Читать книгу Pelgupaik - Sheila O'Flanagan - Страница 3

Autorendi leti juures oli pikk järjekord ja mina seisin selle lõpus.

Olin rõõmustanud, et jõudsin esimesena lennukist välja, ja mõelnud, et olen ka autojärjekorras esimene, aga olin unustanud, et Alicante lennuväljal maandub teisigi lennukeid ja nendega saabuvad reisijad tahavad ehk samuti autot rentida. Nüüd tundus, et kõik, kes tol õhtul maandusid, olid järjekorras minust eespool. Ja järjekord liikus teosammul.

Seisin neljaliikmelise perekonna taga, kelle lend oli peaaegu kolm tundi hilinenud ja kes olid sellepärast tujust ära. Umbes kaheaastane väike tüdruk klammerdus ema jala külge ja tihkus jonnakalt nutta, tema veidi vanem vend sihtis ererohelise plastist laserrelvaga järjekorras ootavaid täiskasvanuid ja hüüdis iga paari sekundi järel „pihtas!”. Täiskasvanud avaldasid oma rahuloematust nii lennufirma kui ka autorendiga, küsides üksteiselt, miks võtmete üleandmine küll nii neetult kaua aega võtab. Viimane küsimus esitati piisavalt valjusti, et kõik ootajad kuuleksid, rahva seas oli näha palju heakskiitvaid noogutusi ja kostis pominat „paganama jama”.

Kaks parajasti leti ees olevat inimest seisid seal juba vähemalt kakskümmend minutit. Kui kõigil minu ees olijatel läheb sama kaua, tuleb mul oodata ligi kaks tundi. See tähendaks, et saan auto kätte alles pärast südaööd, ja siis kuluks veel vähemalt tund aega, enne kui ma Villa Naranjasse jõuan. Seega läheb mul kohalejõudmiseks enam-vähem sama palju aega kui kulus lennule – ja kardetavasti veel rohkem juhul, kui ma teel ära eksin.

„Sa ei eksi ära, Juno,” oli Pilar julgustanud, märkides teekonna ära Google’i kaardil. „Kui oled juba teel maja juurde, ei juhtu enam midagi. Kõige raskem koht on kurv just enne linna, see on üsna järsk ja võib pimedas kergesti kahe silma vahele jääda. Kui leiad end Beniflorist, siis tead, et oledki sellest kurvist mööda sõitnud.”

„Kas läheduses on mõni hotell, kui ma tõesti peaksin ära eksima?”

„Benifloris ei ole,” vastas Pilar. „Aga umbes viieteistkümne minuti kaugusel linnast on üks väga meeldiv koht. La Higuera. Väike, aga väga peen. Kuigi kallis, on kõik kohad alati reserveeritud. Ausalt, Juno, sa leiad Villa Naranja kindlasti üles. Ära muretse.”

Ma ei muretsenudki õieti, aga hoolimata napist eelarvest soovisin, et peaksin valima pigem peene ja kalli variandi, vähemalt selleks ööks. Oletasin ka, et kui siin läheb väga kaua, võin ju sõita Alicante linna, võtta toa esimeses hotellis, mida näen, ja minna Villa Naranjat otsima hommikul, kui väljas on valge ning kõik tundub parem ja lihtsam. Juba seda mõeldes ütlesin endale, et ärgu ma mängigu lolli. Tee polnud kuigi keeruline ja ma olin täiesti suuteline ühe maamaja üles leidma, ka pimedas. Olin ometi tugev ja asjatundlik naine. Tõsi, mu tugevus ja asjatundlikkus olid mõlemad hiljuti kahtluse alla seatud, aga ma ei pidanud ju olema selline … selline … Halvustav sõna, mida hakkasin enda kohta mõtlema, kadus äkki, kui korraga matsid mind tõusulainena enda alla valu ja kurbus, lüües mu lihtsalt tasakaalust välja. Põrkasin enda ees seisva pereema otsa ja palusin vabandust.

„Pole midagi,” ütles too. „See tõmbab su ikka täiesti tühjaks. See reisimine. Ja niisugune jorutamine on lihtsalt naeruväärne. Mõnikord mõtlen, kas puhkusereis on ikka seda valu ja vaeva väärt.”

Naine muudkui rääkis, ootamata, et ma midagi vastaksin, aga ega ma ei kuulnud ka, mida ta ütles, ja rääkida ei suutnud ma niikuinii. Kurk oli krampis ja peas oli kohta ainult ahastusel. Aga häda oli selles, et mul polnud üldse õigust ahastada ega valu tunda. Ometi said need tunded minust jagu siis, kui ma ei osanud seda oodatagi, ega lasknud mind enam vabaks.

