Читать книгу Operatsioon “Ogaline päike” - Siim Veskimees - Страница 5

„Kujuta ette planeeti, mis on Maast pisut väiksem, ent mitte oluliselt, nii 0,8 massi poolest. Tiirleb see vana, kustuva tähe ümber – mis tähendab, et viimane kiirgab elamiseks piisavalt veel ainult umbes galaktilise aasta^[1.] – ja planeedi pöörlemine on miljardite aastate jooksul aeglustunud sellisel määral, et seal elavad inimesed on ööpäeva kaheks jaganud, kuna see on niipalju pikem meie bioloogilisest optimumist.

Neil on oma sõnad „koidupäeva” ja „loojangupäeva” jaoks, aga ei inimkeeled ega standardkeel ei tee vahet. Keskpäevast puhkeaega sobib standardkeeles nimetada „heleööks”, ent Nozila sõna selle kohta on „siesta”, mida Maalgi suurepäraselt mõistetakse; ja „pimeöö” võib siis olla lihtsalt „öö”.

Kasutatakse „siesta”-mõistet paljudel planeetidel? Kolm viiendikku inimestest räägib standardil baseeruvaid murdeid ja pea kõik on sellest mõjutatud, kuid kulub vaevalt viissada aastat, et isoleeritud keel muutuks pea tundmatuseni. Üksikud sõnad aga rändavad keelest keelde ja kes seal enam aru saab... Vaata...„– ta tekitas õhku kujutised –” „siesta” ja selle tulendid on oma kuuesajas keeles kahesajal planeedil. Nagu sa näed, kuulub neli viiendikku neist föderatsiooni ja suurem (enamik) osa on siinsamas, kahe tuhande valgusaasta raadiuses. Enamik planeete on monokeelsed, kuid ka siin ei ole Maa üksi – nagu sa näed, räägitakse Kearul rohkem kui viitsadat keelt, „siesta” on tuntud umbes kaheksakümnes.

Niisiis planeet, millel ei ole loomulikku biosfääri, ent kunagi miljonite aastate eest on keegi sinna ehitanud suured generaatorid ning muutnud keskkonna inimesele talutavaks. (Ilmselt oled lugenud, et selliselt kohendatud planeet on üldse poolteist-kaks suurusjärku rohkem, kui loomuliku eluga planeete.) Atmosfäär on hõre ja kui generaatorid seiskuksid, hajuks see planeedi väiksuse tõttu väga ligikaudu saja tuhande aasta jooksul jälle algse elamiskõlbmatu kümnendiku atmosfäärini. Tänu sellele ja aeglasele pöörlemisele on ööpäevased temperatuurikõikumised väga suured – nelikümmend kuni kuuskümmend kraadi; aastaaegade vahetumisest tulenev 10-15 kraadi ei paista selle taustal eriti välja. Elamise Nozilal võib väga jämedalt jagada kolmeks – kord kuuekümnenda, kord kolmekümnenda laiuskraadini ekvaatorist alates on tekkinud-tekitatud riba, kus suudavad kasvada taimed, mis meenutavad maiseid kaktusi (peavad nad ju säilitama vett, kannatama põrgukuuma ja külmumist), suured alad pooluste ümbruses on aga kivikõrb, kus madalamates kohtades võib vaid samblikke leida; ja mõned mered ekvaatori läheduses on nii suured, et ei külmu öösel ja mõni protsent maad nende läheduses meenutab juba midagi sellist, mida nii sina kui mina – inimesed üldse – mõnusaks looduseks nimetaksime.

Kuidas valida hetke, millest seda lugu alustada? Kuidas kirjeldada seda helge heaolu taga varitsevat kirbet hävingumaiku, mis tekib lähemal tutvumisel selle maailmaga... Ei, asi ei ole planeedis, sest ka kõige halvemal juhul ei muutu elukeskkonnas midagi sadade generatsioonide jooksul. Nii, nagu Nozila asustamine on kadunud legendidesse, elavad seal ilmselt ka tulevastel aastatuhandetel, arvata isegi miljonitel rahvad, kes tõusevad ja kaovad (sest ka sel ebatõenäolisel juhul, kui üks rahvas sureb, leidub ikka keegi teine, kes remondib generaatorid). Teadaolevastki ajaloost – mis niikuinii on küsitavusi täis – saaks lootusetult pika ja seetõttu igava loo, mina aga tulin mängu hoopis hiljem, momendil, millest alustades peaksin ometigi palju eelnevat seletama, sest muidu on jutustus arusaamatu...

Nagu igas päriselust pärit loos, on siingi toimuvaga seotud väga paljud inimesed, ent kuna kõik kirjandusteoreetikud on ühel meelel, et igal korralikul jutul peab olema peategelane, tahaksin selleks teha Öäki. Mina olen juba niigi liiga paljude lugude peategelane, tema aga osales pea kõiges olulises, pean teda oma sõbraks ja pealegi oled sa teda vähemasti näinud... ja kui jätta kõrvale filosoofilised spekulatsioonid, et on ta ju sisuliselt sünnist saati supi sees, algab lugu ühest unisest pimeõhtust, kui tema maailma uinutavpehme pind rebenes, reaalsuse röökivad koletised kõledas ärkamises talle näkku karjusid ja miski, mitte miski ei saanud enam endine olla...”

1 Galaktiline aasta on umbes kakssada miljonit tavalist aastat. [ ↵ ]