Читать книгу Kirju kodust - Siim Maaten - Страница 6
INTERRAIL[1.] Kaisa kiri Mukimemmele
ОглавлениеTERE, KALLIS MUKIMEMM
Keegi minust targem – võibolla oli see dalai-laama – on kirjutanud, et samu tundeid võivad erinevatel inimestel esile kutsuda väga erinevad kogemused. See, et kogemused on erinevad, ei vähenda nende tunnete väärtust, mida nad tekitavad.
Minu lapsepõlv lõppes 15 aastat tagasi rongireisiga Euroopas, Interrail Passiga. Seal muutus midagi minus ja muutus minu suhtumine ümbritsevasse maailma. Ka sinu lapsepõlv lõppes rongisõiduga, aga see oli teise maailmasõja ajal.
Tänu sinu eluvalikutele sain mina otsustada ise oma rongitee sihtpunktid, erinevalt sinust.
Minu sõbrad – kolmandast klassist saati – Minttu, Sari, Anne ja mina olime säästnud raha Interraili pileti jaoks. Oli aasta 2000 ja olime 15aastased. Minttu on meist sotsiaalseim ja emotsionaalseim, tema kindlustab alati, et kõigil on hea olla. Kui kõik maailma inimesed oleksid sellised, ei oleks sõdasid, selles olen ma veendunud. Anne on iseseisvaim ja isepäiseim, julgeim meist. Sari näeb alati kõigele lahendusi, ta on tegus ja ei anna kunagi alla. Mina võitlen ebaõigluse vastu ning olen see, kes alati kontrollib kõik üle.
Vanematelt oli pileti ostmise jaoks vaja kirjalikku luba. Meie vanemad mõtlesid, et kui teised vanemad lasevad ja ei muretse, siis peavad nemadki samamoodi käituma. Juunis oli igaühel kirjalik luba olemas ja saimegi Helsingi raudteejaamast osta uhkete plastkaante vahele pakitud piletid. Selle piletiga sai kuu aega Euroopas mistahes rongiga sõita. Kuna internet oli sel ajal väga uus asi, siis pidime reiside planeerimiseks ostma raamatu, Thomas Cooki „Rongide sõiduplaan“. See oli sama paks kui telefoniraamat. Imepisikeste tähtede ja numbritega olid selles raamatus kirjas kõik sellesuviste Euroopas liikuvate rongide graafikud. Meie esimene täiesti iseseisev ja ühine reis täiskasvanuteta võis alata.
Meie plaan oli ööbida oma Euroopas elavate tuttavate ja sugulaste juures ning külastada kohti, millest olid tekkinud filme vaadates kujutluspildid (Pariis, Nizza, Veneetsia...). Me ei teinud väga täpset plaani, kust ja kuhu me läheme ja kui kaua kusagil peatume. Teadsime ainult, et kuu aja pärast peame olema Torreviejas Hispaanias, kuhu olime kaheks nädalaks korteri üürinud. Reisi sihtpunkti jõudsime lõpuks läbi Stockholmi, Hamburgi, Rotterdami, Brüsseli, Londoni, Pariisi, Dijoni, Lausanne’i, Milano, Monza, Veneetsia, Nizza, Cannes’i, Barcelona ja Alicante. Kamba peale oli meil ainsa suhtlusvahendina kaasas Minttu roosa Nokia mobiiltelefon.
Prantsusmaale saabusime öölaevaga Briti saartelt. Kajuteid meil polnud ja seetõttu olime terve reisi ärkvel. Calais’s ronisime esimesse rongi, mis pidi meid Pariisi viima. Rongi uksed olid juba paar tundi enne rongi väljumist avatud. Tühjas rongis valisime igaüks endale oma pingirea, panime seljakotid patjadeks ning vajusime sügavasse unne. Kui ma mitu tundi hiljem ärkasin, oli rong puupüsti inimesi täis ning nende pilgud olid meile, norskavatele laiutavatele neidudele, pööratud. Hoolimata sellest, et kaasreisijad olid tihedalt üksteise vastu surutud, ei söandanud keegi meid äratada. Ajasin oma sõbrad üles ja tegime teistele ruumi.
