Читать книгу Pelgupaik - Sheila O'Flanagan - Страница 4

Viimati magasin ma öösel korralikult siis, kui magasin koos Bradiga nädal aega enne seda, kui ta puhkusele läks. Ta oli jäänud minu juurde korterisse, mida jagasin Saoirsega. Saoirse oli läinud nädalavahetuseks Galwaysse ja elamine oli minu päralt. Kuigi Saoirse on suurepärane korterikaaslane, meeldisid mulle need korrad, kui ta läks koju oma peret vaatama. Iga kord, kui ta ära oli, kujutlesin, mis tunne oleks olla korteri omanik ja saada sellega teha kõike, mida tahan. Päris kindlasti värviksin siis seinad ilusamat värvi kui see kreemikasvalge. Ja mul poleks igal pool keraamilisi konni. Saoirse kogus neid ja hoidis oma toas, nii et tegelikult poleks konnad pidanud mind häirima, aga nende punnsilmad ja rohelised näod ajasid mind hulluks. Kui korter kuuluks mulle, oleksid seinad värvilised, konnad läinud ja Brad jääks ööseks nii sageli kui võimalik. Ehk koliks ta päriselt minu juurde. Sain aru, et see ei tähendaks enam üksi elamist, kuid elamine koos Bradiga olnuks suurepärane, sest ma armastasin teda. Ja siis oli mul hea meel, et Sean oli katkestanud meie kihluse, sest kui ta poleks seda teinud, poleks ma niisugust armastust tunda saanudki.

Kui Brad tol ööl minu juurde kaheinimesevoodisse tuli, mõtlesin, kas tõsta vestluses üles kooseluteema. See oleks terve hunniku põhjuste tõttu olnud keeruline. Esiteks, me elasime ja töötasime eri linnades. Meie suhe oli alles algusjärgus. Kokku kolimine oli tähtis samm ja ma polnud kindel, kas Brad oli valmis seda astuma, kuigi mina olin päris kindlasti. Isegi Seaniga, keda ma olin enda arvates tõesti armastanud ja kes oli mulle nii väga haiget teinud, polnud kooselu mulle nii varakult pähegi tulnud. Aga koos Bradiga tundsin, et olen terviklik, justkui oleksime algusest peale teineteisele loodud. Ma ei tahtnud seda tunnet kaotada. Ei tahtnud Bradist ilma jääda.

Kohtasin teda täpselt aasta ja viis päeva pärast seda, kui olime Seaniga lahku läinud, ja kuus kuud pärast meie kavandatud pulmapäeva. Ma polnud vahepeal kellegagi kohtamas käinud. Olin liiga palju haiget saanud ja katki, et isegi proovida. Ma polnud veel päriselt leppinud, et olin ikka alles Juno Ryan, mitte Juno Harris. Et mitte midagi sellest, mida olin arvanud oma elu kohta tõsi olevat, polnud tegelikult juhtunud. Et ma ei ärganudki igal hommikul armastatud mehe kõrval. Et olin pidanud välja kolima Dublini lähedalt Malahide’ist, majast, kus olime koos elanud – sellest ainsast majast, mille seinad olingi värvinud safrani- ja merevaigukollaseks. Ja selle asemel et rääkida Seanile kõike, mis minuga päeval oli juhtunud, magasin jälle üksi.

Purustava hoobi andis Sean sõnadega, et ta pole enda sidumiseks valmis. See oli kümme päeva enne tema kolmekümne teist sünnipäeva. (Olin ostnud talle selle tähistamiseks piletid Mondello Parki ringrajal toimuvale sõidupäevale. Lõpuks sai Saoirse vend need endale.) Mul kulus veidi aega, et mõelda, mida talle üldse vastata, aga siis meenutasin talle, et minu isal olid kolmekümne kaheselt juba lapsed. Sean väitis, et siis olid teised ajad. Et kui sa polnud abielus, hakati sinust rääkima ja mitte hästi. Tal oli muidugi õigus. Teadsin, et kuigi tolleaegse ettekujutuse järgi elasid mu vanemad boheemlaslikku elu, oli abiellumata koos elamine nende meelest sama võimatu kui lend Kuule. Ometi oli ema julgustanud mind Seaniga enne abiellumist kokku kolima.

„Sa pead kindlaks tegema, kas te ikka klapite igal võimalikul moel,” ütles ta mulle. „Voodis, väljaspool voodit, igapäevases elus – üldse igal pool.”

