Читать книгу Eagle Pointi külalismaja. Chesapeake’i kaldad, 1. raamat - Sherryl Woods - Страница 6

Proloog

Tüli oli kestnud peaaegu terve öö. Oma magamistoas, mis asus tema vanemate suurest magamistoast üksnes kolme toa kaugusel, kuulis Abby kõrgendatud hääli, sõnu aga mitte. See ei olnud viimaste aegade jooksul nende esimene tüli, küll aga tundus seekord midagi teisiti olevat. Häälekas sõnavahetus ja selle tõttu tekkinud ärevus hoidsid Abbyt öö läbi üleval.

Kuni hetkeni, mil Abby trepist alla läks ja koridoris kohvreid nägi, oli ta lootnud, et üksnes kujutas endale ette, et midagi oli teisiti; et hirmust kõhtu tekkinud kramp oli üksnes tema liig aktiivse kujutlusvõime vili; et ta tegi suure numbri eimillestki. Tõehetk oli käes. Seekord oli keegi lahkumas – võimalik, et alatiseks, arvestades ukse kõrval ootavat pagasivirna.

Abby püüdis paanikat alla suruda, tuletades endale meelde, et tema isa, Mick O’Brien oli alatasa lahkumas. Rahvusvaheliselt tunnustatud arhitektina käis ta uute tööde või projektide tõttu kogu aeg ära. Aga praegu oli tunne siiski teine. Isa oli viimase reisi järel kodus olnud üksnes paar päeva. Seda, et ta kohe lävel ringi keeraks ja uuesti ära läheks, juhtus harva.

„Abby!“ Ema hääl tundus häiritud ja veidi närviline. „Miks sa nii vara üleval oled?“

Abbyt ema reaktsioon ei üllatanud. Enamik teismelisi, Abby ja tema vend sealhulgas, vihkas nädalavahetuseti vara ärkamist. Suuremal osal laupäevadest jõudis ta allkorrusele alles vaevu enne keskpäeva.

Abby pilk kohtus ema omaga, ta nägi ema silmis kohkumust ja tajus instinktiivselt, et Megan oli lootnud lahkuda enne pere ärkamist ja enne, kui keegi saanuks talle ebamugavaid küsimusi esitada.

„Sa lähed ära, eks?“ küsis Abby otse, püüdes mitte nutma hakata. Ta oli seitsmeteistaastane ja kui ta oli toimuvast õigesti aru saanud, siis tuli just temal oma noorematele vendadele ja õdedele mõeldes tugev olla.

Megani silmad täitusid pisaratega. Ta avas suu, et midagi öelda, aga ei suutnud sõnagi lausuda. Lõpuks ta noogutas.

„Miks, ema?“ alustas Abby, külvates ema seejärel küsimustega üle: „Kuhu sa lähed? Mis meist saab? Minust, Breest, Jessist, Connorist ja Kevinist? Kas sa jätad ka meid maha?“

„Oh, armas laps, ma ei suudaks seda ealeski,“ ütles Megan Abbyl ümbert kinni võttes. „Te olete minu lapsukesed. Kohe, kui olen end sisse seadnud, tulen teile järele. Ma luban.“

Ema sõnad olid veenvad, ent Abby nägi neist läbi, otse sõnade taga redutava hirmuni. Megan kartis ja tundis end ebakindlalt, kuhu tahes ta ka minemas oli. Kuidas võinukski ta end kuidagi teisiti tunda? Ta oli Mick O’Brieniga peaaegu kakskümmend aastat abielus olnud. Nad olid koos saanud viis last ja ehitanud üles ühise elu Chesapeake’i kallastel, linnas, mille Mick oli koos oma vendadega ise kujundanud ja üles ehitanud.

Nüüd läks Megan ära, üksi, et alustada uuesti – kuidas võinuks ta mitte karta?

„Ema, kas see on tõesti see, mida sa tahad?“ küsis Abby, proovides niivõrd äärmuslikku otsust mõista. Ta tundis mitut last, kelle vanemad olid lahutatud, aga nende emad ei olnud oma asju kokku pakkinud ja ära läinud. Kui keegi oligi lahkunud, siis olid need isad. Praegune olukord tundus tuhat korda hullem.