Kas sa mäletad, et olid umbes samavanune kui mina Interraili reisil, kui rong tõi sinu ja sinu väikese õe läbi Klooga koonduslaagri ja Siberi Eestisse? See ei olnud sinu esimene rongireis. Mäletan, kuidas õpetasid mulle soomekeelse laulu, mida sinu ema oli sulle õpetanud. Laul rääkis pärlikeest ja emast. See on üks vähestest asjadest, mida sa oma emast mäletad, aga laulusõnu me enam kumbki ei mäleta. Mina olen neid küll otsinud, aga siiani ebaõnnestunult.
Ükskord rääkisid sa oma viimasest mälestusest ema kohta. Olid mängimas kodus, valge linaga söögilaua all. Sel hetkel astus isa sisse ja tõi ema surnukeha tuppa. Sa ei julgenud laua alt välja tulla, sest kartsid millegipärast vahele jääda. Natukene hiljem tuldi su isale järele ja ta viidi ära, vist sõjaväkke. Niimoodi jäite oma õega vanaema hoole alla. Sõda ja nälg oli karm ja elasite maa sisse tehtud koobastes, kuulide eest peidus. Matsite inimesi ja surnuid oli uskumatult palju. Tuli käsk pakkida 32 kilogrammi asju ja istuda rongi. Jätsite kodu – vanaema ja kaks last. Teie rong peatus Klooga koonduslaagris, kus õppisid tundma, milline on põleva inimkeha lõhn. Seal inimesi piinati ja põletati. Vangilaagri aega sa hea meelega ei meenuta. Seal olite te niikaua, kuni – sinu sõnade järgi – jumal saatis Soome presidendi teile järele. Teie, lapsed, pidite minema toatüdrukuks erinevatesse majapidamistesse Heinävesi-nimelise koha lähedale. Vanaema läks mõisasse lapsehoidjaks. Igatsus üksteise järele oli suur. Vanaema andis kaasa ühe nõuande: „Olgu nälg nii suur kui tahes, see, mis antakse, võetakse tänulikult vastu, aga varastada ei tohi mitte kunagi.“ Kui sa saabusid majja, olid näljast nõrkemas ja said seal esimest korda pärast vangilaagrisse sattumist kõhu täis süüa. Teisel õhtul pani majaperenaine vaiba alla hunniku münte. Sina pidid koristama ning vanaema õpetust meeles pidades tõstsid mündid lauale ja andsid perenaisele teada. See garanteeris sulle koha majas. Vanaema leidis hiljem maja, kuhu teid võeti kolmekesi tööle ja kus teisse suhtuti kui pereliikmetesse. Sul oli võimalus käia kaks klassi kooliski ning lugema, kirjutama ja arvutama õppida. Seda oli sul vaja eriti siis, kui minuga poemängu mängisid või õhtuti muinasjutte lugesid ja ise voodi kõrval uinumisega võideldes oma peast juttudele kiired lõpud välja mõelda proovisid. Mina aga olin väga tähelepanelik muinasjutukuulaja, togisin sind üles, öeldes: „Mukimemm, see lugu ju ei läinud nii, loe ikka raamatust!“ Mäletad?
Kui me Hamburgi raudteejaamas McDonald’sit nägime, siis olime kindlad, et igas Euroopa linnas, kuhu saab rongiga sõita, on see kiirtoidukett esindatud. Nii oli see sinnamaani olnud. Meie ei olnud söönud neis üheski ja ei tahtnud seda seekordki ning suundusime tunneli kaudu Hamburgi kesklinna. Kui me tunnelist välja astusime, haaras meid endaga kaasa värvikirev paraad ning valdav rõõmsameelsus nakatas meidki ja unustasime tühjad kõhud. Sel hetkel ei saanud üldse aru, et see rõõmus ühismarss on geiparaad. Me ei näinud rõõmsameelsuses, heatahtlikkuses ja üksteist armastavates ägedalt riietunud inimestes midagi hirmutavat. Kui näha midagi uut, teadmata sellele pandud nime, võib juhtuda, et näed eelarvamustevabalt. Kui keegi teine on pannud nime, siis on eelarvamus nimetusse sisse kirjutatud. Nime kaudu proovitakse anda teada, kuidas peab suhtuma. Samale sõnale saab anda nii mitu erinevat tooni, kui on inimestel emotsioone. Ei tea, millest olin mina varem õppinud midagi nii rumalat, et gei on midagi, millest tuleks eemale hoida. Pärast unistasin, et võiksin olla biseksuaalne mulatt, tundus kuidagi väga ilus. Aga kahjuks soovidega oma nahavärvi ega seksuaalsust muuta ei saa.
