Читать книгу Operatsioon “Ogaline päike” - Siim Veskimees - Страница 6

Öäk seisis pisut hapu näoga tervet seina katva klaasi ees, rüüpas sulatulena söögitoru hammustavat lillakasvalget ja kergelt hägust vedelikku, lasi silmadel puhata lõpmatusse kaarduvatel luidetel ja mõtiskles, mis endaga peale hakata. Hämardus, ja ebatavaline hallus laotas end üle maastiku. Võib-olla oligi päike juba loojunud, ent oli üks neist haruldasevõitu õhtutest, mil taevas oli pilves ja õhus keerles lund; see sulas muidugi silmapilk päikesest veel tulistel kividel. Mitte miski, mis mõtetest läbi vilksatas, ei äratanud piisavalt huvi, et asendit muuta, rääkimata tahtmisest välja minna. Klaas mehe käes pärlendas kondensveest ja varbale langenud tilk pani ta rahulolematult alla vaatama. Veel kaks klaasitäit ja ei olegi mõtet välja minna, tuli järeldus olukorra kohta iseenesest. Ja kui minnagi, siis kuhu? „Põlenud Pleki” klubisse? Kus poole tunni pärast on olemine täpselt sama, kui kodus pärast mainitud kahte klaasi... Olgu, sealt võib mõne tibi leida. Aga samavõrra võib mõni ta regulaarsetest daamidest peale sattuda ja siis tuleb... mitte just pahandus, sest ta pole kunagi midagi lubanud, aga seletamist igal juhul... „Pimedate õhtute needus”, nagu ütles populaarne laul. Võtta ja tuua mõni neist tüdrukutest siia elama? See aasta aastalt kasvanud mõte ei olnud veel piisavalt küps, et tegutsemahakkamiseks vajalikku vastukaja leida. Kiirused, võimsate masinate juhtimine, enda proovilepanek meeletutes võistlustes olid teda sundinud oma keha ja vaimu mitte ainult vormis hoidma vaid ka arendama. Õpinguaastad olid jäänud juba kaugele, ent õieti miski ei sundinud veel loobuma pikast helgelt miilavast noorusest, täis põnevust, ilu, valitud naudinguid ja uimastavat luksust. Mõtted, et mis saab edasi temast endast ja kas midagi ei ole väga valesti kogu selle pealtnäha täiusliku maailmaga, kippusid tulema just sellistel õhtutel, aga nagu ta ka sõpradega vestlustest teadis, enamasti sinna nad ka jäid...

Üks auto ilmus sissesõiduteele, rebis end tolmupilve üle keerutades teepinnast lahti, ületas poolemeetrise barjääri, mis maja juurde kuuluvat paarikümnehektarilist krunti piiritles, ja peatus ukseesisel platsil, vajudes ratastel madalamale, kui gravistabilisaatorid välja lülitusid. Öäk jälgis sõidukit huviga, ta ei tundnud seda ja igal juhul tõotas see vaheldust. Ta kulmud kerkisid, nähes autost väljunud meest. Too vaatas ringi, märkas Öäkki teisel korrusel klaasi taga, nad viipasid ja Öäk osutas ukse suunas, hakates ka ise sinnapoole liikuma.

Kui ta trepist alla jõudis, oli teine juba sees.

„Tere Stevvi, mis tuuled sind siia toovad? Tule edasi,” kuulutas peremees lahkelt.

Tulija noogutas tummalt tervituseks, astus välja saabastest, viskas mantli esikusse pingile ja lentsis tuppa. Ta oli Öäkist pisut lühem ja kahvatum, hallide silmadega, mille valged väsimusest punetasid. Öäk uuris teda pea viltu ja korralikus valguses oli sekundiga selge, et midagi on juhtunud. Hetk mõtlemiseks, et mida ta ise sellistel hetkedel kõige enam vajaks? Ta koukis jäätunud baarikapist pudeli, valas suure klaasi täis samasugust vedelikku, kui tal endal käes rippuvas klaasis oli, ja surus selle tulijale pihku. Sisu kadus ühe lonksuga.

