Отрывок из книги
Järgnev on üks neist lugudest, mida sir Chaterate on mulle rääkinud neil õhtutel, kui ta jälle Maale peitu on tulnud ning kohalikke neljakümnest kraadist kangemaid vedelikke pruukinud rohkem, kui see vajalik või kasulik oleks. Annan jutustuse edasi nii, nagu ma sellest aru olen saanud, mis kindlasti võib kohati üsna naljakas olla, sest meie teadmised universumist on veel määratult viletsamad, kui kasvõi Nozila omad. Rangelt võttes on nad olematud, kuid ta on vihjanud, et see peaks lähiajal muutuma. Kätt südamele pannes – ma ei tea, miks ja kuidas, nagu ma ei tea, mis on „lähiaeg”. Ma ei tea väga paljusid asju – alates kasvõi sellest, mislaadi substants on see nõndanimetatud „Vega kindluse võti”, mis laseb temal (ja mingil hulgal temataolistel) siin käia ja kõik teised eemal hoiab. Tean vaid umbmääraselt, et inimese kohta on ta haruldaselt vana, nii vana, et ta üldiselt varjab oma iga, ja maavaldus, kus ta elab, on olnud tema või temasarnaste käsutuses üle neljasaja aasta. Omaette pikk lugu on ka see, kuidas ta palkas mu oma kohalikuks residendiks, mis, peab ütlema, on tulus ja üldse mitte pingutust nõudev amet.
Lihtsuse ja arusaadavuse huvides olen kõik ühikud teisendanud maisteks, niisamuti kui kõik nimed on foneetilised – neid tuleb hääldada nii, nagu nad kirjas on; ka Chaterate'ist on Zätereit saanud. Kirjeldatud maailmadel ei ole midagi ühist Maa kultuuridega, ent ometigi tegemist on inimsooga ja kauged assotsiatsioonid on vältimatud, illustreerides omal viisil fakti, et vaikne suhtlemine ja reisimine on toimunud kogu ajaloo vältel – „tekela” (tequila) ja „siesta” on ka sisult sarnased, „peiato” (peyote) assotsiatsioon on kaugem. Kus jutustuses nimetatud tähed ja planeedid täpselt asuvad? Kui ma rääkisin talle oma ideest neid ta heietusi kirjanduslikus vormis avaldama hakata, mõtles ta hetke ja hakkas siis naerma – et lasku ma käia; ja mul tuli selgelt meelde, kuidas ta oli kunagi maininud, et võtab alati Maalt kaasa meie ajalehti – et selliseid inimliku väikluse, valede ja lolluste kogusid naljalt mujalt ei leia. Seejärel aga rääkis ta mulle Hoidjatest (kes need veel on, sellest edaspidi) ja kuna me ei soovi viimastega pahandusi, pean nende reeglitest ja kokkulepetest kinni ning hoian osa täpset kontrollitavat informatsiooni enda teada.
.....
Lühidalt läks ta jutt umbes nii: „Panime Tina ja kohalike saatjatega kombinesoonid selga, hapnikumaskid igaks juhuks kaasas, istusime autosse, mis omakorda on hermeetiline, ja läksime. Jäime ühe haruhargnemise juures seisma, sest edasi oli ette sattunud tohutu, vast oma kilomeeter sügav lõhe. Olin autost välja tulnud, rohkem südametunnistuse rahustuseks vehklesin oma kantava laboriga ringi, hulkusin kõrvalkäikudes. Tina tolknes vist niisama auto juures, kohalikud insenerid kasutasid juhust omi mõõtmisi teha ja olid läinud teisele poole kontrollkäikudesse. Käigud olid puhtad, kuivad ja valged, oli jahe ja natuke steriilne tunne. Igatahes olime täiesti ettevalmistamata, kui kõik põrus, kusagil kaugemal loitles tuli ja siis hakkas kive sadama – plahvatus. Tagantjärele tean, et nad püüdsid mürgiste lisandite kontsentratsiooni kiiresti alla saada ja lülitasid ventilatsiooni täisvõimsusele, mis paraku osutus ülekoormuseks. Pole võimalik kindlaks teha, mis seal konkreetselt üles ütles, aga meie teel mõned kilomeetrid peašahti poole lõid ventilatsiooniturbiinidest leegid välja” (Ta olla vaadanud seda hiljem üleval automaatkaamerate salvestustest.) „Edasine on teada – käis kärakas, tolm võttis tuld, lühised, kütus süttis... Käigud varisesid, polnud seal millekski aega, sain ühe kiviga pihta, vankusin kuidagimoodi suure transportöörilindi alla ja lamasin seal poolteadvusetult, kuni mägi minu ümber ägas ja kõmises. Kui kõik taas vait jäi – ja milline vaikus see maa all on! – hakkasin uurima, mis ma ise ette võtta saan. Valgust mul oli, avariilamp rippus endiselt kombinesooni küljes. Õhk oli kirbe, kuid hingatav, pealegi oli mul nii hapnikku kui filter.
Järgmiseks hakkasin uurima, kui ulatuslik oli varing. Transportöörilindid on päris tugevad, selle all sain minna sadu meetreid mõlemale poole, ja arvatavasti oleksin saanud ka kaugemale. Siis vist hakkasin taipama, et tegelikult on juhtunud suur õnnetus. Üritasin siit-sealt, kust konstruktsioonide vahele oli vaba ruumi jäänud, end sõlmgalerii ja auto juurde läbi kaevata ning kuna mul niikuinii muud teha polnud, jõudsin lõpuks sihile. Suur lõhe ei olnud täis vajunud, meie õnnetu masin kõõlus ikka seal serval. Leidsin ka Tina. Ta ei olnud auto juurest lahkunud, polnud jõudnud ka varju minna, ta oli raskete kivide all, surnud, purustatud, ainult verine tomp. Ei suutnud sinna kauaks jääda. Vaata, hea oli, et ma tunnen neid kaevandusi vast sama põhjalikult kui töölised ja inseneridki. Roomasin edasi, kuni suutsin end ühest praost vertikaalsesse abišahti suruda. Nii et olin juba järgmisel, pealmisel tasandil, kui kalju vääratas teisest plahvatusest. Midagi õnneks ei varisenud, ainult pragudes nirises tolmu. Need vertikaalšahtid ei lähe kunagi pinnani ja seepärast ei hakanud esialgu teist otsimagi, vaid seadsin sammud peašahti poole. Toimus kolmaski plahvatus, aga palju nõrgem. Vankusin edasi ja kirusin – kõik hädatelefonid olid tummad. Nad väitsid pärast, et õnnetuse tõttu, aga mul on tunne, et need polnud kunagi töötanudki. Aga ma keerasin neile sellise kohtuasja kokku, et taolised pisiasjad ei omanud tähtsust... Ma ei pääsenud peašahti suunas, otsisin kaugemale viivaid kõrvalkäike ja lõppkokkuvõttes oli juba üle kahe päeva mööda läinud, enne kui mind peaaegu et maapinna lähedalt leiti. Lõpuks oli kaevanduses mitu tuhat inimest ja kui paugud käisid, vaatas igaüks, kuhu sai, ning minusuguseid tilkus sealt veel terve nädala.”
.....
