Читать книгу Peatänava lilleäri. Chesapeake’i kaldad, 2. raamat - Sherryl Woods - Страница 6

BREE KÕRVU KOSTIS üks suur kollektiivne ohe kõigilt kohviku külastajatelt ja kui ta oma pilgu tõstis, siis märkas naine, kuidas ruumitäis inimesi halvakspaneva pilguga teda jälgib. Kohvikupidaja Sally tervitas teda samuti kummaliselt pahase ilmega.

„Mis toimub?” küsis Bree.

„Sa ei näinud teda?” küsis Sally vastu.

„Ei näinud keda?”

„Jake’i?”

Bree tundis justkui rusikalööki makku. „Jake oli siin?”

„Umbes kaks sekundit. Silmas korraks sind ja kiirustas kohe uuesti tuldud teed tagasi. Võttis veel kaks teist mu parimat klienti endaga kaasa.”

„Oh jumal küll, mul polnud aimugi. Arvasin, et...” naise hääl katkes. Tal polnud aimugi, mida ta oli mõelnud või arvanud. Kuus aastat ei lasknud ta ühelgi Jake’iga seotud mõttel endale pähe hiilida. See juhtus ainult siis, kui ta tundis end kaitsetu ja haavatavana, ning pani naisele süütunde koorma, kuigi ta polnud midagi valesti teinud. Nii, kui mees tema mõtetesse ilmus, suutis Bree välja mõelda mõne vale, mis tema enesetunnet parandaks. Kui ta enda vastu täiesti aus on, siis oli ta ju küllaldaselt asju valesti teinud.

Naine tõstis uuesti pilgu Sallyle ning üritas end koguda. „Ma... Ma...” kogeles Bree. Ta ei suutnud selgelt mõelda. Jake’i nime mainimise peale oli isegi kogu valmismõeldud tellimus tema peast justkui peoga pühitud. „Kas ma võiksin veel minuti mõelda, palun? Mistahes ma välja valin, tellin selle kaasa ega hoia seda lauda enam kauem kinni. Ma lihtsalt vajan veel paari minutit, kas sobib?”

Sally noogutas veidi kaasatundlikuma näoga. „Ma tulen varsti tagasi.”

Kohe, kui Sally lahkus, liikusid Bree mõtted menüüle keskendumise asemel uuesti Jake’i juurde. Naine mõtles sellele, kui traagilisel moel oli nende suhe koost lagunenud.

See, mis nendega juhtus, oli üks neist asjadest, mille vastu on raske võidelda. Lapse kaotus... Laps, kellest peale tema ja Jake’i mitte keegi isegi veel ei teadnud. Selline juhtum oleks pidanud neid veel enam liitma. Enamik paare muutub pärast sellist tragöödiat veel lähedasemaks.

Bree oli seda tõlgendanud hoopis kui märki, et nemad Jake’iga ei ole kokku loodud. Ta nägi nurisünnituses vabandust, et lennata Chicagosse ja asuda jahtima seda tulevikku, mis veel mõned päevad varem oli tundunud raseduse tõttu pelgalt raskesti tabatava unistusena.

Jake’i reaktsioon oli täpselt vastupidine. Planeerimata rasedusest teada saades oli ta õnne tipul. Mees kavandas ootusärevusega pulmi, perekonda ning nende ühist tulevikku. Bree armastas küll Jake’i väga ja soovis neile kunagi tulevikus neidsamu asju, aga selle asemel, et sellest ootamatust rasedusest rõõmu tunda, oli ta hoopis õnnetu ja tundis end justkui lõksus.

Ja just siis, kui ta hakkas leppima selle mõttega, et on rase, oli laps kadunud... Jumal aidaku teda, aga ta tundis suurt vabadust. Naine ei vaadanud kordagi tagasi, kui võttis vastu tööpakkumise Chicagos ja sinna lendas. Ja jättis Jake’i üksinda nende ühise lapse kaotust, teda ja oma unistusi taga leinama.

Nad tegid lahku minnes läbi ka kohustusliku teesklemise osa. Lubasid, et hoiavad ühendust, ja rääkisid veel isegi ühise tuleviku võimalikkusest, kuid Breele sai üsna pea selgeks, et see suhe on läbi. Ta üritas nädalaid välja mõelda kõige kenamat viisi, kuidas seda Jake’ile öelda.

Lõpuks sai mees sellest ise aru. Ta tahtis naist ühel nädalavahetusel Chicagos üllatada ning leidis sinna jõudes Bree koos Martyga tema pisikeses korteris. Ta ei sattunud küll millelegi peale, aga Jake tajus keemiat naise ja kuulsa lavastaja vahel. Oli irooniline, et Jake tabas enne kui Bree ise, et naine on sellesse karismaatilisse, võluvasse vanemasse mehesse armumas.