„Segamata tekela?” ahmis Stevvi õhku. Öäk noogutas, valas klaasi uuesti täis ja osutas diivanile. Teist klaasi jõi mees aeglasemalt ja poetas siis lõpuks vaikselt:

„Mu isa on surnud.”

„Tunnen kaasa,” pomises Öäk. Nad istusid mõne minuti vaikides, siis hakkas Stevvi rääkima:

„Ta oli ka sinu ristiisa. Palju sa tast mäletad? Me ei suhelnud ju väga pikka aega. Oled sa teda üldse näinud pärast seda, kui ta kodust ära kolis?”

„Ei...” vastas Öäk ja tegi ebamäärase viipe. „Nimi oli tal Rald, aga see on ka pea ainus asi, mida mäletan. Ta oli isa sõber ja meie vana perekonnatuttav. Minu jaoks oli ta lihtsalt sinu isa... Loomulikult olen kuulnud üht kui teist...”

Stevvi noogutas üles vaatamata.

„Ka mina olen isaga kohtunud vaid mõnel harval korral mitme aasta tagant. Kõik need viimased aastakümned on ta omaette elanud. Põhjus – tema... naine. Ma ei ole teda kunagi nii tahtnud nimetada, aga surm silub viha ja seda ta sisuliselt ju pärast ema surma oli.”

Öäk liigutas end ja Stevvi vaatas ta poole:

„Mu ema sa vaevalt üldse mäletad?”

Öäk kõhkles, ent siis sai loomupärane ausus tast võitu: „Millal mu ristiema suri? Tühi koht. Kuigi ma ei saanud väga väike olla, sest sa oled must viis aastat noorem.”

„Ma olin alla aasta, järelikult olid kuuene. Isa uus elukaaslane oligi see põhjus, miks ta eemale hoidma hakkas. Kolis kodust ära ja läks kuhugi Veluzasse.” Mees mühatas: „Võimalikult teisele poole kera. Mina jäin meie tarusse vanavanemate ja onu-tädi hoole alla, ja hea on. Olen aru saanud, et kõik ta vanad sõbrad, sinu vanemad sealhulgas, ei kiitnud heaks seda, et ta mu hooletusse jättis; igatahes ma olin väga väike... millalgi nendel aastatel ta lõplikult ära kadus... või olid sel muud põhjused.” Ta tühjendas klaasi, Öäk tõusis ja täitis selle uuesti.

„Tead, ta rääkis mulle midagi väga kummalist,” alustas mees uuesti. „Ta saatis teate, et soovib mind näha, ja nii ma kohale lendasingi. Kogu elu oli ta nii käitunud, kuulus selle poolest – ronis kaevanduses jälle õnnetusetsooni, ikka sinna, kuhu eriti vaja poleks olnud. Mingit abi tast ehk inimeste päästmisel oli, niisama jalus ta ei olnud, ent kui tuli teine varing, jäi ka tema alla. No ja pärast pilku monitorile ja tema hingamist kuulates oli mul sõnadetagi selge, et kauaks teda pole. Ta teadis seda isegi. Palus kõigil ära minna ja hakkas rääkima.” Stevvi pidas hetkelise pausi sõnu otsides.

„No alguses tuli: „Tead, poeg, mul on kahju, et see kõik on nii läinud,” ja kogu muu möla... Aga siis jõudis ta asjani. „Ma tean, et sa pole kunagi Tinat sallinud, ja õigusega, sest mis seal salata – tema oli ja on see põhjus, miks ma sinuga võõraks olen jäänud ja tegelikult pea kõigist vanadest sõpradest lahti sain.”