„Loomulikult ei taha ma seda,“ ütles Megan raevukalt. „Aga asjad ei saa vana moodi edasi minna.“ Ta hakkas veel midagi ütlema, ent peatus poolelt sõnalt. „See on su isa ja minu vaheline asi. Ma lihtsalt tean, et pean midagi muutma. Mul on vaja uut algust.“

Teatud mõttes oli see Abbyle kergendus, et Megan ei olnud rohkem öelnud. Abby ei tahtnud end koormata teadmisega, mis täpselt oli see, mis oli ta ema minekule sundinud. Ta armastas ja austas mõlemaid oma vanemaid ega olnud kindel, et oleks suutnud toime tulla hoolimatute, vihas lausutud sõnadega, mis võinuksid hävitada armastuse, mida ta nii ühe kui ka teise vanema vastu tundis.

„Aga kuhu sa lähed?“ küsis Abby uuesti. Kindlasti mitte kaugele. Ema ei jätaks teda ju üksi siia probleemidega tegelema. Mick oli emotsioonide koorma all abitu. Ta sai hakkama kõige muuga – ta pidas neid ülal, armastas neid, käis isegi nendega mõnikord spordi- või teadusringis kaasas, aga mis puutus igapäevaste komistuskivide, lahkarvamuste ja haavatud tunnetega tegelemisse, siis lootsid nad kõik Megani peale.

Miks ei võinuks Megan aga arvata, et Abby saab kõige sellega hakkama? Kõik pereliikmed teadsid, et Abby võttis oma vanima lapse rolli tõsiselt. Ta oli alati teadnud, et vanemad lootsid tema peale. Breega, kes oli just kaheteistkümneseks saanud väike preili, ja vendadega ei oleks midagi lahti. Bree võis küll esialgu endasse tõmbuda, kuid küpse ja iseseisvana leiaks ta oma viisi toime tulla. Kevin ja Connor olid teismelised noormehed. Neid ei huvitanud miski peale spordi ja tüdrukute. Enamasti pidasidki nad oma ülevoolavat ja hella ema piinlikult tüütuks.

Seega jäi üle Jess. Tüdruk oli alles väike laps. Hästi, ta oli saanud eelmisel nädalal seitsmeseks, meenutas Abby, aga Jess oli siiski veel liiga väike, et ilma emata hakkama saada. Abbyl ei olnud aimugi, kuidas seda rolli täita, isegi mitte ajutiselt.

„Ma ei lähegi ju nii kaugele,“ kinnitas Megan talle. „Kohe, kui olen leidnud töökoha ja kodu, mis meid kõiki mahutaks, tulen teile järele. See ei võta kaua aega.“ Siis lisas ta vaikselt, otsekui endaga rääkides: „Ma ei lase sel kaua aega võtta.“

Abby tahtnuks karjuda, et mis tahes ajavahemik oleks liiga pikk ja vähimgi distants liiga kauge. Kuidas ta ema seda ei näinud? Aga ema paistis nii kurb. Eksinud ja üksi. Lisaks oli ta nägu pisarais. Kuidas saanuks Abby tema peale karjuda ja asjad veel hullemaks teha? Abby teadis, et ta peab leidma viisi toime tulla, viisi teha olukord teistele mõistetavaks.

Siis tabas ta end teiselt, hoopis jubedamalt mõttelt. „Mis siis, kui isa peab tööreisile minema? Kes siis meie eest hoolitseb?“

Megani ilmes väljendus hetkeline kõhklus, ilmselt reaktsioonina hirmule, mis tal Abby häälest kõrva pidi jääma. „Su vanaema kolib teie juurde. Mick juba rääkis temaga. Ta jõuab täna kohale.“

Abbyt tabas värin, kui ta mõistis, et see oli päriselt – kui nad olid teinud korraldusi, et mamma siia koliks, oli see lahutus püsiv ega olnud mingisugune ajutine lahusolek, mis lõppenuks kohe, kui vanemad uuesti mõistusele tulid. „Ei,“ sosistas ta. „Ema, see on nii vale.“

Megan tundus Abby ägedast reaktsioonist pahviks löödud. „Aga te kõik ju armastate mammat! See saab olema suurepärane, kui ta on siin teie kõrval.“

„Asi ei ole selles,“ ütles Abby. „Tema ei ole sina! Sa ei saa seda meile teha.“

Megan haaras Abby enda käte vahele, ent tüdruk raputas end vabaks. Ta keeldus end lohutada laskmast olukorras, kus ema oli lahkumas ja kavatses lõhkuda nende elukorralduse.

