Читать книгу Eagle Pointi külalismaja. Chesapeake’i kaldad, 1. raamat - Sherryl Woods - Страница 7

15 aastat hiljem

Üliedukas olla on täielik jama, tõdes Abby O’Brien Winters, kui ta pärast südaööd, hullumeelse Wall Streeti tööpäeva järel vaimselt ja füüsiliselt kurnatuna voodisse puges. Tal oli õnnestunud veeta oma kaksikutest tütardega kakskümmend minutit kvaliteetaega, enne kui nad „Velvetjänku lugude“ avapeatüki ajal magama jäid. Abby sõi kolmandat õhtut järjest Hiina restoranist tellitud soojendatud toitu ja tõmbas välja pool tosinat mahukat turuanalüütikute raportit, mille ta pidi läbi töötama enne, kui börs hommikul avatakse. Tema unejutud olid märksa keerulisemad kui Caitlyni ja Carrie valitud lood.

Abbyl läks oma töös suure investeerimisfirma portfellihaldurina hästi, aga ta oli selle tõttu jäänud ilma abielust suurepärase mehega, kel oli saanud villand, et ta oli Abby karjääri kõrval alati teisel kohal. Ka oli Abby töö tõttu kaotanud rohkem unetunde, kui ta eal suutnuks kokku lugeda. Ta jagas küll Wesiga kaksikute hooldusõigust, aga sageli tundus Abbyle, et ta vaevalt tundis oma viieaastaseid tütreid. Vahel näis, et nad veetsid rohkem aega koos lapsehoidja ja isegi tema eksmehega kui temaga. Abby oli ammu unustanud, mida ja kellele ta tõestada üritas.

Telefonihelina peale vaatas naine kella ja oigas. Sel kellaajal sai olla tegemist vaid hädaolukorraga. Süda põksumas, haaras ta telefoni.

„Abby, see olen mina,“ teatas ta õde Jessica. Jess oli O’Brienite viiest õest-vennast noorim ja nende hulgast kõige öisema eluviisiga. Abby oli kaua üleval, sest see oli ainus viis teha kahekümne nelja tunnise ööpäeva jooksul ära piisav hulk tööd. Jess oli öösiti üleval, sest tema parim tegutsemisaeg algas, kui kuu ja tähed välja tulid. „Helistasin varem, aga lapsehoidja ütles, et sa ei ole veel kodus. Siis tõmbas projekt, mille kallal töötan, mu tähelepanu endale. Loodan, et ei ole veel liiga hilja. Ma tean, et sa oled tavaliselt poole ööni üleval.“

„Pole midagi,“ kinnitas Abby õele. „Kas kõik on korras? Sa tundud stressis olevat. Kas mammaga on midagi juhtunud? Või isaga?“

„Mamma on suurepärases vormis. Ta elab veel meist kõigist kauem. Isa on kusagil ära ja ehitab midagi. Ma ei suuda tema tegevuse üle järge pidada.“

„Ta oli eelmisel nädalal Californias,“ meenutas Abby.

„Sel juhul on ta arvatavasti endiselt seal. Sa ju tead, et ta peab iga viimse kui detaili ise üle vaatama, kui tema projekti ehitus käib. Seejärel ta huvi muidugi hajub, nagu Chesapeake’i kallaste puhul.“

Jessi häälest kõlas kibedus, mis ei olnud üllatav. Viiest lapsest noorimana oli just tema see, kes oli isaga koos aja veetmisest kõige enam puudust tundnud. Mick O’Brien oli endale juba arhitekti ja linnaplaneerijana nime teinud, kui ta ehitas Chesapeake’i kaldaid, mis oli nüüdseks saanud tuntud mereäärseks asumiks Chesapeake’i lahe ääres. Ta ehitas seda, loonud ühisettevõtte oma vendadega, kellest üks oli ehitaja ja teine keskkonnaspetsialist. Linn rajati ümber maatüki, kus oli kunagi põldu pidanud vanavanaonu Colin O’Brien, kes oli esimene Iirimaalt 19. sajandi lõpus siia saabunud O’Brienitest. See maatükk oli mõeldud kui Micki projekti kroonijuveel ja idülliline koht, mida ta perekond võiks nimetada koduks. Asjad aga ei tulnud niimoodi välja.