TEILE tuli ametlik teade, et kõik sõjapõgenikud saavad rongiga tagasi oma koju minna. Paljud jäid – ei julgenud minna rongi. Aga teie tahtsite koju. Lootsite, et ehk on isa sõjatandrilt tagasi tulnud ja kolite tema juhatusel oma koju tagasi. Mida kaugemale rong jõudis, seda rohkem hakkasid naised rongis nutma. Peterburis jäi rong seisma, aga kedagi välja ei lastud. Naised palusid sõdureid, et need nad välja laseks, sest nad oskavat sealt ise koju minna. Sina ei saanud aru, miks need naised nii meeleheitel olid ja nutsid. Te pidite ju koju saama. Rong hakkas uuesti liikuma ning sõitis peatuseta lugematuid päevi ja öid. Te reisisite loomavagunis, kus te ei saanud süüa ja joogiks oli üks ämbritäis umbes 50 inimese jaoks. Teises nurgas oli teine ämber tualetiks. Rong peatus Siberis. Töölaagris. Seal süvenes rongis tekkinud nälg. Selleks, et nälga peletada, istutasite salaja kartulit. Lõikasite mugulalt iduga koore lootuses, et kasvab kartulitaim. Sul olevat siiani elavalt meeles, kui raske oli näljast hoolimata süüa surnud tööhobuse liha – see lõhnas tugevalt selle hobuse higi järele, kellega olite kõrvuti tööd rüganud. Aga pigistasid nina kinni, sest sööma pidi.
RONGIREIS üle Alpide Lausanne’ist Milanosse on uskumatult ilus. Kui sõidu alguses hakkasid meile silma samas vagunis istuvad kenad tõmmud poisid, siis natukese aja pärast olime selle muinasjutumaa lummuses. Rong sõitis aeg-ajalt läbi pilvede ja vaated olid silmipimestavalt kaunid. Šveitsi ja Itaalia piiril sisenes vagunisse paar keskealist Itaalia piirivalvurit. Anne laual lebanud lahtine tubakas oli piisav põhjus, et piirivalvurid said paluda meil neile loovutada kogu oma kanep. Rääkisime, et meil pole kanepit, me ei kasuta seda. Piirivalvurid sobrasid läbi Anne tubakakoti. Nad rääkisid, et me ei saa trahvi, kui loovutame neile oma kanepi. Šveitsis võis enda tarbeks kanepit olla, aga teisel pool piiri, Itaalias, mitte. Seletasime, et meil ei ole, me ei kasuta. Rong seisis piiripunktis ja piirivalvurid asusid meie seljakotte läbi otsima. Teised rongisolijad vaatasid meid tüdinenud pilkudega. Kui piirivalvur parajasti Sari mustas aluspesus sobras, leidis ta sealt tabletikarbi. Piirivalvur küsis katkises inglise keeles, mis need on. Sari ütles rohu nime ja milleks seda kasutatakse. Piirivalvur ei saanud aru. Siis hakkas Sari kehakeelt abiks võttes piirivalvuritele selgitama. Lisaks piirivalvuritele vaatas seda etteastet terve vagunitäis kaasreisijaid. Mõned olid isegi pinkidele roninud, et paremini näha. Sari andis endast parima, et piirivalvurile väga ilmekate žestide ja heli-efektidega selgeks teha, et tegemist on kõhulahtisusvastase rohuga. Selle peale lõpetasid piirivalvurid kontrolli ja rong sai edasi liikuda. Meie pakkisime oma musta pesu ja kõhulahtisusrohud tagasi kottidesse. Kenade tõmmude poiste poole, kellega olime Lausanne’ist saati pilke vahetanud, ei julgenud me häbist enam vaadatagi. Ma arvan, et piirivalvuri meelest oli imelik, et Anne, noor tüdruk, suitsetab lahtist tubakat. Siis oli see mujal maailmas veel vanade meeste komme. Nad kindlasti ei teadnud Soome suitsuhindasid.