Kujutad ette – ma istun ta voodi serval ja ta on suremas – mis ma pidin ütlema? Nii see oli; neelasin alla, et lasid siis sündida... No ja varsti jõudis ta asjadeni, mida ta kunagi polnud rääkinud:

„Suudad sa kujutleda, et peale Hälii surma olin ma kohutavalt üksi. Ma armastasin su ema, armastasin väga. Jah, muidugi oli temalgi puudusi, ent ma olin temaga harjunud, pealegi oli ta su ema. Võib-olla oleksin pidanud kriipsu alla tõmbama ja sinule pühenduma, aga mehed vist nii ei käitu. Lõpuks polnud ma ju kuigi vana, elu tundus veel ees olevat, Hälii oli läinud ja minusse kohutava tühjuse jätnud. Olid sina, aga... ega ma mingite plaanideni ei jõudnudki...” Vabandused, mida teised – onu-tädi, sinu vanemad – mulle rääkinud olid, aga mitte tema! Ega ma muidugi kahelnud, et tema vaatenurgast võib see nii paista... Ma ei hakanud teda katkestama, lasin tal rääkida. Ma ju ei mäletanud, kuidas nad läbi said, ma ei mäletagi oma ema.

No ja eks tal oli raske rääkida, kogus natuke jõudu ja jätkas:

„Ma kohtasin Tinat surnuaial, Hälii haual. Alguses käisin ma seal pea iga päev. Istusin, mõtlesin. Mäletan, et saatsin teda alguses automaatselt silmadega, teda õieti nägemata, ta tuli haudade vahelt, samuti hajameelse pilguga ringi vaadates, siis märkas korraga mind, vaatas pikalt, peatus, pani käe suule ja uuris mind kohkunud silmil, siis möödus kiiresti. Ka mina olin kui välgust tabatud, sest ta meenutas mulle kohutavalt Häliid. Või ei meenutanud...”

Ta rääkis sellest muidugi pikemalt, aeg-ajalt mõtteid kogudes, mingeid seoseid defineerida üritades, kuigi ma ei saanud sel hetkel aru, mis tähtsust sel oli. Mul oli natuke paha seda kuulata, aga kuula sina ka, varsti tulevad veidrad ivad:

„Ta oli – anna mulle andeks, poeg – ilusam kui Hälii, noorem, kenam, igat pidi rohkem minu maitse. Kui Hälii oli hea ja tore, siis tema oli ideaalne. Sarnane ja mitte sarnane. No teisel päeval hakkasime rääkima, ta ütles, et olin talle mingil hetkel kohutavalt ta kasuisa meenutanud, kelle haual ta käiski. Et ta ei käi nii tihti, aga sel korral oli tulnud, sest oli tundnud, et lihtsalt peab mind uuesti nägema. Nädala pärast olin esimest korda tema juures ööd. Ta käitus kogu aeg, nagu tunneksime ammu, ootamatult ihaldasin teda, häbenesin seda natuke, kartes, et kasutan teda kuidagi ära, ent ta väitis, et oli kohe nagu välgulöögist tundnud, et oleme teineteisele loodud, ja andus rahulikult, kõhklemata, kirega. Ma olin tegelikult kaotusest veel üsna katki, teinekordki ei käitunud temaga hästi, ent ta kannatas vaikides, oli alati olemas.”

Öäk täitis nende mõlema klaasid. Stevvi hoidis pilgu maas, paistis et tal ei ole kerge, aga millegipärast ta lihtsalt pidi rääkima, ja Öäk arvas paremaks diskreetselt aknatagust tühjust põrnitseda. Poole minuti pärast Stevvi jätkas:

„Tina oli mulle kõike seda, mida ka su ema puhul ma polnud saanud – ta oli mõistev, hoolitsev, alati seksiks valmis,” kiskus ta mälust isa sõnu. „Ei mäleta, et oleksin temaga tülitsenud. Ta aitas mind palju, toetas, oli alati minu kõrval. Ainult et sind ta kahjuks... ei talunud. Me tahtsime oma lapsi, aga ta tegi mulle selgeks, et ma suudan elus palju rohkem saavutada, kui töötan mõnda aega poliitikas, täie jõuga. Ta oli ju nii noor, meil oli aega küll. No ma toppisin end sellesse kaevanduskontrolli.”

