Читать книгу Kolm jõulusoovi - Sheila Roberts - Страница 7

RILEY lõpetas kõne, aga ei liigutanud end. Selle asemel jäi ta baaripukile istuma ja hingeldas. Võta kott. Hinga koti sisse. Tal olid vaid kilekotid. Ilmselt polnud see parim plaan.

Ta hakkas nutma, karjus täiest kõrist. Oli hea, et enamik naabreid Pine Ridge’i kortermajas olid linnast väljas pikka nädalavahetust veetmas, koos peredega lõbutsemas.

Või kallimatega.

Ta nutt kõlas kõvemini. Kuidas sai see temaga juhtuda? See oli tõeline tundepuhang, mis teda oli tabanud. Ta haaras vannitoast taskurätikarbi ja kallistades seda nagu kadunud sõpra, istus diivanile ja nuttis veel mõnda aga.

Kalkunikuju, mille ta oli Daily’s Drugstore’ist leidnud, seisis keset söögilauda ja pilkas teda. Riley kujutles Seani ja Emilyt koos oma õnnelikku elu alustamas, nad istuvad igal hommikul laua ääres, söövad enne tööleminekut hommikust, ja õhtul koju tulles naudivad koos mõnusat õhtusööki.

Seanile meeldiks ikka mõnus õhtusöök kahekesi. Ainult mitte koos temaga. Ta haaras uue taskurätiku.

Tal kulus vaid tund aega, et kõik taskurätikud otsa saaksid. Ta vajas midagi tugevamat. Majapidamisrätikuid.

Köögileti nurgal, majapidamisrätikute hoidja kõrval, olid kõrvitsapirukad. Ta soovis, et poleks pakkunud, et viib need kaasa. See oli tundunud hea mõte. Talle meeldis küpsetada, ja emal oli ülejäänud toiduga käed tööd täis. Ta oli olnud elevil, et saab näidata sugulastele oma kulinaariakunsti, kujutlenud kiitvaid ohkeid, kui nad iga pirukasuutäit naudivad.

Mitte mingil juhul ei tahtnud ta nüüd perekondlikule õhtusöögile minna, nüüd, kui ta elu, nagu ta seda siiani tundis, oli lõpule jõudnud. Ta pani pirukad sügavkülma ja helistas õele.

„Oi, tere,“ vastas Jo. „Head tänupüha.“

„Ma ei saa ema ja isa juurde tulla,“ nuuksus Riley.

„Mida? Mis lahti on?“

„Sa pead pirukatele järele tulema.“

„Mida sa sellega mõtled? Kas sa oled haige?“

„Asi on Seanis. Ta... ta...“

„Ta on haige.“

„Ei.“

„Ta on surnud!“

„Eiii.“

„Mis siis on? Oi, ei. Ta tegi sinuga lõpparve,“ arvas Jo, tulles kiiresti õigele järeldusele. Oli vaid üks asi, mis oli sama hull kui Seani surm, ja seda oli mees just teinud.

„J-jah,“ nuuksus Riley.

„Mis tal viga on?“

„Emily.“

„Emily?“

„Nad... nad...“ Riley ei suutnud lauset lõpetada.

„See mõrd,“ urises Jo. „See vastik väike võltssõber. Ma tulen kohe sinu juurde.“

Pirukaküsimus lahendatud, võttis Riley rulli paberrätikuid ja läks tagasi diivani juurde. Võib-olla saaks Jo talle mõned toiduülejäägid tuua... juhul, kui ta peaks kunagi veel süüa tahtma. Ta ei tahtnud tänupüha õhtusöögist sugugi ilma jääda, aga mõte kõigiga kohtumisest oli rohkem, kui ta suutis taluda. Istudes seal nagu maailma kõige suurem luuser ja nuttes oma bataati märjaks, oleks ta tõeline tujurikkuja.

Kümme minutit hiljem oli Jo ukse taga. Ja mitte ainult Jo, vaid ka ema ja vanaema, kellest kumbki ei lahkunud tänupühal köögist, kui polnud just maailmalõpp. Oh, ei. See oli nii piinlik.

Nad kiirustasid Riley juurde ja kallistasid teda kõik koos, ja nägid koos välja nagu tohutu amööb.