Mick ja ta vennad tülitsesid ehituse, keskkonnaasjade ja lõpuks isegi maatüki ühel osal olevate lagunevate ajalooliste ehitiste säilitamise üle. Lõpuks saatsid nad ettevõtte laiali. Nüüd elasid nad küll kõik Chesapeake’i kallastel, aga rääkisid üksteisega harva, ehk ainult pühade ajal, kui mamma käis peale näilise pereharmoonia loomisega.

Abby ema Megan oli elanud New Yorgis alates sellest, kui Mick ja tema olid viisteist aastat tagasi lahutanud. Kuigi algne plaan oli näinud ette, et kõik viis last kolivad emaga New Yorki, ei olnud see kunagi teoks saanud põhjustel, mida Abby ei mõistnud. Nad olid jäänud Chesapeake’i kallastele enamasti eemal viibiva isa ja mammaga. Viimastel aastatel olid nad kõik üksteise järel eemale triivinud, välja arvatud Jess, kes tundus seda linna ja Micki ühtaegu armastavat ja vihkavat.

Pärast seda, kui Abby oli ülikooli lõpetamise järel New Yorki kolinud, oli ta emaga uuesti tihedad sidemed loonud, aga ükski teistest lastest ei olnud samuti toiminud. Isaga olid keerulised suhted mitte ainult Jessil, vaid kõigil viiel neist. Just mamma, kes oli olnud vaid väike tüdruk, kui tema vanemad olid oma O’Brienitest eelkäijate järel Marylandi tulnud, oli oma halliseguse punapea, sätendavate siniste silmade, varma naeratuse ja üles-alla võnkuva maheda iiri aktsendiga see, kes hoidis neid koos ja muutis nad perekonnaks.

„Kas sa helistasid, et isa üle kurta, või oli sul ka midagi muud mõttes?“ küsis Abby õe käest.

„Oh, ma leian alati midagi, mille üle isaga seoses kurta,“ tunnistas Jess, „aga tegelikult helistasin ma seepärast, et mul on sinu abi tarvis.“

„Aitan meeleldi,“ ütles Abby kohe. „Ütle mulle lihtsalt, mida sul tarvis läheb.“ Ta oli kõigi oma õdede-vendadega lähedane, aga Jessil oli ta südames eriline koht nende suure vanusevahe ja selle tõttu, et Abby oli teadlik, kuidas ema lahkumine ja isa sagedane äraolek olid õele mõjunud. Abby oli püüdnud seda lünka õe elus täita alates päevast, mil Megan oli ära läinud.

„Saaksid sa koju tulla?“ palus Jess. „Asi on veidi liiga keeruline, et seda telefoni teel selgitada.“

„Oh, kullake, ma ei tea,“ alustas Abby kõhklevalt. „Tööl on hullumeelsed ajad.“

„Tööl on alati hullumeelsed ajad – just seepärast sul tulebki koju tulla. Sa ei ole nii ammu siin käinud. Enne tütarde sündi kasutasid sa tööd vabandusena. Siis kaksikuid. Nüüd tööd ja kaksikuid.“

Abby krimpsutas nägu. See vastas tõele. Ta oli aastaid vabandusi otsinud. Ta leevendas oma süümepiinu kinnitusega, et kõigile ta pereliikmetele meeldis New Yorki külastada ja nad tegid seda sageli. Kuniks ta neid kõiki sageli nägi, ei tundunud tähtsust omavat, et see toimus alati tema katuse all, mitte niivõrd Chesapeake’i kallastel. Ta ei olnud kunagi peatunud analüüsimaks, miks tal oli nii lihtne eemal püsida. Võib-olla oli see nii seetõttu, et ta ei olnud seal end enam pärast ema lahkumist koduselt tundnud.

Enne kui ta jõudis vastata, lisas Jess: „No kuule, Abby. Millal sa viimati päris puhkuse võtsid? Vean kihla, et see oli mesinädalate jaoks. Sa tead isegi, et sulle kuluks puhkus ära ja tüdrukutele meeldiks siin väga. Nad peaksid veetma veidi kvaliteetaega linnas, mille ehitas nende vanaisa ja kus sina üles kasvasid. Mamma võiks nad paari nädala jooksul ära hellitada. Palun. Ma ei paluks, kui see poleks oluline.“

„Nii oluline, et see on elu ja surma küsimus?“ päris Abby. See oli neil vana harjunud võte, et hinnata, kas kriis oli tõesti suur või üksnes nende elus ette tulnud mööduv viperus.

