Читать книгу Peatänava lilleäri. Chesapeake’i kaldad, 2. raamat - Sherryl Woods - Страница 5

BREE O’BRIEN SURUS oma sõrmed viljakasse tumedasse mulda ja tõstis ühe peotäie näo juurde, et selle lõhna nuusutada. See on tõeline, mitte nagu see pealiskaudne maailm, milles ta viimased kuus aastat on elanud ja üritanud endale nime teha. Aiandus on midagi, mida ta mõistab. Taimi saab kastmise ja nende eest hoolitsemisega kasvama panna. Midagi sellist ei ole teatrimaailmas mitte kunagi võimalik. Vaasitäis hoolikasse buketti sätitud lilli peab meeldima ainult nende ühele saajale, mitte saalitäiele publikule, kellest igaüks on mingil talle omasel viisil kriitik.

Ta tundis suurt kergendust, kui ta õde Abby helistas ja teatas, et nende kolmas õde Jess avab Chesapeake’i kallastel Eagle Pointi külalismaja. See andis talle suurepärase põhjuse Chicagost lahkuda. Tema viimane lavastus sai kriitikutelt hävitavaid hinnanguid ning nädal pärast avaetendust võeti see mängukavast hoopis maha. Kuue aasta jooksul õnnestus tal lavastada üks näidend, mis osutus tõeliseks triumfiks, ning sellele järgnesid kaks läbikukkunud katastroofi.

Mõned lavastajad rõõmustaksid kogu südamest ka ühe õnnestumise üle. Isegi kui see polnud ligilähedalgi Broadwayle jõudmisele. Aga mitte Bree. Bree on alati rohkemat soovinud. Ta oli lootnud, et tõuseb selliste nimede kõrvale nagu Neil Simon, Noel Coward... pagan, isegi Arthur Miller. See oli olnud muidugi pärast seda, kui tema esimest lavastust saatis edu, kui ta oli ilmselgelt liialt ennast täis. Naine arvas, et on võimeline ajastama komöödiat nagu Simon, olema teravmeelne nagu Coward ning omandama Milleri keerulisi draama lavastamise oskusi. Leidus ka kriitikuid, kes arvasid samamoodi nagu Bree.

Kõik see tegi veel hullemaks asjaolu, et tema teine näidend pälvis ainult mahategevaid ja põrmustavaid hinnanguid. Kolmanda etenduse kandsid maha needsamad kriitikud, kes olid Bree esimest lavastust taevani kiitnud. Äkitselt kutsuti tema esimest näidendit ühekordseks õnnestumiseks. Rohkem kui üks kriitik leidis, et ta peaks kahekümne seitsme aastaselt oma karjääri lõppenuks lugema.

Naine tundis suurt kergendust, et keegi tema perekonnast ei olnud tulnud Chicagosse näidendi esietendusele ega pidanud olema tunnistajaks sellele kõrgelt kukkumisele ega lugema neid arvustusi, mis esietenduse õhtule järgnesid. Bree poleks suutnud taluda seda, kuidas pere üritab olla toetav, kui kõik ümberringi on välja öelnud, et tema töö ei kõlba mitte kusagile. Oli juba niigi kohutav, et kõik töökaaslased teatris olid tema karjääri kõige alandavamast hetkest osa saanud. Ükski näitlejatest ei suutnud talle silma vaadata, nagu ka tüki lavastaja – naise armuke, jumal hoia. Mees oli esietendusele järgnenud peol lugenud ühe hävitava arvustuse teise järel, kuni lõpuks kõik paberid vihaselt kokku kortsutas ja prügikasti viskas.

Naine uskus, et ühel päeval, kui ta suudab oma enesekindluse riismed kokku kraapida, avab ta arvuti ning proovib uuesti midagi kirjutada, aga hetkel on tal lihtsalt hea meel olla tagasi Chesapeake’is. Tuttavas ümbruses, koos oma lähedastega, kes pööravad talle tähelepanu lihtsalt sellepärast, et nad kõik armastavad teda, mitte sellepärast, et nad teavad, kuidas ta elu kildudeks purunes. Bree vajab ühist aega oma õdedega, korralikku tühjaks jooksmist jalkaväljakul ning lõppematut üksteise tögamist koos oma venna Connori ja tema sõpradega. Ta vajab võimalust oma õetütreid, Abby kaksikuid kallistada.

Bree polnud arugi saanud, kui väga ta tegelikult oli terve aeg koju igatsenud. Hea on olla oma vanas toas, kus ta on kirjutanud oma päeviku esimesed sissekanded, lood ja näidendid, mis ei olnud mõeldud kellegi teise silmadele, ainult tema enda rahulolu jaoks.