Amööb liikus aeglaselt elutuppa. Vanaema ja ema istusid kummalgi pool Rileyt diivanile ning Jo ja ta tohutu kõht seadsid end toolile.

„See poiss,“ ütles vanaema põlglikult. „Mulle pole ta kunagi meeldinud. Ta oli isekas.“ See oli sellepärast, et eelmise aasta tänupühal oli Sean ära söönud viimase tüki Huckleberry pirukat, mille vanaema oli kavatsenud koju kaasa võtta, et seda hommikusöögiks süüa. See ei tähendanud midagi, et mees vanaema plaanidega seoses pirukatükiga kursis ei olnud. Aga ikkagi poleks ta tohtinud seda ära süüa.

Järjest rohkem hakkas ilmnema tõendeid selle kohta, kui vääritu oli Sean. „Mäletad, kui nõme ta oli valentinipäeval?“ tuletas Jo Rileyle meelde. „Kott M&M komme šokolaadikarbi asemel.“

„Aga mulle maitsevad M&M-id,“ ütles Riley.

„See oli ikkagi odav. Ja ta ei viinud sind isegi mingisse ilusasse restorani. Bubba Bar-B-Q? No tõesti!“

„Hea, et temast lahti said,“ nõustus ema. „Taevas teab, kellega ta eelmisel aastal sind veel pettis.“

„Noh, nüüd on millegi üle tänulik olla,“ ütles vanaema.

„Et ta mind pettis?“

„Et sa avastasid, milline vilets petis ta on, enne kui temaga abiellusid.“

„Ta pidi ootama, kuni jäi kolm nädalat pulmadeni, et seda teha?“ Alandus, pettumus. Oh, kõik oli nii halvasti.

„See on pisut ebamugav,“ andis ema järele. „Aga me ei saa sinna midagi parata. Me helistame õhtul kõikidele külalistele.“

„Ma saadan kõikidele nõbudele sõnumid,“ pakkus Jo.

„Näed? Kõik saab korda,“ kinnitas ema Rileyle.

„Ja vaata asja positiivset külge,“ lisas Jo. „Nüüd ei pea sa enam spordisaalis end vormi ajama.“

Ei. Emily teeb seda, otse Seani kõrval. Riley tõmbas ninaga.

„Üks jõulukingitus vähem osta,“ ütles vanaema noogutades, ja see pani ta prillid ninal hüppama.

Jõulud. Riley oli kujutlenud nende esimesi jõule abielupaarina – et nad tõusevad hommikul üles ja joovad kuuma šokolaadi, avavad kingitusi. Ta oli Seanile kingituse juba ära ostnud, tööriistakasti, mille ta leidis internetist, alates mutrivõtmetest kuni Philipsi kruvikeerajateni. Noh, tal endal läheb tööriistakasti vaja. Ja ta võib ikkagi kuuma šokolaadi juua.

Üksinda. Ta hakkas uuesti nutma.

„Me ei lase sellel oma tänupüha rikkuda,“ ütles ema kindlalt.

Kas ta tegi nalja? „Mina ei tule,“ ütles Riley.

„Ei tule!“ hüüdsid ema ja vanema korraga.

„Ma ei saa.“ Kuidas nad võisid loota, et ta kohtub kõigiga pärast seda, mis on juhtunud?

„Kuule, kullake,“ ütles vanaema, pannes käe ümber Riley õlgade. „Kui kukud, pead jälle hobuse selga ronima.“

„Ma ei kukkunud,“ protestis Riley. „Mind jäeti maha.“

„Pole oluline,“ ütles ema. „Su vanaemal on õigus. Sa ei taha sellisel ajal üksi olla. Sa vajad oma perekonda. Ja pealegi, kui sa siin istud ja norutad, siis mõtle, millise võimu sa Seanile annad.“

„Ma ei anna talle mingit võimu. Ma lihtsalt... No kuulge, kas te ei saa lasta mul leinata?“

„Kindlasti mitte,“ oli ema veendunud. „Nüüd mine duši alla ja pane riidesse. Me ootame.“

Kui ema ja vanaema midagi pähe võtsid, siis polnud vaidlemisest rohkem kasu kui dieedi pidamisest pagaritöökojas. Riley läks ärritunult duši alla.

Vanaema hakkas laulma mingit vana laulu sellest, et tuleb see mees oma juustest välja pesta. Naljakas.