Monzas, Milano lähedal, kohtasime oma Soome sõbrannat. Ööbisime tema ema juures, kes töötas kohalikus saatkonnas. Otsustasime minna Monza ööelu vaatama. Linn oli tühi. Me ei leidnud ühtegi kohta, kus oleks saanud tantsida. Olime pettunud. Istusime viiekesi pargis, kui neli itaalia poissi meile lähenesid. Nad tulid juttu ajama ja meie küsisime, kus Monzas tantsida saab. Pakkusime välja, et poisid võiksid meid oma väikese Fiat Puntoga klubisse viia. Ronisime sinna üheksakesi sisse. Ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik oli. Olgugi et samal ajal naersime selle üle, hirmutas meid kõige rohkem meie sõbranna ohtlik asend: kahe esiistme vahel, jalad laiali ja käigukang nende vahel. Kartsime tõsimeeli, et kui juhtub õnnetus, siis kaotab ta oma süütuse – Fiat Puntole. Jõudsime turvaliselt ainukesse ööklubisse Itaalias, mille uksel dokumente küsiti. Me ei pääsenud sisse. Hakkasime kesklinna tagasi minema, aga kuna tulek oli nii piinarikas, siis tagasiteel pidi auto kaks otsa tegema. Annel ja kahel poisil tuli tulla teise ringiga. Me ei tahtnud Annet poistega üksi jätta, aga teadsime, et on mõttetu proovida tema meelt muuta. Pealegi oleksime lahus ainult paarkümmend minutit. Tagasi kesklinnas, jätsime ühe itaalia poistest endale „pantvangi“, et Anne meile kindlasti tagasi toodaks. Ootasime tunni. Teise. Itaallane, kes meie uutest tuttavatest rääkis kõige vähem inglise keelt, oli väsinud ja segaduses, miks teistest midagi kuulda polnud. Loomulikult ei olnud tal mobiiltelefoni. Tekkis paanika, aga mitte midagi ei saanud teha. Pidasime plaani, mida ütelda politseile. Meie sõbranna on läinud vabatahtlikult mingite kohalike poistega ja politsei peab Anne meile kohe tagasi tooma? Olime vihased, endast väljas ja täiesti kindlad, et Annega on midagi halba juhtunud. Me tahtsime meiega oleva itaalia poisi peale oma viha välja elada, aga tema oli sama segaduses kui meie. Kolmandal tunnil saabus Anne koos teiste poistega. Paaniliselt haarasime ta oma kaitsvate tiibade alla ning nõudsime selgitust, mis oli juhtunud. Mitte midagi erilist – nad olid klubisse sisse saanud ja seal tantsinud. Nüüd oli Anne väsinud ja tahtis magama minna. Vastus üllatas meid, ta ju teadis, et me ootasime. Olime kolme tunni jooksul jõudnud välja mõelda igasuguseid koreograafiaid, kuidas võitleme oma sõbranna röövinud poistega. Sel õhtul tülitsesime omavahel selle reisi jooksul ainukese korra ja selle kaudu õppisime teineteist paremini tundma ja armastama just sellisena, nagu me oleme. Ja seda, et võõrad itaalia poisid võivad olla ainult sõbrad, mitte midagi hullemat.
Veneetsia lähedal käisime söömas ja kui ööbimispaiga bussipeatusesse jõudsime, sain aru, et olime restoranis raha valesti tagasi saanud. Meie ühine rahakott oli minu vastutusel. Olin raevus, kuidas keegi julgeb lastelt raha röövida. Viskasin oma läbipaistvat plastist rahakotti asfaldile. Korduvalt. Karjusin ja sõimasin tervet Itaaliat. Mu sõbrad küsisid ettevaatlikult, kui palju me olime raha valesti tagasi saanud. Kui nad said teada, et summa oli väike – ööbimiskohast söögikohani bussipileti hinna jagu –, proovisid nad kõigest jõust oma naeru tagasi hoida. Nad oleksid kõva häälega naerma hakanud, aga said aru, et mind just see väike summa vihale ajaski, sest kulukam oli minna oma summat tagasi nõudma. Bussiga edasi-tagasi restoraniskäik oleks kallim olnud. Virutasin veel mõned korrad oma rahakotti vastu asfalti. Kui ma rahakoti viimast korda üles tõstsin ja sain aru, et tegelikult oli raha õigesti tagasi antud ja raev oli olnud mõttetu, siis naersime kõhukrampides minu reaktsiooni üle. Edaspidi olen proovinud õppida, et raha pärast pole mõtet enesevalitsust kaotada, kui just mitte nalja pärast.