Värisesin, kui ta seda ütles. Tal oli muidugi õigus, aga mul on ebamugav, kui ta hakkab minuga rääkima, nagu oleksin ta sõber, mitte tütar. Ja nii on ausalt öeldes peaaegu kogu aeg. Mulle meeldib, kui ta on rohkem ema, kuid ta pole kunagi traditsiooniline ema olnud. Tema pooldab vanemate ja laste võrdsust, tahab, et kõik oleksid kõigiga avameelsed. Mulle see lihtsalt ei sobi.

Mäletan, et kui olin kolmteist, lasi ta mul istuda ja rääkis seksist. See oli piinlik.

„Ma juba tean seda,” ütlesin kõrge leeniga toolil niheledes. „Sa rääkisid, kui ma küsisin, kust lapsed tulevad.”

„Jah, siis rääkisin ma faktidest,” ütles ema. „Aga ma ei rääkinud sellest, et seks on tegelikult mehele ja naisele vaimustav asi, ja kui saad suuremaks, siis on oluline, et sa naudiksid seda. Nagu isa ja mina naudime.”

Võpatasin.

„On oluline, et mees sind rahuldaks, Juno,” rõhutas ta. „Sellest ei tule midagi, kui sinu vajadused on teistsugused.”

Ta andis mulle liiga palju infot. Mul oli tunne, et hakkan oksele.

Loomulikult oli emal seksi koha pealt õigus. (Kas emadel on tõesti alati õigus? Isegi sellistel nagu Thea?) Pärast mõningaid pettumusi sain asjale pihta ja mõistsin, et mõned mehed on paremad kui teised. Sean ja mina olime olnud koos üsna head. Kuigi lõpuks läks kõik kohutavalt lörri, oli algus olnud suurepärane.

Kohtusime ühes pulmas ja meid ühendas tõsiasi, et kumbki ei tahtnud seal õieti olla. Sean oli pruudi nõbu. Mina olin õppinud kolledžis koos peigmehega. Arvasime mõlemad, et sellised pillavad pulmad on lihtsalt raharaiskamine.

„Mina kavatsen lõunapausi ajal perekonnaseisuametist läbi hüpata,” teatasin. „Ei mingit sekeldamist.”

„See mulle naise juures meeldib,” teatas Sean. „Sa meeldid mulle.”

Sean meeldis mulle ka. Veetsin rõõmuga temaga koos selle õhtu ja öögi. Pulmad peeti Donegali lossis. Kõik jäid ööbima. Mõnel külalisel oli isegi omaette tuba. Mul oli Seaniga mõnus olla ja hakkasin mõtlema, et olen seekord leidnud endale õige mehe. Tahtsin, et temaga kõik sujuks. Tahtsin olla lootusetult armunud, tahtsin, et kirg mind keerisena kaasa haaraks. Võib-olla sellepärast, et tahtsin sarnaneda teiste pereliikmetega. Sest kui asi puudutas tundeid, olin mina päris kindlasti see valge vares. Praktiline inimene nende hulgas, kes elasid tunnete, mitte mõistuse järgi. See, kes nõudis teaduslikku tõestust, enne kui jäi uskuma seda, mida räägiti. Mulle ei piisanud kunagi ema kergelt pillatud sõnapaarist „lihtsalt sellepärast”. Seletasin seda silmapaistvat puudust oma iseloomus asjaoluga, et olin purjus peaga juhtunud eksitus. See purjus peaga juhtunud eksitus oli tegelikult tõsi, nagu ema oma seksivestluse ajal kinnitas. Mind eostati tema garderoobis etendusejärgsel peol, kus šampanja voolas ojadena. Ema ütles, et see oli viga, mida mina pean igal juhul püüdma vältida, kuigi tema lasi end eksitada arvamusel, et on juba menopausis. Ta lisas veel, et kuigi olin eksitus, ei tähenda see, et mind ei tahetud või ei armastatud. Tulin lihtsalt ootamatult. Teadsin, et mind armastati – Ryanid olid kallistajad, musitajad, puudutajad, ja ema kuulutas pidevalt oma kustumatut pühendumist meile kõigile. Aga eksitus on ikka eksitus ja ma olin saabunud hulk aega pärast seda, kui ta arvas, et tema pere on valmis. Kuigi ema armastas mind, teadsin ma, et viin ta meeleheitele, kui ei uskunud ühtegi sõna, millel polnud tõestust. Ma pidin teadma kõige ümbritseva põhjusi.

„Oh jumal, Juno!” hüüatas ta pärast rannas veedetud päeva teatraalselt, kui uurisin tõusu ja mõõna aegade ning selle kohta, kuidas Kuu faasid neid mõjutavad. „Kas su küsimused kunagi otsa ka lõpevad? Kas sa ei saa siis lihtsalt vaadata merd ning mõelda, kui kaunis see on ja kuidas meil on vedanud, et oleme elus?”