Tahtmatult meenutasin hetke, kui ma seda uudist kuulsin. Hetke, mil nägin fotot ekraanile ilmumas ja mu elu pöörati pea peale. Olin täiesti võimetu takistama neid meenutusi või pilte, mis mu silme ette ilmusid. Suutsin vaevu nuttu tagasi hoida.

Järjekord liikus edasi.

„Me peatume minu õe juures.” Naise hääl lõikus mu mõtetesse. „Ta elab Altea Heightsis. Ilus koht. Merevaated. Mõnus terrass. Ja isiklik bassein.”

„Tundub suurepärane.” Mu hääl kõlas kui krääksatus, aga ta ei paistnud märkavatki.

„Ongi suurepärane,” kinnitas naine. „Kahjuks ei saa me järgmisel aastal enam samal ajal tulla. Cooper käib siis juba koolis ja nad teevad trahvi, kui lapse õppetöö ajal kuhugi viid. Absurdne. Kõik ju teavad, et lennufirmad võtavad koolivaheajal hingehinda.”

„Tüüpiline sinu eest mõtlemine,” lisas naise abikaasa.

Noogutasin nõusolevalt. Just kolmekümneseks saanud vallalise naisena polnud koolivaheajad minu jaoks oluline teema, aga ma mõistsin tema pahameelt.

„Teie olete siin üksinda?” Naine vaatas mulle otsa, oodates, et lülituksin vestlusse.

Minu tohutuks kergenduseks tuli just siis leti taha ka teine töötaja. Järjekord jagunes kaheks, inimesed trügisid ettepoole ja ma ei pidanudki vastama. Et siiski välistada kõik rääkimisvõimalused, võtsin välja telefoni ja uurisin seda. Teadsin juba, et kõige uuem sõnum on Pilarilt – ta oli saatnud selle just enne seda, kui ma Dublinis lennukile läksin.

Väike probleem. Ema ei saanud täna majja sisse, nii et elekter on ikka välja lülitatud. Värsket toitu pole ka, aga kohvi ja teed on. Võta lennujaamast midagi näksida ja hommikusöögiks ka. Loodan, et sul on tore. Px

Ostsin lennukis kaks saiakest rohkem. Saiad tundusid nätsked ja ebaisuäratavad juba enne, kui ma need käekotti pistsin, aga ma ei hoolinud sellest. Mul lihtsalt polnud kõht tühi. Ja hommikul ei taha ma samuti süüa. Huvi toidu vastu oli kadunud ja ma olin viimase paari kuuga kuus kilo alla võtnud. Olin alati olnud sale ja nii suur kaalukaotus mulle tegelikult ei sobinud. Aga see, kuidas ma välja näen, oli küll kõige väiksem mure.

Kerisin teised sõnumid ka läbi, kuigi keelasin endal seda teha. Peatusin Bradi viimase teate juures.

Tänase õhtusöögi koht. Olen peagi seal. Armastan sind. Igatsen sind. Bxx

Mind tabas jälle kurbuselaine. Pigistasin hambad kokku ja haarasin kõvemini kohvrisangast. Sel hetkel suutsin ainult niimoodi püsti jääda.

Veel viimane ettepoole liikumine ja oligi minu kord leti ette astuda. Ütlesin oma andmed ja mulle ulatati Ford Fiesta võtmed, auto pidi töötaja sõnul olema parkimismaja kolmandal korrusel. Tänasin meest ja kõndisin väljapääsu poole. Neljane perekond seisis endiselt leti ees. Väike poiss kolkis oma plastist laserrelvaga nende kohvreid ja pereisa vaidles teenindajaga liiga suure kindlustusmakse üle.

Parkla oli täis. Kontrollisin parkimiskoha numbrit ja hakkasin ühte rida pidi edasi liikuma. Tumesinine auto oli seal, kus ta pidigi olema. Ohkasin kergendust tundes, tegin pagasiruumi lahti ja panin kohvri sisse. Siis avasin ukse ja istusin autosse enne, kui taipasin, et olin kaassõitja poolel. Tulin autost välja ja läksin ringiga juhiukse juurde.

Olin varemgi mandril autot juhtinud, seega parempoolne liiklus mind ei häirinud. Esimest korda – Prantsusmaal koos oma lähimate sõprade Cleo ja Saoirsega – oli olnud veidi hirmus, aga pärast esimesi ärevaid minuteid oli kõik korras. Mõni aasta hiljem koos oma kihlatu Seaniga läbi Euroopa sõites olin mina suurema osa ajast roolis. Pärast seda reisi polnud Sean enam mu kihlatu, aga põhjuseks polnud minu autojuhioskused. Asi oli hoopis selles, et Sean otsustas, et pole veel valmis abielluma. Või vähemalt polnud ta valmis abielluma minuga. Muidugi oli mul katkenud suhteid ka enne Seani, aga ma polnud kunagi varem olnud nii muserdatud kui siis. Kõik unistused ja plaanid selle kohta, millist elu ma hakkan elama, varisesid mu ümber põrmuks. Tundsin end läbipekstu, haavatu ja lootusetuna. Ka alandatuna – kuigi püüdsin endale sisendada, et mina pole sellepärast ju halvem, kui Sean otsustas meelt muuta. Ja parem nüüd kui hiljem, siis, kui juba abielus oleme. Siiski olid järgmised kuud rasked. Aga ma sain sellest üle. Ehitasin oma elu uuesti üles, edenesin tööl ja liikusin edasi. Nüüd oli mu süda taas murdunud ja seekord oli asi ikka palju hullem. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas sellest üle saada, ei teadnud, kas ma üldse kunagi veel paranen.