„Võib olla küll,“ nentis Jess tõsiselt. „Vähemalt selles mõttes, et kogu mu tulevik on kaalul. Arvan, et sa oled ainus, kes suudab asjad korda ajada, või vähemasti ainus, kellelt ma soovin abi paluda.“

Abby kuulis õe hääles murelikku nooti ja ütles: „Äkki oleks parem, kui sa kohe mulle ütleksid, milles asi.“

„Sa pead siin kohal olema, et sellest aru saada. Kui sa ei saa tulla paariks nädalaks, siis tule palun paariks päevakski. Palun.“

Õe häälest kõlas miski, mida Abby ei olnud kunagi kuulnud, mure, mis viitas sellele, et Jess ei liialdanud väitega, et ta tulevik oli kaalul. Kuna Jess oli viiest õest-vennast ainus, kel oli täiskasvanuks saades oma tegevusala leidmine visalt läinud, siis teadis Abby, et ta ei saa õele selga pöörata. Ja muidugi teinuks puhkus Abbyle endale tõesti head. Kas ei olnud ta just ennist halanud oma töönarkomaanlike kalduvuste üle?

Abby naeratas, mõeldes, kuivõrd suurepärane saab olema jälle Chesapeake’i lahe õhku hingata. Parem veel, tal avaneb võimalus veeta katkestamatult aega koos oma tütardega, kohas, kus nad saavad kiikuda mänguväljakul, mille tema isa linna jaoks ehitas, ja meisterdada rannas liivalosse ja joosta paljajalu lahe jahedas vees.

„Ma mõtlen homme midagi välja ja olen nädalavahetuseks seal,“ lubas Abby alla andes. Ta heitis pilgu oma ülitihedale ajakavale ja krimpsutas nägu. „Ma saan tulla ainult paariks päevaks, kas see sobib?“

„Nädalaks,“ palus Jess. „Ma ei usu, et selle asja paari päevaga korda saaks.“

Abby ohkas. „Ma vaatan, mida mul korraldada õnnestub.“

„Mida iganes sa suudad ära korraldada,“ leppis Jess kohe kompromissiga. „Anna mulle teada, millal su lennuk saabub, ja ma tulen sulle vastu.“

„Ma rendin auto,“ ütles Abby.

„Kas sa pärast kõiki neid aastaid New Yorgis ka mäletad, kuidas autoga sõita?“ noris Jess. „Või isegi seda, kuidas koju jõuda?“

„Ega mu mälu nüüd nii halb ka ei ole,“ vastas Abby. „Varsti näeme, kullapai.“

„Ma helistan mammale ja ütlen, et sa tuled.“

„Ütle talle palun, et ta end liigsete ettevalmistustega ei vaevaks, eks,“ palus Abby, teades hästi, et seda ei panda miskiks. „Me läheme välja sööma. Olen ammu tahtnud Marylandi krabisid süüa.“

„Kindlasti ei lähe me välja sööma,“ vastas õde. „Hooaeg on küll krabide jaoks natuke varajane, aga kui sina soovid aurutatud krabisid, siis leian mina need kusagilt ja toon reedeseks õhtusöögiks kohale. Me võime süüa terrassil, aga ma ei kavatse takistada mammat pidusööki valmistamast. Ma pigem ütleks, et küpsetamine alaku.“

Abby naeris õe entusiasmi üle. Mamma küpsetised – pirukad, tordid, küpsised, koogid – olid lihtsalt võrratud. Mingil ajahetkel oma elus oli Abby tahtnud kõik need perekonna retseptid selgeks õppida ja avada pagariäri, aga see oli olnud enne, kui tal tekkis huvi finantsmaailma vastu ja ta oma sellealase võimekuse avastas. See oli olnud tema õlekõrs Chesapeake’i kallastelt lahkumiseks.

Nüüd, pärast seda, kui ta oli viibinud kümme hektilist aastat eemal – aastad, mis olid täis reetlikku karjääriredelil turnimist ning mille jooksul ta oli jõudnud abielluda, sünnitada kaksikud ja lahutada –, oli ta siirdumas koju päris külaskäigule, jäädes pikemaks kui lihtsalt kiire nädalavahetus, mil tal ei olnud isegi mahti lõõgastuda, enne kui oli aeg tagasi New Yorki lennata. Abby ei saanud jätta mõtlemata, Jessi häälest kostnud hädalist nooti arvestades, kas pikemaks jäämine oli hea mõte või mitte.