„Jah,” vastasin. „Aga ma pean teadma, miks …”

„Ei pea!” Isa oli näitlejast ema näitekirjanik. „Sa pead seda tundma.”

„Njah,” ütlesin ja uurisin tõusude ja mõõnade kohta kooli raamatukogust.

Minu vanemad Desmond ja Thea Ryan on Iiri teatrilaval omaette nähtus. Isegi siis, kui olin veel laps, nimetati ema rahvuslikuks aardeks ja isa oli tuntud kui üks suuremaid elavaid näitekirjanikke. Mõlemad olid oma töö eest võitnud mitmeid auhindu. Emal ja isal on alati kas kõik või mitte midagi, nad on ikka kas elevuse tipul või meeleheite sügavikus. Kui elasin veel kodus, kurnasid nende tunnete tõusud ja mõõnad mind ära ja suunasid raamatute juurde. Õnnetuseks minu peresisesele usaldusväärsusele polnud need luuleraamatud ega olulised kirjandusteosed. Need olid füüsika- ja muud teadusraamatud. Sama hästi oleksin võinud koju osta Saatana enda põrgukäsiraamatu. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, oleks see vist pareminigi vastu võetud kui „Aja lühilugu”. Ma olin emale ja isale samasugune mõistatus nagu nemad mulle ja jättes kõrvale mu suure vanusevahe teiste lastega, olid nad sellepärast mu venna ja õega lähedasemad. Nad olid olnud kindel ja stabiilne pere, enne kui saabusin mina ja kõik segi paiskasin. Minu vend Butler töötab elatise teenimiseks põhikooliõpetajana, aga ta on ka tähelepanuväärne luuletaja. „Intiimne ja intelligentne”, kui tsiteerida arvustust tema viimase kogu „Isaduspaus” kohta, mis võitis Patrick Kavanagh’ auhinna. Mina olin meie peres ainuke, kes imestas, mida arvaks selline kirjanik nagu Kavanagh (kelle luuletused olid üldiselt riimis) Butleri võidust, sest nii palju kui mina aru sain, koosnes mu venna luule lihtsalt proosalõikudest, tühjad read keset lauset, mis tegelikult korralikult ei lõppenudki. (Mina loen ainult luulet, mis riimub. Nii saan vähemalt süsteemile pihta.)

Mainisin seda ühel õhtul Gonne’ile, kes vaatas mind õudusega.

„Kas sa siis ei näe, kui tark ta on?” nõudis õde. „Kas sa ei kuule tema sõnakasutuses muusikat?”

Kehitasin õlgu. Gonne mängib iiri rahvamuusikaansamblis harfi ja tema mees viiulit. Mu õde kuuleb kõiges muusikat.

Mulle meeldib muusika. Aga igal pool ma seda ei kuule. Mulle meeldib ilu. Aga vorm ja funktsioon meeldivad rohkem. Selles pole ju midagi halba – või vähemalt seda ma endale kogu aeg sisendan.

Sellepärast ma olingi nii kindel, et Sean on mulle see õige. Ta tegeleb digitaaldisainiga, mis minu meelest ühendab vormi ja funktsiooni. Tema mõistis minu tööd. Mina mõistsin tema oma. Oli tohutult põhjusi, miks me sobisime suurepäraselt kokku, ja tohutult põhjusi, miks ma tahtsin, et ta oleks mu elu armastus. Ja kuigi ma ei jälginud Seani pärast meie lahkuminekut sotsiaalmeedias ega midagi, nägin paratamatult sõprade kontodel tema fotosid. Umbes kuus nädalat hiljem nägin temast pilti koos teise tüdrukuga. Tüdruku nimi oli Suki. Sean istus laua ääres ja Suki seisis mehe taga, käed omanikutundega tema õlgadel.

Kuigi ma polnud hullunud jälitaja, pidin välja uurima, kes see tüdruk on. Ta oli meigikunstnik. Nägin Facebookis teadet nende kihlumisest samal päeval, kui Brad läks puhkusele. See rabas mind rohkem, kui olin arvanud. Oli ju Sean lõppude lõpuks öelnud, et ta polnud valmis end minuga siduma, aga juba sidus ta ennast kellegi teisega. See tegi haiget.

Saoirse ütles, et Sean on sarikihluja ja et kuidagi ei saa kindel olla, et ta Sukiga kokku jääb. Saoirse jutt kõlas mõistlikult. See oli ju Seanil juba kolmas katse. Ta oli ka enne mind ühe abieluettepaneku teinud. Mul oli siis Sukist kahju. Sest arvasin, et minul on rohkem vedanud.

