Читать книгу Kuu ordu - Siim Veskimees - Страница 8

Tumedad vulkaanilised kaljud turritasid veest ja napid ookeanist uhutud madalamad rannaribad nende vahel olid kaetud põrmustunud molluskikodadest helevalge liivaga. Hõljukilendu saatev tasane mühin, mida tekitas peamiselt vihmana alla tagasi rabisev vesi, vaibus palmide taga ja laineloksu igavikulist rütmi segas veel vaid pikk krigin, kui pidurdava masina rattad korallidel libisesid.

„Miks sa siin istud?” Athos uuris teist läbi tõstetud käe sõrmede. Sillerdavalt veepinnalt peegeldunud valgus pani ta kabiini silmisäästva hämarusega kohanenud silmad vett jooksma ja ta suutis eristada vaid kaldapiiril istuvat tumedat varju.

Siluett sätendavas helgis pööras aeglaselt pead, ilmselt mõõtis selja taga seisjat ja ehk ka irvitas, sest ta hääles oli naeru:

„Hau, Dodu Criard. Mis apokalüpsis on keldrikakandid välja ajanud?”

„Mul on sünnipäraselt hele jume, et sa teaksid.” Athos otsis varjulisemat kohta, kavatsematagi solvuda. Ta kahlas jalgupidi sooja vette ja toetas selja vastu kaljurahnu.

„Kas see pole suurepärane?” Frank viipas käega ümberringi. Ta oli umbes meeter üheksakümnene, tugevasti päevitunud ja tema justkui voolitud atleedikehal mänglesid lihased, kui ta end liigutas. Riideid ei vaevunud ta seal palavas kandma ja kogu tema kehal polnud ainsatki karva. Tema kõrge lauba, kitsa nina ja helesiniste silmadega näos, nii nagu ka kogu olemises oli midagi Athosega tabamatult sarnast, kui osata mööda vaadata sellest, et viimane oli kümmekond aasta noorem, piimjasvalge ning kergelt lokkis õlgadeni ulatuva viikingilakaga.

„Baasi mõtled või?” Niipidi oli valgus talutav ja silmad hakkasid ka juba harjuma. Athos laskus mingile kiviribale istuma ja lennutas tossud kaldale. „Suurepärane kindlasti, aga mitte eriti meeliülendav. Mina oleksin vähemalt parema vaate otsinud.”

„Jaa...” Frank uuris huvitul pilgul eemal laintest kerkivat tumehalli kookimeenutavalt lamedat kindlust. „Sellega harjub. Kusagile sa ei pääse, see paistab kõikjalt. Siit ei saa aru, aga see on ju jube suur.”

„Kolm kilti veepealset osa, kakssada meetrit kõrgust... Või midagi sarnast – lugesin, tean.”

Frank pööras pilgu uuesti mere vahulainelisse tühjusse. „Keegi ei käsi vaadata. Peletislik muidugi. Aga nagu ma ütlesin, sellega harjub. Vihmade ajal kasvab ta sammalt täis, siis pole nii hull.”

„Olen kuulnud jah, et linnud teevad pesi.”

Frank noogutas. „Asi läks nii kaugele, et otsustati häireid enam mitte pesitsusajal korraldada.”

„Häireid? Huvitav, kas potentsiaalsed ründajad ka sellest kinni peavad?”

„Sel sajandil ei ole reaalseid rünnakuid olnud. Ainult aeg-ajalt viskab Aldusel üle ja nad lasevad lahti paartuhat „orbiit-maa” tüüpi raketti, seni küll ainult keemilise lõhkeainega; mõnikord tahavad mõned lahingulaevad peost osa võtta ja löövad kaasa. Vaesed linnud – siis nende pesad lähevad... ja teised saavad rabanduse.”

Athos uuris teist. „Kas sa pilkad mind, vieux singe?^[2] Lõhkeainega?”

Teine mees irvitas. „Tõsi. Laengu asemele pannakse rakettidesse trotüüli või midagi sarnast – palju lõbusam. Ega seda sinna palju ei mahu, paarkümmend kilo vast, aga nad teevad üsna mõnusa käraka.”

„Aga kui mõni alla jõuaks?”

„Esiteks on kindlus arvestatud vastu pidama kerge tuumalaengu otsetabamusele ja teiseks ei ole siiani ükski alla jõudnud. Kaitsesüsteemid lähevad ju pidevalt paremaks ja kui keegi juhmard mingit suurt lollust ei tee, on ka tulevikus tabamuse tõenäosus lootusetult, igavusttekitavalt väike.”

Athos uuris veelkord eemalt merest kerkivat monstrumit.

„Pidavat olema suurim ehitis maakeral.”

Frank turtsatas. „Jama. Nii et ka meil on väikehingi, kes peavad end iga hinna eest upitama – maailma suurim trafoputka, maailma suurim välipeldik... See on küll 46 km², sellest umbes kuus veepinnal, aga seal on ehitust kui sellist vähe, ainult silutud ja töödeldud vulkaaniline kalju. Euroopa-Ameerika megapolised on rohkem ühtsed ehitised ja tunduvalt keerukamad, mõõtmetelt on aga kasvõi Hiina müür suurem. Lähme ujuma? Või mõjub soolane vesi su kõrgestisündinud nahale halvasti?”

