Читать книгу Üheksa elu - Sharon Sala - Страница 6

Oli juba peaaegu pime, kui Wilson haiglast lahkus, olles rahul, et Wanelle käsi käib hästi. Tuli oli hävitanud Wanelle kodu kortermajas, kuid tema nõbu Shirley tuli talle järgi. Shirleyl oli hea süda ja majapidamises vaba voodi, seega oli Wanellel läinud paremini kui suuremal osal kaaskannatajatel. Wilson andis Wanellele paarsada dollarit, kogu oma kaasasoleva sularaha, et too saaks endale rõivaid osta.

“Aitüma,” kostis naine raha tasku pistes. “Ja kui sul tekib soov tasuta kaubanäidise järele, siis helista mulle.”

Wilson surus muige alla ja kallistas teda.

“Sa oled kindla peale minu kõige meeldejäävam sünnipäevakingitus.” Ta tõmbas sõrmega üle naise lõua, kuhu hakkas tekkima suur sinikas. “Ja tuhat vabandust, et ma su niiviisi uimaseks pidin lööma.”

“Pole hullu,” kostis naine. “Eks ma ise hakkasin jamama.”

“Eks oli ka põhjust,” vastas Wilson. “Ole siis tubli.”

Naine muigas ja pööritas Shirley poole silmi.

“Ta on priima, kas tead. Tõesti priima.”

“Nägemist,” sõnas Wilson ja saatis neid pilguga.

Seejärel läks mees oma auto juurde. Mõnda aega ta lihtsalt istus ja mõtles päeva sündmuste üle järele. Ta oli vaadanud haigla ooteruumis õhtusi uudiseid, kui ootas, et Wanelle välja lastaks, ja seal oli juttu ka tulekahjust. Päris jube oli kuulda, et tulekahjus, millest nemad pääsesid, oli hukkunud mitu inimest. Selles, et nemad pääsesid, oli küll jumala käsi mängus. Isegi nüüd ajas mõte sellest, kui napilt nad pääsesid, teda köhima ja ta imestas, kuidas Cat Dupree oli tegutsenud.

Möödasõitva kiirabiauto tuled paistsid talle silma ja äratasid mõtisklustest. Mehe kõht korises näljast ja külm tuuleiil raputas autot. Ta väristas õlgu ja käivitas kärmesti mootori. Niipea kui mootor soe oli, lükkas ta käigu sisse ja sõitis töö juurde.

Ta jäi kontorisse mitmeks tunniks ja saatis siis sekretäri koju, sest ilm hakkas veelgi hullemaks minema. Ta lülitas kontoritelefonid ümber nii, et need heliseksid tema kodus, pani ukse lukku ja läks koju.

Jäine vihm muutis liikluse tihedamaks kui tavaliselt. Kiirteel, mida ta tavaliselt kasutas, oli ummik, ta otsustas lõigata ning sõitis läbi väikese ärikvartali, enne kui pööras elamupiirkonda.

Talle jäid silma majade värvikirevad jõulukaunistused. Ta püüdis kujutleda, mis tunne oleks pöörata sisse mõnele sellisele juurdesõiduteele, kus uksel ootaks teda armastav perekond. Seal oleks lapsed – võib-olla kolm, kaks poissi ja tüdruk – ja naine, kes pärast viieteistkümne aasta pikkust abielu paneks tal silmad särama.

Kui ta nõnda meeliskles, pööras kõrvaltänavalt ilma vähimagi hoiatuseta talle ette üks auto. Kui Wilson poleks piisavalt kiiresti reageerinud, oleks ta teisele sõidukile külje pealt sisse sõitnud.

“On vast tohman,” porises Wilson, saates pilguga eemalduvat autot. Tal oli kõik, mida Wilson tahtis, ja ta ei hoolinud sellest niigi palju, et oleks sõites silmad lahti hoidnud.