Nad kaklesid selle pärast. Mees kasutas seda lahkumineku põhjusena. Ja jällegi tundis Bree koos valu- ja süütundega kaasnenud kergendust. Ta lasi Jake’il olla see, kes asjale punkti paneb. Ta isegi veenis end selles, et lahkumineku algatamine oli tema viimane kingitus Jake’ile. Bree pidas end uhkusega naiseks, kes mõistab inimloomust, aga mingil põhjusel pettis ta selles olukorras iseend. Ta oli olnud lihtsalt argpüks.

Ta kohtles meest nii halvasti. Nüüd sai ta seda endale tunnistada. Jake on imeline, seksikas, tore mees ja võib-olla neil oleks õnnestunud omavahel asjad korda saada, aga Bree oli tundnud kergendust, et ei pea seda tegema. Sügaval sisimas naine teadis, et kui ta poleks saanud proovida näitekirjanikuna läbi lüüa, siis oleks ta hakanud tulevikus Jake’i selles süüdistama. Talle oli vaja seda võimalust töötada austatud piirkondlikus teatris, olla kellegi sellise nagu Martin Demmingi õpilane. Ta unistas kõigest sellest juba siis, kui esimest korda elus lapsena teatris käis ja pärast seda oma sõnu ning tegelasi paberile panema hakkas.

Sally saabus uuesti Bree laua juurde ja segas ta meenutusi. „Oled sa jõudnud otsustada?”

„Päevapakkumine sobib kenasti,” lausus Bree teadmata, mida ta just tellis. Söögiisu oli nagunii kadunud, seega ei olnud sellel suurt tähtsust.

Sally märkis tellimuse üles ja jäi kõhklevalt laua juurde seisma. „Vaata, võib-olla ei peaks ma midagi ütlema, sest mul pole aimugi, mis sinu ja Jake’i vahel juhtus... Arvan, et sa võiksid teada, et tema, Will ja Mack käivad siin igal keskpäeval ja istuvad selles lauas, kus sina praegu. Nad on minu püsikunded.”

Need sõnad olid ohutud, aga naise hääletoon tagamõttest raske. See kõlas muidu igati diplomaatilise Sally suust nagu hoiatus.

„Ja sa ei taha, et ma nad eemale peletaksin,” võttis Bree jutu mõtte ise kokku. „Ma mõistan. Annan oma parima, et nende teele mitte sattuda. Ilmselt lahkun nagunii peagi linnast.”

Isegi peale nende sõnade väljaütlemist tundis naine ikkagi, kuidas pinge taas ta õlgadesse kogunes. See on märk, mõtles Bree. Ta ronis laua tagant välja, teadlik, et kõik teised kliendid – kahtlemata Jake’i sõbrad – oma pilkudega teda saadavad. Need inimesed vihkasid teda ilmselt sama palju kui Jake’ki. Naine läks kassasse, ootas oma tellimuse ära, maksis Sallyle arve ning lahkus nii kiiresti, kui sai.

Bree jalutas purskkaevudega ümbritsetud parki ning võttis piknikulaua ääres istet. Kõrgel naise pea kohal tiirutas kalakotkas ja laua ümber kekslesid kajakad. Ta nokkis oma võileivast tükikesi ning loopis neid ootavatele kajakatele.

Mis edasi? Ta mõtles... Tema sisemuses käis kõva debatt selle üle, kas ta peaks jääma või lahkuma. See ajas kõhus keerama.

Jäämist kaalus ta alles hiljaaegu, aga jõudis järeldusele, et sellega kaasneks hulganisti probleeme. See siin ei ole Chicago, kus nad Jake’iga kunagi kohtuma ei peaks. Chesapeake’i kallastel on nad seotud. Kuidas ta saab peale kõike seda, mida ta tegi, tagasi tulla ja mehe elu segama hakata? Oli ilmselge, et Jake vihkab teda endiselt, kui niimoodi kohvikust minema tormas, kui Breed nägi. Veel hullem on see, et naine ei saanud seda talle pahaks panna. See, mida ta tegi, oli tõepoolest julm.

Süütunne kasvas kõigele sellele mõeldes täiesti väljakannatamatuks. Kuidas ta saaks siia jääda? On ju selge, et Jake pole siin linnas ainus, kes teda hukka mõistab. Kõik need halvakspanevad ja süüdistavad pilgud Sally kohvikus panid ta häbitunde all nihelema. Tegelikkuses ei teadnud ükski neist inimestest isegi poolt sellest, mis Bree ja Jake’i vahel juhtus, aga ikkagi olid nad poole valinud. Jake’i poole. Tema on ju ikkagi see, kes siia maha jäeti. Bree võib küll olla osa O’Brienite perekonnast, kes on sellele linnale väga tähtis, aga ikkagi oli tema ju lahkunud. Ta pole enam üks neist.

