Читать книгу Kolm jõulusoovi - Sheila Roberts - Страница 6

RILEY Ericksoni elu oli täiuslik. Mingit muud moodi polnud võimalik seda kirjeldada. Ta oli kihlatud täiusliku mehega – kena välimusega, hea suhtleja, lahke vanaprouade vastu, talle meeldisid Riley sõbrad – ja nad pidid abielluma Riley lemmikajal. (Jõulupulmad on kõige ilusamad.) Rileyl oli ka suurepärane perekond – helde, naljasoonega ja toetav (sest nüüdseks oli ta oma õe ja vennaga laste rivaalitsemisest välja kasvanud) – ja tal oli töö, mida ta armastas. Nimelt õpetas ta Whispering Pines’i algkoolis neljandat klassi. Selles vanuses lastele nende õpetajad veel meeldisid, niisiis oli tal igati tore tööle minna. Ja seda ei saanud millegagi võrrelda, et õpetajatel olid suved vabad, samuti olid neil kevad- ja talvepuhkused... mistõttu detsembris abiellumine oli, noh, täiuslik.

Riley naeratas, võttis laualt väikese keraamilise kalkuni ja asendas selle lumememmega. Pulmad olid vaid kolme nädala pärast. Enne jõule paneb ta oma jõulusokid Sean Little’i omadega kõrvuti rippuma. Jõululaule ümisedes tegi ta tööd – võttis oma klassiruumis maha tänupühakaunistused ja pani üles jõuluteemalised. Kui lapsed oma tänupüha nädalavahetuselt tagasi tulevad, leiavad nad, et klassiruum on pühadeks valmis.

Klassi kaunistamise lõpetanud, imetles ta hetkeks põtru ja jõuluvanasid ning jalutuskepikujulisi komme. Jah, preili Ericksoni klassiruum nägi välja väga pidulik. Kui kõik oli korda seatud, pakkus see suurt rahuldust.

Seoses kordaseadmisega mõtles ta, mida sõbranna Emily võiks teha. Riley teadis, et Emily pidi minema sel nädalavahetusel Portlandi, külla oma perekonnale. Võib-olla oli tal oma klassiruumi kaunistamisel abi vaja. Riley sammus mööda koridori Emily klassiruumi.

Emily Dieb oli koolis uustulnuk, samuti oli ta uus Whispering Pines’i linnas, tegelikult ka Washingtonis. Aga ta oli end hästi sisse seadnud. Teistele õpetajatele ta meeldis, samuti õpilastele. Tegelikult olid kõik ta viienda klassi poisid temasse pisut armunud. Vaevalt et see kedagi üllatas, sest Emily nägi välja nagu Victoria’s Secreti modell.

Rileyle polnud sellest, et tal oli ilus sõbranna, mingit ohtu. Kahtlemata ei saanud teda ennast just modelliks pidada. Ta polnud kindlasti nii glamuurne kui ta õde Jo, moedaam, kelle juuksed olid alati soengus ja triibutatud, aga oma ümmarguse näo, tedretähnide ja pikkade helepruunide juustega oli Riley üsna kena. Igatahes nii arvas ka Sean Little, kes oli temasse armunud, ja ainult see luges. Sean arvas, et ta on kena, isegi ilus, ja oli talle seda mitmel korral öelnud.

Pealegi oleks olnud raske olla Emily peale armukade, sest ta oli nii armas. Nagu Rileyle, meeldis ka talle lugeda ja vanu filme vaadata. Aga vastupidiselt Rileyle nautis Emily väljas töötamist ja selle tõestuseks kandis ta riideid number neli. Ta läheb pühadeks koju Oregoni, kus ta veedab nädalavahetuse, mängib seal saalivollet ja käib jõusaalis. Pähh, aga igaühele oma.

„Ma ei taha oma pruutneitsikleidi jaoks liiga paksuks minna,“ ütles ta, kui Riley teda ükskord narris, et on jõusaalist sõltuvuses.

Kui Jo rasedaks jäi, loobus ta pruudiemanda¹ positsioonist ja Riley pidi peapruutneitsiks kutsuma oma parima sõbra Noel Bijou ja pruutneitsikoha andma Emilyle. „Mulle meeldiks väga pruutneitsi olla,“ oli Emily vaimustunult öelnud.

Hiljem polnud Emily Riley pulmadest üldse nii vaimustatud, aga tänupüha oli tulemas ja Riley oli kindel, et Emily mõtles eelseisvale perekonnadraamale. Ta vanemad olid lahutatud ja tüdruk pidi nende rivaalitsemisega hakkama saama ning sööma tänupüha õhtusööki kaks korda – see polnud temasugusele väikesele number nelja kandvale tüdrukule üldse lihtne kohustus.