Wilsoni suunurgas tuksatas lihas, kui ta oma mõtted ümber lülitas. Nähtavasti ta sellist elu ikka nii väga ei ihaldanud, sest muidu oleks ta viimase kümne aasta vältel selle heaks ka midagi teinud. Tema vanemad oleks muidugi rõõmust pöörased, kui ta oleks endale naise leidnud. Nende pere lastest oli tema ainus erand. Tema õed ja vennad olid abiellunud juba aastate eest ning temast oli saanud mitmekordne onu.

Veidi aja pärast pööras ta parkimisplatsile kortermaja ees, kus ta elas. Jalgu järel vedades sisenes ta majja. Korterisse jõudnud, viskas ta suitsused rõivad panipaiga põrandale, keeras termostaadi soojemaks ja läks duši alla. Pesus käidud, tõmbas ta jalga vanad dressipüksid ja selga pikkade varrukatega spordisärgi ning suundus köögi poole. Ta polnud päeva jooksu söönud midagi peale haigla automaadist ostetud kokakoola ja juustuküpsiste ning nüüd tahtis ta korralikult süüa.

Külmiku sisu oli küll tagasihoidlik, kuid sellest piisas ühe korra­liku juustuomleti tegemiseks, mis oli üks tema eelistatud kiirestivalmiv roog. Telerit vaadates pistis ta selle nahka, vaadates vana Chuck Norrise filmi, ja loputas alla viimase kokakoolaga.

Nüüd meenus talle räpaste rõivaste virn panipaigas ning ta läks neid pesumasinasse panema. Taskuid tühjendades leidis ta uuesti ripatsi. Ta keerutas seda hellalt sõrmede vahel, asetas riiulile, pani masinasse pesupulbrit ja lülitas selle sisse.

Kui ta magamistuppa suundus, helises telefon. Helina järgi otsustades oli see suunatud kõne kontorist. Poleks olnud midagi üllatavat selles, kui helistataks mõnest vanglast mõne kautsjoni asjus ning ta vastas haigutades.

“McKay kautsjonikontor.”

“Ää… tere, Wilson, vana semu. Mina, Shooter, siinpool.”

Wilson haigutas veelgi laiemalt. “Kuule, vanapoiss, parem, kui sa jälle vanglas poleks, sest vastasel korral oled sa oma tasuta kõne ära raisanud.”

Shooter Greeni hääl muutus vinguvaks.

“Kuule, Wilson, asi pole üldse nii, nagu sa arvad. Mulle määriti mingi jama kaela…”

“Tead, ma räägin tõsiselt,” vastas Wilson. “Sinuga ei aja ma enam mingit äri. Kaks viimast korda, kui ma sind kautsjoni vastu välja aitasin, tõmbasid sa uttu. Esimene kord ei ilmunud sa õigel ajal välja. Ja kui su ühiskondlik kaitsja poleks kohtunikule mesijuttu rääkinud ja teist aega välja kaubelnud, oleks ma oma rahast ilma jäänud. Ja teine kord, kui ma sind välja aitasin, tuli mul sind nattipidi tagasi tirida… mäletad?”

“Jah, aga…”

“Ära mitte üritagi, Shooter. Põõna aga seal rahuga ja ära lase kirpudel end pureda.”

Shooter seletas ikka veel, kui Wilson toru ära pani.

Cat magas kenasti kogu öö, korrates teekonda trepist alla, Brownlee õlgadel, nii mitu korda, et ärgates valutasid tema jalad tõepoolest. Ta pööras end külili ja avas silmad just nii palju, et näha – oli kümme läbi hommikul. Ohates tõusis ta voodis istuli ja tõmbas kätega läbi juuste. Tal oli kange tahtmine uuesti pikali heita ja edasi magada, kuid tal oli plaanis paar asja korda ajada ning üheks neist oli lõuna tema parima sõbranna Marshaga.

Polnud just palju inimesi, keda Cat Dupree oleks võinud sõbraks kutsuda, kuid Marsha Benton oli üks neist. Sama perekond oli lapsendanud tema ja Marsha just enne tema seitsmeteistkümnendat sünnipäeva ning nad olid kiiresti sõpradeks saanud. Nad suhtlesid ka pärast täisealiseks saamist.