Hingasin sügavalt, panin Fiestale tagasikäigu sisse ja sõitsin parklast välja. Oli hea millelegi keskenduda, hea, et miski tõmbas mu mõtted eemale tumedatest paikadest, kuhu need ikka kippusid. Pealegi meeldib mulle autot juhtida. Olen parem juht kui Sean. Olen tähelepanelik ja kindel, ei lase sõiduteel endale liiga teha. Sellepärast panidki Cleo ja Saoirse alati mind rooli, kui puhkusel käisime. Ja ausalt, mul polnud selle vastu midagi, sest mulle meeldib, kui ohjad on minu käes. Oskan juhiseid anda palju paremini kui neid kuulata.

Kui hakkasin Seaniga käima, ei läinud ma enam koos tüdrukutega puhkusele. Aga pärast Bradi küsis Cleo, kas ma tahaksin temaga nädalavahetuseks kuhugi sõita. Ta pakkus, et spaasse. Tõeliselt kõrgetasemelisse. Kohta, kus võin lasta ennast hellitada.

„Ma pole hellitamist ära teeninud,” vastasin talle, hääl pingul, et mitte nutma puhkeda.

„See polnud sinu süü,” vaidles Cleo.

„Ma tean. Aga ikkagi tundub see justkui hinnang.”

„Sa pead aja maha võtma, Juno,” leidis Cleo.

„Nemad seda ju ei saanud,” ütlesin.

Rohkem ei öelnud Cleo hellitamise kohta midagi.

„Ringteel keera teiselt mahasõidult alla.” GPS-i naishääl oli mõtetele teretulnud vaheldus.

Keskendusin GPS-ile ja järgisin juhtnööre. Suurema osa maad Beniflori sai sõita mööda kiirteed, nii et see oli võrdlemisi lihtne. Mulle meeldib kiirteel sõita. Meeldib gaasipedaalile vajutada ja lasta autol lennata.

Aga Fiesta gaasipedaalile ma ülearu kõvasti ei vajutanud. Kartsin liiga kiiresti sõita. Oli ju võimalik, et purskan nutma, ja ma ei tahtnud sõita kiirusega 120 kilomeetrit tunnis, kui see juhtub. Siiski leidis tibatilluke osa minust, et teelt välja unustusse sõitmisel on omad plussid.

Kinnitasin pilgu teele enda ees. Ma ei hakka nii mõtlema. Mustematel päevadel oli mul selliseid mõtteid olnud küll, aga olin ju kõigile rääkinud, et mul on nüüd palju parem. Tegelikult ei olnud mul üldse parem ja seepärast ei tulnudki ma tööga enam korralikult toime. Olin tundnud, et pean esitama lahkumisavalduse, enne kui saan hakkama mingi tõelise lollusega. Enne kui mind lahti lastakse.

Varem tegin oma tööd väga hästi. Tean, et naised ei tohiks ise oma saba kergitada ja öelda, et nad on milleski suurepärased – näiteks autojuhtimises või töös. Peaksime olema enesekriitilised ja tagasihoidlikud, panema kõik lihtsalt vedamise arvele ja mitte pidama ennast ülivõimekaks. Aga ma olin üks paremaid radioloogiatehnikuid selles erahaiglas, kus ma töötasin, ja ma teadsin seda. Teadsin, sest patsiendid ütlesid nii. Kaastöötajad leidsid seda ka. Ja mulle meeldis mu töö väga, püüdsin alati ennast täiendada ja paremini töötada.

Patsiendid on mu töö kõige tähtsam osa. Uuringule tulles on nad närvis või valudes või mõlemat. Suur osa minu tööst on panna nad lõdvestuma. Aga kuidas ma sain panna kedagi lõdvestuma, kui olin ise vedruna pingul? Kuidas ma sain olla patsientidega rõõmus ja positiivne, kui ma ei suutnud kerkida pinnale omaenda kannatuste sügavikust?