Riley astus Emily tuppa ja leidis sõbranna kirjutuslaua serval istumas ning mobiiliga rääkimas. Oma punases kootud kostüümis ja pikkades saabastes nägi Emily vapustav välja. Papist palverändurid ja kalkun rippusid ikka veel seinal ning polnud märkigi sellest, et jõulud on tulekul. Väga hea, et Riley oli sisse astunud.

Emily ehmus teda nähes ja ütles telefoni: „Ma pean minema.“

„Vabandust. Kas ma segasin?“ küsis Riley.

„Oh. Ei. Ma lihtsalt, ee, sean end nädalavahetuseks valmis.“

„Ma arvasin, et tahad kiiresti minekule asuda ja tulin vaatama, kas sul läheb jõulukaunistuste osas abi vaja,“ ütles Riley.

„Oh. Noh. Aitäh.“ Tundus, et Emily viibib mõtetega mujal.

„Kas kõik on hästi?“

„Jah. Ee. Kõik on kenasti.“

Vaene Emily. Ilmselt tahtis ta oma perekonda külastades anda endast parima. „Kindlasti on raske koju minna ja teha nii, et kõik oleks rõõmsad,“ ütles Riley.

Emily noogutas.

„Ma tahaksin, et sa tuleksid minu juurde. Ma meelitaks su endaga kaasa, ostaksime õhtuks midagi süüa. Sean peab spordisaalis tööl olema.“ Sean oli Fit and Fine’i omanik, ja kui sulle juba kuulub mingi äri, siis tegelikult kuulud sa ise ka sellele. Muidugi, kui nad abielluvad, siis kuuluvad nad sellele mõlemad. Sean kinkis Rileyle pulmadeks liikmekaardi. Riley oleks võinud välja mõelda koos higistamisest mõne parema viisi enda vormis hoidmiseks, aga noh, hea küll. Küll ta õpib neid jooksulinte armastama. Võib-olla on ka tema ühel heal päeval number neli mõõdus.

„Jah, aga ma kardan, et mul on õhtul tegemist,“ ütles Emily.

„Ma loodan, et su ema ei püüa sind jälle kellegagi paari panna.“

Emily oli rääkinud, et viimasel tänupühal püüdis ema teda oma joogaõpetajaga paari panna. Emily oli äsja oma kallimast lahku läinud ja tal polnud kavatsustki kedagi uut leida. See, et mees oli temast viisteist aastat vanem, võis samuti seda kuidagi mõjutada. Emily ema polnud kuigi hea kosjasobitaja.

Riley samuti mitte. Aga ta püüdis. „Seani sõber Guy tuleb sellel nädalavahetusel linna,“ ütles ta justkui möödaminnes. Võib-olla tuleb Emily varem tagasi. Nad võiksid laupäeva õhtul kõik koos välja minna.

Emily juba raputas pead. „Ma hindan seda mõtet, aga...“

Riley ohkas. „Ma tean. Sa pole huvitatud. Aga, Em, sa ei taha ju üksi jääda, ega?“ Ausõna, Emily isegi ei püüdnud oma armuelu korda saada.

Emily punastas ja hammustas huulde.

Nüüd oli Riley pannud ta piinlikku olukorda. „Vabandust,“ ütles ta. „Ma tahan lihtsalt, et kõik oleksid sama õnnelikud kui mina.“ Võib-olla Noel ja Guy sobiksid. Noel vajas oma ellu uut meest.

„Sa oled nii hea sõber,“ ütles Emily ja ta ilusad sinised silmad täitusid pisaratega. „Ma pole sind väärt.“

See tundus küll liialdus, aga oli ju tänupüha. Kõik olid tänupüha ajal sentimentaalsed. „Sul on õigus,“ tegi Riley nalja. „Tule nüüd. Ma aitan sul need jõuluvärgid üles panna. Siis võid nautida oma nädalalõppu, ilma et see sind vaevaks.“

Emily tõusis. „Aitäh, aga ma pean minema.“

„Hästi. Kui sa oled kindel.“

Emily noogutas. „Ma olen kindel.“

Nad sammusid parkimisplatsile, kuhu olid ikka veel pargitud mõned õpetajate autod, ja Emily istus oma šiki Honda Fiti sisse ning sõitis minema. Riley istus oma Toyotasse ja sõitis koju teed pidi, mis viis ta õe majast mööda.