Tihtipeale naersid Cat ja Marsha selle üle, kui erinevat elu olid nad omal käel elanud. Viimased kaheksa aastat oli Marsha olnud erasekretär, tema boss Mark Presley oli põllumajandusseadmete müügiõigusi haldava firma juht, samas kui Cat oli püstoli ja elektrišokiaparaadiga kurikaelu jahtinud.

Marsha oli pisut üle 150 cm pikk.

Cat oli peaaegu 180 cm.

Marsha oli vormikas punapea, kellele meeldis süüa.

Cat unustas tihtipeale söömise sootuks, see paistis välja ka tema vilajast kogust.

Ent nad kõnelesid sama keelt, naersid samade naljade üle ja olid teineteisele perekonna eest.

Cat sirutas end loiult ja küünitas telefoni järele, otsides selle mälust Marsha töönumbri. Endamisi naeratades ootas ta, et Marsha vastaks.

“Presley Töövahendid.”

“Tere, Mimi, see olen mina, Cat. Kas tänane lõuna on veel jõus?”

Cat polnud oodanud, et toru teises otsas valitseks hetk vaikust.

“Hei, vanatüdruk… kuuled mind ikka?”

Cat kuulis midagi, mis meenutas mahasurutud ohet ja seejärel Marsha vastas.

“Muidugi kuulen ja lõuna on loomulikult päevakorras. Kus me kokku saame?”

“Kuidas oleks Billy Bobiga?”

“Sobib,” vastas Marsha. “Ja kell üks?”

“Just,” vastas Cat ja küsis siis, “Kas sul on kõik korras?”

“Täiesti,” kostis Marsha. “Lõunal näeme. Ma pean nüüd natuke tööd tegema.”

“Teeme nii,” vastas Cat ja katkestas kõne, aga voodist välja ronides haigutas ta ikka veel.

Ta tundis Marshat piisavalt hästi, teadmaks, et midagi oli raudselt viltu. See oli kostunud tema sõbra hääles. Ta heitis mõtte kõrvale, sest kui nad kokku saavad, räägib Marsha kindlasti kõik ära. Ta ei oska saladusi hoida.

Cat otsis endale puhta pesu ja suundus vannitoa poole. Kuigi ta oli eile enne magamaminekut pead pesnud, tundus talle, et juustel on ikka veel suitsuhais juures.

Mõne aja pärast kuivatas ta fööniga juukseid ja püüdis kadunud ripatsile mitte mõelda. Sellest kaotusest ei saa ta nii kergesti üle, kuid selle külge klammerdumine ei too kadunut tagasi. Nukralt lootis ta, et Marsha nägemine tõstab tuju. Võib-olla aitab nooruses ühiselt läbielatu meenutamine oma kaotust õiges perspektiivis näha.

Ta otsis kapist sobivaid rõivaid ega võtnud neid, mis oleks olnud tavaline valik. Marsha on kindlasti üles löödud ja nii otsustas Cat vähemal revolvri koju jätta ning kanda midagi muud peale naha. Külm tuulepuhang raputas magamistoa akent ja tuletas meelde, et olgu riietus milline tahes, aga see peab olema soe.

Veidi aja pärast oli ta riides, mõtlemata sellele, kuidas valitud rõivad tema välimust mahendavad. Tavalise naha ja teksa asemel kandis ta valget kampsunit ja avaraid pruune villaseid pükse. Pruunid krokodillinahast kingad nägid head välja, kuigi ta oli need ostnud mitme aasta eest. Täna valis ta need pigem mugavuse kui ilu pärast. Juuksed kinnitas ta kuklale kilpkonnaluust klambriga.

Ta heitis pilgu sõrmeküüntele ja oigas. Küüned olid lühikesed ja hooldamata, üks küüs oli tänu Nelson Brownleele murdunud, kuid vähemalt olid need puhtad. Tema tööalal tegutsedes oli maniküür viimane asi, mille pärast muretseda.