Ma püüdsin küll, tõesti püüdsin. Aga ma tahtsin liiga palju. Ühel päeval, kui olin just teinud ultraheliuuringu kõhuvalu kurtvale noorele naisele, puhkesin sealsamas tema kõrval nutma. Patsient arvas üsna mõistetavalt, et olin tema ultrahelis näinud midagi kohutavat, ja hakkas samuti nutma. Ta oli täiesti lohutamatu ega uskunud, et ei hakkagi surema.

Pärast kutsuti mind osakonnajuhataja juurde. Drina O’Driscoll on üle viiekümne, ta on rahulik, professionaalne ja radioloogiaosakonnas kõigile eeskujuks. Ta vaatas mulle sõnagi lausumata otsa. Ulatasin talle kirja ja ta asetas selle enda ette lauale.

„Ma tean, et sul on olnud isiklikke probleeme, Juno.” Drina hääl kõlas kindlalt. „Näen, et need on mõjutanud sinu tööd.”

Haarasin kätega tooliservast, püüdes rahulikuks jääda. Mõtlesin, mida ta teab minu isiklikest probleemidest, ja kust ta seda teab.

„Palun väga vabandust,” ütlesin. „Ma poleks tohtinud lasta eraelul ennast tööalaselt mõjutada.”

Drina vaatas mind oma hallide silmadega, pilk lahke ja pehme.

„Me ei ela mingis mullis, kuhu tööle tulles võib siseneda ja kõik muu välja jätta,” lausus ta. „Oleks ju tore, kui nii saaks. Aga ei saa.”

„Tekitasin patsiendile tõelise trauma,” ütlesin. „Ta võiks meid kohtusse kaevata.”

„Loodetavasti on tal väga hea meel, et ultraheli ei näidanud midagi halba, nii et ta ei kaeba.” Drina naeratas pisut. „Kui oled tervisega seoses ehmatuse üle elanud, hakkad asjadele hoopis teisiti vaatama.”

„Aga ikkagi,” ei saanud ma rahu. „Käitusin täiesti ebaprofessionaalselt.”

„Ja praegu?” küsis Drina. „Kuidas sa ennast praegu tunned?”

Osutasin ümbrikule, milles oli minu lahkumisavaldus.

„Minu peale ei saa enam kindel olla,” väitsin. „Sa ei saa lubada mul meeskonnas olla.”

„Ma näen, et sul on vaja siit natuke ära olla.” Drina lappas laual mingeid pabereid. „Aga ma ei taha mingil juhul kaotada nii kvalifitseeritud töötajat nagu sina.”

„Selles asi ju ongi.” Haarasin istmest veel kõvemini. „Ma pole enam kvalifitseeritud. Olen oma oskused kaotanud. Võib-olla ma ei saagi neid enam tagasi.”

„Sa pole midagi kaotanud, seega pole midagi tagasi saada,” arvas Drina. „Pakun sulle kolm kuud palgata puhkust. Leiame seniks agentuurist kellegi sind asendama. Kui sa pärast seda ikka veel arvad, et ei tule toime, otsime kellegi sinu kohale.”

Läks paar minutit, enne kui tema sõnad mulle pärale jõudsid, siis tundsin jälle, et mulle tulevad pisarad silma. Neelasin need alla.

„Ma arvasin, et sul on hea meel minust lahti saada,” tunnistasin.

„Saa terveks, Juno.” Ta andis mulle avamata ümbriku. „Tule tagasi paremas seisus.”

„Tänan.”

Koperdasin kuidagi kabinetist välja ja läksin haigla kohvikusse. Cleo ja Pilar, kaks mu kolleegi, ootasid mind seal. Olime radioloogiaosakonnas nagu üks pere ja nad olid valmis mind lohutama, kui ma välja ilmun.

„Kõik lahenes ju suurepäraselt.” Cleo sõnad kõlasid julgustavalt. „Ma olen kindel, et sa tunned ennast suve lõpuks täiesti teistmoodi. Mida sa mõtled teha?”

Kehitasin õlgu. „Mul pole mingeid plaane. Eks ma vist olen lihtsalt kodus. Mõtlen sellest, mis juhtus.”

„No jumala eest, Juno, ma toetan sind ja puha, aga sa ei saa ju kolm kuud ainult istuda ja selle peale mõelda.” Cleo vaatas mind õudust tundes. „Sa lähed hulluks. Sa pole ju selline, kes juhtunut muudkui uuesti läbi ketrab, sa ei hakka mõtlema asjadele, mida muuta ei saa.”

„Ma ei hakkagi midagi läbi ketrama,” vaidlesin. „Hoopis …”

Aga Cleol oli õigus. See, et olin liiga palju mõelnud, oligi mind praegusesse olukorda pannud. Pidin leidma võimaluse mitte mõelda ja hakata elama, mitte analüüsima kogu aeg oma võimalusi ja arutlema, kuidas asjad oleksid võinud olla teisiti.