Ühte asja on ta veel juba pikka aega vajanud, aga polnud seda hinges tunnistanud. Tal on vaja eemalduda tunnustatud lavastajast ja Chicago teatri ühest juhtidest, Martin Demmingist, kes oli mõnda aega naise mentor ning veel pikemat aega tema armuke. Viimasel ajal nende suhe enam ei toiminud. Võib-olla oli selles süüdi Bree lavastuse läbikukkumine, mis muutis naise haavatavaks ning ülitundlikuks, aga tundus, nagu mees oleks seda lausa mingil määral nautinud. Bree polnud selliseks suhtumiseks valmis.

Nii, siin ta siis nüüd on. Kolm nädalat pärast Jessi külalismaja avamist, põlvili oma vanaema aia peenarde vahel, hoolikalt umbrohtu välja kitkumas. Soe päike paitamas ta hoolega päikesekaitsekreemiga sisse kreemitatud õlgu. Esimest korda üle mitme kuu on sinna närvipingetest tekkinud sõlmed lõpuks lahti hargnema hakanud. Ta tunneb end... Bree otsis õigeid sõnu ning mõistis siis, et tunneb enda sees rahu. Ta tunneb end rahulolevana. Isegi oma eluga, olenemata hetkeolukorrast. Bree ei suutnud meenutada, millal ta viimati nii tundis.

Hoolimata kõigist päevitamise kahjulikkuse hoiatustest ja Marty pidevast hurjutamisest, et päike rikub ta Iiri kohvi karva kahvatu jume, keeras Bree näo päikese poole ning tundis, kuidas see leevendas peavalu, mille tõi kaasa mineviku peale mõtlemine.

Sellele mõeldes jäid naise käed paigale ja ta ohkas sügavalt. Kas see on ikka minevik? Kõik see? Chicago? Teater? Kirjutamine? Marty? Kas ta on tõesti kõigele sellele igaveseks selja pööranud? Kas ta suudab end lahti kiskuda sellest maailmast, mis alles mõned kuud tagasi tähendas talle siin elus kõike? Kas seda ta siin mulla peal põlvitades tegigi, kuigi oleks juba päevi tagasi pidanud naasma selle elu juurde, millest ta alati unistanud oli? Kas ta on alla andnud? Peidab ennast? Või lakub lihtsalt oma haavu, enne kui lahinguväljale tagasi suundub?

Sel hetkel Bree mõistis, et just täpselt see Chicago tema jaoks ongi – lahinguväli, kus on liiga palju potentsiaalseid vaenlasi: produtsent, direktor, näitlejad, kriitikud, publik. Neil kõigil on oma arusaam sellest, milline peaks Bree looming olema. Mõnel päeval on kõik hinnangud imelises harmoonias. Teistel kordadel võib see olla emotsionaalne sõda, kus relvadeks on hoolikalt valitud sõnad ning mille stseene vormivad erinevad arvamused ja seisukohad. Kõik arvavad, et nende seisukoht on oluline ja õige.

Naine istus oma kandadele ning ohkas kogu südamest. Oh, kuidas ta küll soovib, et teaks vastust kasvõi ühele neist küsimustest.

„Sa oled juba kolm minu suvist floksi üles tõmmanud,” lausus mamma pahakspaneva tooniga, kui ta Bree tema mõtetest äratas. „Kas sa tahaksid rääkida, milles asi, enne kui terve mu mitmeaastaste taimede aia üles kaevad? Ma olen sellega aastaid vaeva näinud.”

Bree heitis pilgu oma vanaemale, kes seisis, käed puusas, väike, aga krapsakas. Peas aiatöökaabu, jalas tennised ning ereroosat värvi lühikesed püksid, mis sobisid täpselt pluusiga, mida ta kandis. Bree vaatas pikka tumelillat floksi, mille ta juba hooletult umbrohu hulka oli heitnud, ning lausus kahetseva häälega: „Juured on alles. Istutan selle uuesti maha ning kastan ja väetan hoolikalt. Küll nendega saab kõik korda, mamma.”

Vanaema heitis oma lapselapsele pilgu, millest võis välja lugeda, et ta teadis täpselt, mis Breega toimub, aga ta ootas, et pojatütar ise selle teema üles võtaks.

„Kas sa saad enda kohta sama öelda?” küsis vanaema. „Kas sinuga saab ka kõik korda?”

Bree keeras automaatselt pea ära ning pööras kogu oma tähelepanu sellele, et floks saaks uuesti maha istutatud. „Mul on praegu palju mõttes,” pomises ta vaikselt, nagu kartes, et kinnitab vanaema kahtlusi, kui midagi rohkemat ütleb. Tervest tema perekonnast mõistis teda tõeliselt ainult vanaema, kes nägi otse tema südamesse isegi siis, kui Bree sõnagi ei lausunud. Oma isa ja kõigi suhtlusaldiste sugulaste jaoks on ta enamasti täielik mõistatus.