Ta kandis huultele tagasihoidlikku läikivat huulepulka, kustutas tule, väljus rõivistust, võttis mantli ja väljus.

Arvestades pühadeostude tegijate hulka, läks sõit Billy Bobi ladusalt. Kui Cat parklasse pööras, silmas ta Marsha hõbedast Lexust eritellimusel valmistatud numbrimärgiga MINUOMA. See ajas Cati alati naerma.

Väljudes haistis ta põleva hikkoripuu hõngu, mis viis ahvatlevalt mõtted sees grillivale lihale. Restorani sisenedes tõmbas ta mantli seljast ja viskas selle üle käe, ise pilguga sõpra otsides. Kui ta märkas Marshat püsti tõusmas ja lehvitamas, suundus ta laudade vahel laveerides sinnapoole.

“No tere siis,” sõnas Cat.

Marsha andis Catile tervitusmusi ja embas lühidalt, kui too mantli tühjale toolile seadis.

Marsha keha oli ebatavaliselt pinges. Häirekellad lülitusid välja, kui Cat Marsha tervitusele vastas.

“Istu juba,” sõnas Marsha tühjale toolile osutades. “Tellisin krõpse ja juustu. Kohe tuuakse ja see margarita on sinu oma.”

“Nämma,” kostis Cat istet võttes ja mekkis oma klaasist.

Marsha naeratus oli loomulik. Impulsiivselt haaras ta Catil käest ja pigistas seda korraks.

“Sa näed nagu tavaliselt hea välja. Mis uudist?”

Talle kangastus otsemaid Wilson McKay nägu, kuid Cat tõrjus selle kõrvale. Nad polnud isegi normaalselt vestelnud, seega polnud millestki jutustada.

“Ei midagi erilist,” vastas Cat, nõjatus lähemale ja ütles tasasel häälel. “Räägi välja, Mimi, mind sa juba ei peta. Näen sind läbi.”

Marsha pilgutas silmi ja pööras pea kõrvale, kui talle pisarad silma valgusid. Tema vana hüüdnimi parima sõbra huulilt oli otsekui valus meeldetuletus õnnelikematest aegadest.

“Kes käsib nii nutikas olla, ise oled süüdi,” pomises ta vastuseks.

Cat oli kurb. Marsha meeleheide murdis tema südame.

“Ja sina oled jälle liiga hella südamega. Kes sulle haiget tegi? Ütle ja see tüüp kahetseb.”

Marsha püüdis läbi pisarate naeratada. “Miks sa arvad, et see oli mees?”

Cat pööritas silmi. “Seepärast, et neist on ainult tüli. On mul õigus?”

Marsha ohkas ja noogutas seejärel.

“Kes ta on?” küsis Cat.

“Pole oluline. Pealegi ei saa sina minu eest elada.”

Cat kortsutas kulmu. “Saan küll ja teen ka seda. Lase tulla, Mimi… Ma ei taha sind sellisena näha.”

Marsha kehitas õlgu. “See on mu enda süü. Teadsin küll, aga tegin ikkagi.”

Cat teadis, et siin oli peidus midagi enamat. Korraga tal plahvatas.

“Ta on abielus, eks ole?”

Marsha kõhkles, kuid langetas vaikides pea.

Catile sellest piisas, kuigi Marsha ei öelnud sõnagi.

Cat silmitses teda hetkeks, oodates üksikasju. Aga kui neid ei järgnenud, mõtles ta tagasi paarile viimasele nädalale, mil Marsha ei saanud koos temaga välja tulla, sest ta pidi hilise õhtuni töötama. Ta tekkis kahtlus.

“On see sinu boss?”

Marsha ei vastanud, kuid seda polnud vajagi. Cat nägi tõde tema silmadest.

“Kas mul on õigus? See on see vana madu Mark Presley?”

Marsha kattis näo kätega.

Cat tõi kuuldavale järjekordse needuse ja jätkas veelgi tasasemal häälel.