Pärast seda, kui Riley oli end korda teinud, laadisid ema ja vanema nii tema kui ta pirukad ema autosse ja viisid minema. Jo läks koju, et anda oma jõhvikasalatile viimane lihv. „Kuidas mu tüdrukul läheb?“ küsis isa, haarates ta oma suurte käte vahele.

„Ma olen õnnetu.“

„Ära ole. Unusta ära see kloun. Inimene, kes on nii rumal, et ei taha sinuga koos olla, ei vääri sind. Ma pole kunagi arvanud, et ta oleks sulle piisavalt hea.“

Ja see oli üldine arvamus, kui perekond oma iga-aastasele tänupüha õhtusöögile kogunes.

„Mehed on sead,“ ütles tädi Gertrude, pannes onu Earli kulmu kortsutama.

„Hea, et lahti said,“ ütles Riley vend Harold. „Tal on suur ego.“

„See on paha asi,“ selgitas ta seitsmeaastane tütar Caitlyn.

Harold käis sageli Seani jõusaalis. „Kas sa teadsid, et tema ja...“ Riley ei suutnud oma võltsi sõbra nime välja öelda. „Kas sa teadsid, millega ta tegeleb?“

„Kas sa ulataksid täidist, tädi Gert?“ ütles Harold, püüdes seda küsimust vältida.

„Harold, teadsid või?“ Riley teadis vastust enne, kui vend midagi öelda jõudis. Süütunne oli toonud ta näole puna.

Aga vend raputas pead. „Kindlalt mitte. Seal flirditi päris palju ja ma arvasin, et see oli naljaviluks. Hea, et temast lahti said, õeke.“

Võib-olla ongi nii, aga see kaotus teeb ikkagi haiget ja raske on tänulik olla.

Ent õhtu lõpu poole tundis ta end natuke paremini. Kõik olid talle pirukate kohta komplimente teinud. Tädi Ellen ütles, kui ilus ta välja näeb ja küsis, kas ta on kaalust alla võtnud. Ta oli mänginud koos Jo, vennanaise ja nõoga lauamänge ja tal oli läinud korda oma õnnetus tunniks-paariks unustada.

Kuni ta läks tagasi oma tühja korterisse ja taipas, et see jääb tühjaks veel pikaks ajaks. Võib-olla igaveseks. Oh, oli see alles lohutus.

Ema oli talle tüki pirukat kaasa pannud, samuti täidist ja kastet ja kalkunit. Ta kavatses need järgmise päeva lõunaks ära süüa. Aga, nagu öeldakse, pole elus midagi kindlat. Ta otsustas kõigepealt magustoidu ära süüa. Võib-olla ta küpsetab homme kõrvitsat. Põrgu sellega, et ta ei söö enam kunagi. Ta kavatses kõik oma mured ära süüa, muuta end õhupalliks. Kes sellest hooliks?

Ta võttis suutäie pirukat ja viskas selle siis prügikasti. Kõrvitsapirukas oli peigmehele vilets asendus.

Ta pidi just uuesti nutma hakkama, kui õde helistas. „Ma tean, et sa jälle haletsed ennast.“

Vahel võivad vanemad õed olla tõeliselt vastikud. „Ma arvan, et mul on selleks õigus.“

„Jah, on muidugi, aga mul on üks parem mõte, kui et sa istud siin järgmised kuus kuud nagu õnnetusehunnik.“

Ta polnud kavatsenud järgmised kuus kuud õnnetu olla. Pigem järgmised kuus aastat. „Mida?“ küsis Riley kahtlustavalt.

„Tüdrukute pidu. Paki asjad kokku. Noel on teel, et sind peale võtta.“

„Sa rääkisid Noelile?“

„Jah, sest ta on su kõige vanem sõber ja su kõige tähtsam pruutneitsi. Ma arvasin, et ta peaks teadma.“

Jah, muidugi tuli Noelile öelda. Ikkagi tundus Rileyle, et ta kurvad uudised levisid kiiremini kui kuulujutud Twitteris. Tegelikult on see ilmselt Twitteris enne, kui päev läbi saab. Võib-olla juba oligi seal. Võib-olla oli Sean säutsunud. Head tänupüha. Mina jätsin oma kallima maha.

