna õhku haihtunud. Ta pidi leppima tõsiasjaga, et ripats on kadunud.

Kõva tuline klimp nööris tema kõri, kui ta kangelt peegli juurest eemale astus. Valu oli nii tugev, et ta ei suutnud end sundida vaatama haava, mille see tõenäoliselt tema näole jättis.

Ta astus dušikabiini, keeras vee lahti ega oodanud ära, millal vesi soojaks läheb. Külm vesi oli nagu hoop näkku. Kergelt värisedes kummardus ta seebi järele ja niisutas nuustikut.

Seep kipitas silmades, kui Cat esmalt nägu ja seejärel kogu keha hõõrus. Kui tahm ja suits olid kehalt maha pestud, pesi ja loputas ta juukseid seni, kuni ka need tundusid piisavalt puhtad. Siis pööras ta näo veejugade poole ja sulges silmad.

Enamasti oli maailm nõme. Tänane päev polnud mingi erand.