“Mimi, mul on nii kahju. Räägi ometi.”

Marsha kuivatas taskurätiga silmi, püüdes meiki mitte laiali ajada, ise samal ajal mõeldes, mida öelda, kuigi ta teadis, et Cati eest ei õnnestu tal kunagi midagi salajas hoida.

“Tead, ärme sellest parem räägime.”

“Ei. Ma ei jäta seda sinnapaika. Räägi. Kohe.”

Marsha nõjatus toolile, võttis lonksu jääteed ja lükkas siis selle kõrvale. “Ta võttis mind lihtsalt õnge. Ega mul polegi muud öelda.”

“Kas selle õnge otsas oli midagi sellist, et “ma armastan sind nii väga ja lahutan kohe”?”

Marsha ilme kangestus.

“Umbes nii jah.”

Cat neelatas. Ta ei uskunud, et Marsha millegi sellise õnge läheks. Ent siis turgatas talle pähe, et küllap oli mingi põhjus, miks Marsha millegi sellise õnge läks.

“Mimi… kas sa armastasid teda juba varem?”

Marsha lõug värises. “Jah.”

“Siga. Ajas sulle käe püksi. Kuidas ta nüüd sinuga käitub?”

“Nagu ma oleks kõik firma saladused pihta pannud ja tahab mind lahti lasta.”

Cati silmad tõmbusid vihast pilukile. “Ta ei saa seda teha.”

“Saab küll,” vastas Marsha. “Firma on tema oma ja ta võib teha, mida tahab.”

Catis tõstis pead kaitseinstinkt.

“Las ma räägin temaga,” sõnas ta. “Ma olen kindel, et ta hakkab asju teisiti nägema.”

Marsha silmad läksid hirmust suureks. “Ei, ei. Ära topi end sellesse. Ega ta mul nuga kõri peal hoidnud. Ma magasin temaga ja nüüd pole enam midagi teha.”

Korraga Marsha vakatas ja tema ilme polnud enam ainult kurb. Tema näol peegeldus hirm.

Cati kulm tõmbus veelgi enam kortsu. “Kas on veel mingeid jamasid, millest sa mulle ei rääkinud?”

Marsha noogutas närviliselt pead ja näris alahuult.

Cat haaras Marshal randmest nii, et tema sõrmed lihasse tungisid.

“Mimi, see olen ju mina. Me ei valeta teineteisele. Kunagi. Mäletad?”

“Ma olen rase.”

Cat vankus tagasi, nagu oleks teda löödud.

“Tont võtaks. Kas ta teab?”

“Jah.”

“Ära ütle midagi. Las ma mõistatan. Ta on vihane?”

“Ta tahab, et ma selle ära kaotaks.”

“Mis sa talle ütlesid?” küsis Cat.

Marsha pööritas silmi. “Mis sa arvad? Sa tead, kuidas me üles kasvasime. Ütlesin talle ei.”

“Ja see ajas ta vihale?”

Marsha püüdis naeratada, kuid sellest ei tulnud midagi välja.

“See on leebelt öeldud. Ta arvab, et mul on mingi plaan. Püüdsin teda veenda, et ei taha temalt midagi peale oma töö, mis mul juba on, kuid ta ei usu mind. Ja ta ähvardab mind.”

Nüüd oli Cat tõepoolest valvel. “Mismoodi ähvardab?”

“Umbes nii, et laseb mind vagaseks teha,” kostis Marsha ja surus sõrmed huultele, justkui ei suudaks uskuda, et on midagi sellist öelnud.

“See on juba liig,” sõnas Cat ja oleks püsti tõusnud, kui Marsha poleks teda peatanud.

“Sa ei saa siin midagi teha,” kostis Marsha. “Sa ei tea, milline ta on. Palun. Minu pärast. Ära sega end sellesse.”

Cati nägu värvus vihast punaseks, kui ta püüdis Marshale aru pähe panna.

“Aga, Mimi, sa…”

Marsha ilme tumenes. Kuigi tal olid veel pisarad silmis, sirutus tema lõug kangekaelselt ettepoole.