„Ma ei tee seda teile,“ ütles Megan mõistmist paluval ilmel. „Ma teen seda enda jaoks. Katsu aru saada. Pikas perspektiivis on see meile kõigile parem.“ Ta silitas Abby pisarais põske. „Sulle hakkab New York meeldima. Sulle eriti. Me läheme teatrisse, balletti vaatama, kunstinäitustele.“

Taas kord šokeerituna jäi Abby oma ema jõllitama. „Sa kolid New Yorki?“ Abby unustas korraks omaenda unistuse kunagi sellesse linna tööle minna ja endale finantsmaailmas nime teha – ainus mõte, mis hetkel ta peas vasardas, oli, et see on nii kaugel nende kodust Marylandis Chesapeake’i kallastel. Väike osa temast oli arvatavasti lootnud, et ema ei lähe kaugemale kui linna teise otsa või siis ehk Baltimore’i või Annapolisesse. Kas ei oleks see olnud piisavalt kauge koht, et põgeneda Mickiga tekkinud probleemide eest ilma oma lapsi hülgamata?

„Mis me siis teeme, kui meil sind vaja on?“ nõudis Abby.

„Helistate mulle muidugi,“ märkis Megan.

„Ja siis ootame tunde, enne kui sa siia jõuad? Ema, see on hullumeelne.“

„Kallike, ei lähe mööda kaua aega, võib-olla ainult paar nädalat, ja sa oled juba minuga koos. Ma leian meile imetoreda elukoha. Ma leian parimad erakoolid. Leppisime Mickiga selles kokku.“

Abby soovis meeleheitlikult uskuda, et kõik toimib. Samal ajal tahtis ta pidada ema kinni, lasta tal vastata küsimustele, kuni ta oma hullu plaani unustab, aga just siis sõitis takso ette. Abby jõllitas õudusega taksot ja siis ema. „Kas sa lahkud nüüd kohe, ilma et oleksid isegi head aega öelnud?“ Abby oli küll juba varem nii arvanud, aga nüüd tundus see liiga julm.

Üle Megani põskede voolasid pisarad. „Usu mind, nii on parem. Nii on lihtsam. Jätsin igaühele tema magamistoa ukse ette kirja ja helistan täna õhtul. Enne kui sa arugi saad, oleme uuesti koos.“

Samal ajal kui Abby šokist soolasambaks muutununa paigal seisis, võttis Megan esimesed kaks kotti ja kandis need läbi koja trepist alla taksoni. Taksojuht tuli ülejäänud pagasile järele, Megan tema järel.

Tühjas esikus seistes tõstis ta Abby lõua sõrmedega veidi ülespoole. „Ma armastan sind, kullapai. Ma tean ka, kui tugev sa oled. Sa oled siin oma vendadele ja õdedele toeks. See on ainus asi, mis selle lahutuse veidi talutavamaks muudab.“

„See ei ole talutav!“ vastas Abby ägedalt, hääletoon kraadi võrra kõrgem. Siiani oli ta suutnud enam-vähem rahulik püsida, aga kui talle jõudis pärale, et ema ei ole siin isegi mitte kõige selle alguses, et pere lagunemist selgitada, siis tahtnuks ta karjuda. Ta ei ole täiskasvanu. Need ei ole tema jamad, mida ta peab lahendama.

„Ma vihkan sind!“ karjus Abby, kui Megan trepist sirge seljaga alla läks. Ta karjus sama asja uuesti, otsekui tahtes veenduda, et ema kuulis ta hääles viha, aga Megan ei vaadanud kordagi tagasi. Abby oleks röökimist jätkanud, kuni takso silmist kaob, aga nägi silmanurgast liikumist, pööras ringi ja märkas Jessi, kelle pärani silmist paistis segadus ja kohkumus.

„Emme,“ sosistas Jess, lõug värisemas, kui ta kaugusse kaduvat taksot läbi avatud ukse silmadega saatis. Ta oli paljajalu, maasikablondid juuksed sassis, vanamoodsa šenillist voodikatte jäljed näol. „Kuhu emme läheb?“

Püüdes esile manada seesmist jõudu, mida kõik arvasid tal olevat, tegi Abby enda hirmu ees südame kõvaks, surus raevu alla ja venitas väikese õe jaoks jõuga oma näole naeratuse. „Emme läks reisile.“

Jessi silmi valgusid pisarad. „Millal ta tagasi tuleb?“

Abby võttis õel ümbert kinni. „Ma ei ole kindel,“ ütles ta, lisades tehtud enesekindlusega, mida ta üldse ei tundnud: „Ta lubas, et sellega ei lähe kaua.“

Loomulikult osutus see valeks.