Teisest küljest, kuidas saab ta lasta minevikus juhtunul nii palju mõjutada oma praegust rahuotsingut? Viimasel kolmel nädalal on Bree üha enam hakanud mõtlema, et ta kuulub siia. Ta ei suutnud küll veel välja mõelda, mida ta oma eluga peale tahab hakata, veel vähem mingeid kindlaid detaile selle kohta, aga kui ta mõtles siia jäämisele, siis tekitas see temas rahulikkuse ja selguse tunde. Ta polnud ammu midagi sellist tundnud.

„Ma tahan päriseks koju jääda. Ma tahan Chesapeake’i kallastel elada,” lausus ta kõva häälega ja kajakad vastasid talle viisakate kraaksatustega uut toitu küsides. Need sõnasid kõlasid nii õigelt. Veenvalt. Üllatavalt.

Nagu tema õde Abby ja vennad ei jõudnud ka Bree ära oodata, millal saab lahkuda sellest linnast, mis röövis nii palju nende isa aega. Kodulinna arhitektuuriline planeerimine oli isa karjääri hoogsalt kasvama pannud ning see omakorda röövis kogu tema aja pere seltsis. Nüüd tundus, et Bree on valmis koju tagasi tulema. Just äsja vastuvõetud otsus tundus üdini õige.

Kui välja arvata selle otsuse mõju Jake’ile. Kui ta otsustab tõesti jääda, siis peab ta esimese asjana välja mõtlema mooduse, kuidas selles linnas koos eksisteerida mehega, kelle südame ta murdis. Tänase vastuvõtu järgi võis öelda, et see ei saa lihtne ülesanne olema.

„Võib-olla see ei peagi olema lihtne,” mõmises ta enda ette. Kajakad vaatasid naist küsiva näoga ja mööda jalutavate turistide uudishimulik pilk jäi samuti Breel peatuma.

Naine saatis neile üsna virila naeratuse. Pidi ta alles vaatepilt olema. Ei mingit meiki, tuulest sasitud juuksed pealael olevast krunnist välja turritamas ja peale selle rääkis ta iseendaga. Kui ta oleks mõne oma näidendi tegelane, siis sellise stseeni taga oleks üks mahlakas lugu rääkida.

Tõtt-öelda oligi tal oma lugu jutustada. Bree lihtsalt ei tea veel, kas see päriselu versioon saab olema õnneliku või traagilise lõpuga.

KRABIVÕILEIB KEERLES JAKE’I kõhus. Ühest õllest söögi kõrvale sai kaks, siis ta peatas end ja naasis tööle. Mees plaanis end taimekoolis asuvasse kontorisse lukustada ning terve pärastlõuna paberitöösse süveneda. Kuigi ta vihkas seda osa maastikukujundaja tööst, siis oli täna see suurepärane võimalus, et oma mõtted Breest ja lõuna ajal toimunust eemale saada. See töö nõuab keskendumist. Will ja Mack üritasid küll rääkida kõigest ja ükskõik millest, mis ei puudutaks Breed, kuid ometi see ei toiminud.

Nad lahkasid Oriolesi pesapallimängu, eelseisvat jalgpallihooaega Ravensi meeskonna jaoks, poliitilisi teemasid ja isegi Macki värvikaid kangelastegusid viimasel kohtingul. Viimane tekitas küll väikese seose teemaga, mida nad puudutada ei soovinud, seega Jake kiirustas sööki lõpetama ja teatas, et peab tiheda graafiku tõttu tööle tagasi minema.

Oma laua poole kõndides lõi mees jalaga nii kõvasti prügikasti, et see lendas kontori teise otsa. Järgmiseks haaras ta virna seemnekatalooge ja virutas need põrandale. Sel hetkel, kui üks tool seina tabas, astus uksest sisse tema õde.

„Mis pagan sulle sisse on läinud?” nõudis Connie vennalt vastust. Ta pidi ukse taha varjuma, sest samal hetkel visati tema poole tühi limonaadipurk.

„Kui sul aruraasugi peas on, siis sa lähed kohe tuldud teed tagasi,” urises Jake läbi hammaste. Mees keeras õele selja ning jäi aknast välja vahtima. Seal oli vanem paar, kes vaatas koos Jake’i parima müügimehega üle rida puid ja põõsaid. Ta tundis ära, et need on Whitcombid. Jake on nende heaks töötanud juba sellest ajast, kui teismelisena muruniitmisega raha teenis. Viimasel ajal tundsid nad huvi Krepp Myrtle põõsaste ja puude vastu, et oma kodu maastikukujundust täiendada. Need puud õitsevad hilissuvel ja on just praegu oma parimais värvides. Molly Whitcomb eelistab tumelillasid toone, kuid Walter sooviks traditsioonilisemat roosat. Jake mõtles hetkeks sellele, kes neist selle lahingu võidab.