“Ma ütlen sulle, et ära topi oma nina sellesse!”

Cat ajas end sirgu, oma sõpra uskumatult silmitsedes.

Marsha ajas vastu ega jätnud enne, kui Cat oli talle lubaduse andnud.

“Ma ootan,” ütles Marsha.

Viimaks polnud Catil muud teha kui nõustuda.

“Olgu,” sõnas ta vastumeelselt. “Aga seda ma sulle ütlen, et kui ta sind näpuotsaga puudutab, siis ma talle alles näitan.”

Marsha kõhkles hetke, kuid noogutas siis.

“Kokku lepitud.”

“Kokku lepitud,” kordas Cat, kahmas oma margarita ja kummutas selle alla, nagu oleks see arstirohi. “Põhjani,” pomises ta klaasi tagasi lauale asetades.

Marsha naeris, hoolimata valust, ja hetkeks naeris koos temaga ka Cat.

Hiljem, kui toit lauale toodi ja nad sööma hakkasid, lobisesid nad maast ja ilmast, tundis Cat õnnetust lähenevat. Ta ei teadnud, mis see on, kuid midagi head see olla ei saanud.

Järgmise päeva hommik koitis külma, halli ja rõskena ning läbilõikav tuul muutis selle kõik veelgi vastikumaks. Cat oli kehvasti maganud ja mil iganes ta suigatas, nägi ta õudusunenägusid Marshast. Ta võpatas, kui tema paljad jalad põrandat puutusid, pistis sussid jalga ja alustas oma hommikust rutiini. Esikust läbi minnes keeras ta termostaadi kõrgemale temperatuurile. Ta sammus kööki ja lülitas sisse kohvimasina, oodates kannatamatult, et esimene tass valmis saaks.

Lootes, et kofeiin rahustab pööravat sisikonda, kummutas ta tassi kohvi ja kontrollis automaatvastaja sõnumeid. Mitte midagi. See oli mõneti hea. Tal oli piisavalt kopsakas pangaarve, et töövaesed ajad üle elada. Jõuludeni oli jäänud vaid paar nädalat ning tal tuli veel kinke osta. See tuli ära teha ja pealegi ei võtaks see palju aega. Pudel head viskit Artile ja kingitus Mimile. Pärast seda võiks trenni teha. Tal polnud juba üle nädala olnud aega trenni teha ja pärast vestlust Mark Presleyst Mimiga, oli tal tahtmine millelegi tuld anda. Need võisid olla ka näiteks tema lihased.

Wilson oli just teel spordisaali poole, kui tema kõrvu kandusid sireenid. Ta tõmbus teeveerele, et lasta mööda kolm kihutavat politseiautot. Läbi tema pea käis mõte, et keegi on hädas ja sellele järgnes isekas tänutunne, et see pole tema.

Kui liiklusvoog jälle edasi kulges, sõitis ta järgmise ristmikuni ja pööras paremale. Ta oli spordiklubi Body Builders Inc. liige, kuid külastas seda juhutiselt. Suurema osa ajast oli ta kas tööl või kodus, püüdes tasa teha puudulikku uneaega. Sel külmal ja süngel päeval näis sporditegemine olevat hea moodus ajaveetmiseks.

Ent siis, vähem kui kvartali kaugusel sõidusihist, leidis ta eest teetõkke ja taipas, et kolm politseiautot olid temast ette jõudnud. Lisaks neile oli seal veel tosinkond operatiivsõidukit. Märgates tuttavat politseinikku, laskis ta akna alla.

“Tere, Daughtry, mis siin toimub?”

Politseinik pööras ümber, märkas tuttavat ja astus ligemale. “Pangarööv ja pantvangid,” sõnas ta.

“Milline pank?” uuris Wilson.

“First Federal Credit Union,” vastas Daughtry.

Wilson kortsutas kulmu. See oli otse tema spordiklubi vastas, mis tähendas, et trenn jääb ära – vähemasti seal.