Stevvi sattus hetkeks segadusse, mitte soovides ebavajalikul peatuda: „Palju sa nendest suhetest ja poliitikast üldse tead? On ju need ametiühingu ja tootjate vahelised komisjonid, jah tõesti, hea sile tee Parlamenti, ainult et tuleb üldjuhul paarkümmend aastat käia.”

„Mäletan lapsepõlvest, kuidas sa mulle... tegelikult uhkusega näitasid uudiseid oma isast,” poetas Öäk vaikselt. „Temast oli alailma juttu ja niipalju kui ma lapsena taibata suutsin, üldiselt heas toonis – niipalju kui ma mäletan, teda tunnustati, iga järgmine ametikoht oli kõrgem.”

Mees noogutas ja leidis taas jutujärje: „Kuna mu vanaonu oli parlamendis, peeti vist juba kaua enne üldiselt loomulikuks, et ühel päeval ka Rald seal istub. Ei mäleta enam tagantjärele täpselt, millal hakkasin aru saama, et ta saavutas paljus nime selle arvelt, et riskis teinekord hullult. Millalgi muretsesin ta pärast, siis sain aru, et see on asjatu... Tegelikult kui mulle helistati, ma isegi mõtlesin, et nii pidi lõpuks minema...”

Ta võttis klaasist lonksu, siis teise.

„Mäletad plahvatust Siöbe Üntres?”

Öäk noogutas. „Sellest oli uudistes palju juttu. Ja kuna su isa oli seal, ma lugesin ja mäletan.”

Stevvi noogutas taas: „Ka mina mäletan neid... samal põhjusel. Aga ta jutu juurde tagasi – ta oli sinna Tina kaasa võtnud. Sa pole vist kunagi käinud kaevandustes? Enamik ei ole, minagi vaid, kuna... No kontoriruumid on tavaliselt kusagil peašahti põhjas, kümne-viieteistkümne kilomeetri sügavusel. Seal hargneb käikude rägastik, kus peamiselt töötavad masinad, aga igal pool on teed ja muud käigud, sest pea kogu aeg tuleb minna ja vaadata ning masinaid juhtida. Tavaliselt seal inimesi ei liigu, aga keskkond peab olema ohutu juhuks, kui on vaja sinna minna, pealegi pole ju all erilisi elutagamis- ja päästemehhanisme. Isa on mulle rääkinud, et selle reegli vastu eksitakse alailma teadlikult, ja tõele au andes enamasti ei juhtu midagi. Tollal oli ta olnud üsna kindel, et ka too kaevandus on mürgiseid gaase täis, kuid kuna tüübid ise elavad-töötavad seal kogu aeg, pole see eriti ohtlik... või nagu ta muigamisi ütles, on risk minimaalne – lõpuks neilegi elu armas.