Ma arvasin, et mul on Brad.

Lõpuks vajusin, nagu viimastel nädalatel ikka, rahutusse unne. Unenäod olid katkendlikud, killud inimestest ja kohtadest, mis hajusid nagu suits iga kord, kui ärkasin. Kuna luugid olid tihedalt suletud, valitses magamistoas täielik pimedus ja oli võimatu ära arvata, mis kell on.

Aga kui ma siis lõpuks tegin silmad lahti ja olin täiesti ärkvel, teadsin, et miski oli mind rahutust unest üles raputanud. Vaatasin kasvava paanikaga võõras toas ringi, aga siis tuli mulle meelde, kus ma olen, ja süda hakkas rahulikumalt lööma. Jäin voodile istuma ja kuulatasin, kas majas on kuulda kellegi kohalolu. Aga kõik oli vaikne, keegi ei paistnud olevat sisse murdnud mind mõrvama. Seega tõusin ja hakkasin luuke lahti tegema. Luugid kriiksusid ärevust tekitavalt ja kõikusid hingedel, aga suutsin nad siiski vastu seina kinnitada.

Olin arvanud, et on alles öö, aga oma hämmastuseks nägin, et taevas on lillakassinine ja seal sõuavad kohevad valged pilved. Soe õhk lõhnas apelsiniõite järele. Õrnas tuules sahises vaikselt jakarandapuu.

Heitsin pilgu käekellale. Peaaegu kaheksa. Juba nädalaid polnud ma pärast kuut enam kuigi kauaks voodisse jäänud, niisiis olin täna – kuigi rahutult nagu ikka – maganud kauem kui tavaliselt. Ütlesin endale, et see on hea märk.

Vaatasin toas ringi. Mu asjad oli seal, kuhu olin need jätnud – kohver seina ääres, käekott peeglilaual, teksad pleekinudroosa tooli peal. Teksade jaoks oli juba liiga soe. Vinnasin kohvri voodile ja pakkisin lahti. Jätsin voodi peale valge puuvillase pluusi ja lühikesed teksariidest püksid. Seejärel panin tosina T-särke ja kolm paari lühikesi pükse peeglilaua sahtlisse, riputasin teksad kappi, kus need tõenäoliselt veedavadki järgmised kolm kuud, ja viimasena panin suvekleidid riidepuudele pükste kõrvale.

Võtsin teel maja teise otsa vannituppa pesukapist käteräti. Minu üllatuseks oli vannitoas aken vaatega mägedele. Eemalt paistis ka majadekobar, mis oli minu arvates Beniflori linnake. Kui keegi ei tahtnud just binokliga vannituppa vaadata, oli seal hoolimata aknast piisavalt privaatne. Ja oli väga meeliülendav seista duši üllatavalt tugevate veejugade all ja ennast seebitades kaunist vaadet nautida.

Kakskümmend minutit hiljem läksin alumisele korrusele, puuvillane pluus seljas ja lühikesed püksid jalas, tumedad juuksed veel märjad. Olin unustanud ära kustutada põrandalambi, mis põles köökelutoa nurgas. Vajutasin lülitit ja vaatasin siis ringi. Ma polnud seda õhtul märganud, aga köögis olid võrede taga ülesrullitavad bambuskardinad. Kerisin need kõik üles, seejärel läksin elutuppa, et sealgi luugid lahti teha.

Kui päikesevalgus sisse pääses, jäin seisma ja üksisilmi vaatama.

Kohvilaual seisnud tühi klaas oli nüüd põrandal. Sel oli servast tükk ära, aga päris puruks see ei olnud. Ilmselt klaasi kukkumise heli oligi mind enne äratanud. Hingasin järsult sisse. Miks oli klaas maha kukkunud? Kas ma olin selle kätte võtnud, kui ajakirju vaatasin, ja pannud siis ohtlikult lauaserva lähedale? Ma ei uskunud seda õieti, aga nii võis ju olla. Olin olnud õhtul väga väsinud, sain vaevalt aru, mida ma teen. Aga isegi kui klaas oli seisnud ebakindlalt lauaserval, siis mis oli selle sealt maha ajanud? Järjekordne kummituslik asi Villa Naranjas, mõtlesin, kui klaasi kööki viisin. Ükskõik, mida Pilar oli öelnud, ükskõik, kui vähe ma uskusin vaimudesse … võib-olla oli tema vanaema ikka siin. Võib-olla ta ei tahtnud, et keegi tema majas elaks. Võib-olla püüdis ta mind minema hirmutada. Või oli see midagi muud. Keegi, kes otsis minu tähelepanu. Võib-olla siin, eemal oma teise elu kärast ja saginast, olin inimene, kes võib uskuda ka teistsugusesse eksistentsi. Kes arvab, et on võimalik mingisugune suhtlus – ükskõik kui habras – teise maailmaga. Aga kui ongi nii … ongi nii, et … kas siis oli võimalik, et …

„Ära ole nii paganama loll, Juno.” Ütlesin seda valjusti ja mu sõnad kajasid ruumis vastu.