„Kas sa ei võiks vähemalt lipsu ette panna?“ torises Lawrence Riley, kortsutades poega piieldes kulmu. „Kui sa kavatsed selle panga juhtohjad enda kätte võtta, pead töötajatele head eeskuju näitama. Sa ei saa ilmuda kohale, nähes välja, nagu oleksid just Harley Davidsoni seljast maha roninud.“

Trace silmitses lõbustatult oma isa. „Just seda ma äsja tegingi. Mu motikas on parkimisplatsil.“

Korts isa kulmude vahel süvenes. „Mulle näib, et ütlesin sulle, et sõidaksid oma ema autoga. Sul on vaja nüüd oma imagot hoida.“

„Ja mida ema siis oleks pidanud tegema?“ küsis Trace mõistlikult. „Ma ei suutnud endale ette kujutada, et ta sõitnuks mu Harley Davidsoniga oma aiandusklubi koosolekule.“

„Tal on tosinajagu erinevaid sõpru, kes oleksid võinud ta peale võtta,“ vastas isa.

„Tundub, et ühelgi neist ei olnud tahtmist emaga kõiki ta klubi koosoleku järgseid käike kaasa teha,“ vastas Trace.

„Sul on igale asjale vastus valmis, kas pole nii?“ torises isa. „Asjad ei hakka kunagi toimima, kui sa ei võta mind või seda tööd tõsiselt.“

„Sind võtan ma alati tõsiselt,“ märkis Trace. „Mis aga töösse puutub, siis ei soovi ma seda üldse vastu võtta. Mul oli täiuslikult toimiv karjäär New Yorgis. Ainult tõsiasi, et ma ei pidanud ülikonda kandma või kalkulaatorit kasutama, ei tähenda, et see ei olnud korralik töökoht.“ Tegelikult tõi Trace’i karjäär vabakutselise disainerina talle hästi sisse, võimaldades elada ja töötada SoHos suures loftis, ja see andis talle võimaluse mitte oma isale millegi üle aru anda. See oli Trace’i arvates asja suur pluss.

Isa pahameel süvenes. „Ja mis siis saab? Kas peaksin laskma siinse kogukonna panga mõnel suurel pankade konglomeraadil alla neelata?“

„Võib-olla tõesti,“ vastas Trace, teades, et see mõjub isale kui punane rätik härjale. „Nii need asjad pangandusmaailmas käivad.“

„No selle pangaga nad nii ei käi, vähemalt mitte nii kaua, kui minul siin mingitki sõnaõigust on,“ tõdes isa kangekaelselt. „Chesapeake’i kallaste kogukonna pank teenib selle linna inimesi viisil, mida üks taoline näotu impersonaalne koletis kunagi ei suudaks.“

Trace’il ei olnud vastuväiteid. Tal ei olnud lihtsalt tahtmist selle asja juhtimisel kaasa teha, olgu siis tegemist perekonna pärandiga või mitte.

„Miks sa ei võiks juhtohje Laila kätte anda?“ küsis Trace oma nooremale õele viidates. Ta tahtis selle teema üles soojendada. Kui ta suutnuks veenda isa andma see töökoht Lailale, kes oli seda alati soovinud, saanuks ta ise juba homme hommikul tagasi New Yorgi suunas sõita. Tal tuli ainult panna isa ideega nõustuma. „Isa, mõtle selle üle järele. Laila on arvude maailmas kodus. Tema SAT-testi matemaatikatulemused olid erakordsed. Ta saavutas ülikoolis kõigis ärikorraldust käsitlevates ainetes suurepärased tulemused. Tal on Wharton School of Businessi magistrikraad. Ta saaks selle tööga mängeldes hakkama.“

„Ma mõtlesin selle peale,“ tunnistas isa. „Ma isegi rääkisin Lailaga sellest, aga su õde saatis mu pikalt.“

See oli ootamatu, mõtles Trace. „Miks?“

Isa kehitas õlgu. „Laila ütles, et ta ei kavatse olla kellegi teine valik, isegi mitte minu oma.“

Trace vaatles isa hämmastunult. „Aga sa rääkisid Lailaga esimesena.“

„Kas su õde on kunagi loogikast hoolinud? Ta on veendunud, et rääkisin temaga, sest teadsin, et sina sellest tööst keeldud.“

„Ega sa ei üritanudki ju Lailat veenda, et ta eksib,“ märkis Trace.