PÄRAST mitu aastat kannatatud nälga ja külma, mis võtsid su varbaküüned, oli sõda läbi ja teile anti nõu küsida, kas võite lahkuda. Seekord kahekesi. Sinu vanaema suri Siberis ja jäid siia maailma ainult oma õega. Laagri juht lubas teil minna kuhu tahes. Läksite rongile ning peitsite endid istmete alla, sest laagrijuhi loast hoolimata võis teid kui vanemateta lapsi arreteerida. Teie silme ees visati inimesi liikuva rongi ustest välja ning röövlid lõikasid läbi kõrisid ja veristasid nägusid. Jõudsite tagasi kodukülasse. Kodumaja ukselt aeti teid minema, seal elasid nüüd venelased, nad sõimasid teid tšuhnaadeks[2.]. Proovisite külast leida tuttavaid nägusid. Keegi ei tundnud teid või ei tahtnud tunda. Teile anti teada, et oleks parem, kui lahkuksite. Teile räägiti, et Eesti oleks teile turvalisem kui Soome. Jälle rongi.
Abiellusid Eestis endast 15 aastat vanema mehega, minu vanaisaga. Sinu õde tema vennaga. Sinu mees ütles, et tööd peab tegema, mitte mõttetult unistama, aga sina ikka nutsid salaja oma Soome-igatsuse pärast. Üks tark mees Nietzsche kirjutas, et see, kellel on millekski elada, kannatab välja peaaegu kõik, peaasi et saaks edasi elada. Omastega kontakti otsides saite isa kohta teada, et ta oli kõik Siberi aastad teist ainult kümnete kilomeetrite kaugusel leivajagajana töötanud ja oma lapsi igatsenud. Samal ajal kannatasite teie, tema lapsed, nälga. Aga seda ei teadnud siis keegi.
ÖÖBISIME Veneetsia kesklinnast väljas asuvas kämpingus, mitte vesilinna saartel, sest sealne ööbimine oli meile liiga kallis. Meil oli väike puust majake kahe narivoodiga. Välisukse kohal oleva lambi all oli ülisuur ämblikuvõrk. Õhtuti oli võrk alati täis kaheeurose mündi suuruseid musti ämblikke. Siis väljuti ja siseneti joostes. Olime parasjagu majakese ees, kui paar noort meest kutsusid meid kämpingu baari. Läksime kaasa ning baarist leidsime terve meeskonna jagu lihastes kanada noormehi, kes oleksid nagu Ameerika teismelistefilmist välja hüpanud. Poisid tellisid tekiilat ja näitasid, kuidas seda jooki peab soola ja sidruniga jooma. Nad ütlesid meile, et nad on jäähokimängijad. Jutu järgi mängisid NHLis, aga kui see meile midagi ei öelnud, siis unustasid nad isegi ära, et seal mängisid. Küsisid meilt soomlastest jäähokimängijaid. Me ei teadnud jäähokist midagi, aga sel ajal teadsid kõik soomlased Saku Koivut. Nad ütlesid, et olid Sakuga mänginud, aga Saku oli ju venelane. Väitlesime Saku rahvuse üle ja olime naljakal kombel isegi solvunud, et nad ei teinud Soomel ja Venemaal vahet. Pärast mitut tekiilapitsi saime aru, et tegelikult vahet pole, ja lauda toodi šampanja meie vastsündinud sõpruse märgiks. Lõime kokku ja järgmine, mida mäletan, on see, kuidas ma toetusin kellegi uskumatult sooja lihastes rindkere vastu. See rindkere viis mind kuskile majakeste vahele. Ma ei olnud kindel, kas ma kõndisin ise või see rindkere kandis mind. Siis tabas mind arusaamine, et mul on väga halb olla. Vaatasin rindkere omanikku ja nägin, kuidas ta mind murelikult jälgis. Seisime meie majakese ees ämblike all. Ta aitas mul ukse avada ja samal hetkel tahtsin oksendada. Hüppasin tuppa ja kuna ei suutnud rääkida, siis lükkasin torso omanikku käega, et ta lahkuks. Ta ütles, et tahab lihsalt teada, kas minuga on kõik korras. Minttu tuli ja nägi, kuidas ma noormeest lükkasin, ning tõukas ta vihasena eemale. Poiss ei saanud millestki aru ja mina ei saanud oma suud avada, et olukorda seletada, sest Minttu oli sellest ilmselgelt valesti aru saanud. Poiss lahkus segaduses ja mina sain lõpuks rahulikult voodite vahele oksendada. Siis avastasin, et ma ei ole seal üksi – sama saatus oli tabanud ka Annet ja Sari.