“Edu sulle, semu, ja ole ettevaatlik,” kostis Wilson ja lehvitas hüvastijätuks, pöörates teetõkke juurest paremale. Sealkandis oli veel paar spordisaali, mille külastamiseks polnud tarvis olla klubi liige. Ta otsustas ühes neist õnne proovida.

Peagi oli ta spordisaalis nimega Bab’s Abs ning, seljas trenniriided, asus ta jalgratta-trenažööril nahka korralikult kuumaks ajama, kui Cat Dupree sisse astus. Tal olid jalas erepunased dressipüksid ja kantud tennised. Mantli seljast võtnud, asus ta juukseid hobusesabasse seadma, samas kui tema rinnad vana halli sportsärgi all veelgi paremini nähtavale tulid.

Wilson uskus, et inimese elu juhib saatus ning ta tänas mõttes saatust hea õnne eest, kui naine temast, pead pööramata möödus.

Mees tahtis midagi öelda, kuid naise lõug sarnanes pigem hoiatuse kui tervitusega ja ta laskis naisel vaikides mööduda. Naine astus stepperi juurde ja hakkas tegema soojendusharjutusi, enne kui astus jooksulindile. Mõne sekundiga sai ta end liikuma.

Wilsonil kulus mõni sekund taipamaks, et ta üksisilmi naist jõllitab, ta raputas end lahti ihahetkest ja jätkas treenimist. Ta pedaalis veerand tundi, pead tõstmata, korrates endale, et kui saatus tahab, siis naine märkab teda ja tuleb juttu ajama. Kui aga peab minema teisiti, siis pole tal midagi teha. Wilson ei mõistnud isegi, mida ta teeb, mängides naisest mõttemänge, kuigi mingi osa temast oli veendunud, et mida ta ka ei paluks, ütleb naine ei. Ja kuna ta oli mees, kellele ei meeldinud mis tahes läbikukkumised, arvas ta, et parim viis mitte tagasi lükatud saada, on mitte alustada vestlust esimesena.

Kui Wilson oli jalgrattasõiduga ühele poole saanud ja ringi vaatas, nägi ta, et Cat tõstab kangi ning teda hämmastasid raskused, mida naine tõstab. Seekord jälgis ta süütundega, imetledes naise vormi ja tugevust.

Ajaks, mil mees oli otsustanud hommikuse trenni lõpetatuks lugeda, mõistis ta, et naine on hädas. Cat oli tõstnud turvasüsteemita ja pannud paar raskust ülearu. Viimasel tõstel sai ta kangi peaaegu üles ja fikseeris küünarnukid, kuid oli näha, et tal polnud jaksu kangi turvaliselt tagasi tugedele asetada. Mees teadis, et kui ta nüüd kangi alla hakkab laskma, kukub see otse tema rinnale.

Kuue pika sammuga oli ta ühest võimla otsast teises, haaras kangi, asetas selle tugedele. Kui see oli kenasti paigas, vaatas ta alla. Naine oli ikka veel tõstepingil pikali ja vaatas talle alt otsa.

Cat teadis, et oli üle pingutanud, kuid ta oli püüdnud raskusi tõstes välja elada muret ja viha, mida kutsus temas esile Mark Presley. Selleks ajaks, kui ta mõistis, et on hädas, oli ta nii ametis ellujäämisega, et unustas appi hüüda. Kui kang nagu imeväel tema kätelt ära võeti, oigas ta kergendusest. Kui ta üles vaatas, et oma abistajat näha, nägi ta teda tagurpidi. Seda seniks, kuni ta istuli tõusis ja taipas, kes talle appi oli tulnud.

“Sina,” pomises Cat.

Wilsoni näost ei peegeldunud mingeid tundeid. “Võta heaks,” sõnas ta lühidalt, pööras selja ja kõndis minema.

Olgu põhjuseks mis tahes, pidi Wilson leppima tõsiasjaga, et naine polnud temast just vaimustuses. Sellega polnud kerge leppida, sest ta oli esimene naine, kes pärast tema kuueteistkümnendat sünnipäeva temast huvitatud polnud.