„Kuidas ma oleksin saanud seda teha, kui tal oli õigus?“

„Arvad sa, et te kunagi omavahel suheldud saate?“ torises Trace. Kui tema ja isa tõrelesid omavahel suurema osa ajast, siis Lawrence Riley ja Laila suutsid jõuda üksmeelele vaevu mõnes üksikus küsimuses, alustades niivõrd banaalse asjaga kui hommikuhelveste valik ja lõpetades vägagi tähtsa küsimusega, kes peaks juhtima panka. Asjad olid nii kulgenud alates hetkest, mil õde oli rääkima õppinud.

„Sa mõtled, et suheldud niimoodi, nagu meie omavahel suhtleme?“ torkas isa kuivalt vastu.

„Nojah, vähemalt niisama hästi,“ vastas Trace. „Vaata, ma räägin temaga. Silun teie kahe vahel asju. Laila uhkust on haavatud, sest sa oled teinud aastate jooksul selgeks, et tahad mind siia tagasi, aga õde jääb veel nõusse.“

Isa virutas rusikaga vastu lauda. „Pagana pihta, sina oled see, kel tuleb nõusse jääda, Trace. Mis sai lojaalsusest perekonna ees? Üks mees töötab terve oma elu, et poja jaoks midagi toimivat üles ehitada, ja sa heidad selle pikemalt mõtlemata kõrvale.“

„Mul on olnud terve elu aega sellele mõelda. Sa ei ole oma ootustest kunagi saladust teinud. Olen selle üle mõelnud pikalt ja pikemaltki veel, alates hetkest, mil sa helistasid. Isa, ole nüüd, sa tead ju, et see üheksast viieni värk ei hakka minu puhul kunagi tööle. Mulle meeldib loominguline töö – miski, mille pelk mainiminegi muudab pankurid paganama närviliseks.“

Viimaks tõusis isagi huulile naeratuse vari. „Tõsi ta on,“ märkis viimane. „Kuidas oleks järgmisega. Lepime kokku kuue kuu peale. Kui sa siis ikka veel seda tööd vihkad, võid minema minna ja saad mu õnnistuse kaasa. Kas see pole mitte õiglane?“

Trace oli nõutud kunstnik, kes töötas vabakutselisena New Yorgis baseeruva mitme tippagentuuri jaoks, ja seega oli ta olukord piisavalt paindlik, et võimaldada tal isa soovi järgi toimida. Ta saanuks isegi paari asjaga edasi tegelda, et hoida end Chesapeake’i kallastel täielikult mõistust kaotamast. Ta saab kuus kuud järjest ülikonna kandmisega hakkama, kui see ta igaveseks vabadusse päästab. Tal tuli isa soovi vähemalt niipaljugi austada. Pikas perspektiivis oli lühiajaline lojaalsuse näitamine arukam otsus, kui perekonda kiil lüüa.

Lisaks sai ta selle aja jooksul veenda oma õde uhkust alla neelama ja unustama, et too oli olnud teine valik. Laila oli soovinud seda tööd alates ajast, mil ta arvutama õppis. Tal tuleks võimalusest kinni haarata, mitte raisata aega paari kohaliku ettevõtte raamatupidamisega tegelemisele. Kahjuks oli õde pärinud isa kangekaelsuse. Trace’il kulub nende kahe vahel rahu tegemise peale arvatavasti iga viimne kui päev talle antud kuuest kuust.

„Okei, kuus kuud,“ nõustus Trace. „Mitte päevagi rohkem.“

Isa nägu säras teda vaadates. „Seda me veel vaatame. Äkki avastad, et sul on panganduse peale annetki.“

„Või avastad sina, et ma olen matemaatikas andetu.“

„Mulle on teada su ülikooli eksamitulemused ja hinded, mis kinnitavad vastupidist.“ Isa tõusis ja sirutas käe välja. „Tere tulemast meeskonda, poeg.“

Trace surus isa kätt ja silmitses teda seejärel tähelepanelikult. Isa silmis vilksatas säde, millest võis arvata, et läbirääkimispunkte oli rohkem, kui Trace oli arvanud. „Mis sul kavas on?“ küsis ta ettevaatlikult.

„Kavas on?“ Pokkerinägu Lawrence Rileyl hästi välja ei tulnud. Pooled tema klubikaaslased võinuks seda kinnitada. Nad olid viimase kolmekümne aasta jooksul Lawrence’i kaotuste arvelt hästi teeninud.