„Sa oled piisavalt kaua eemal olnud,” lausus vanaema. „Praegu oleks sul vaja osasid neist mõtetest kellegagi jagada. Jagatud mure on pool muret. Kui sa ei taha mulle rääkida, mis sind vaevab, siis mine külalismajja ja söö koos Jessiga lõunat või helista Abbyle. Tal oleks hea meel, kui sa temaga Baltimore’is lõunataksid. Olen selles kindel. Ta saaks sinu ees oma uute kontoriruumidega eputada. Ja sina saaksid oma õega ühe südamest südamesse vestluse maha pidada.”

„Jessil on palju tegemist. Tal pole aega minu kaeblemist ja kurtmist kuulata. Abbyga on sama lugu. Nüüd, kui nad on Trace’iga kihlatud ja ta kihutab iga päev Baltimore’i vahet, siis ei leia ta enam iseenda ja kaksikute jaokski aega. Ta ei saa seda ammugi veel minu peale raisata.”

„Rumalus! Nad mõlemad leiaksid sinu jaoks aega, sest nad on su õed,” vuristas vanaema kannatamatul toonil. „O’Brienitele on perekond alati esimesel kohal. Me hoiame kokku, ükskõik, mis elu toob. Kas ma ei õpetanud sulle seda juba aastaid tagasi?”

Bree meenutas, et vanaema oli seda igatahes üritanud. See oli olnud üks elu raskeid õppetunde, kui nende emal oli isa lõpututest ärireisidest ja peaaegu olematust panusest pereellu kõrini saanud ning ta ühel heal päeval lihtsalt kodust lahkus ja New Yorki kolis. Vanaema on olnud see liim, mis nende perekonda sellest hetkest koos on hoidnud. Tema on see, kes keelitab neid Meganisse hästi suhtuma. Kui ema neid vahel peale lahkumist külastas, siis julgustas mamma neid emaga sõbralik olema. Mitte et keegi neist seda nõuannet järginud oleks. Nad olid noored ega osanud andestada. Vanemate keerulised suhted jäid lastele mõistetamatuks.

Viimasel ajal on Bree märganud, et isa üritab nende kõigiga rohkem suhelda. Mick loobus ühest suurest projektist Californias selleks, et külalismaja avamisel kodus olla. Kuigi ta lahkus üsna pea pärast seda ikkagi kodust, siis sellel päeval oli ta kohal. Isegi nende ema oli Jessi suure päeva puhul koju naasnud. See põhjustas omakorda probleeme, aga Bree pidi siiski tunnistama, et oli kena kõiki pereliikmeid mõned päevad koos aega veetmas näha. Puudu oli ainult nende vend Kevin, kes oli Iraagis missioonil ega saanud seetõttu avamispeole tulla.

Need päevad meenutasid Breele, milline perekond nad kunagi olid. Enne, kui Mickist sai linnaarhitekt ja arendaja ning töökohustused teda kõikjale üle maailma lennutasid. See oli täpselt selline üksteisemõistmine, mida Bree Chicagost lahkudes vajas.

Ta oleks võinud ükskõik millisele pereliikmele rääkida, mis temaga juhtus, ning igaüks neist oleks püüdnud teha, mis vaja, et ta enesetunnet ja hingehaavu parandada. Bree teab seda. Aga ta teab ka seda, et ei ole veel valmis vastu võtma seda haletsust, mida keegi neist oma käitumises või hääletoonis varjata poleks suutnud. Samuti ei tahtnud ta neid targutavaid ettepanekuid, mida Mick või Abby talle kohe tegema hakkaksid.

Ta arvas, et on parem jätta need asjad enda teada, teha ilma nõu pidamata ise omad otsused ja enda eluga edasi minna. Mitte tõmmata end enesehaletsusest kerra ja kõik mured ning probleemid õdedele, vanaemale või ükskõik kellele teisele kaela heita. See, mida ta vajab, on rahu ja vaikus. Just seda on tal tarvis, et iseenda tee leida.

„Võib-olla ma helistan hiljem Jessile või Abbyle,” andis Bree lõpuks alla. „Ma lähen ja valmistan meile midagi lõunasöögiks. Võiksime aias süüa või hoopis rannas.” Naist tabas hetkega tõeline nostalgialaine. „Mäletad, kuidas sa meile piknikuid korraldasid, kui me alles lapsed olime? Laotasime teki liivale ja veetsime terve päeva lahe ääres.”