Mees kuulis ukselingi kõlksatust ja ukse sulgumist. Ta keeras end ringi ning lootis näha, et on rahule jäetud, kuid tema laua vastas toolil istus Connie, kes ootas kannatliku näoga selgitust.

„Nii et sul ikka ei ole aruraasugi peas?” küsis Jake lõbustatult. Olgugi et ta tuju oli hetkel kõike muud kui lõbus.

„Seda ma olen varemgi kuulnud,” vastas naine. „Mu hea omadus on jällegi see, et ma ei jookse oma murede eest ära. Nii nagu sina seda teed.”

Jake läks öeldu pärast turri. „Mida paganat see peaks tähendama?”

„Sina ja Bree – peaaegu nina vastu nina Sally kohvikus ja sina lihtsalt keerad otsa ringi ja tuiskad minema. Tuleb see olukord sulle tuttav ette?”

Jake jõllitas oma õde. „Kuidas sa sellest kuulsid?”

Naine pööritas silmi. „No palun... Kas sa tõepoolest arvad, et sellised uudised ei levi linnas viie minutiga? Mobiiltelefonide rõõmud, väikevend! Kohalikud reageerivad tänapäeval valguskiirusel.”

„Kahju küll.”

„Tahad sa siis sellest rääkida?”

„Ei.”

Naine kehitas õlgu. „Mis veel uut? Sa pole tahtnud kuus aastat Breest rääkida. Mina isiklikult arvan, et nüüd, kui sa oled lõpuks suutnud ta oma peast välja saada, peaks sul olema lihtne mulle ja kõigile teistele välja öelda, mida sa täpsemalt temast arvad.”

„Bree ei eksisteeri enam minu maailmas,” lausus Jake nõudlikult. See, mida mees arvas, ei kannatanud kõva häälega välja ütlemist. „Ma jätsin ta kuus aastat tagasi maha, kas mäletad?”

Connie vaatas venda kaastundliku pilguga. Sellisega, mis pani Jake’i tahtma veel asju lõhkuda.

„Sina võisid olla see, kes need sõnad ütles, Jake... aga tema murdis su südame ammu enne seda. Ära isegi ürita seda eitada. Ma olin siin. Nägin, kuidas see sulle mõjus, kui ta Chicagosse lendas. Miski ütleb mulle, et selles loos peitub palju enamat, kui sa kunagi tunnistanud oled.”

„Ma ei taha selle üle arutleda,” tuletas ta oma õele vihaselt meelde. „Mõtlen seda tõsiselt, Connie. Bree – see teema ei ole päevakorral. Kui sa veel üks kord tema nime mainid, siis ma vallandan su!”

„Ei vallanda,” ütles õde rahulikult. „Võin selle praegu nii jätta, kui sa vastad ühele minu küsimusele. Mida sa kavatsed teha, kui ta on siin selleks, et jääda?”

„Bree on Chicagos tunnustatud näitekirjanik. Ta ei jää siia. Seega pole see üldse mingi küsimus, mida arutada.” Kallis Jumal taevas, tee nii, et mul oleks selles suhtes õigus.

„Ma lihtsalt küsin, mis siis, kui...”

Jake katkestas oma õde. „Jäta see, Connie! Ma mõtlen seda tõsiselt.”

Naine ohkas. „Jätan. Vähemalt praegu. Kas sa täna õhtusöögile tuled?”

Alates Connie lahutusest viis aastat tagasi on Jake’il kombeks kaks kuni kolm korda nädalas koos oma õe ja seitsmeteistaastase õetütrega õhtust süüa. Jack teadis, et see on tema jaoks väga hea diil, sest õe kokkamisoskused olid tema omadest palju paremad. Samamoodi sujus neil enamik aega ka Jake’i firmas koos töötamine. Täna tundub, et on parem, kui ta õega edasist kokkupuutumist väldib. See vestlus Bree teemal on alles liiga värske. Peale selle oli asi veel ka tema õetütres. Kui Connie suudab mehe kallal häirivalt palju naaksuda, siis ta tütar on veel hullem. Jenny Louise on arvamusel, et Jake’i armuelu ei kõlba mitte kusagile, ja ta on endale südameasjaks võtnud seda igal võimalikul viisil onule meelde tuletada. Kui neiu Sally kohvikus toimunud intsidendist kuuleb, siis pole sellel jutuvadal otsa ega äärt.