Lühidalt läks ta jutt umbes nii: „Panime Tina ja kohalike saatjatega kombinesoonid selga, hapnikumaskid igaks juhuks kaasas, istusime autosse, mis omakorda on hermeetiline, ja läksime. Jäime ühe haruhargnemise juures seisma, sest edasi oli ette sattunud tohutu, vast oma kilomeeter sügav lõhe. Olin autost välja tulnud, rohkem südametunnistuse rahustuseks vehklesin oma kantava laboriga ringi, hulkusin kõrvalkäikudes. Tina tolknes vist niisama auto juures, kohalikud insenerid kasutasid juhust omi mõõtmisi teha ja olid läinud teisele poole kontrollkäikudesse. Käigud olid puhtad, kuivad ja valged, oli jahe ja natuke steriilne tunne. Igatahes olime täiesti ettevalmistamata, kui kõik põrus, kusagil kaugemal loitles tuli ja siis hakkas kive sadama – plahvatus. Tagantjärele tean, et nad püüdsid mürgiste lisandite kontsentratsiooni kiiresti alla saada ja lülitasid ventilatsiooni täisvõimsusele, mis paraku osutus ülekoormuseks. Pole võimalik kindlaks teha, mis seal konkreetselt üles ütles, aga meie teel mõned kilomeetrid peašahti poole lõid ventilatsiooniturbiinidest leegid välja” (Ta olla vaadanud seda hiljem üleval automaatkaamerate salvestustest.) „Edasine on teada – käis kärakas, tolm võttis tuld, lühised, kütus süttis... Käigud varisesid, polnud seal millekski aega, sain ühe kiviga pihta, vankusin kuidagimoodi suure transportöörilindi alla ja lamasin seal poolteadvusetult, kuni mägi minu ümber ägas ja kõmises. Kui kõik taas vait jäi – ja milline vaikus see maa all on! – hakkasin uurima, mis ma ise ette võtta saan. Valgust mul oli, avariilamp rippus endiselt kombinesooni küljes. Õhk oli kirbe, kuid hingatav, pealegi oli mul nii hapnikku kui filter.

Järgmiseks hakkasin uurima, kui ulatuslik oli varing. Transportöörilindid on päris tugevad, selle all sain minna sadu meetreid mõlemale poole, ja arvatavasti oleksin saanud ka kaugemale. Siis vist hakkasin taipama, et tegelikult on juhtunud suur õnnetus. Üritasin siit-sealt, kust konstruktsioonide vahele oli vaba ruumi jäänud, end sõlmgalerii ja auto juurde läbi kaevata ning kuna mul niikuinii muud teha polnud, jõudsin lõpuks sihile. Suur lõhe ei olnud täis vajunud, meie õnnetu masin kõõlus ikka seal serval. Leidsin ka Tina. Ta ei olnud auto juurest lahkunud, polnud jõudnud ka varju minna, ta oli raskete kivide all, surnud, purustatud, ainult verine tomp. Ei suutnud sinna kauaks jääda. Vaata, hea oli, et ma tunnen neid kaevandusi vast sama põhjalikult kui töölised ja inseneridki. Roomasin edasi, kuni suutsin end ühest praost vertikaalsesse abišahti suruda. Nii et olin juba järgmisel, pealmisel tasandil, kui kalju vääratas teisest plahvatusest. Midagi õnneks ei varisenud, ainult pragudes nirises tolmu. Need vertikaalšahtid ei lähe kunagi pinnani ja seepärast ei hakanud esialgu teist otsimagi, vaid seadsin sammud peašahti poole. Toimus kolmaski plahvatus, aga palju nõrgem. Vankusin edasi ja kirusin – kõik hädatelefonid olid tummad. Nad väitsid pärast, et õnnetuse tõttu, aga mul on tunne, et need polnud kunagi töötanudki. Aga ma keerasin neile sellise kohtuasja kokku, et taolised pisiasjad ei omanud tähtsust... Ma ei pääsenud peašahti suunas, otsisin kaugemale viivaid kõrvalkäike ja lõppkokkuvõttes oli juba üle kahe päeva mööda läinud, enne kui mind peaaegu et maapinna lähedalt leiti. Lõpuks oli kaevanduses mitu tuhat inimest ja kui paugud käisid, vaatas igaüks, kuhu sai, ning minusuguseid tilkus sealt veel terve nädala.”

See ei läinud tal muidugi nii libedalt. Mõnesse detaili ta sukeldus, mõnda asja pidin üle küsima, ja lõpuks oli ta jõud otsakorral; aga kirjanduslik versioon ta jutust oleks umbes selline.

