Читать книгу Kirju kodust - Siim Maaten - Страница 5

TERE, KALLIS MAMMA

Ma olen Sulle vist ainult ühe kirja kirjutanud. Bangkokist. Kaarte olen mujaltki saatnud, aga kirju mitte. Pean Sulle nüüd kirjutama, sest teisiti ei saa. Liiga palju võib muidu jääda mõtlemata või ütlemata.

Iga Eesti-külastuse lõpus valdab mind kummastav tunne. Nagu jätaks midagi maha – annaks midagi ära. Aga ei ole vastuvõtjat ning tegelikult pole ka midagi käegakatsutavat, mida anda või jätta. Selle tunde kutsub peaaegu alati esile mingi olukord, mida ma siis tükk aega enda sees kaasas kannan. Tavaliselt juhtub midagi, mis paneb mind mõtlema, mida ma siis tegelikult maha jätan. Kas ma üldse midagi jätan? Miks tõuseb mingi tükk kurku, lõug hakkab võbelema, hing jääb kinni ning kusagile selgroo ja rinnakorvi vahele kasvab midagi rasket?

Seekord pani mind mõtlema viimane nädalavahetus Sinu juures. See oli selle suve viimane nädalavahetus, kui ma Pärnust, Miku võidusõidult, Viljandisse tulin ja ei soovinud veeta ööd koos Miku meeskonnaga Tõnukülas. Ma tahtsin Sinu kodus magada, sest tean, kui väga Sa mind ootad. Pärast pikka eemalolekut ütled alati: „Ma igatsesin sind nii väga!“ Sel hetkel tunnen, kuidas rinnakorvis hakkab midagi kasvama. Sinu siiras rõõm kutsub minus esile midagi, midagi, mis on väga raske ja õrn.

Ma ei helistanud Sulle ette, sest ei soovinud Sind muretsema panna, kui peaksin väga hilja peale jääma. Niisiis helistasin alles teel Viljandisse, umbes Kanaküla kandis. Sinu koduküla lähedal justnimelt seetõttu, et oma argipäeva tähenduslikku dramaturgiat luua. Ma küsisin: „Kas mulle öömaja pakud?“ Iseenesest mõttetu küsimus, sest ma ei mäleta korda, kui oleksid ära ütelnud, aga imelik oleks helistada ja lihtsalt teatada: „Tulen täna öösel Sinu juurde!“

Veel Viljandi piiril plaanisin läbi hüpata vanas Ugalas asuvast klubist Romaan ja tuttavaid pidulisi tervitada – kui tihti ma ikka Viljandisse satun. Jõudsin juba Koidu tänavale keerata, kuid teadmine, et oled juba pool tundi vaadanud tänavale ning oodanud, millal mu auto saabub, takistas mul seisma jäämist. Kaks ristmikku enne Sinu tänavale jõudmist helises mu telefon ning peatasin otsekohe auto, et Sa ei hakkaks muretsema, kui Sinu kodutänaval või hoovis seisma jään ja kohe tuppa ei tule, sest mul on kõne pooleli. Ma tean, et Sa ootad. Mul on vaimusilmas selge pilt, kuidas Sa suure toa aknast välja vaatad, käies aeg-ajalt köögiaknast teist suunda kontrollimas, et küllatulek ometi kahe silma vahele ei jääks ja mina uste lahtilukustamise pärast ootama ei peaks. Ma olen näinud, kuidas Sa kedagi ootad.

Lõpetasin kõne Kaisaga ja sõitsin Su kodu hoovi. Astusin tuttava uksekella juurde. Uksekella, millel pole numbreid, pole vist kunagi olnudki, ja mille alumine parempoolne nupp helistab ülemise parempoolse korteri kella. Kui väiksema poisina hakkasin nende nuppudeni ulatuma, soovisin kõigest väest, et välisuks lukus oleks. Ühegi korteri ukse taga ma kella helistama ei ulatunud, aga Sinu välisukse juures madalama asetusega nuppu vajutades tundsin end suurema ja tublimana. Öeldi ju ikka: „Oi kui tubli poiss, oled juba nii suureks kasvanud.“ Suured ja tublid ulatavad kella laskma ja ma arvasin päriselt, et suurus ongi üks tubliduse mõõdupuu. Kas see ei tekita mitte segadust? Huvitav, kas Memme, kellest ma juba 12aastasena suurem olin, ei olegi eriti tubli? Igatahes oli ja on tore, et see nupp on nõnda madalal ja mina selleni tollal ulatusin. Vajutasin nüüdseks rinna kõrgusel asetsevat nuppu ja olin valmis nägema, kuidas süttib teise korruse parempoolse korteri köögiaken, aknale ilmub Sinu unine nägu ja viskad mulle võtme, nagu olime kokku leppinud. Hetkel, kui olin nuppu vaevalt näpuga puudutanud, süttis trepikojas valgus ja Sa tulid ise, keset ööd, ning tegid mulle ukse lahti. „Keegi oli jõudnud selle juba vahepeal lukku keerata!“