„Isa, sa ära isegi püüa teadmatust teeselda. Sul on midagi kavas ja sel ei ole miskit tegemist sellega, et minust saab siin kandis su protežee.“

„Me oleme sõlminud ärikokkuleppe, muud midagi,“ kinnitas Lawrence. „Las ma näitan sulle nüüd su kabinetti. See on hetkel küllalt spartalik, aga kui otsustad siia jääda, võid kujundada selle niisuguseks, nagu soovid. Vahepeal las Raymond selgitab sulle mõningaid laenutoimikuid. Meil on teisipäeva hommikul esimese asjana laenukomitee koosolek. Selleks ajaks tuleb sul omapoolsed soovitused valmis mõelda.“

Trace tõstis käe püsti. „Oota nüüd hetk. Mul ei ole küllaldaselt teadmisi, et anda soovitusi selle kohta, kas laenutaotlused tuleks heaks kiita.“

„Raymond näitab sulle otsa kätte. Ta on olnud aastaid mu parem käsi. Ja tegemist ei ole ainult laenutaotlustega. Toimikute hulgas on ka võimalik laenutagatise mahamüümine laenu katteks.“

See võttis Trace’il südame alt õõnsaks. „Sa tahad, et ma otsustaksin, kas kelleltki tuleks kodu ära võtta ja see oksjonile panna?“

„Tegemist on äri, mitte koduga. Ja sa ei tee otsust muidugi mõista üksi. Juhtkond langetab lõpliku otsuse, aga väga tõenäoliselt tegutseme sinu soovituse alusel.“

„Mitte mingil juhul,“ ütles Trace. Miks pidanuks just tema kellegi unistused põrmu trampima? Chesapeake’i kallaste ärid olid väikesed perekonnaettevõtted. See oleks nagu näpsata otse kelleltki leib laualt, kusjuures vägagi tõenäoliselt ta tundis neid inimesi. Trace ei olnud kindel, et tal jätkuks julgust seda teha.

„Sa ei saa olla järeleandlik, mu poeg. Siin on kõne all äri, küsimus on dollarites ja sentides. Küll sa juba näed, kui oled paberitele pilgu peale visanud.“ Isa patsutas Trace’i seljale. „Hakka neid toimikuid läbi vaatama, ma saadan Raymondi siia.“

Trace kortsutas isa eemalduvat selga põrnitsedes kulmu ja pööras end siis suure hunniku kaustade poole, mis lebasid korrastatud kuhjas keset hiiglaslikku mahagonlauda, mis võttis enda alla suurema osa nurgakabineti pinnast. Kõige peal oli kaust, millele oli kleebitud punane kurjakuulutav sedel.

Trace istus laua ees seisvale nahast toolile, ohtu aimav pilk ainiti sel kaustal. Viimaks sai uudishimu temast siiski võitu ja ta avas kausta kaane, jäädes esimest lehekülge vahtima.

„Ah sa pagan,“ pobises ta seda lugedes. Võimalik laenutagatise mahamüümisest teatamine – Eagle Pointi külalismaja. Omanik: Jessica O’Brien.

Ta tundis Jess O’Brienit, aga mitte Jessi pilt ei tulnud tal kohe silme ette, vaid Abigaili oma. Jessi vanem õde, naine, kellele ta oli aastaid tagasi kuumal suvepäeval südame kaotanud ja kes oli siis haihtunud isegi head aega ütlemata. Trace oli endale aastate jooksul kinnitanud, et oli naeruväärne niisuguse tabamatu mälestuse külge klammerduda. Ta oli püüdnud seda jälge teiste suhetega lämmatada – suurem osa neist olid pealispindsed, paaris suhtes oli isegi võimalik olnud, et tekib suurem lähedus. Viimaks ei olnud ta siiski suutnud peletada oma kiindumust ühte kastanpruunide juuste ja naervate silmadega tüdrukusse, kellel oli sarnane hulljulge meelelaad nagu Trace’il endal.

Ja nüüd pidi ta otsustama Abigaili õe külalismaja saatuse üle? Üht ta O’Brienite kohta teadis: nad hoidsid kokku. Kui tal on tegemist Jessiga, on tal tegemist nende kõigiga, sealhulgas Abbyga. Kas see oligi ennist isa silmi sädeme toonud?

Trace jättis selle võimaluse kõrvale. Ta isa ei võinud teada, et Trace oli kõik need aastad Abby vastu tundeid hõõgvel hoidnud. Keegi ei teadnud seda.

Välja arvatud Laila, tuli talle kohe meelde. Trace’i õde oli olnud Abby parim sõbranna. Laila oli isegi Abby ja tema heaks valetanud tol imetabasel ööl, mille nad veetsid koos Abbyga rannal, eraldatud abaja ääres. Kas võis olla tegemist Laila ja isa kokkumänguga?