Ta oli mõned päevad haiglas. Ta väidab, et ei mõista siiani, miks ütles Tinast mitte midagi teadvat, miski temas keeldus seda uskumast. Kadunuks jäi inimest viiskümmend, peamiselt just selle lõhe ümbruses, sest hilisemas plahvatuses varises lõhe kinni, võttes kaasa lähemad käigud. Inimlõhnadetektoritega kaevati kõik läbi, aga sinna alla ei vaevutud minema, kuna elusalt kedagi leida oli lootusetu.

Ja nüüd läheb jutt müstiliseks – kolme kuu pärast sai ta Tina tagasi. Väidetavalt oli naine sattunud teise linna haiglasse, kus ei osatud temaga midagi peale hakata. Ta polnud eriti raskelt vigastatud, aga pea oli lõhki ja tal oli mälukaotus. Iseenesest pole ses midagi võimatut – haiglad olid sel momendil terves piirkonnas täis, pabereid ei vaevunud keegi täitma ja kui ta edasi saadeti, siis mingil hetkel lihtsalt unustati, et ta kaevandusega seotud oli, ja ta identifitseeriti alles pärast seda, kui talle endale üht-teist meenuma hakkas.

No alul oli Rald liiga rõõmus, et midagi mõelda, siis tulid kahtlused. See ei olnud võimalik. Vaata, ka mina kaalusin võimalust, mis sulgi peas ringleb – et ta lihtsalt eksis, pidades Tinat surnuks, ent ta väidab, et see on võimatu, ta oli tema purustatud keha oma käte vahel hoidnud ja nutnud. Ta olla ise ka pikalt mõelnud, kas ta võis naise kellegi teisega segamini ajada. Ent seal kaevanduses ei saanud kõigepealt olla teist temasarnast naist, laip oli kivide all otse auto kõrvalt, täpselt seal, kus Tina seisis enne varingut, ja lisaks mäletavat ta ka tema keha ja riiete detaile. Ja aina hullemaks läheb – paar aastat hiljem tegi isa vaikselt DNA-uuringu, mis ainult kinnitas seda, mille eest tal mõtetes niikuinii pääsu ei olnud – naine ei olnud seesama Tina. DNA oli praktiliselt identne, ent selgelt teise inimese oma.

Jabur lugu, eks ole? Kes ta oli? Miks ta oli? Isa ütles selgelt, et ta ei ole ei tahtnud ega julgenud seda kunagi küsida, sest tal on temaga hea olnud.”

Stevvi libistas pihud üle näo ja vaatas sõpra vabandava muigega. „Saad aru, ta oli suremas, ta pidi seda kellelegi rääkima. Ta rääkis veel päris palju, kahtlustest, et naine ei ole „päris”. Et ta on liiga hea ja mõistev, järeleandlik. Et naine oli teda tõuganud poliitikasse, head, mõnusat, kuulsuse ja võimuga seotud elu elama, aga nüüd saab ta aru, et see on tühine, temast olen ainult mina järele jäänud.

Me rääkisime loomulikult pikemalt, aga põhilise ma andsin edasi.”

Ta sirutas uuesti klaasi, mille Öäk varmalt täitis.

„DNA rekonstrueerimine ja klooni kasvatamine ei ole iseenesest ju midagi võimatut,” kehitas ta siis õlgu. „Seda ei tehta küll Nozilal ja ma ei tea, kellel võiks olla välismaailmades sidemeid, et midagi sellist korraldada... Aga... Vaata, ta oli täie teadvuse juures ja mida rohkem me seal rääkisime, seda rohkem ma veendusin, et vähemasti tema seisukohast on kõik, mis ta räägib, sulatõsi.”

Mehed vaikisid, võtsid mõned väikesed lonksud.