„Ei,” lausus ta emotsioonitult vastuseks.

„Ma valmistan su lemmiktoitu – pikkpoiss, kartulipüree ja värsked rohelised herned.”

Jake peaaegu juba kahetses oma äraütlemist. See söök on tõepoolest ta lemmik ja keegi ei valmista seda paremini kui ta õde. Ta kasutab nende ema vana pikkpoisiretsepti, seenetäidisega. Kahjuks Jake teadis, et täna oleks garneeringuks veel õelikud nõuanded ja kulbitäis Jenny Louise’i vahelesegamisi.

„Ei aitäh,” ütles mees.

Connie jälgis oma venna nägu ja Jake’ile tundus, nagu see kestaks terve igaviku, siis ta noogutas. „Olgu nii. Panen sulle natuke kõrvale ja võtan homme tööle kaasa,” lausus naine viimaks. „Võid seda homme õhtusöögiks süüa.”

„Sellest ma ära ei ütleks.” Jake kõndis ümber laua õe juurde ja andis talle otsaesisele musi. „Aitäh, õeke!”

„Ma võin tuua ka nii palju, et jaguks kahele,” ütles Connie süütul ilmel. „No juhul, kui sa peaksid tahtma kedagi õhtusöögile kutsuda.”

Jake ohkas. „Ma ei räägi Breest, ma ei räägi Breega. Seega on enam kui kindel, et ma ei kutsu teda enda juurde õhtust sööma.”

Rahulolev muie libises Connie näole. „Kas ma mainisin poole sõnagagi Breed?” uuris ta oma vennalt ja vastas siis oma küsimusele ise. „Enda arust mitte. Tõsiasi, et sinul kohe see seos tekkis, näitab selgelt, et see naine on su kinnisidee ja põhjus, miks ühtki teist naist sinu ellu tulnud ei ole.”

Seda öelnud, marssis Connie uksest välja, olles iseendaga väga rahul. Jake oleks ilmselt tahtnud talle midagi järele visata, aga ta ei saanud, sest see oleks ainult veel rohkem välja näidanud, et õel ongi õigus.

Tal on õigus. Paganama pihta.

MEGANI KORTERMAJA LÄHEDAL asub suur ja lärmakas kulinaariapood-kohvik. Naine läheb alati töölt koju minnes sealt läbi, kui kodus valitsev vaikus teda sinna kiirustama ei kutsu. Nüüd, kui Abby elab koos kaksikutega Chesapeake’i kallastel, mitte enam mõne kvartali kaugusel siin New Yorgis, juhtub seda tihemini, kui Meganile oleks meeldinud.

Ta tahtis juba uksest sisse astuda, kui märkas läbi klaasukse seal istuvat ja kohvi rüüpavat Micki. Naine jäi šokeeritult seisma. Ta süda jättis löögi vahele, just nagu siis, kui ta rohkem kui kolmkümmend viis aastat tagasi meest esimest korda kohtas. Kuidas on võimalik endiselt peale kõiki neid aastaid tunda meest nähes sellist emotsioonide tulva? Eriti kui nende kibe lahusolek on kestnud juba viisteist aastat.

Mõni nädal tagasi tundis ta samuti väikest valunäpistust ja samal ajal ka kiindumust. Olgu, tuleb tunnistada, et natuke rohkem kui väikest ja midagi rohkemat kui kiindumust. Naine pani need tunded selle süüks, et ta oli paariks päevaks Chesapeake’is tagasi. Muidugi valdas teda sentimentaalsus. Olla üle pikkade aastate koos terve perekonnaga. Täna, siin New Yorgis, kus ta on endale uue elu rajanud, tabas see tunne teda nii ootamatult. See omakorda tekitab veel rohkem muret. Megan ei eitanud kunagi, et ta Micki veel armastab. Ometi teab naine, et on rumal kaaluda mehe juurde tagasi pöördumist. Megan teab, et mees pole muutunud, vähemalt mitte piisavalt palju, rääkigu Abby, mida tahab.

Samal ajal, kui naine seisis ukse taga ja debateeris iseendaga, kas minna sisse või mitte, tõstis mees pilgu ja märkas teda. Micki näole kerkis naeratus ning sellest piisas, et naine sulaks. Keegi pole kunagi teda nii vaadanud nagu Mick – see tekitab tunde, nagu päike tõuseks ja loojuks koos temaga.

Megan lehvitas ja astus uksest sisse. Ta hingas sügavalt sisse ning valmistas end ette mehega kohtuma, ilma et ta olukorra ja oma tunnete üle kontrolli kaotaks. Ta on tark ja edukas naine. See ei tohiks nii raske olla.