Imelik kokkusattumus, mõtles Trace ja judin käis tast läbi. Võib-olla on lõpuks tema soov täitumas ja ta näeb Abbyt uuesti. Või võis ka olla, et teda ootasid jamad. Trace mõtles endamisi, kas ta saab isegi aru, mis toimub, kui Abby mängus on.

Tund aega hiljem, külalismaja masendav arvepidamine endiselt silme ees, hüppas Trace mootorratta selga, et ettevõtte valdused üle vaadata. Ta lootis, et leiab midagi – ükskõik mida –, mis võiks veenda teda laenu jõusse jätma. Tal oli tarvis argumente, mida ta võinuks juhtkonnale ja isale täie tõsikindlusega esitada.

Ranna äärt mööda jooksvat käänulist teed mööda sõites hingas Trace sisse soolast õhku ja lõõgastus päikese käes, mis mõnusalt ta õlgu soojendas. Oli hiliskevad, aga tuul kandis temani ikkagi sirelite lõhna, kui ta Finchide maavalduse ees kurvi võttis. Leskproua Marjorie Finch, kes oli olnud kühmus ja kokkukuivanud juba siis, kui Trace veel poiss oli, armastas oma sireleid. Sirelitel lasti kasvada ja levida, kuni nad moodustasid tee äärde heki. Kui kuslapuu kusagil põõsastes pead tõstis, oli Marjorie tõrjunud seda nagu võõrvõimu pealetungi. Ta hool ja armastus olid end ära tasunud. Sirelipõõsad olid õrnade lõhnavate õite all lookas.

Trace’ist paremat kätt jäi rannaga paralleelselt jooksev maakitsus, kus kalakotkad tegid oma pesi samade lehetute okste vahele, kuhu nad neid juba aastaid olid ehitanud. Trace vaatas lõbustatult, kuidas üks eriti julge kalakotkas oli kellegi erasadama servas seisva posti otsa kokku pannud põneva kujuga oksakogumi, nöörijuppe ja isegi politsei kasutatava kollase kileriba. See on alles ettekirjutus sadama omanikule, kes millalgi avastab, et ta ei saa oma sadamat ülejäänud suve jooksul kasutada, kuni röövlinnud seal end sisse on seadnud.

Trace jõudis lõpuks külalismaja sissesõiduteele. Eelmises elus oli külalismaja olnud laheäärsel kõrgendikul lösutav viktoriaanlik kodu. Kui Trace viimati siin viibis, oli maja vägagi värvimist vajanud, laudis oli mereõhu ja talviste tuulte käes luitunud. Lihtsad õuetoolid ja terrassil olevad kiiktoolid olid samuti olnud nukrad ja unarusse jäetud. Kunagi niivõrd perfektselt pügatud muru oli olnud üle kasvanud, aias valitses umbrohi. Pattersonid ei olnud siia aastaid sentigi investeerinud ja hooletusse jätmine oli välja paistnud.

Nüüd aga andis küllaldaselt asju märku Jessi tehtud raskest tööst külalismaja ümberkujundamisel. Maja välisseinad olid mahedat valget tooni, millel tundus kumavat kerge sinakas varjund lähedalasuvast veest. Luugid olid tulipunased. Muru ei olnud niivõrd lopsakas nagu kunagi ennevanasti, aga see oli roheline ja hästi pügatud. Asalead ja sirelid õitsesid ning üks purpurne ülekasvanud rododendron puistas oma hiiglaslikke õisi maja taga oleva terrassi piirdeaiale. Külalismaja silt oli värskelt värvitud ja rippus messingist konksudega kinnitatuna sissesõidutee serva pandud uue posti küljes. Trace’ile tundus, et maja oli valmis uude ellu astuma.

Jessi laenumaksete ajalugu ütles aga midagi muud. Ta oli võtnud laenu alles eelmisel aastal, ent juba olid mõned maksed hilinenud ja mõned üldse tegemata jäänud. Jess oli väikeettevõtluse alustamiseks mõeldud laenu viimse sendini ära kulutanud, aga külalismaja avamiskuupäeva paigas ei olnud. Tal ei olnud käivet. Ta oli saanud pangalt juba mitu ametlikku hoiatust. Pärast hüpoteeklaenude sektori kokkuvarisemist olid pangad muutunud kannatamatuks laenudega, mis tundusid hakkavat hapuks minema. Paberi peal nägi asi välja nii, et pangal ei olnud muud valikut, kui saata teade laenutagatise mahamüümise kohta. Trace’ile valmistas see mõte piinlikkust.