Oli mõttetu öelda, et ära ole loll.

Kõik, kes mind vähegi tundsid, teadsid, et ma olen maailma suurim lollpea.

Keerasin ukse lukust lahti ja astusin välja. Päike paistis meeldivalt soojalt. Lonkisin natuke maad mööda kiviplaatidest rada edasi, enne kui pöördusin uuesti maja poole vaatama.

Päevavalgel paistsid kooruv värv ja päikesest pleekinud luugid rohkem silma, aga samuti selle lilla ja roosa bugenvillea ning mitmevärvilise hibiskuse sära, mida olin märganud juba pimedas. Maja võis ju hoolitsust vajada, aga näis ka hooletusse jäetusega täiesti rahul olevat. See oli maastiku kindel osa, mis ei pingutanud eriti, et olla meeldiv. Aga meeldiv see oli, hoolimata oma hääbuvast hiilgusest. Seistes keset apelsinipuid aia sees, mis oli osalt plaaditud ja osalt kruusatatud, nägi maja väärikas välja. See väärikus ulatus ka väljapoole, kus oli väike purskkaev (ei töötanud) ja – minu tohutuks üllatuseks – korraliku suurusega ujumisbassein. Vesi oli veidi hägune, aga mitte roheline ega limane, seega oletasin, et keegi käib seda pidevalt hooldamas.

Kõndisin aias ja apelsinisalus edasi, paljud puud olid viljadest lookas. See, mida ma varem tundsin, polnud mitte lihtsalt õite lõhn, vaid apelsinide vürtsikas aroom. Mõtlesin, kas ma tohiksin hommikuti mõne apelsini noppida ja endale mahla teha. Peaksin Pilari käest küsima.

Majale lähemal ja apelsinisalust eemal kasvas lillasse õitemerre uppuv jakaranda. Selle all paistis suur lapik kivi, mis võis sellel olevate märkide järgi otsustades olla päikesekell.

Neil oli õigus, mõtlesin ma. Cleol, Saoirsel ja Pilaril, kes olid veennud mind ära sõitma. Neil oli olnud täiesti õigus. Kuigi mu süda oli purunenud miljoniks killuks, mõjusid kuumus, päike ja ilu hingele palsamina.

Korraga meenus mulle, et olin lubanud Pilarile teada anda, et olen kohal ja villaga on kõik korras. Kiirustasin majja tagasi ja võtsin mobiili, mille aku oli veel ainult kümme protsenti täis. Ühendasin selle ühe kaasa võetud adapteriga ja pistsin juhtme seina. Selle peale läks elekter ära.

Vandusin vaikselt omaette. Läksin kaitsmekapi juurde, vajutasin pealülitit ja valisin siis telefoni laadimiseks teise pistikupesa. Nüüd hakkas telefon laadima ja peaaegu kohe tuli sõnum. See oli Pilarilt.

Kas kõik on korras? küsis ta. Oletan, et leidsid maja kenasti üles, sest ma ei saanud keset ööd ühtegi hädakõnet.

Kõik hästi, kirjutasin vastu. Maja on ilus. Ilm ka.

Siin on niiske ja hall, tuli vastus peaaegu kohe. Tore, et sul on kõik korras. Ära unusta, et majas on WiFi. Seda tellimust ema ei katkestanud, tal on seda vaja, kui ta seal käib. Hoiame ühendust. Puhka hästi. Px. P.S. Kui apelsinid on valmis, võid neid vabalt korjata.

Naeratasin viimase lause peale ja tundsin siis, kuidas mulle kerkib klomp kurku. Nii paljud inimesed tahtsid, et ma hästi puhkaksin. Nii paljud tahtsid, et mul hakkaks parem. Aga kuigi aega peetakse suurepäraseks ravijaks ja möödas oli juba kuid, teadsin, et ma polnud sugugi paranenud. Mitte sinnapoolegi. Ja läheb palju aega, kuni ma paranen – kui üldse. Ükskõik, kuhu ma lähen või mida teen.