Alati härrasmehelik Mick tõusis naise lähenedes püsti. Ta suudles naist õrnalt põsele, aga tõmbus kiirelt tagasi nagu koolipoiss, kes on tabatud garderoobis klassiõde musitamas.

„Vabandust,” pomises ta ja libistas end tagasi oma toolile.

Naine vaatas teda lõbustatult. „Kõik on hästi, Mick. Oma endisele naisele põsemusi andmises pole midagi ebasobivat. Räägi mulle parem, mis toob sind kõigi New Yorgi kohvikute hulgast just siia, minu kodu lähedal asuvasse?”

Mees viipas laual lebavale mobiiltelefonile. „Tahtsin sulle helistada. Mõtlesin, et võib-olla sooviksid minuga õhtusöögile tulla, kui sul muid plaane pole.”

Seega on ta tulnud siia selleks, et naist näha. Megan ei saanud aru, kas ta on meelitatud või hoopis enneolematult hirmul.

Kui naine peale paari minutit vaikust ikka veel mitte midagi ei vastanud, muutus Mick kannatamatuks. „Kas sul on täna õhtuks plaane?”

Megan vastas pearaputusega. Ta kas tahtis asja mehele keerulisemaks teha või siis lihtsalt ei teadnud, kas temaga koos aja veetmine on tark otsus.

Mick ilmselt aimas naise mõtteid, ohkas ning pöördus uuesti tema poole. „Kas sa siis tahaksid minuga koos süüa?” päris ta teeseldud kannatlikkusega.

Megan oli nagunii plaaninud siin süüa, seega ta noogutas nõusolekuks. „Muidugi. Me võime siin midagi hamba alla võtta.”

Mick vaatas kohvikus ja poes ringi. Klientide rohkus, klirisevad nõud, ringi tuiskavad ettekandjad. „Siin? Mõtlesin minna mõnda peenemasse kohta, mida sa soovitada oskad.”

„Ma söön siin tihti,” lausus naine. „Toit on maitsev ja me oleme ju juba siin.”

Viimane koht, kus Megan koos oma eksabikaasaga olla tahab, on mõni õdus romantiline restoran, kus on hinnaline vein ja veel krõbedamate hindadega menüü ning küünlavalgus. Sellistesse kohtadesse viib mees naise siis, kui ta naisega kurameerib. Tavaline söögikoht sobib väga hästi. Turvaline. Megan saab siis teeselda, et see on lihtsalt pikaajaliste tuttavate juhuslik kohtumine.

Tuttavad, kellel juhtumisi on viis ühist last, mõtles naine irooniliselt.

Lõpuks Mick nõustus õlgu kehitades. „Kuidas soovid.” Ta viipas ettekandja nende juurde. Vanem mees saabus ja pöördus Megani poole: „Teie tavaline esmaspäevane, preili O’Brien?” küsis ta sõbralikult. Nii, nagu selle koha personalil oli naisega kombeks käituda. „Jäätee, konserveeritud veise-rinnakuliha ja peterselliga kartulid?”

„Kõlab imeliselt, Joe. Kuidas su naine elab?”

„Ta tunneb end jälle nagu tema ise,” vastas mees. „Tänan küsimast!”

„Ja Mary? Kas ta sai oma eksamihinde teada?”

Mees naeratas laialt. „Viis pluss,” ütles ta naisele uhkelt.

Megan pöördus taas Micki poole, kes kuulas vestlust üllatunud pilguga. „Joe tütar õpib Columbia ülikoolis arstiks.”

„Minu õnnesoovid!” lausus Mick. „See on väga suur saavutus.”

„Ta on meie pere targim liige,” ütles Joe. „Aga nüüd öelge, mida ma teile võiksin tuua?”

Mick ei vaevunud menüüd vaatama. „Võtan sama, mida temagi, ja lisaks veel ühe kohvi.”

Joe noogutas ja jättis neid omavahele.

„Seesama mees ei öelnud minu esimest tellimust vastu võttes kahte sõnagi,” ütles Mick. „Sina said ta vadistama nagu haraka.”

Naine naeris. „Käin siin tihti. Joe kohtleb mind kui pereliiget.”

„Nii et isegi New Yorgi suuruses linnas oled sa suutnud enda jaoks väikelinna atmosfääri luua,” lausus mees.

„Pidin selle nimel vaeva nägema,” tunnistas Megan. „Alguses tundsin võõraste inimestega rääkimise ees hirmu. Suhtlesin oma töökaaslaste ja Abbyga, kui ta ükskord siia kolis. Mõne aja möödudes avastasin, et kui küsida paar küsimust, näidata inimeste vastu huvi üles, siis kohtlevad nad sind täpselt samamoodi kui Chesapeake’i kallastel.”