Mamma heitis lapselapsele lõbustatud pilgu. „Kas ma pean sulle meelde tuletama, et sina olid alati esimene, kes toidu sisse lendava liiva ja liiga kuuma päikese üle vinguma hakkas?”

Bree hakkas naerma. „See osa on mul vist meelest läinud. Olgu, me võime terrassil süüa. Seal ei ole liiva ning tuul jahutab mõnusalt.”

„Tegelikult, täna ma ei saa,” lausus mamma vabandaval toonil. „Mul on kirikus koosolek.” Seda öeldes uuris ta murelikult Bree nägu ja lisas: „Aga ma võin selle edasi lükata, kui sa tahaksid, et ma sinuga jään, ja me saaksime edasi vestelda.”

Bree polnud veel südamepuistamiseks valmis. „Ei. Mine, mine! Minuga on kõik hästi. Võib-olla ma jalutan hoopis linna, käin veidi poodides ja lõunatan mõnes kohvikus.”

Mamma noogutas heakskiitvalt. „Kui sa oma plaani teoks teed, siis ole hea, tervita minu poolt Sallyt ja too koju kaasa üks tema vaarika-croissant. Sööksin seda meelsasti homme hommikusöögiks.”

Bree manas näole šokeeritud ilme. „Sa kavatsed tõesti kellegi teise küpsetisi süüa? Või teed sa seda ainult selleks, et maitstes selle tegemise retsept välja nuputada ning hiljem ise samasuguseid küpsetada?”

„Kui keegi on milleski väga osav, siis ma võin suurima rahutundega sellega leppida. Sally croissant’id lausa sulavad suus. Miks ma peaksin proovima neid ise valmistada?”

„Ma arvan, et ütlen talle su sõnad edasi,” narritas Bree oma vanaema. „Sallyle teeks heameelt, kui ta kuuleb, et Chesapeake’i kallaste parim pagar imetleb tema küpsetatud croissant’e.

Mamma tõusis jalule ning lausus veidi nördinud häälel: „Nagu ma ei oleks ise seda talle juba öelnud, noor daam. Ma ei ole kunagi kiitusega kitsi, kui see on omal kohal. Aga hakka nüüd sina ka minema. Ürita tagasi tulla, naeratus näol. Mulle teeb muret, kui sa justkui eksinu näoga siin ringi käid.”

Bree teab, et vanaema oskab alati tema tunnetega kohaneda, aga ta ei osanud oodata, et ta nii naelapea pihta võiks tabada. Ta on eksinud. Teadmine, et tal on üks inimene, kes loeb tema mõtteid ja on alati valmis ta ära kuulama, talle nõu andma või tegema mistahes ta sel hetkel vajab, tõi naise silmi ootamatud pisarad. Kui ta nüüd ettevaatlik ei ole, siis päästab ta kõik oma tunded valla ning mamma jääb tema haletsusväärset lugu kuulama.

Selle asemel naeratas noor naine sunnitult. „Pean lihtsalt mõne asja üle järele mõtlema. Sul ei ole vaja minu pärast muretseda.”

Need sõnad olid sama palju tema enda kui mamma lohutuseks öeldud. Unustada kõik oma unistused ning end siinse armastuse ning tunnustuse sisse mähkida oleks liiga lihtne väljapääs. Chesapeake’i kaldad oleks ideaalne, turvaline ja taevalik paik, kus uuesti alustada.

Teisest küljest, võib-olla on aeg nendele unistustele taas silma vaadata ja mõelda, kas need üldse ongi enam unistamist väärt. O’Brienite kangekaelsus on Breel küll veres, aga võib-olla tuleks kasuks üks kord elus alla anda. Ta tahab edasi minna. Uusi unistusi ellu viia.

Kui tal oleks ainult aimu, mis need uued unistused olla võiksid.

MICK O’BRIEN SEISAB telefoni peos hoides New Yorgi tänavanurgal ning üritab leida julgust, et helistada naisele, keda ta on kogu oma täiskasvanuelu tundnud. Megan on tema eksnaine, tule taevas appi! Tema numbri valimine ei tohiks tunduda raskem kui mõne tema linna arenduse planeerimine ja positsioneerimine. Ometi on ta silma pilgutamata mitme linna rajamisega hakkama saanud, kuid paljas mõte sellest telefonikõnest paneb ta peopesad higistama.

Mick läks närvi, vajutas telefoni kolmandat korda kinni ja pöördus teise suunda. Ta peatus ühes Upper East Side’i kohvikus, ainult mõne tänava kaugusel Megani korterist. Mees kirus oma argpükslikkust ning enda üleüldist otsust peale kõiki neid aastaid New Yorki sõita.