„Sa peaksid tegema midagi uut,” pakkus Pilar. „Võib-olla midagi loomingulist. Hakka näiteks romaani kirjutama või õpi maalima.”

Naeratasin esimest korda pärast Drina kabinetist lahkumist.

„Ainsad asjad, mida ma kirjutada oskan, on aruanded,” ütlesin. „Ja mis maalimisse puutub, siis seina võin ju värvida, aga piltide maalimises olen lootusetu.”

„See ei pea tingimata olema maalimine või kirjutamine,” märkis Pilar. „Võid ju vabalt tegelda ka kaljuronimise või kärestikusõiduga.”

„Või istun lihtsalt kodus ja loen,” pakkusin. „Ausalt öeldes just seda ma tahangi. Olla omaette. Mitte midagi teha.”

„See on üks võimalus,” arvas Cleo. „Aga kui sa ka muud ei tee, Juno, siis nõustaja juurde peaksid küll minema.”

„No kuule,” turtsatasin ma. „Ma ei käi nõustaja juures.”

„Ära siin kirtsuta midagi nina …”

„Mul on mõte!” Pilar oli elevil. „Sa võid minna minu vanaema majja. Võid seal lugeda nii palju, kui tahad, käia jalutamas ja uurida ümbrust.”

„Mida?” Vaatasin Pilarile otsa.

„Minu vanaema majja,” kordas Pilar. „Ma olen sellest sulle ju rääkinud. See on väikeses linnakeses Costa Blancal. Mitte päris pärapõrgus, aga siiski omaette. Majas pole keegi elanud sellest saadik, kui vanaema möödunud aastal suri, ja ma tean, et ema ja isa üürivad selle hea meelega välja. Võid istuda vaikuses ning lasta päikesel, merel ja apelsinisaludel ennast terveks teha.”

„Kas sa mõtled seda tõsiselt?” küsisin, kujutledes, milline õndsus on olla soojal õhtul rannikul, õhk täis apelsiniõite lõhna. Ma ei kohtaks seal tuttavaid inimesi, võiksin omaette kurvastada ja teeselda, et olen kurb hoopis mingil muul põhjusel.

„Loomulikult,” kinnitas Pilar. „Ema oleks väga rõõmus, kui seal keegi elaks. Ta tunneb ennast halvasti, kui maja on tühi.”

„Kus see täpselt asub?” Cleo sõi croissant’i lõpuni ja limpsis sõrmed puhtaks.

„Mägedes, mitte eriti kaugel Benidormist,” selgitas Pilar. „Beniflor on külakoht, aga seal on ka päris palju välismaalastest majaomanikke. Kui vanaema suri, pärandas ta maja mu vanematele, aga seda on raske müüa. Välismaalased tahavad, et maja oleks rannikul või merevaatega. Ja nad tahavad moodsat kodu. Vanaema maja on vanamoeline. Vaated on apelsinisalule ja mägedele. Sellist nad ei taha. Mõni kohalik võtaks küll apelsinisalud – üks talumees kasvatab apelsine –, aga maja pole neil tarvis. Nii et maja on ikka müügis ja keegi seal ei ela. Ema veedab seal mõne nädalavahetuse, aga maja on natuke … natuke …”

„Hooletusse jäetud?” pakkus Cleo.

„Jah.” Pilar noogutas. „Ma tean, et see teeb emale muret, ta tahaks vanaema mälestuseks maja korras hoida, aga ta elab praegu Valencias, umbes pooleteise tunni kaugusel, ega saa lihtsalt alati sinna minna, kui tahaks.”

„Aga võib-olla talle ikkagi ei meeldi, kui majas elab võhivõõras,” vaidlesin.

„Sina pole ju võõras, sa oled sõber,” ütles Pilar. „Ma luban sulle, et tal on hea meel.”

Kõlas küll meeldivalt, aga näis liiga lihtsa väljapääsuna. Miks ma peaksin saama veeta kolm kuud idüllilises maakohas – olgu või hooletusse jäetud maaidüllis –, kui kõik teised töötavad? Ma polnud seda ära teeninud. See oleks täiesti vale.

Nii ma Saoirsele ütlesingi, kui ta sel õhtul koju tuli. Me jagasime korterit, mis asus lähedal nii haiglale kui ka raamatupidamisfirmale, kus ta töötas.

„Kolm kuud päikese käes!” hüüatas Saoirse. „Loll oled, kui keeldud.”

„Aga ma ikkagi ei tea, miks ma peaksin minema. See oleks nagu autasu …”

„No tõesti, Juno, ära ole naeruväärne!”

„Aga …”

„Ei mingit aga. Sa pead minema. Tõesti pead.”

Vaatasin talle ebakindlalt otsa.

„Sa ei saa ära öelda.”

Seega jäin nõusse.

Ja sellepärast sõitsingi südaöösel mööda AP-7-t koha pole, mida ma ei tundnud. Üksinda.