„Tead, hullemaks läheb. Isa kaotas teadvuse, tuli arst, poetas, et ehk tund ja korraks ehk tuleb veel teadvusele, ja kadus uuesti. Teha polnud midagi, istusin seal. Arst oli heitnud pisut naljaka pilgu kõrvale, ja kuna mul tegelikult nagunii muud teha polnud, hakkasin nii minuti pärast selle üle mõtlema. Olin personali ära saatnud ja kontrollinud, et nad pealt ei kuula. Noh, eetika, nad ei tee seda niikuinii. Aga ekraan, kuhu arst oli vaadanud, näitas tehnilist kommunikatsiooni, sihtkohaks naaberpalat. Olin paari kiire sammuga seal. Uks ei olnud lukus, ruum oli tühi. Astusin sisse, mulle visati lina pähe ja tõugati edasi, piisavalt tugevasti, et tasakaalu kaotaksin. Kuulsin eemalduvaid jooksusamme ja kui välja sain, oli kõik tühi ja vaikne. Läksin Raldi palatisse tagasi, siis võtsin ühenduse oma autoga ja vaatasin ümbrust. Helistasin Tinale, aga ta ei vastanud. No ja kahe minuti pärast ta tuli ise piki koridori. Vahetasime tervitusi, ta istus teisele poole ja mingi aja pärast isa suri teadvusele tulemata.

Ära naerma hakka – ma olen veendunud, et see oli Tina, kes kõrvaltoas kuulas.”

Öäk vangutas pead. „Hakkan küll. Kas sa usud seda juttu?” Ta vaatas mõned pikad sekundid sõbrale otsa, märgates suurepäraselt, et teine on turri tõmbunud, ja selle asemel, et öelda välja sõnad, mis ilmselt keelel kipitasid, muutis ta isegi käegalöömise pudeli haaramiseks, et taas nende klaasid ääreni täita.

Stevvi oli süngestunud. „Rald on surnud. Tead... Ma isegi kahtlustasin, et Tina tegi midagi aparaatidega...”

Öäk turtsatas nüüd tõesti. „Sa ju ise ütlesid, et ta oli selgelt suremas...”

Teine mees kõhkles uuesti, siis hakkas ise ka naerma, kuigi see kõlas üsna võltsilt ja õõnsalt. „Olgu siis. Kuigi... Igatahes veel tekelat ja varsti tundub, et enamik kogu sellest loost on haige aju sünnitis.”

„On's seda rohkem? Põhineb see...? Mida sa veel tead? Sa rääkisid sellest Tinale helistamisest, nagu oleksid sa juba siis kindel, et see on tema?”

„Liivapea! Sa ju naerad.”

„Solvusid? Mul on jah raske seda tõsiselt võtta.”

Stevvi kallas omale viimase klaasi sisse ja tõusis, otsis siis käega diivanilt tuge. „Ma olen ennast täielikuks säsiks joonud, aga ju oli seda vaja. Solvusin natuke jah, aga ma ei saa sulle seda tegelikult pahaks panna. Sa oled ikka mu parim sõber.”

„No vaevalt su elu nii kurb ja tühi on,” mühatas Öäk.

Nad purskasid naerma.

„Ähh. Ma ei tea, kuidas sina, aga kui ma hakkasin täna mõtlema, kelle juurde ma üldse oleksin võinud tulla, oli kuidagi loomulik, et see oled sina, kuigi ma pole sind teab mis ajast näinud... Vana sõber, ma usaldan sind rohkem kui iseennast...”

„Jäta nüüd...” porises Öäk kerge piinlikkustundega.

„Ei tõsiselt. Aitäh, et ära kuulasid...”

„Saan ma sind kuidagi veel aidata?” üritas Öäk maa peale tagasi tulla.

„Ma isegi ei tea...”

„Kuule ma tõsiselt...”

Stevvi puhkes naerma ja vangutas pead, siis sulges hetkeks silmad – ju tal käis maailm ringi.

„Kõigepealt pean ma end välja magama.”

Nad olid jõudnud õue. Stevvi istus masinasse ja seadis selle automaatrežiimile.

„Kuigi, kui Tina mind tõesti jälitas, nagu mulle vahepeal tundus, ei jõua ma iial koju, ja sina oled järgmine,” viipas ta veel lustakalt sõbrale ja startis tolmupilve üles keerutades.