Megani nägemine Jessi külalismaja avamisel vallandas temas mingid tunded. Järsku ta mäletas jälle, mis tunne on seda naist armastada, kuidas ta end alati kolme meetri pikkusena tundis, kui naine talle otsa vaatas. Kõik see aastatega mehe sisse kogunenud viha ja pahameel nende lahutuse pärast lahtus sekundi jooksul, kui ta märkas Meganit rannal enda suunas liikumas. Ta figuur on endiselt nõtke nagu tüdrukul, punakaspruunid juuksed lehvisid tuules.

Ühiselt planeeritud kingitus Jessile külalismaja avamise puhul tekitas nende vahel lausa haruldaselt harmoonilise tunde. Kui nad oma noorimale tütrele teatasid, et röögatult kallis küpsetusahi on ema-isa kingitus talle, siis oli nendevaheline pinge paari kraadi võrra alanenud. Lähedus, mida Mick üle pikkade aastate ema ja tütre vahel nägi, tekitas temas suurt rahulolu. Vähemalt seni, kuni ta sai kätte Megani tšeki, mis kattis poole kuludest. See näris mehel hinge.

Kuigi nad kohtusid Meganiga Chesapeake’i kallastel väga harva, siis sellest piisas, et Mick mõistaks, kuidas ta rumal uhkus on talle elu suurima karuteene teinud. Aastaid tagasi ei lasknud see uhkus tal anuda Meganit, et naine jääks. Nüüd mees mõistis, et neile võib olla olemas teine võimalus ning ta ei kavatsenud jätta seda kasutamata.

Kui ainult hirm teda ei takistaks. Ta rüüpas kohvi ja vahtis kriibitud, Formica kattega laual lebavat telefoni. Kohvik oli kärarikas ja rahvarohke.

Võib-olla on lihtsam, kui ta lihtsalt tema ukse taha ilmub. Megan on liiga daamilik selleks, et uks tema nina all kinni lüüa, aga telefonitoru hargile panna on oluliselt lihtsam.

Mees koostas tegutsemisplaani sellise keskendumisega, et hüppas toolil nagu teolt tabatud teismeline, kui telefon laual helises.

„Jah, halloo,” pomises ta telefoni. Mick tundis piinlikkust, kuigi inimene teisel pool toru ei saanud kuidagi teada, kui idiootselt ta end sel hetkel tundis.

„Kas sa oled temaga juba kohtunud?” küsis ta ema nõudlikul toonil.

Mick ohkas. Kuidas saab nii olla, et Nell O’Brien teab alati täpselt, mida ta plaanib? Eriti kui ta on teinud kõik selleks, et keegi perekonnast ei teaks tema reisist New Yorki mitte midagi. Mickil polnud aimugi, kuidas asjad tema ja Megani vahel võivad minna, seega pole mõtet keerutada üles spekulatsioone ja vastuväidete tormi kõigilt lähedastelt.

Mees saabus ärireisilt Seattle’ist ja Minneapolisest ning organiseeris oma kojusõidu läbi New Yorgi. Kui ta kohtumisel Meganiga väga rumalasse olukorda jääb, siis ei pea keegi sellest teada saama. Ja nüüd helistab tema ema ning oma kuuenda meele abil teab ta väga täpselt, mida poeg planeerib.

„Ma ei tea, millest sa räägid,” ütles Mick kaitsvalt. Ta lootis, et ema proovis lihtsalt arvata ja sellega täppi panna.

„Sa oled ju New Yorgis, et Meganiga kohtuda, eks?” kuulutas vanadaam veenvalt.

„Miks sa nii arvad?” Isegi läbi telefonitoru kuulates kujutas mees elavalt ette, kuidas ta ema vastuse peale silmi pööritab. Naisele ei meeldinud ilmselgete asjade üle vaidlemise peale aega raisata.

„Su kontorist öeldi, et lendasid täna hommikul pärast oma Minnesota kohtumisi New Yorki. Kuna sa ei ole alates Megani ärakolimisest oma jalgagi sinna linna tõstnud ning pärast tema lahkumist külalismaja avamise nädalavahetusel sa ainult unelesid ringi, siis ma panin need kaks asja omavahel kokku.”

„Su matemaatilised oskused on sellisel juhul veidi rooste läinud,” esitas poeg vastulause. „Ma pole teda näinud.”

Naine naeris selle peale. „See saab tähendada ainult seda, et oled sinna jõudes araks löönud. Ilmselt istud mõnes baaris ja üritad julgust koguda, et temaga kohtumiseks valmis olla.”

„Ma pole mingis paganama baaris,” pomises mees. Pühakud kaitsku teda ema eest, kes on alati osanud ta mõtteid nagu avatud raamatut lugeda. „Ja ma pole araks löönud. Kas sa uurisid välja, kus ma olen, ainult selleks, et minuga näägutada, või oli sul veel midagi mureks?”