Joe asetas uue aurava kohvitassi Micki ette ja ulatas Meganile kõrges klaasis jäätee. Kelner tõmbus diskreetselt eemale, kuid pilgutas enne kavalalt naisele silma. See tähendas, et homme on tal Meganile tema vastas istuva mehe kohta palju küsimusi. Juba aastaid on Joe just nagu kaitsvas isarollis õiendanud Megani olematu seltsielu üle.

Kuna Megan vajas isegi küsimustele vastuseid, mitte ainult Joe ülekuulamise jaoks, siis vaatas ta Mickile silma ja alustas: „Sa ei öelnudki, mida sa New Yorgis teed? Kas sul on siin ärikohtumisi?”

Mees raputas pead ja nägi seda tehes nii lihtne välja. Üllatavalt lihtne temasuguse saavutuste ja enesekindlusega mehe kohta. „Mul olid eelmisel nädalal tööasjad Seattle’is ja siis Minneapolises. Otsustasin enne kojuminekut väikse kõrvalepõike teha.”

„Sulle pole New York kunagi meeldinud,” ütles naine. See oli üks põhjuseid, miks Megan peale lahutust just siia kolis. Ta tahtis olla kusagil, kus poleks nende ühiseid mälestusi ja kus oleks väga vähe tõenäoline Mickiga tänaval kokku põrgata.

„Siiani ei meeldi,” tunnistas mees. „Aga sina oled siin.”

Naine neelatas raskelt ning jälgis vilgatust mehe silmis. Sellel lihtsal lausel on sügav tähendus. „Mick, ära...”

Mehe pilk oli tema omale kinnitunud. „Ära mida? Ära ole sinu vastu aus?”

„Ära ütle selliseid asju. Sinul ja minul oli oma võimalus. On parem, kui me jätame selle nii.”

Micki ilme jäi tõsiseks. „Ma pole kindel, kas suudan seda teha.”

„Muidugi saad. Me pole aastaid kohtunud, isegi mitte siis, kui lapsed veel väikesed olid ja ma neid koju külastama tulin. Pole mingit põhjust seda muuta.”

Mees vaatas uuesti sügavalt Meganile silma ja ta pilk ajas naise segadusse. „Mina arvan, et on. Meie vahel on endiselt sädet, Meggie. See, et mina käitusin nagu viimane loll, ei tähenda, et seda tunnet enam olemas ei oleks.”

Megan sirutas käe suhkruasendaja karbi järele. Mitte selleks, et ta seda soovinud oleks, vaid sellepärast, et ta ei osanud oma käsi enam kusagile panna. Seda avades lendas karp naise käest ning terve põrand oli magusat pulbrit täis. Megan üritas seda koristama hakata, aga Mick kattis ta käe enda omaga.

„Ära,” lausus mees vaikselt. „Las see olla.” Ta viipas uuesti Joe nende laua juurde ning mees tuli koos lapiga, küsiv ilme näol.

Megan naeratas talle sunnitult. „Tänan. Ma olen täna nii kohmakas.”

„Ära selle pärast muretse,” ütles Joe. Ta pööras pea läheneva teise kelneri suunas. „Siit tulevadki teie eined. Andke aga märku, kui te midagi veel vajate.”

„Aitäh,” ütles Mick. Kui Joe ja teine kelner lahkusid, siis lükkas mees oma taldriku kõrvale ning pööras end taas naise poole. „Kas sind tõesti häirib, et ma siin olen?“

Naine mõtles selle küsimuse peale, mõtles kohe sügavalt. „Asi ei ole tegelikult selles. Pean silmas, et sa oled minu territooriumil, seega peaks minul mingi eelis olema. See peaks olema lihtsam, aga sa korrutad selliseid asju, mis mind tasakaalust välja ajavad. Ma ei saa aru, mida sa tahad.”

„Veel üht võimalust,” lausus Mick lihtsalt ja arusaadavalt. Enne, kui naine jõudis oma ammuli vajunud suu sulgeda või midagi vastata, lisas mees: „Mitte nüüd kohe ja minuti pealt, aga varsti. Samm sammu haaval, tead küll. Alustamegi sellisest õhtusöögist nagu see siin praegu. Võib-olla veel üks külaskäik Chesapeake’i kallastele. Või tahaksid sa minuga koos Seattle’isse tulla. Teeme kõike tunde järgi. Nii, nagu õigem tundub.”

„Ma ei tea, Mick,” lausus naine mõttes selle ahvatlusega võideldes. „Olen harjunud üksinda elama. Ma olen siia oma elu uuesti üles ehitanud. Sinu oma on...” ta kõhkles ja kehitas õlgu. „Sinu oma on seal, kus iganes sa parasjagu töötad. Minevikus see meie puhul ei toiminud. Miks peaksime riskima ja uuesti teineteisele haiget tegema?”