Kui mees eemaldus, mõistis Cat, kui ebaviisakas ta oli olnud. Ta ajas end tõstepingilt püsti ja kiirustas mehele järele ning tabas ta enam-vähem saali keskel.

“Hei! Oota! Ma ei tahtnud oma paha tuju sulle kaela valada. Aitäh, et appi tulid!”

Wilson oli üllatunud. Naine polnudki nii külm ja pirtsakas, kui paistis.

“Nojah… eks ta ole, võta heaks.”

Cati silmad libisesid üle mehe juuste, väikese kuldse kõrvarõnga ja kinnitas endale, et ei hooli temast põrmugi. Aga ta valetas.

“Aitäh veel kord!”

“Teinekord võta väiksemad raskused.”

“Kindla peale.”

Siis meenus Wilsonile ripats.

“Muideks, ega sa tulekahjupäeval midagi ära ei kaotanud?”

Cati süda jättis löögi vahele.

“Tegelikult kaotasin küll.”

“Mis see võis olla?” päris Wilson.

“Üks ripats. Väike hõbedast kass. Ainus asi minu lapsepõlvest, enne…” Ta kõhkles ja kehitas siis õlgu. “See on mälestusese. Ütle, et sa leidsid selle üles.”

“Leidsin.”

Cati silmad läksid üllatusest ümmarguseks.

“Jessas… ega sa ometi tõsiselt räägi?”

Wilsonit üllatas tema ootamatu tundepuhang. See oli ju kõigest ripats. Tema vasak suunurk kiskus pisut muigele.

“Täitsa tõsiselt, kannan ette.”

Cat heitis talle käed ümber kaela ja kinkis talle kiire ja tugeva suudluse.

Enne kui mees reageerida jõudis, oli naine eemale tõmbunud ja vahtis teda nii innukalt, et tema sõrmed tulitama hakkasid.

“Ma ei suuda seda uskuda,” korrutas Cat. “Ma olin täiesti kindel, et see on jäädavalt kadunud. Tänan! Sa ei tea, mida see mulle tähendab.”

“Hakkan aru saama,” vastas mees, hõõrudes tulitavat kätt vastu püksitagumikku.

Naine heitus pilgu kellale ja siis uuesti talle.

“Kus sa elad? Ma tulen sellele järele. Või viskad selle minu juurde ära. Siin… Ma annan sulle oma aadressi.”

Cat võttis spordikotist väikese märkmiku, tõmbas sellest tüki paberit ja kirjutas sellele oma aadressi.

“Siin on ka telefoninumber,” lisas ta.

Wilson surus muige maha. Ta ei tahtnud näidata, et on aadressi ja telefoninumbri pärast sama erutatud kui naine oma ripatsi pärast. Ta hoidis ikka veel paberitükki näpus, kui Cati mobiil helises.

Ta torkas käe spordikotti ja näinud Marsha numbrit, kortsutas kulmu.

“Tead, väga kahju, aga ma pean selle kõne vastu võtma. Helista mulle. Lepime kokkusaamise hilisemaks ajaks.”

“Nõus,” kostis Wilson, kuid Cat oli juba eemale astunud.

“Kummaline,” pomises ta endamisi. Ta oli ripatsist kuuldes nii elevil, ent muutus korraga nii ametlikuks ja külmaks.

Aga tal oli naise number ja ripats. Oli vaid aja küsimus, millal nad kokku saavad. Ta pakkis asjad ja lahkus spordisaalist paremas tujus, kui oli tulnud.

Cati rõõmu tumestas seevastu hirmusõlm kõhus.

“Mimi, mis juhtus?”

Marsha nuuksus. Ainus, mida Cat teha sai, oli sotti saada sellest, mida ta öelda püüdis.

“Kas ta laskis su lahti? Kas sa ütlesid seda? Kas see vilets tõbras laskis su tõesti lahti?”