Ta leidis Jo perekonna kokkutulekuks jõhvikasalatit valmistamas.

„Sellega võib suure hulga rahvast ära toita,“ ütles Riley, kui nad olid kallistanud (mis polnud Jo suure kõhu tõttu lihtne).

„Meid ongi suur hulk,“ ütles Jo.

Jah, sellest tuleb suur kokkutulek. Lisaks tädidele ja onudele, nõbudele ja vanaisale tuleb ka Riley vend Harold oma naise ja tütrega. Ja muidugi Jo, abielu järgi Wilton, aga südames alatiseks Erickson. Ent tema tuleb ilma abikaasata. Mike oli mereväes, allveelaeval.

Jo masseeris oma selga. „See laps peab varsti välja tulema.“

Seda ta kaebas viimasel ajal pidevalt. Aga see oli ka mõistetav. Laps pidi sündima juba üsna varsti.

„Esimese lapsega läheb aega,“ ütles ema ikka.

„Noh, see võtab aega, mida piisaks kahe jaoks,“ vastas selle peale Jo. „Praegust tempot arvestades jõuab valentinipäev enne kätte, kui ma selle lapse saan.“

Ja seepeale ütles ema: „Võib-olla ta ootab, kuni isa koju tuleb.“

Jo ei olnud seda meelt, et see märkus oli tore. „Mike ei tule enne detsembri keskpaika. Ära räägi selliseid asju, ema! Ma plahvatan, kui ma seda last varsti ei saa.“ Jo oli noil päevil pisut dramaatiline.

Aga Riley ei tahtnud tema peale näpuga näidata. Ta oli ka ise paar kuud varem veetnud mõne aja draamakuninganna troonil, kui Jo hülgas oma pruudiemanda positsiooni. „Tänan väga,“ mossitas ta nagu tõeline armastav õde. „Sa ei saanud oma rasedaks jäämisega mõni kuu oodata?“ Ta oli olnud nii põnevil selle beebi pärast – kuni Annabelle Rose ta pulmaplaanid kihva keeras. See polnud just kuigi ilus hetk, pidi ta tunnistama. Aga tal oli kerge tappa oma sisemine pruudihullus, kui Jo küsis, kuidas talle meeldiks, kui ta pruudiemand hakkaks keset pulmatseremooniat sünnitama.

Kõik oli kenasti ja ta kaks parimat sõpra pidid olema pruutneitsid.

„Kas sa oled pirukaid juba küpsetanud?“ küsis Jo.

Riley raputas pead. „Ma küpsetan homme, et oleks värsked.“

„Preili Korralik,“ narris Jo.

„Ma tahan, et need oleksid maitsvad.“

„Ongi. Sina oled köögi kuninganna, taevas halasta.“

„Me kõik peame mingil alal kuningannad olema,“ ütles Riley. Isikliku stilistina oli õel rõivaturg käpas. Ta teatas, et kuna see on tema töö, peab ta hea välja nägema. Aga tõsi, ta oleks võinud olla Vogue’i reklaamis, olenemata sellest, mida ta tegi. Jo’l oli hea nina.

„Nii, kas sina ja Sean teete täna midagi?“ küsis Jo.

„Ei.“ Jo kehitas õlgu. „Ta peab spordisaalis tööl olema.“

Jo kortsutas kulmu. „Tundub, et ta töötab viimasel ajal üle aja.“

„Tal on oma äri,“ tuletas Riley talle meelde. „Sa tead, kuidas sellega on.“

„Tean küll, aga mina võtan ikka aega ka endale oluliste inimeste jaoks.“

„Sean võtab minu jaoks kõvasti aega,“ ütles Riley veendunult. Jo kehitas õlgu ja muutis teemat. „Kas sa tahad jääda õhtust sööma?“

„Mida sa süüa teed?“

„Ma mõtlesin sinult seda küsida,“ ütles Jo muiates.

„Ma oleks pidanud arvama, et siin on mingi trikk,“ ütles Riley, aga muigas samuti.

Ta võttis Jo sügavkülmast paar külmunud kanarinda ja küpsetas neid apelsinikastmes, seejärel pani sinna juurde salatit. Seda oli ta kavatsenud Seanile valmistada, enne kui mees talle teatas, et peab spordisaali jääma. Ta ohkas.

Pärast õhtusööki vaatasid õed koos filmi. Tegelikult vaatas Riley ja Jo tukkus enamiku ajast.