„Mul on veel üks mure, aga praegu tundub, et me peaksime rääkima sellest, kas sul on üldse aimu, mida sa teed. Te olete Meganiga juba aastaid lahutatud. Ta lahkus, sest sa jätsid tema ja teie perekonna unarusse ning ei muutnud ennast ka siis, kui ta sellele korduvalt tähelepanu juhtis. Sa tead, et ma armastan sind, aga olenemata sellest ei arva ma, et midagi oleks selle aja jooksul muutunud. Sa veedad endiselt rohkem aega kodust eemal kui oma perekonnaga.“

„Kui sa pole märganud, siis enamik meie perest on laiali lennanud.”

„Ja juhuks, kui sina pole märganud, siis ükshaaval on nad kõik hakanud taas koju tagasi ilmuma,” andis mamma tabava vastuse. „Siiski jooksed sina endiselt ühelt töökohalt teisele.”

„Võib-olla olen ma valmis aja maha võtma,” ütles mees, kontrollides seda ideed kõva häälega välja öeldes nii enda kui oma ema peal.

„Pensionile? Sina?” küsis naine uskmatu häälega. „Ma ei usu seda minutikski.”

„Ma ei maininud sõnagagi pensionile jäämist,” andis Mick vastulöögi. „Ütlesin, et võib-olla olen valmis töökoormust vähendama.”

„Võib-olla? Ehk? Mulle tundub, et sa pead endas täiesti kindel olema, enne kui lähed ja sellele naisele lootust annad, aga siis ümber mõtled ning need lootused pihuks ja põrmuks teed.”

Peataolekus suutis mees endale siiski tunnistada, et ema jutus oli tõetera sees. Küll aga ei kavatsenud Mick seda kõva häälega välja öelda. „Ema, mul on asju ajada. Lihtsalt ütle, miks sa helistasid.”

Naine mõistis, et on oma poja kannatuse katkema pannud. Ta ei esitanud enam rohkem küsimusi ning otsustas poja omale otsekoheselt vastata.

„Ma helistasin, sest olen Bree pärast mures,” lausus mamma.

„Bree?” küsis Mick ehmunult. „Mis temaga on?”

„Mehed!” pahandas Nell pettumusega hääles. „Mick, ta on sinu tütar. Kas sa tõesti ei ole märganud, kui vaikne ta on siiajõudmisest saadik olnud? Või kas sa oled mõelnud, miks ta ikka veel siin on?”

„Bree on alati vaikne olnud,” ütles mees, olles siiralt hämmingus, et ema teda üle kuulab. Bree on alati kõige õnnelikum, kui saab olla omaette enda toas koos märkmiku või raamatuga. Kõigist oma lastest mõistis Mick teda kõige vähem. Ta polnud ekstravertse loomuga nagu tema õed-vennad. Samuti polnud tal teismeea tõuse ja mõõnu. Või kui oligi, siis elas ta need välja oma kirjutistes, mida ta terve pere eest kiivalt saladuses hoidis.

„Praegu on asjad teistmoodi,” jätkas mehe ema kindlal toonil. „Ta pole Chicagosse tagasi minekut poole sõnagagi maininud. Midagi on juhtunud, Mick. Ma lihtsalt tean seda. Üritasin temaga enne rääkida, aga ta vastas, et kõik on korras.”

„Aga võib-olla siis ongi kõik korras.”

„Temaga ei ole kõik korras. Lõpeta mineviku pärast muretsemine ja tule koju! Tegele oma tütrega. Ta vajab sind.”

„Ei,” ütles mees viimaks. „Kui Bree üldse kedagi vajab, siis oled see sina. Oled teda alati paremini mõistnud kui mina. Ole nüüd, ema! Sa tead, et mul on õigus. Kui sina ei saa teda panna end avama, siis pole võimalustki, et minul see õnnestuks.”

„Arvan, et sel korral vajab ta meid kõiki.”

Mick ohkas ema sünget häält kuulates. „Ema, mis sa täpsemalt arvad, et temaga siis juhtus? Kui see tõbras talle midagi tegi, siis...” mehe hääl vaibus. Martin Demming polnud talle kunagi meeldinud. Esiteks oli ta Bree jaoks liiga vana ja teiseks oli ta täiesti ebameeldiv inimene. Mick kuulis tema suust liiga palju alandavaid kommentaare Bree kohta. Viimasel külaskäigul Chicagosse pidi mees mängu panema kogu oma enesevalitsuse, et mitte Martinit paika panna. Ainult paluv pilk Bree silmis suutis teda tol hetkel tagasi hoida. Mehe süda tõmbus valust kokku, kui ta nägi, et tema tundlik tütar kuulas vastu vaidlemata selle mehe solvanguid.