Trace istus alles sissesõiduteel oma mootorratta seljas, kui uks avanes ja Jess välja astus. Naine märkas teda ja kortsutas kulmu.

„Trace, mida sina siin teed?“ küsis Jess.

Kulm endiselt kortsus, sammus Jess üle muru, käed puusas, jala otsas ühe tuntud õuejalatsite firma toodetud veekindla pealisega kotad. Jessi teksad ja T-särk olid värvipritsmeid täis: valge ja midagi halliga segatud preisi sinise laadset, kui Trace värve õigesti mäletas.

Kui Jess oli jõudnud temaga enam-vähem kohakuti, võitluslik pilk endiselt ainiti Trace’i pilku puurimas, meenutas naine talle üht teist O’Brienit, kel oli keevaline Iiri meelelaad.

„Noh?“ nähvas Jess.

„Ainult vaatan asju üle.“

„Kahtlemata oma isa jaoks.“

„Panga jaoks,“ parandas Trace teda.

„Arvasin, et lahkusid linnast aastaid tagasi ja et sa ei tahtnud pangaga mingit tegemist teha.“

„Ma ei tahagi. Teen seal kõigest mõnekuist otsa.“

„Kas piisavalt pikka, et jõuad minu elu põrguks teha?“

Trace irvitas. „Võib-olla isegi pikemat.“ Ta viipas käega maja ja selle ümbruse poole. „Sul on tegemist jätkunud.“

„Sellega on palju tööd olnud. Olen suuremalt jaolt kõik ise teinud, et raha kokku hoida,“ märkis Jess, lõug uhkelt ja veidi võitluslikult püsti.

„Oleks vast olnud loogilisem kedagi palgata ja tööd rutem lõpule viia, et külalismaja avada.“

„Ma ei arvanud, et see oleks lahendus.“

„On ilmne, et sa ei arvanud.“

„Kas sooviksid sees ringi vaadata?“ päris Jess lootusrikka pilguga, häälest kõlamas entusiastlik noot. „Olles näinud, kui hea kõik välja näeb, saad ehk minna tagasi ja öelda oma isale, et ta kannatlik oleks.“

„Jess, see ei ole nii lihtne. Ma tean, et ta on sind hoiatanud, et sa oled liiga palju maksetega hilinenud. Pank vaatab üldist toimetulekut, mitte seda, kui head värvimistööd sa teinud oled.“

„Millal sa oma isa moodi karmiks numbriinimeseks muutusid? Siis sa küll selline ei olnud, kui mu õega kohtamas käisid.“ Jess vaatles teda arvustavalt. „Või olid? Kas selle pärast te lahku läksitegi?“

Trace kangestus. „See ei ole teema, mida arutada,“ hoiatas ta. „Abbyl ei ole sellega mingit pistmist.“

„Kas tõesti? Nii, nagu mina asjast aru saan, oled sa vaimustuses võimalusest maksta kätte selle eest, mida iganes ta sulle tegi. Tema lõpetas teie suhte, kas polnud nii?“

Jessi märkus tungis mehe privaatsfääri ja oli lisaks solvav. „Neetud, Jess, sa ei tea midagi sellest, mis tookord juhtus, ja sa paganama selgelt ei tunne mind üldse, kui arvad, et ma kasutaksin sind ära, et su õele tagasi teha.“

„Oled kindel?“ ütles Jess süütul ilmel. „Abby tuleb tagasi, kas tead. Ta on homme siin.“

Trace püüdis mitte välja näidata oma kohest ja tasakaalutut reaktsiooni kuuldud uudistele. „Ütle talle mu tervitused edasi,“ lausus ta pehmelt. Trace käivitas mootorratta. „Nägemiseni, Jess.“

Jessi trots lõi vankuma. „Mida sa oma isale öelda kavatsed, Trace?“

„Pole õrna aimugi,“ ütles Trace ausalt. Ta vaatas Jessile otse silma. „Aga ma luban sulle, et sel ei saa olema midagi pistmist Abbyga.“

Jess noogutas aeglaselt. „Usaldan sind selles küsimuses.“

Trace ei suutnud linna tagasi sõites hoiduda mõttest, et võib-olla ei peaks Jess teda selles küsimuses usaldama. Mis puutus tema vastuolulistesse tunnetesse Abby O’Brieni vastu, siis ei pruukinud Trace’i öeldu täit usaldust väärida.