Hoolimata õhtusest uinakust nägi Jo väsinud välja ning Riley koristas köögi, ütles siis head aega ja läks koju. Polnud veel väga hilja. Võib-olla tahaks Sean natukeseks tema juurde tulla. Kindlasti saab ta spordisaalist kella üheksaks tulema.

Riley proovis talle helistada, aga kõne läks postkasti. Kahekordne ohe.

„Tere, see olen mina. Ma mõtlesin, et võib-olla tuled läbi, kui oled töö lõpetanud. Helista mulle,“ lisas ta.

Mees ei helistanud.

Ta proovis tund aega hiljem veel kord ja sattus jälle postkasti. „Noh, hea küll. Homme näeme. Ema tahab meid kella kolmeks sinna, nii et peame kümme minema hakkama. Kalli-kalli.“

Ta lõpetas kulmu kortsutades kõne ja pani telefoni laadima. Nii vilets oli postkasti teadet jätta, kui oled armunud. Ta pani elektrikamina tööle ja keris end tugitooli. Tuli kaminas oli romantiline, ehkki see oli elektrikamin ja ainult vaatamiseks. Kahju, et Seani polnud siin teda kallistamas. Noh, homme õhtul on. Spordisaal on tänupühal suletud ja mees on vaid tema päralt. Homne õhtu on suurepärane.

Päev algas tõesti kenasti. Ta kõrvitsapirukad – esimesed, mis ta kunagi oli küpsetanud – tulid hästi välja. Ta otsustas seda tähistada kodus tehtud munalikööri ja latega. (Kui ta seda jätkab, siis on ta igavesti number kümme, aga mis siis? Sean armastas teda just sellisena, nagu ta oli.)

Ta võttis lonksukese, kui mobiil helises. Seani meloodia.

„Tere, härra Little,“ vastas Riley.

Ja nüüd pidi mees ütlema: „Tere, tulevane proua Little.“

Aga ei öelnud. Ta ütles: „Riley, ma pean sinuga rääkima.“ Ta oli tõsine.

Oh taevas. Riley teadis, mida see tähendas. Sean ei tahtnud minna tänupühaks tema vanemate juurde. Mingil põhjusel ei tahtnud ta viimasel ajal üldse tema perega koos olla. Ta oli jätnud tulemata Riley venna sünnipäevale, mis oli kuu aega tagasi. Kui Riley küsis, milles asi, tõi ta vabanduseks töö. „Ja üldse, ma arvan, et ma ei meeldi su vennale,“ lisas ta.

See oli naeruväärne. Haroldile meeldis Sean päris hästi. Hea küll, Harold arvas, et Seanil on eriti suur ego. Aga mida Harold ka teadis?

„Sa ei taha ema ja isa juurde minna?“ küsis Riley.

„Asi pole selles.“

„Milles siis?“

„Ma peaks sinu juurest läbi tulema.“

„Sa tuled niikuinii mõne tunni pärast,“ sõnas Riley. Asi polnud selles, et ta Seani näha ei tahtnud, aga kell oli alles kümme hommikul ja ta oli just küpsetanud ja polnud veel duši all käinud ja talle ei meeldinud see, kui Sean ei näe teda ta parimas olekus.

„Ma tean, ma tean,“ ütles Sean, aga mitte talle.

Nüüd kuulis ta taustal mingeid hääli. Kellega mees rääkis? „Sean, mis toimub?“

„Ma ei tea, kuidas sulle seda öelda.“

Riley tundis, et kahvatab. Juhtumas oli midagi halba. Ta tundis, et õhus on midagi ähvardavat. Ta vajus istmele, püüdes end kokku võtta.

Jälle oli seda häält kuulda, see oli kindlasti naise hääl. Riley tundis äkki, nagu oleks ta suure jäätüki alla neelanud.

„Ma olen,“ ütles Sean, jälle mitte temale. „Riley...“

„Jah?“ Riley hääl oli muutunud sosinaks.

„Seda pole kerge öelda. Me peame lahku minema.“

„Lahku minema?“

„Mul on kahju.“

„Aga... me abiellume kolme nädala pärast. Ja kahe päeva,“ lisas ta. Kolm nädalat ja kaks päeva veel, aga Sean tahtis lahku minna. Nüüd hakkas jää sulama ja naise silmadest välja valguma.

„Mul on tõesti kahju. Aga abiellumine oleks suur viga.“

Oleks viga? See oli Rileyle uudiseks. „Mis sa sellega mõtled? Ma ei saa aru.“ Ta nägi ilmselt und. Selles asi oligi. Ta magas ja see oli õudusunenägu. Ta näpistas end käsivarrest. Ai!