Täpselt tund aega hiljem raputas Jane, nagu olin ristinud oma väga täpse ja korrektse hääldusega GPS-i, mind mõtteist üles, öeldes, et pean järgmisest mahasõidust ära keerama. Keskendusin jälle olevikule ja järgisin juhiseid, mis jätsid mu laiale tühjale maanteele. Värisesin kergelt, tajudes teravalt oma üksiolekut, ja korraga hirmutas mind tõsiasi, et peale auto esitulede oli ainuke valgusallikas taevas pilveräbalate vahelt paistev kuusirp. Minu ees olev maantee oli hoopis teistsugune kui Google’i tänavavaade, aga kinnitasin endale, et see on nii, sest on pime. Olin õigel teel, pidin ainult kuulama GPS-i. Siis juhatas Jane mu kitsamale ja kurvilisele külateele, mida palistasid apelsinipuud. Ma vähemalt arvasin, et need on apelsinipuud. Kuukilluke oli kadunud tihedama pilve taha, nii et oli raske aru saada.

Aeglustasin käiku. Jane vaikis, aga ekraani järgi otsustades pidin sõitma seda teed mööda veel viis kilomeetrit. Eespool paistis üksikuid valgustäppe, mis minu meelest võisid olla majade tuled. Võib-olla elasid seal need välismaalastest majaomanikud, keda Pilar oli maininud. Või hoopis kohalikud elanikud, kes tahtsid tema vanaema apelsine, aga mitte maja. Või siis mööda maad ringi liikuvad vaimud.

Püüdsin vaimudest mitte mõelda. See oleks pidanud olema lihtne, sest olen ju ratsionaalne ja loogiline inimene, kes otsustas juba ammu, et elu pärast elu, rahutuid vaime ja muud sellist mõttetust pole olemas. Inimesed, kes väidavad, et on ühenduses lahkunutega, on lihtsalt šarlatanid. Minu seisukoht oli selline, et kui on kõik, siis ongi kõik. Aga mõne viimase nädalaga olid mul asjad muutunud ja see, mida ma uskusin, polnud enam päriselt minu kontrolli all. Ja nüüd, üksi täiesti võõras ümbruses, polnud mõte ringi hiilivatest vaimudest pooltki nii mõttemänguline kui siis, kui olin turvaliselt kodus oma korteris. Ja pealegi …

Võta ennast kokku, naine, katkestasin ise enda mõttelõnga, kui käiku vahetasin. Ega sellepärast, et väljas on pime ja koht üksildane, ei pea veel täiesti jaburaks minema.

Kui Jane käskis järgmisest teeotsast vasakule pöörata, aeglustasin nii palju, et peaaegu ainult roomasin edasi, sest kartsin õigest kohast mööda sõita. Lootsin, et see oligi keeruline kurv, millest Pilar oli rääkinud, ja kui Fiesta esituled valgustasid välja Beniflori osutava viida, ohkasin kergendust tundes ja sõitsin ettevaatlikult edasi.

„Olete kohal.”

Jane tundus enesega eriti rahul olevat, kui ma auto keset seda pärapõrgut seisma jätsin. Silma ei hakanud mitte kui midagi. Ei küüni, ei kuuri ja kindlasti mitte kahekorruselist maja, mis sarnaneks Pilari antud fotol olevaga.

„No tore,” pomisesin. „Ma vihkan GPS-e. Päris tõesti.”

Arvestades Villa Naranja üksildast asukohta, polnud võimalik sisestada selle täpset aadressi, seega arvasin, et Jane jättis mu lihtsalt selle juurde viivale teele. Või vähemalt teele, mis viib teele, mis viib maja juurde, sest teadsin, et maja asub ühe kitsa tee lõpus. Pilar ei saanud Google’i kaardil mulle seda teed näidata, sest seda polnud sinna kantud.

Korraga peaaegu pimestas mind valguslõõsk tahavaatepeeglis, sest mulle lähenes mingi sõiduk. Süda hakkas taguma, peast tormasid läbi kõik õudusfilmid, mida ma kunagi näinud olin. Olin juba valmis laskma röövlil või guulil (või mõlemal) ennast pimedusse tirida, kui valge minibussi juht kannatamatult signaalitades minust mööda sõitis.

Hingasin välja ja mul langes kivi südamelt, kui auto tagatuled kaugusse kadusid. Haarasin käigukangist, et käsi ei väriseks, ja hakkasin Fiestaga jälle edasi nihkuma. Umbes kilomeetri pärast märkasin kitsast sillutamata teed ja keerasin sinna, lootes, et ei tee kohutavat viga. GPS-i nool osutas, et sõidan otse üle põllu. Ja nii see tundus ka.