Nell äratas poja mõtetest. „Ma ei tea, kas sellel on midagi Martin Demmingiga pistmist või on asi tema töös. Sellepärast ma helistangi. Me peame kindlaks tegema, mis ta endast välja ajanud on. Millal sa koju tuled?”

„Oleneb,” lausus mees, kes üritas ikka veel välja mõelda, kuidas Meganit näha.

„Oh jumal küll,” ütles Nell kannatamatult. „Sa kas helistad Meganile kohe, kui oleme kõne lõpetanud, või istud lennukile ja tuled koju. Sind vajatakse siin.”

„Olen homme hommikul seal,” lubas mees.

Pagana päralt, kui kõik läheb nii, nagu ta loodab, siis ehk õnnestub tal veenda Meganit endaga Chesapeake’i uuele külaskäigule tulema. Kui Breel on tõepoolest mured, siis ema lähedus ei teeks selles olukorras kindlasti mitte halba. Võib-olla on see täpselt see, mida tütar praegu vajab.

Need manipuleerivad mõtted panid mehe ohkama. Keda ta lollitada üritab? Tema on see, kes vajab seda, et Megan tagasi koju tuleb. On alati vajanud. Kui nende keskmise tütre eluraskused on piisav põhjus teda koju meelitada, siis mehe uhkus lubaks seda olukorda ära kasutada. Hiljem on küllalt aega, et seda taktikat kahetseda... seda juhul, kui see ei peaks töötama.

SALLY KOHVIKU TAGUMISEL laual ilutseb silt „Reserveeritud“. Iga päev, täpselt keskpäeval istuvad seal lauas Jake Collins, Mack Franklin ja Will Lincoln ja tellivad päevapakkumise. Jake loeb menüütahvlilt, et täna on selleks singi-juustu-croissant ning kartulisalat, ning seab sammud nende tavapärase laua poole. Ta tardub soolasambana paigale. Jake pole kindel, mis teda hetkel rohkem šokeerib, kas see, et keegi on nende laua hõivanud, või tõsiasi, et inimene, kes seal nägu menüü taha peidetult istub, on Bree O’Brien.

Ühe südamelöögi jooksul jõudis mees märgata, et Bree õlad on päikesest roosad, et ta kannab türkiissinist päikesekleiti, mis on alati Jake’i lemmik olnud, ja et naine näeb väsinud välja.

Enne, kui kõik talle päriselt kohale jõudis, keeras mees kannapealt ringi ning tormas Mackile otsa ja siis rutakalt edasi väljapääsu poole.

„Kuhu sa lähed?” küsis Mack.

„Läheme Brady restorani lõunale,” vuristas Jake pingest tulvil häälega ja peatus ainult selleks, et heita Mackile nõudlik pilk, mis palus küsimuste esitamine lõpetada.

Mack vahtis sõbrale tühja pilguga otsa ning ei saanud ilmselgelt Jake’i antud signaalist aru. „Miks?”

„Mul on isu sooja krabivõileiva ja õlle järele,” ütles Jake kannatamatult ning trügis mööda kolmest naisest, kes vahekäiku blokeerisid.

Ta ei peatunud, et vaadata, kas Mack järgneb talle või mitte. Jake suundus kiiresti tänavale ja hingas kopsud sügavalt värsket õhku täis. Pagan võtaks, see naine ei peaks peale kuut aastat enam talle sellist mõju avaldama. Ilma mehele silma vaatamata ja suud avamata oli ta ometi seda teinud. Lihtsalt hale. Ta on lihtsalt hale. Miks peaks talle korda minema see, et Bree näeb välja, nagu ta poleks nädal aega maganud?

„Kas keegi ütleks mulle ka, mis te mõlemad siin väljas teete?” küsis Will, kui oli sõprade juurde tänavale hilise juulikuu kuumusesse jõudnud. Sirgeks triigitud särk kleepus selja külge ning ta lasi lipsusõlme kaela ümbert vabaks. Mees ei jõudnud konditsioneeriga varustatud ruumi sisenemist ära oodata.

„Mul pole aimugi,” kehitas Mack õlgu. „Jake’il on järsku väljakannatamatu isu sooja krabivõileiva järele.”

Jake vaatas Willile otsa ja nägi sõbra silmis teadlikku rahulolu. See on eluaegse sõpruse halvem külg. Kui sa oled samade tüüpidega juba algkoolist saadik ringi jõlkunud, siis ei ole teil omavahel saladusi. Mitte ühelgi neist ei olnud teiste ees saladusi. Will oma psühholoogiadoktori kraadiga arvas kohe Jake’i tujumuutuse põhjuse ära.