„Ma kohtasin kedagi teist.“

„Kolm nädalat enne pulmi?“ Kolm nädalat ja kaks päeva, aga kes seda aega enam arvestas?

„Ei, ma kohtasin teda enne seda. See asi on, noh, meie vahel tugevamaks muutunud. Meie tunded.“

Kolm nädalat enne pulmi? Vaid aasta tagasi oli mees Bella Bellas, Itaalia restoranis, kõigi ees ühele põlvele laskunud, võtnud välja teemantsõrmuse ja teatanud, et armastab teda igavesti. Mis sellega juhtus, et igavesti?

„Kuidas sa saad seda teha? Me armastame teineteist.“ Vähemalt üks neist armastas. „Sa arvasid, et ma olen oivaline.“ Kas oivaline ei tähendanud nüüd midagi?

„Oledki. Kurat, Riley. Ma ei taha sulle niimoodi haiget teha. Ma tunnen end kohutavalt.“

Tema tundis end ohutavalt? „Kes see on?“ Kes oli varastanud ta peigmehe kolm nädalat enne pulmi?

„See on piinlik.“

Piinlik? See oli katastroof. „Kes see on?“ nõudis Riley.

„See on, oh, Emily.“

„Emily? Mu pruutneitsi? See on mingi nali, eks?“

Aga Sean ei naernud. Teda polnud isegi mitte seal. Nüüd oli keegi teine telefonil. Emily ise. Emily, Riley kolleeg, väikeste laste sõber, tema sõber. Mõrd.

„Riley, mul on väga kahju. Me oleme püüdnud mõelda, kuidas sulle seda öelda.“

„Kui kaua te olete seda püüdnud?“

„Terve kuu.“

Terve kuu. Terve see kuu oli Emily kuulanud ta lobisemist, kui ilus on kirik, kui see on kaunistatud punaste ja valgete rooside ja küünaldega, ja et vanaema valmistas talle sukapaela, ja et Sean oli leidnud neile mesinädalateks mingi erilise koha. See pidi olema üllatus.

Noh, kindlasti oli Seanil õnnestunud teda üllatada.

„Sa pidid olema mu pruutneitsi,“ protestis Riley. Sa pidid olema mu sõber.

„Ma tean. Mul on tõesti kahju. See lihtsalt... juhtus.“

„Kus kohas see lihtsalt juhtus?“ Oh, oota. Ta teadis.

Kindla peale. „Spordisaalis.“

See selgitas Seani eriti pikki tööpäevi. Kui sul on äri... ja nii edasi. Ainus äri oli see, kuidas Emily tegeles Seani vargusega. „Varas! Sa räpane mehevaras. Ma arvasin, et sa oled mu sõber.“

„Ma olin. Olen.“

Enam mitte. „Kas sa oled temaga maganud?“ Teisel pool oli vaikus.

„Sa oled mu kihlatuga maganud. Tõesti?“

Pole ime, et Emily ei tahtnud, et Riley teda kellegagi paari paneks. Ta oli juba end paari pannud. Kas see oli Sean, kellega ta rääkis, kui Riley eile ta klassiruumi sisse astus? Ma pean minema. Jah, ta pidi minema – otse Seani juurde.

„Riley... Oh, Sean on siin.“

„Ma vihkan sind,“ ütles Riley kohe, kui mees liinile tagasi tuli.

„Ole nüüd, Riley. Ära ole niisugune.“

„Ja miks ta Portlandis pole?“ Või Timbuktus. Või Antarktikas. Põhjapoolusel. Ei, mitte seal. Jõuluvana saadaks ta minema.

„Ta pidi minema, aga ta plaanid muutusid.“

Just nagu Rileylgi. Ei tule pulmi, pulmapidu, mesinädalaid täiusliku mehega, kes osutus kellekski hoopis muuks. Elu on läbi. Ja jätta ta maha tänupühal? Kes niimoodi käitub?

Sean Little, vaat kes, see mees, keda ta oli armastanud kogu oma rumalast südamest, seesama mees, kes oli just äsja selle rumala südame murdnud. Kõik, mis ta täiuslikust elust järele jäi, olid kõrvitsapirukad. Kui Sean ja Emily oleks seal, pilluks ta pirukatega neid mõlemaid.

„Riley, ma soovin, et seda poleks juhtunud,“ sõnas Sean.

Riley soovis samuti. „Ma ei saa enam rääkida,“ ütles ta. „Ma pean end valmis seadma, et minna oma vanemate juurde ja olema tänulik.“

1 Nagu pruutneitsi, aga abielus või olnud abielus. Tlk