Читать книгу Kuu ordu - Siim Veskimees - Страница 6

Oktoober 2122

XXI sajandi algul kulmineerusid Põhja ja Lõuna vastuolud. Läänemaailm oli minemas Rooma teed – nii nagu Kreekas õitselepuhkenud kultuur oli kõrgeim, ent ei suutnud end kaitsta ümbritseva vaenuliku maailma eest, (sest demokraatia ja humanistlikud ideed ei lähe kaubaks metsikutel, kaose ja languse aegadel) nii näis, et tohutusse rahvaarvulisse vähemusse jäänud vanad ja rikkad euroopa rahvad lahustuvad pealetungivate barbarite massis. Analoogselt kristluse pooleteisttuhandeaastase pimeduseajaga oli oodata aastatuhandetega mõõdetavat tagasilangust. Tagasilangust, millele võib-olla iial ei järgne uus tõus, sest fossiilne kütus, see tagastamatu hiigellaen, mille baasil sündis tehniline tsivilisatsioon, oli ära põletatud.

XX sajandi lõpul hakkas lagunema Vene impeerium, XXI sajandi alguses järgnes Hiina kokkuvarisemine. Peale nende moodustiste hävimist ja jagunemist ei olnud õnneks olemas ühtki jõudu, mis oleks suutnud Läänele sõjaliselt otseselt ohtlikuks muutuda. XXI sajandi algust tähistasid pea kogu maailma haaravad piirkondlikud konfliktid ja paarkümmend nn. tõrjesõda, mida lääneriigid pidasid liiga tugevateks muutuvate vaenlaste vastu (esimene neist Lahesõda, sellele järgnes Afganistan). XXI sajandi keskel muutusid sõjad pidevateks ja maailma haaras üleüldine kaos. Kuigi neid sõdu üritati veel vaadelda etniliste, usuliste jne konfliktidena, oli põhjus juba keskkonna seisundi järsus halvenemises ja põhiliste loodusvarade ammendumises. Suured tööstusriigid üritasid korduvalt muule maailmale peale suruda saastusnorme, olles tegelikult ikkagi võrreldamatult suuremad saastajad. Arusaadavalt tuli selleks sõdu pidada ja nõrkade naabrite vähese, kuigi väga saastava tööstuse hävitamine tekitas lahendamatute konfliktide plahvatuse, mis lõpuks paratamatult bumerangina kõiki tabas – kes on nõus maha heitma ja surema? Kõigile aga Maal ruumi ei jätku...

XXII sajandi alguses polnud endisest maailmakorrast midagi järele jäänud. Suurem osa XIX sajandil industrialiseerunud riikidest suutsid kuidagi vastu pidada, kuid enamik Maast vajus lootusetusse kaosesse. Veel hullem – ligi 30% Maast ei kuulunud õieti kellelegi. Polnud seal kellegagi läbirääkimisi pidada, ega millegi üle läbirääkimisi pidada – suurem osa Aafrikast, mille HIV-epideemia muutis XXI sajandi alguses praktiliselt inimtühjaks, üle poole Aasiast ja kolmandik Lõuna-Ameerikast olid armetud hävitatud loodusega saastatud territooriumid, kus jõukudesse kogunenud inimvared endal kuidagimoodi hinge sees hoidsid.