Ta ohkas. „Mõtlesingi, millal sa teada saad, et Bree linnas on.”

Mack oli hetkeks üllatunud ja seejärel noogutas. „Ilmselt just praegu sai.”

„Sellega läks kauem, kui ma arvasin,” lausus Will.

Jake vahtis oma sõpru. „Te teadsite, et Bree on siin, ja ei hoiatanud mind?”

„Ma kuulsin sellest,” tunnistas Will.

„Mina ka,” lausus Mack kerge häbitundega. „Me arvasime, et äkki ta lahkub enne, kui teie teed ristuda jõuavad.”

„Kuidas ta välja näeb?” küsis Will, pöördudes pigem Macki kui Jake’i poole.

Mack kehitas õlgu. „Jake takistas mind vaatamast.”

„No parem on, et Jake sai talle pilgu peale heita,” lausus Will ettevaatlikult. „See pidi varem või hiljem nagunii juhtuma.”

„Loomulikult. Ta perekond elab siin,” lisas Mack. „See polnudki mõeldav, et ta enam kunagi siia ei satu.”

„Kas te võiksite lõpetada rääkimise nii, nagu mind polekski siin,” porises Jake. „Asi ei ole Bree O’Brienis. Otsustasin lihtsalt, et mul on tuju süüa sooja krabivõileiba. Ongi kõik.”

„Kui mu mälu mind ei peta, siis pakub ka Sally täiesti korralikku krabivõileiba,” tegi Will märkuse, et sõbra jultunud vale paljastada.

„Nagu kõik teisedki söögikohad siin linnas,” nõustus Mack.

Jake tüdines sõprade nöökimisest. „Ah, jätke juba järele,” torises ta. „Kui te tahate siin süüa, siis sööme siin. Mõtlesin, et oleks tore vahelduseks mõnd teist söögikohta proovida. Käime kogu aeg sedasama tallatud rada.”

„See tuli sulle alles viis minutit tagasi pähe?” Jätkas Will sõbra küsitlemist skeptilisel toonil. „Me oleme juba viis aastat „sedasama rada tallanud“, nagu sa ütlesid.”

„Kuus,” mõmises Jake. „Me oleme siin juba kuus aastat järjest käinud.”

Kolm meest alustasid iga päev koos lõunal käimist siis, kui Bree oli Chesapeake’i kallastelt lahkunud. See oli Willi ja Macki südamlik katse Jake’i tuju tõsta, kuigi nad polnud isegi täiesti kindlad, mis Jake’i ja Bree vahel juhtus. Sõbrad teadsid, et nad läksid lahku ja et Jake’i süda oli murtud. See oli ka ainus, mis neile luges.

Semud trallisid ümber tema, nagu vähegi said. Nad olid toetavad sellisel viisil, nagu mehed seda olla oskavad. Veetsid koos aega ning üritasid Jake’i mõtteid naisest eemal hoida. Ei toonud tema nime jutuks enne, kui sõber ise seda tegi. Seda Jake ei teinudki. Kõigi nende aastate jooksul oli täna üks neid väheseid kordi, kui Bree nimi üle ta huulte lipsas.

Heade vallaliste sõpradena püüdsid Will ja Mack Jake’i ka vahel baaridesse vedada ning teda uusi tutvusi sõlmima meelitada. Tihti lõppesid need üritused hoopis sellega, et Will või Mack leidis endale kaaslase, aga Jake läks ikka üksi koju ja ronis koos muremõtetega oma tühja voodisse. Ta harjus sellise käitumismustri ning üksindusega. Üsna haletsusväärne, aga selline tema elu peale Breest lahkuminekut oli.

Üksi olemine aitas üle saada valust, mida naise lahkumine põhjustas. Jake ei kavatsenud enam mitte kunagi midagi sellist läbi elada. Isegi kui see tähendab, et ta peab kogu oma ülejäänud elu eraku kombel elama. Mehe õde Connie ei väsinud korrutamast, et selline oht venda varitseb.

„Võib-olla on see hea märk,” pakkus Will mõtliku näoga. „Ehk äratab see sind lõpuks üles.”

„Ehk tõesti,” nõustus Mack.

Kaks sõpra vahetasid omavahel pilke ja võtsid siis suuna Macki džiibi poole. See oli pargitud lähemale kui Willi uhke välismaa sportauto või Jake’i ereroheline kaubik kirjadega „Kallaste taimekool ja maastikukujundus”.

„Läheme Brady restorani,” ütles Mack ja heitis oma käe üle sõbra õla. „Ja siis me üritame sulle aru pähe panna.”