Hakkasin juba kahtlema oma tegude mõistlikkuses, kui nägin eemal kõrgumas kahte valget sammast. Nende vahele jäi tohutu raudvärav. Selle kohal olevale metallkaarele olid kujundatud sõnad Villa Naranja. Sammastest ühele poole jäi väiksem jalakäijate värav. Ohkasin kergendust tundes ja jätsin auto seisma. Siis võtsin välja puldi, mille Pilar oli mulle andnud, suunasin väravale ja vajutasin. Mitte midagi ei juhtunud. Suunasin ja vajutasin uuesti, seekord tugevamini, nüüd hakkas vasakul sambal plinkima kollane tuli ja värav liikus aeglaselt lahti.

Sõitsin sisse ja peatusin, et kolmandat korda pulti vajutada. Värav minu taga sulgus. Kuukribal, mis oli hetkeks pilve tagant välja ilmunud, kadus taas. Värisesin kergelt. Võisin ju püüda olla kummituste ja vaimude suhtes ükskõikne, aga olukorra üldine tontlikkus hakkas minu üle võimust võtma.

Sõitsin mööda kruusateed maja juurde, mis oli osaliselt mõne suure männi taga peidus. Jätsin auto valgeks lubjatud maja ees seisma.

Kuigi Pilar oli näidanud mulle fotosid, oli tema vanaema maja suurem, kui olin oodanud. See oli kahekorruseline ja ristkülikukujuline, terrakotakatusega, mille kummaski otsas oli korsten. Teisel korrusel oli kolm täiskõrguses akent ja veel kaks väiksemat akent kummalgi pool laia ust, mis viis kitsale terve esiseina pikkusele rõdule. Alumise korruse aknaid kaitsesid iluvõred ja ülemise korruse omade ees olid luugid. Auto esitulede valguses nägin siit-sealt pudeneva värviga seinte ees roosasid ja purpurseid õisi, taltsutamatu bugenvillea närtsinud õielehed olid varisenud lehtlast, mis varjas avarat sillutatud terrassi.

Nagu Pilar oli öelnud, näis tõepoolest, et maja on hooletusse jäetud, kuigi asi võis olla rohkem esitulede tontlikus valguses kui milleski muus. Suretasin mootori välja, aga jätsin tuled põlema, kui võtsin puldi taas kätte. Selle küljes oli terve hulk metallvõtmeid.

Valisin õige võtme (tundsin selle ära ereroosa küünelakilaigu järgi) ja tundes end nagu vangivalvur, pistsin selle lukuauku võre sees, mis kaitses ka peaust, mis kriiksus pisut, kui sissepoole lahti paiskus. Mulle lõi vastu soe õhupahvak ja mu pea oli jälle täis vaime, viirastusi ja õudusfilmide süžeesid, kus üksi pimedas viibivate rumalate tüdrukutega juhtub hirmsaid asju. Inimese kohta, keda alati süüdistati kujutlusvõime puudumises, olin ikka väga tobe. Kuni ma ootasin, et silmad hämara valgusega harjuksid, leidsin, et pean mõistuse kokku võtma. Pidin ohjad oma kätte haarama.

Pilar oli rääkinud, et kogu maja elektri pealüliti on uksepaneeli sees. Ootasin, et silmad kohaneksid napi valgusega, ja nägin plastkatet. Tõmbasin seda ja see jäi mulle pihku, nii et ma hüüatasin üllatusest. Hääl kajas mu ümber vastu. Hingasin sügavalt sisse, panin katte lähedal asuvale riiulile ja vaatasin nuppe. Vajutasin seda, mis oli erekollane, ja kostma hakkas vaikset suminat. Seda tekitas nurgas seisev tohutu külmik. Vähemalt tähendas see, et vool oli olemas. Vaatasin ringi, et leida lülitit, ja märkasin ühte vastasseinal. Kui ma seda vajutasin, hakkas laes rippuv pirn sumisema ja vilkuma ning süttis seejärel korralikult põlema. Kale valgus ei muutnud ümbrust meeldivamaks, aga kindlasti aitas korralik nähtavus kaasa, et see oli nüüd vähem tontlik.

Läksin välja ja kustutasin autotuled. Seda mul küll vaja polnud, et aku tühjaks saaks ja ma jääksin täielikku eraldatusse ilma mingi transpordivahendita. Tegin pakiruumi lahti, võtsin kohvri, panin selle mütsuga lävele ja sulgesin enda järel ukse. Seejärel vaatasin ringi.

Seisin ruumis, mis ulatus läbi terve majapikkuse. Ühel pool oli köök ja teisel pool söögiruum. Köök oli lihtne – seal olid külmkapp (mis korises nüüd ärevust tekitavalt), gaasipliit ja eraldi elektriahi, mis oli pandud sinna ilmselt juba kaheksakümnendatel. Köögipoolel oli ka kandiline kraanikauss ja mitu kappi, mis tundusid olevat veel vanemad. Põrandal olid panipaikadeks riiulid, mille ees olid sinised puuvillased kardinad, seinu katsid keerulise mauripärase kujundusega sinivalged plaadid.