„Sa tahtsid talle ise neid häid uudiseid rääkida?“ nähvas Jo.

Õigus. Riley arvas, et peab õele tänulik olema, et ta seda teistele on rääkinud, sest siis ei pea ta seda ise tegema.

„Tule, joome munalikööri ja mängime Farkle’it. Homme võime minna musta reede väljamüügile ja osta uusi riideid.“

Uus välimus lahkumineku puhul. See kõlas ahvatlevalt.

„Sa tegelikult ei taha ju üksi olla, eks?“ jätkas Jo.

„Ei taha,“ tunnistas Riley. Tal oli juba kõrini selles üksiolemise-värgist, mis tulevikus terendas.

„Vanem õde teab paremini,“ narris Jo.

„Mõnikord.“ Selles asjas ilmselt küll. Kes aitaks veel paremini Rileyl üle saada kui ta õde ja parim sõber?

Noel, kes oli lahkumineku mitu kuud varem läbi teinud, sai täpselt aru, mis tunne Rileyl on. „Jube vastik,“ ütles ta Rileyle ta kotti oma vana autoromu pagasiruumi visates. „Ma vannun, et korralikke mehi pole enam järele jäänud,“ ütles ta, kui nad autos olid ja juba sõitsid. „Jo sai viimase. Ei, võtan tagasi. Mu õde sai. See on muidugi tore. Mul on Aimi pärast hea meel.“ Noel ohkas raskelt.

Suurepärane. Noel oli peaaegu sama suures masenduses kui Riley. Enne kui õhtu saab läbi, on nad ilmselt selili kesklinnas Pine Streetil, paludes, et põhjapõder neist üle sõidaks. Ainult et jõuluvana jaoks oli liiga vara ja ta põhjapõder jookseb ilmselt kuskil ringi.

„Ma arvan, et Whispering Pines’is väheneb meeste populatsioon.“ Noel ohkas jälle. Seejärel heitis ta Riley suunas süüdlasliku pilgu. „Aga tead, mis? Me ei mõtle sellele täna õhtul,“ ütles ta otsustavalt noogutades.

„Kolmkümmend üks, ja ikka pole veel kedagi, isegi silmapiiril mitte,“ ütles Noel hetk hiljem.

Hüljatud pruudid ja tühi silmapiir – jaa, sellest tuleb küll üks lõbus õhtu.

Teine süüdlaslik pilk tabas Rileyt. „Palun vabandust. Kuula nüüd mind, mina siin haletsen muudkui ennast, kui sina oled see, kes kannatab. Mul on kahju, Riley. Mul on kahju, et Sean on selline siga ja Emily on selline vastik sõber. Aga nagu ma ütlesin, ei mõtle me sellele. Täna õhtul lõbutseme.“

Lõbutseme.

Noel tõstis sõrme. „Tead, mulle pole Emily kunagi meeldinud. Mäletad, kui tema juures olime ja tal oli šokolaadikarp köögiletil? Ta ei pakkunud meile. Ja need olid Godiva kommid! Mis sõber ta on, kui ta ei taha oma šokolaadikomme jagada?“

See oli olnud eelmisel kuul. Kas need kommid tõi Sean?

Nad sõitsid läbi kesklinna (mis võttis aega viis minutit). Jõuluvana haldjad olid juba tegutsenud, sest tulukesed vilkusid Pine Streetil ja lambipostid olid kaunistatud hiiglaslike kommide ja punaste lintidega. Kõik tundus pidulik ja rõõmus. Häid pühi. Hah, täielik jama.

„Aga tead, mis?“ jätkas Noel, kui nad Jo maja juurde pöörasid. „Täna unustame kõik mured ja me ei …” „… ei mõtle nende peale,“ lõpetas Riley koos temaga. Ta oli rõõmus, kui nad Jo juurde jõudsid. Võib-olla nad tõesti suudavad mitte mõelda. Ja rääkida.

Jo nägi ikka veel piltilus välja oma rasedateksastes ja mustas sviitris, itaalia käevõru randmel. Ükskõik kui väsinud ta oli, ikka õnnestus tal täiuslik välja näha. Munaliköör ootas, alkoholiga Rileyle, alkoholivaba Jo’le ja Noelile, kes eriti ei joonud.