Mees hoidis tõsisel ilmel oma pilku naise omal. „Meggie, mul kulus viisteist pikka aastat, et aru saada kõigest, mida ma meie abielus valesti tegin. Ära lase mu pikal eneseotsingu teekonnal raisku minna.”

Mõte Micki eneseotsingutest pani naise naeratama. Mick on mees, kes elab hetkes, kes läheb läbi elu, usaldades oma instinkte ja vaistu. „Või et lausa eneseotsing, jah?”

Mees naeratas laialt. „Vannun jumala nimel.”

Selle naeratuse ilmumine mehe näole tuletas meelde nende esmakohtumist, kui Mick suutis veenda Meganit tegema tuhandet väikest asja, mis läksid naise tõekspidamistega vastuollu. Jumal tänatud, et enamik nendest riskidest oli seoses naise südamega. Ilmselt oleks mees oma võluva olemisega suutnud ta ära rääkida isegi langevarjuhüpet tegema ja see oleks lõppenud mitme luumurruga. Teisest küljest, murtud südame paranemine võttis veel kauem aega.

Megan maitses oma toitu, kuid isu oli kadunud. Nagu Mickki lükkas ta oma taldriku kõrvale, teades, et selle eest ta veel Joe käest saab. Ainus asi, mille üle Joe nurises rohkem kui naise kehv seltsielu, oli oma toidu järele jätmine.

„Kuidas sulle see sobiks?” ütles naine lõpuks. „Võib-olla me võiksime aeg-ajalt kohtuda, nagu sa ütlesid, aga ärme kutsu seda uueks võimaluseks ega uuesti alustamiseks ega millekski selliseks. Oleme lihtsalt vanad sõbrad, kes saavad vahel kokku ja naudivad hetke.”

Mees toetas selja toolileenile ja tema näoilme oli veidi liiga rahulolev, sest ta luges seda vastust võidukaks. „Sa võid seda nimetada täpselt nii, nagu soovid,” nõustus ta. „Aga kuidas oleks, kui sa tuleksid homme koos minuga koju? Ema ütleb, et Breega on mingi probleem, ja ta arvab, et peaksime oma jõud ühendama.”

Megan nägi teda läbi. Anna mehele millimeeter ja ta ei võta mitte lihtsalt kilomeetrit, vaid terve osariikidevahelise teepikkuse, mis jääb New Yorgi ja Chesapeake’i kallaste vahele. „Ma ei tule sinuga koju,” lausus naine otsustavalt.

„Isegi mitte siis, kui su tütar sind vajab?” proovis Mick veel kord. Ta isegi ei proovinud oma pettumust varjata.

„Ütleme lihtsalt nii, et ma vajan kellegi teise kinnitust selle kohta, et ta tõesti mind vajab,” lisas naine.

„Sa ei usalda mind?”

Megan naeris mehe nördimuse üle. „Mitte karvavõrdki.”

Mick kehitas õlgu ja manas ette häbeliku näo. „Ma vähemalt üritasin,” lausus ta. „Ja ema on tõepoolest Bree pärast mures.”

„Siis võiks tema või Bree ise mulle helistada ja mind asjadega kurssi viia,” ütles naine järeleandmatult. „Bree pole mind muidugi kunagi väga usaldusväärseks pidanud.”

„Arvan, et see võibki olla osa probleemist,” lausus Mick mõtliku näoga. „Bree ei pea kedagi piisavalt usaldusväärseks.”

Mehe murelik hääletoon ja tõsine pilk panid naise ohkama. „Sa oled tõepoolest tema pärast mures, mis?”

Mick noogutas. „Olen õppinud oma ema kuulama. Kui tema ütleb, et midagi on valesti, siis tavaliselt see nii ka on.”

„Sellisel juhul selgita välja, milles asi võiks olla, ja helista mulle. Kui Bree tõepoolest mind vajab, siis loomulikult ma tulen.”

„Ütlen talle su sõnad edasi,” lubas mees. „Nüüd peaksin ma küll lennujaama poole minema hakkama ja vaatama, kas mul õnnestub veel täna koju lennata.”

Oodatust lühemaks kujunenud õhtusöök mõjus Meganile kui torge rindu. See oli ohumärk. Ta arvas, et tal on selle olukorra üle kontroll, aga see polnud kaugeltki mitte tõsi. Kui Mick O’Brien on endale ühe idee pähe võtnud, siis on võimatu teda selle teostamisel peatada. Eriti naisel, kelle südames on selle mehe jaoks eriline koht.