Söögituba oli sama ajast ja arust, selle seinad olid värvitud igavat sinepitooni. Seina teises otsas oli lahtine tahmunud kamin. Laud oli männipuust, samuti õlgedest punutud põhjadega toolid. Ühte nurka oli paigutatud põrandalamp, mille kreemikas vari oli pisut viltu.

Põrand oli kaetud lihtsate terrakotaplaatidega nagu katuski. Ja veidi tolmune.

Liikusin edasi. Köögi ja söögitoa taga asus kandiline koridor, kus oli ka trepp. Jätsin kohvri trepijalamile ja läksin järgmisse tuppa. See oli samuti terve maja pikkune ja ilmselt elutuba. Kui see talumaja oli olnud veel perekonna kodu, oli elutuba kahtlemata olnud täielikult sisustatud, aga minu saabumise ajaks polnud seal muud kui kolmekohaline diivan – kaetud üsna võika neoonoranži kangaga, mis ei sobinud kuidagi sinepikarva seintega –, kaks samasugust, ainult pleekinud kollast värvi kangaga kaetud tugitooli ja ristkülikukujuline kohvilaud, millele oli jäetud mõni hispaaniakeelne ajaleht ja ajakiri, paar puhast tuhatoosi ja veidral kombel üks tühi klaas. Ajalehed olid kaks kuud vanad ja kõmuajakirjad pärit eelmiste jõulude ajast.

Selle toa kamin oli söögitoa omaga võrreldes teises otsas ja samuti tahmane, aga kamina kõrval põrandal seisis korv halgudega ja mõned halud olid ka kaminas. Seinal rippus viltu üks pleekinud gravüür rannavaatega.

Elutoas oli majast välja viiv uks, aga ma ei hakanud seda lahti tegema. Ma ei vaadanud ka akendest välja. Tobedal kombel olin jälle hakanud tonte kartma. Hoolimata täielikust vaikusest tundus mulle, et majas on keegi, kes mind jälgib. Gravüüri seinal otseks seades sisendasin endale, et ma ei tohi olla naeruväärne, seejärel läksin tagasi köögiukse juurde ja kontrollisin, kas see on ikka seestpoolt kindlalt lukus ja kas riiv on ees. Tegin ühe akna lahti, et õhku sisse lasta, ja lülitasin kalgi fluorestsentsvalguse välja, enne kui põrandalambi põlema panin. Selle valgus oli pehmem ja rahustavam, aga ma ei saanud ikka lahti tundest, et keegi vaatab mind. Trepist üles minnes tundsin vajadust endale taas meelde tuletada, et ma ei usu vaime, kummitusi ega muid öös ilmuvaid asju. Ja et see ei loe midagi, et olen üksinda majas kusagil pärapõrgus, sest üksinda olla on täiesti turvaline. Lõppude lõpuks ei tee üksi olemine sulle viga. Aga teised inimesed võivad teha küll.

Ülakorrusel oli kuus ruumi. Neli magamistuba. Kaks vannituba. Voodiriiete kapp, kus leidus ka mitmesuguseid vanu, kuid puhtaid ja suuri T-särke ning puuvillaseid lühikesi pükse. Esimesed toad, kuhu ma sisse vaatasin, olid sisustamata, aga järgmises oli kaks üles tegemata üheinimesevoodit ja neljandas toas ülisuur voodi, madratsi peal korralikult kokku volditud voodipesu. Kui ma tule põlema panin, hakkas laeventilaator aeglaselt liikuma, kuigi sooja õhku see tegelikult ei jahutanud, ainult keerutas seda ringi.

Korraga mattis väsimus mu enda alla. Panin käekoti väikesele tualettlauale ja avasin akna. Jätsin kardinad ette, võtsin kitsad teksad jalast ja viskasin need nurka tugitooli. Voltisin voodipesu lahti. See oli karge ja puhas, lõhnas kergelt lavendli järele. Tegin voodi üles ja mässasin laeventilaatoriga, nii et see jäi tööle, kui ma tule ära kustutasin. Siis heitsin voodisse ja panin silmad kinni.

Aga kuigi olin surmani väsinud, ei jäänud ma magama. Visklesin ja keerlesin, lõpuks sirutasin käe jälle telefoni järele. Seekord avasin häälsõnumid. Neid oli ainult üks, ainus, mille ta mulle üldse kunagi saatis.

Tahaksin olla seal koos sinuga. Mehe hääl kõlas selgesti ja tugevalt. Tahaksin sind kohe praegu käte vahel hoida.

Mina tahtsin ka, et ta hoiaks.