Sel õhtul tundus teisele korrusele ronimine sama väsitav kui palaval suvepäeval Meremäe orust Meremäe mäe otsas oleva vaateplatvormi tippu ronimine, ainult natukene raskem. Üle-eelmisel ööl „Ema“ filmivõtete lõpu puhul peetud pidu, eelmine päev võidusõiduraja ääres ning sellele järgnenud hooaja mitteametlik lõpupidu ja leevenduseks ainult mõned napid tunnid und auto põrandal polnud mind just kõige värskemana hoidnud. Kui tuppa jõudsin, pugesin otse linade vahele. Mäletan, et istusid tugitoolis ahju kõrval, hambad olid juba topsi ära pannud, ja vaatasime „Seksi ja linna“. Sa võib-olla ei tea, aga kui tuttavatele räägin, et vaatasin koos vanaemaga „Seksi ja linna“, siis kui nad just naerma ei hakka, muigavad nad kindlasti. 30aastane pole vist veel piisavalt kogenud, et sellisest filmist aru saada, ja 80aastast peetakse võib-olla liiga vanaks. Mina ka täpselt ei tea. Igatahes ei ole ma kuulnud, et keegi oma vanaemaga oleks „Seksi ja linna“ vaadanud, ning ehk see ongi ootamatult naljakas, et meie seda tegime.

Film oli igav ja uni sai meist mõlemast võitu, „nokkisime“ kordamööda, kuni pugesid oma tuppa oma voodisse. Mina jäin suurde tuppa. Olin nii väsinud, et seinakellast jäid patareidki välja võtmata. Seekord tiksumine mu und ei seganud. Nii hea oli olla. Enne uinumist unistasin, et saaksin veel kasvõi korra nende kahe otsapidi kokku pandud tugitooli vahele tekkivasse voodisse kella alla magama minna! Sellesse voodisse, milles magamise eesõiguse pärast meil vendadega pahatihti võistlus käis. Mina kaotasin selle võistluse siis, kui ulatusin uksekella laskma – ma olin siis liiga suur.

Uni oli sügav ja hommik tuli ruttu. Tihti tundub mõistlik midagi oodates just magada – kõik jõuab kuidagi rutem kohale. Võib-olla seepärast magangi iga kord, kui laevaga Kaisa juurde Soome sõidan. Sel hommikul olid Sina varem ärganud ning mulle hommikusöögi ja kohvi valmis teinud. Mul on väga hea meel, et Sa alati midagi pakud – see on nii Sinulik ja ma tunnen Su ära. Aitäh! Minu ema on samasuguse kombe vist justnimelt Sinult õppinud. Või on see minu pere vanaemade värk, sest nüüd, kui ema on ka vanaema, on temalegi tekkinud vajadus kogu aeg midagi pakkuda. Või on see üleüldse vanaemade ja vanaisade värk? Nüüd ongi mul peres kolm vanaema, kes mulle peaaegu alati midagi kaasa pakivad – te olete nii uskumatult sarnased ja hirmsat moodi armsad. Aeg-ajalt tekib küsimus, kas teil endal ei teki küsimust, kuhu ma kõik need varud panen, kui ööbin peaaegu igal õhtul uues kohas? Kuhu ma need hea meelega vastu võetud andamid panen?

„Kuhu sa siis seekord lähed?“

„Järgmisel teisipäeval läheme Albaaniasse.“

„Kas täna öösel tuled ka siia?“

Tulin ja sel õhtul olime oluliselt reipamad. Õhtusöögi ajal rääkisid, kuidas olite uue naabrimehega majataguse pingi korda teinud, tema lõi vanaisa tehtud raudraamile uued lauad peale ja Sina värvisid üle. Päeval käisid aiamaal tööl. Madistasid garaaži all (mul on meeles, et palusid minult abi vana kasvuhoone klaaside ümberpaigutamise jaoks – kui Eestisse satun, siis teeme ära!) ja käisid poes mulle süüa ostmas. „Mina kohe ei saa paigal olla. Nii kaua, kui õues on veel ilusat ilma, tahan kogu aeg õues olla. Kogu aeg tahan midagi teha.“

Kui olin söömise lõpetanud ja suurde tuppa istusime, siis küsisid Sa minu käest: „Kas sa igatsema ei hakka?“

„Mida?“

„Kodu.“

„Ei!“

Vestlus leidis oma lõpu veel enne, kui alata sai. Nii ma seda olukorda mäletan. Istusid ahju kõrval ning ei hakanud, võib-olla viisakusest, lisa pärima. Võib-olla oli vastus Sulle nii ootamatu, sest mul on meeles, kuidas te vanaisaga igal külaskäigul või peol alati kõige rohkem koju igatsesite. Olgu suvi, kevad, sügis või talv – alati oli teil tarvis seal midagi teha. Kasvuhoone uks kinni panna, tomatitaimed akna pealt ära võtta, koridori uks lukku panna, ahju kütta.