„Munaliköör!“ hüüdis Noel rõõmsalt. „Sellest piisab täiesti, et panna meid muresid unustama.“

„Kuni homme kaalule astume,“ põrutas Jo ja võttis lonksu. „Aga ma joon kahe eest. Selle tempoga läheb ilmselt veel üheksa kuud. See beebi mõnuleb seal omaette.“

„Ta on iga päev tulekul,“ ütles Riley. Ta õel oli tütar sündimas ja ultraheli tõestas seda. Jo’l oli sahtel ilusaid asju täis, et ta väike tütar võiks olla sama stiilne nagu ta ise.

„Ma olen valmis. Ma olen rohkem kui valmis. Ma olen selle maja täielikult ära koristanud.“

„See näeb suurepärane välja,“ ütles Noel.

Jo maja nägi alati suurepärane välja. See oli nagu mingi reklaam. Šokolaadipruun nahkdiivan ja samasugused toolid, kallis paks vaip puitpõrandatel, tassid, mis olid tulnud kunstniku keraamikatöökojast. Täna oli ta antiiksel söögilaual kõrge vaas sügislilledega ja põles palsamilõhnaline küünal.

„Ma pesin isegi krohvitud seina duši juures,“ rääkis ta neile. „Ema ütleb, et see on viimane energiapuhang enne beebi sündimist. Ma loodan, et ta teab, millest räägib. Ma tahaks jälle oma jalgu näha.“

„Ma arvasin, et ootavad emad peavad, noh, kiirgama,“ ütles Noel kulmu kortsutades.

„Ma jätsin selle kiirgamise juba kaks kuud tagasi järele,“ teatas Jo.

„Aga sa saad lapse!“

Jo naeratas selle peale ja hõõrus oma esiletükkivat kõhtu.

Aga oota. Mis ta õe naeratusega lahti oli? Huuled olid õiges asendis, aga miski oli puudu.

„Kas sul on kõik hästi?“ küsis Riley temalt.

„Minul? Muidugi on.“

„Oled sa kindel?“

Jo lõug kerkis natuke, see oli märk, et tal polnud mitte midagi hästi.

Rileyl hakkas munalikööri peale kõhus keerama. Ta pani tassi käest. „Mis toimub?“

Jo kehitas õlgu ja jõi ära viimase lonksu. „Mitte midagi.“

„Hea küll, midagi on täiesti valesti,“ ütles Riley.

„Mitte just valesti, aga... hästi ka mitte. Ma ei tea, kas ma tahan enam Mike’iga abielus olla.“

Riley tundis, kuidas ta silmad punni läksid. „Mida? Sul ja Mike’il on suurepärane abielu. Millest sa räägid?“

„Selles pole midagi suurepärast, kui ta on kogu aeg ära,“ nähvas Jo. „Ta tahab uuesti minna.“

„Sõjaväkke? Te juba rääkisite sellest,“ ütles Riley.

„Rääkisime küll. Ja ma arvasin, et selle asjaga on korras. Ilmselt ei ole, vähemalt mitte selle meili järgi, mille just sain.“ Jo kortsutas kulmu. „Ainus, mida ta näeb, on see suur raha, mida ta saab. Ta arvab, et me vajame seda, kui laps on tulemas.“

„Noh, tal on õiged mõtted,“ ütles Noel.

„Ei ole. Ta on lihtsalt ahne.“

„Võib-olla ta muretseb, et ei leia pärast sõjaväge tööd,“ pakkus Riley. Mike on tore mees. Ta ei petaks oma naist kunagi. Jo’l polnud aimugi, kuidas tal oli vedanud.

„Tal pole sellega probleemi. Ta on väga nõutud. Sellepärast nad pakuvadki talle nii suurt preemiat, kui ta läheb. Ma ütlesin talle, et kas mina või merevägi. Kui ta läheb, siis on meiega kõik.“

Jo oli läbinud viimaste kuudega kogu emotsioonide maastiku. Riley oli kindel, et see on lihtsalt veel üks hormoonide möllamise juhtum. „Sa ei tohiks praegu mingeid suuri otsuseid teha. Ja Mike igatahes armastab sind. Ja te saate lapse, issand hoidku.“

Jo silmist hakkasid voolama pisarad. „Ma ei taha seda last üksi kasvatada.“

„Ei kasvatagi,“ kinnitas talle Riley. „Jah, Mike läheb merele, aga ta tuleb alati sinu juurde tagasi.“

„Ta on korraga mitu kuud ära,“ ütles Jo silmi pühkides.