Hommikul ärkasime tohutus pohmellis. Kõik peale Minttu. Kuulsime, kuidas meie majakesest minnakse mööda ja arutatakse, kustkohast see hirmus hais tuleb. Tõstsin pead ja nägin, kuidas meie majakese sisemus oli oksega kaetud. Olime kolmekesi terve öö oksendanud. Ainult Minttuga oli kõik hästi. Ta pakkus, et kui tooks koristusvahendid, siis saaks majakese ära koristada. Kui ta välja astus, siis nägi ta, et majakest ümbritsevad põõsadki olid täis oksendatud. Kuus tundi ei suutnud me koristusvahendeid kasutada ja vedelesime oma majakeses, oma oksehunniku ja selle haisu sees. Vandusin, et ei joo enam kunagi. Vähemalt tekiilat ja šampanjat. Vähemalt mitte samal ajal või samas järjekorras. Kui lõpuks koristada suutsime, siis suure kannatusega ja väga aeglaselt. Oksest saime lahti, aga hais ei kadunud kuhugi. Lõpuks läksime basseini pikutama, hea oli hõljuda soojas vees. Kaks kanada „jäähokimängijat“ tulid basseini juurde ja hüppasid, päikeseprillid peas, vette. Lohutav oli näha, et ka neile oli eelmine öö väga ränk katsumus olnud.
KUI veidi üle 20 aasta tagasi said teada, et Soome kolimine muutus võimalikuks, müüsid kiireks kolimiseks vajaoleva raha saamiseks iseehitatud talu, kõvasti allapoole turuhinda. Nüüd elad Porvoos, väikeses ühetoalises üürikorteris, milles on terve sinu maailm. Sinu päevad kuluvad jumalalt andeksandmist paludes ja teda tänades. Ma ei ole päris kindel, mille eest. Räägid soome ja eesti keelt segamini ja ei tee keeltel vahet, mis on armas.
SUURIMAD raudtee- ja lennujaamad on ööpäev läbi avatud. Selle teadmise järgi me elasime. Jõudsime Barcelonasse ja seadsime ennast mugavasti hommikut ootama, kui jaamatöötaja meid välja ajas. Jaam pandi ööseks kinni! Meie plaanisime minna viimase rongiga Nizzast Barcelonasse, veeta rongijaamas öö ja minna järgmisel hommikul esimese rongiga Alicantesse ning sealt bussiga edasi Torreviejasse. Me ei teadnud linnast mitte midagi. Küsisime tubasid väikestest raudteejaama ümber asuvatest motellidest, aga need olid kõik täis. Kõrgete läikivate pindadega hotellide jaoks meil kindlasti raha ei olnud. Istusime väikesesse baari, mille omanik ei osanud meile ka mingit nõu anda. Lõpuks palus ta meil silmi maha lüües lahkuda, sest tahtis koju magama minna. Jalutasime võõras linnas, seljakotid seljas, ja olime mures, et seljakotis kantav vara võib olla ahvatlev röövsaak. Eelmisel kuul oli samas linnas tunginud nugade ja terastorudega 12 röövlit 145 kilogrammi kaalunud vabavõitleja ja poksimeistri Tony Halme kallale. Soome Viiking kaotas varastele rahavöö ja parema kõrva, aga kui politsei saabus, istus ta nelja oimetu röövli otsas, kelle ta politseile üle andis. Meie oleksime kindlasti olnud kergem saak ja kaotanuks palju rohkem. Käisime veel edutult mõne motelli ukse taga, kuni jõudsime magalarajooni. Leidsime aiaga ümbritsetud kortermaja hoovi. Mõtlesime, et kui oleksime teisel pool aeda, siis ei oleks me enam tänaval, ja teisel pool väravat oleks oht väiksem. Viskasime seljakotid üle aia ja ronisime suure vaevaga ise ka üle. Kui olime teisel pool, siis tahtsime kindlad olla, et värav on lukus, et igaüks ei saaks sisse tulla. Värav ei olnud lukus. Oleks olnud mõistlik seda enne kontrollida! Värava kaudu oleks olnud palju hõlpsam siseneda. Otsisime endale hoovis turvalisena tunduvat peidupaika, mille leidsime maja küljel asuva rõdu all. Seal polnud meid väravast sisenedes kohe näha. Laotasime matkamatid laiali ja uinusime. Ärkasime päikesetõusuga. Jalgrattaga sõitis mööda majaelanik, kes meid, rõdualuseid, hämmeldunud ilmel tervitas. Korjasime oma asjad kokku ja jooksime värava kaudu rongijaama poole.