See ahi ja suur tuba, need pole kunagi muutunud. Selles toas pole aastaid mööblit ümber tõstetud ja mööbel on alati samasugune olnud. Ainult diivani- ja tugitoolikatteid on vahetatud. Sel pühapäeva õhtulgi oli tuba täpselt samasugune kui siis, kui kokkulükatud tugitoolidele veel magama mahtusin. Mäletad, et juba siis nõudsin seinakella patareide väljavõtmist?

„Kas sa igatsema ei hakka?“

Vaikus ja Sina ahju kõrval tuttaval toolil. See ongi see olukord, millele mõeldes rinnus raskeks läheb, justkui kasvaks mingisugune tükk südame alla. Sellepärast ma Sinule kirjutangi. Mis mul ometi viga on, et ma kodu ei igatse? Kas me Sinuga siis nii erinevad oleme? Ei. Sest ma juba igatsesin oma kodu Albaanias. Kuidas saab minu kodu olla riigis, kus ma pole kunagi käinud?

Sinu kodu, kus Sul on hea olla ja mida eemal olles igatsed, on Viljandis, kuhu Sa koos oma laste ja abikaasaga peaaegu pool sajandit tagasi Kanakülast kolisid. Kolmetoaline korter kahekorruselises kolme koridoriga ja suure aialapiga majas, kus te oma kaks tütart kenasti üles kasvatasite. Vaatasid, kuidas Sinu lapsed said lapsed, ja praeguseks on osa viimastestki lapsevanemad. Seal ongi Sinu kodu, kuhu haiglast ihkas Sinu abikaasa, minu vanaisa, et rahulikult minna. Oma kodust, mille teie kahekesi olite ehitanud, kus tal oli turvaline. Seal tundis ta ennast ära, seal tunned Sinagi ennast vist ära. Kui Sa kodus ei ole, siis kõik poleks justkui terviklik, ja kui kodus oled, siis nagu vist oleks. See ehk ongi kodu.

Ka minul on kodu, kuhu ma kogu aeg kibelen. Ainult minu kodu ei ole kahekorruselises või kolmekorruselises või ühekorruselises majas või üleüldse majas. Minu kodu on Kaisa. Mina olen kodus siis, kui ma olen koos temaga. Ka mina igatsen iga külaskäigu ja peo ajal võimalust olla koos temaga. Kasvõi telefoni teel. Näiteks kui Kaisa helistab, siis ma räägin temaga tunde. Ausõna! Mu sõbrad juba teavad, mida tähendab, kui Siimul telefon heliseb ja ta seltskonnast irdub. Ma valin alati hetke pigem temaga – ükskõik kuidas. Nii palju igatsen ma Kaisat ja oma kodu. Me polnud varem samas riigiski elanud. Me läksime reisima, et leida kusagil uues riigis oma kodu. Leidsimegi, aga mitte ühes riigis. Kaardi pealt Sa seda kohta ei leia. Meil pole kindlat aadressi, meil võib neid palju olla, aga kodu on olemas ja alati tuttav ja turvaline.

Kui me jälle ninapidi kokku saame, siis arvan, et meil on natukene samasugune tunne nagu teil siis, kui Kanakülast Viljandisse kolisite. Uus, aga ikkagi oma. Alguses võõristame veidi teineteist, aga paari hetke pärast tunneme üksteist ära ja ongi kodu tunne. Näiteks kui valvan lennujaamas põrandal pikast reisist väsinud magava Kaisa und, siis tunnen ennast rohkem kodus ja turvaliselt kui Sinu juures tiksuva kellaga toas või ema juures oma kokkupakitud varanduse kõrval.

Ka meie kodus on mõned füüsiliselt olemasolevad asjad olemas ja kindlad, kui nii võib öelda. Kui nüüd pakkisime endale koti Albaaniasse, siis said kaasa suhteliselt samad asjad, mis olid kaasas näiteks Indoneesias, Tais, Singapuris või Belize’is. Need on tuttavad ning oskame neid vajaduse korral kasutada nagu Sina oma kodus olevaid asju või esemeid. Meil pole kahte tugitooli, aga meil on mitu rätikut, mida saame vajaduse korral kasutada voodipesu, rannarätiku, saunarätiku, koti, seeliku, kleidi, särgi, mütsi või sallina. Nagu Sinulegi, meeldib meile ilusa ilmaga tegutseda, ja ilm on meil alati ilus, sest meie ise kolime sinna, kus ilm ilus on.