„Aga meie oleme siin.“

„See pole sama asi. Lõpuks oleme mina ja Annabelle siin üksi. Mina istun ööd otsa üleval, kui ta on haige, mina käin lastevanemate koosolekutel ja koolinäidendeid vaatamas. Tema on... kusagil, vaatab, et maailm oleks turvaline. Superkalmaar allveelaevas²,“ ütles Jo kibedalt.

„Aga mõtle kui õilis – ta teenib oma riiki,“ osutas Noel.

„Ma tean, aga ta on seda teinud kaheksa aastat. Kas sellest ei piisa? Kas ta ei võiks lasta kellelgi teisel seda üle võtta?“

See oli ilmselgelt retooriline küsimus, niisiis Riley ei vastanud. Selle asemel ta ütles: „Sa pead tõesti selle üle järele mõtlema. Kui sa Mike’ist lahku lähed, siis oled veel rohkem üksi.“

„Ma asendan ta kellegagi.“

„Sa ei mõtle seda tõsiselt,“ ütles Riley rangelt.

Jo ohkas. „Ma ei tea, mida ma mõtlen. Ma olen lihtsalt nii... vihane.“

Riley suutis talle jätta ütlemata, et saagu üle. See poleks olnud üldse kena ega ka mitte kasulik. Need olid Jo hormoonid. Pidid olema. Niisiis ütles Riley: „Mike on hea mees, ja pagana raske on head meest leida.“ See oli midagi niisugust, milles tema oli nüüd ekspert.

„Jah, ta on praktiliselt täiuslik,“ lisas Noel.

„Sellist asja nagu täiuslik mees pole olemas,“ ütles Jo põlglikult.

„Ma jääksin peaaegu täiusliku juurde,“ sõnas Noel.

„Mina jääksin Farkle’i mängimise juurde,“ ütles Riley. Jeesus. See pidi olema tüdrukute õhtu, mis teda lohutaks. Sellisel kombel, nagu kõik kulges, pidid nad kõik keset Pine Streeti lamama, ootama, et põhjapõder neist üle jookseks. „Ole nüüd, lõbutseme. Ärme räägime enam meestest. Nõus?“

Noel noogutas. „Nõus.“

„Mina ka,“ ütles Jo ja tõi mängu.

Järgmised kaks tundi mängisid nad lauamänge. Seejärel vaatasid üht jõulufilmi. „Neis filmides on mehed alati nii suurepärased,“ ütles Noel ohates, kui lõputiitrid jooksid.

„Sellepärast, et nad pole päris,“ ütles Jo. „Kui sa istud ja ootad täiuslikku meest, siis jäädki pikaks ajaks istuma.“

„Tänan väga,“ pomises Noel. „Sa tead hästi, kuidas mind innustada.“

„Ma lihtsalt ütlesin.“ Jo ohkas. „Oh, ärge pange mind tähele. Ma olen tige. Ja ma olen omadega läbi. Tundke end vabalt, olge nii kaua, kui tahate, mina aga lähen koos oma tütrega voodisse, et oleksime valmis homme poodi minema.“ Ta taarus vannituppa, hüüdes üle õla: „Las see segadus olla. Me võime hommikul koristada.“

„Mina olen ka väsinud,“ ütles Riley. Oli olnud pikk päev ja ta tundis äkki oma kurbuse raskust. Ta ladus tühjad popkornitopsid virna ja võttis kätte paar klaasi.

„Mina ka,“ ütles Noel ja võttis ülejäänud asjad enda kätte. „Mis sa arvad, kas su õel on õigus?“ küsis ta, kui nad nõusid masinasse panid.

„Mis suhtes?“ Mitte Mike’i suhtes, see oli selge.

„Selles suhtes, et täiuslikku meest pole olemas.“

„Noh, keegi meist pole täiuslik, aga ma loodan, et minu jaoks on olemas selline asi nagu täiuslik mees,“ ütles Riley.

Võib-olla kunagi leiab ta sellise mehe.

2 Vihje populaarsele animafilmile. Tlk