Kaisaga koos on iga kogemus terviklikum. Kui mul on mure, siis soovin seda temaga jagada, sest see teeb mure kergemaks. Kui on rõõm, siis soovin jagada ja rõõm saab tõeliseks. Sellepärast ma Kaisaga kusagil teisel pool maakera olles kodu ei igatsegi – me olemegi juba kodu(s). Aga see kõik ei tähenda, et ma Sind ei igatseks. See ei tähenda, et ma oma vanaema ei igatse.

Võimalik, et see ongi igatsus, mis mul rinna raskeks teeb ja õrna tunde kurku toob. Tea, et kõige rohkem igatsengi ma teid – Sind ja Memmet ja Taati ja siis Käigut ja Uru. Teie elate oma elu omamoodi. Ei tahaks öelda, et vanamoodi, aga nii see vist on, ja Käigu ning Uru on veel väga väikesed, et nad oskaksid enda elust rääkida. Teie viie eluga on keerulisem kursis olla. Ära seda ometi etteheitena võta. Nendes nutitelefonides ja arvutites, mida pidevalt isegi näpin ja mida näed paljusid teisi mudimas, on peidus üks maailm, milles teie just väga palju ei ela, ja seetõttu ei teki mul illusiooni, et me peaaegu igapäevaselt suhtleme.

Meie ühise nädalavahetuse pühapäeval käisin Memme ja Taadi juures ubasid söömas. Lõunasöögijärgses vestluses tuli internet jutuks ja see, et ma võin peaaegu igaühe sealt üles leida – koos pildiga. „Mina küll seal ei ole,“ oli Memme kindel. Oma sõnade kinnituseks otsisin ta nutitelefoni sees olevast internetimaailmast üles, koos pildiga. Sellist internetis otsimist nimetataksegi guugeldamiseks, kui oled kuulnud. Memme nime guugeldamise tulemus oli memmele alguses natukene üllatav ja hiljem veidi hirmutav. Kõik kuulsad vaibad, mis ta kunagi kudunud, iga klass, keda ta on õpetanud, ja iga suurema Heimtali muuseumi sündmuse juures oli tema nimi internetis. Isegi tema õpetajapäevist oli pilte. Tagatipuks leidsin veel artikli mingisuguse laada külastusest, kus Taat oli puusepatööle, nagu muuseas, kiitva hinnangu andnud. „Midagi ei tohi enam öelda, kohe pannakse internetti kõigile lugeda!“ Memme ongi natukene internetis – ainult natukene sellepärast, et tema pole ise ennast sinna pannud. Teised on ta sinna pannud.

Samal ajal panevad peaaegu kõik ülejäänud inimesed ennast ise kogu aeg internetti – igaüks, keda näed oma nutitelefoni mudimas, paneb ennast võib-olla parasjagu internetti, kommenteerib kellegi pilti või annab teada, kuidas ennast parasjagu tunneb. Ka mina. Seal, selles internetimaailmas, me omavahel elamegi. Internetimaailmas vahemaad (mõnikord ka aeg) ei loe. Samal ajal võin uurida, kuidas läheb Fernandol Dominikaani vabariigis, Minttul Helsingis, Kennethil Kehtnas ja Mikul Tõnukülas (jah, isegi Mikk on internetis). Kaarel ka. Meid on internetis nii palju, et tekib illusioon, nagu suhtleksime päriselt. Ja internet on peaaegu terves maailmas (mõnes kohas küll hästi natukene) ja sellepärast me saamegi seal koos elada. Füüsilist kontakti ei ole, aga igatsuse vastu pisut aitab.

Sellist Sind, nagu Sa täna oled, ma internetist ei leia. Praegust Taati ja Memme ka ei leia. Käigust ja Urust pilte leian, sest Hedvig (ja väga harva ka Kaarel) paneb neid internetti. Lõppude lõpuks on needki ainult pildid. Minul on hea meel, et Sind internetis ei ole, sest muidu Sa võib-olla ei olekski uue naabrimehega tuttavaks saanud ja aiapink võinuks parandamata jääda ning siis poleks millelgi päikesepaistelise ilmaga istuda ning näiteks minu kirja lugeda. Näed sa nüüd, vahemaad tegelikult ka ei loe. Sa loed neid sõnu ja ma nagu oleksin kohal, sest mina olen ennast kirja sisse pannud. Me mõlemad teame, et see pole päris see, aga igatsuse vastu aitab pisut küll.

Veel tahan ma, et Sa teaksid, et kus tahes me ka ei ole, jõuame kõige rohkem kahe-kolme päevaga Sinu juurde – alati.

Siim

Himare, Albaania, september 2015