„Äh. Kui sa rooste ei lähe, siis võiks küll.”

Athos ajas särgi ja püksid maha, keeras need puntrasse, lennutas kaldale ning asus mõnuga varbaid laiali ajades astuma täiesti läbipaistvas siidpehmes meres. Ta kummardus ja uuris esialgu pea laudsiledat ja pisut taldu torkivat põhja.

„Kas nad hammustavad?”

„Hammusta vastu. Misasjad?”

Frank, kes oli diskii kokku rullinud ja kaldale lennutanud, kahlas talle järele ja kummardus samuti jalge ette vaatama.

„Liivakrabid. Kui sa peale astud, siis küll.” Ta võttis ühe veest välja. „Ai, kurat!” Krabi lendas eemale vette, sellal kui mees pöialt raputas.

„Mõjuv demonstratsioon, tänan. Muide, sa tunned valu?”

„Muidugi, toi, pédé français.”^[3]

Mõnesaja meetri järel jõudsid nad lahest välja ja libisesid tumedamasse vette, mis algas viimaste riffide tagant.

„Uh, mõnusalt jahe!” hõikas Athos.

Frank ehk vangutas pead, kuid kuna ta samal ajal krooli ujus, polnud see eriti ilmekas. „Kolmekümne asemel kakskümmend viis. Ei näe erinevust.”

Vast kilomeetri kaugusel kaldast pöörasid nad end selili ja vedelesid seal vees, jälgides silmanurgast, kuidas sellelt kauguselt pisikeste putukatena paistvad lennumasinad tulid ja läksid, tõustes kusagilt baasi kõrgemast lamedamast osast ja kadudes taevasse – või vastupidi.

Athos võttis suu vett täis ja purskas selle fontäänina õhku.

„Mida sa õieti teed? Ma mõtlen selle aja, kui sa siin palmi all ei vedele?” küsis ta pead pööramata.

„Siis ma vedelen tulejuhtimispuldis. Kõige suurem oht on uni. Pea nõksatab alla päästikule – nii võib kogemata mõne oma lennuki alla lasta.” Franki toon oli unelev ja ükskõikne.

„Nojah, ma väldingi siin poolkeral lendamist sellest ajast, kui kuulsin, et sind relvadele ligi on lastud.”

Frank ei vaevunud vastama, pööras end taas kõhuli ja osutas kaldale. „Läheme tagasi, muidu viib vool meid ära.”

Seekord läkski neil pisut kauem, ent lõpuks loksusid nad taas soojas vees kaldaliival.

„Meil on neljatunnised vahetused ja põhimõtteliselt on sadakond inimest, kes kvalifitseeruvad. Kuus on korraga valves, sätime end tavaliselt kord ööpäevas, ja siis pikem vahe.”

„Teid on ülehulgas.”

„Paljud valvavad ainult niipalju, et mitte kvalifikatsiooni kaotada.”

„Mida sa veel teed?”

Frank kehitas õlgu. „Sama, mida sinagi mul teha palusid – mõtlen luurele vidinaid välja. Põhiliselt igasuguseid roboteid, peamiselt androide, aga ka muid automaatkomplekse. Mulle meeldib nokitseda, aga nad topivad mind pidevalt projektijuhiks.”

„Mõni plika sul on?”

„Konkreetset ühte siin ei ole. Aga üldiselt... Õhtul näed.”

Frank ronis välja ja otsis rätiku, viskas teise talle järgnenud Athosele.

„Kena, et sa lõpuks tulid, mul on sult palju küsida. Aga kõigepealt otsi endale juua ja räägi oma mure ära. Ja muide, ilma naljata, tule varju. Kui sa ei ole end sisse kreemitanud – mille peale sa niikuinii ei ole tulnud – võtab see päike sellise valge naha poole tunniga maha. Juba praeguse doosiga peaksid sa õhtuks punaseks minema.”

Athos mõtles hetke, siis noogutas. „Aga sool?” Ta proovis keelega käenahka.

„Mary Shelley kastab su üle.”

„Mary Shelley?” irvitas Athos.

„Nojah,” viipas Frank eemalt kaljupraost ilmunud olevuse poole. Üldiselt humanoidne moodustis pani Athose uskumatult pead raputama – enda järel voolikut vedades astus lähemale väga kõhn, kuid samas ootamatult naiselike proportsioonidega tütarlaps, kelle päevitustumeda nahaga moodustas terava kontrasti peegeljas metall kaelal ja jäsemetel alates küünarnukkidest-põlvedest. Olevus naeratas ja noogutas tervituseks, siis tõstis dušisõela Athose pea kohale ja keeras vee lahti, sellal kui mees teda uuris.

„Mh, nagu teismeliste arvutimängust välja karanud. Tegelikult täitsa kena tüdruk...”

Athos pööras näppude kerge survega tüdruku pead. See lasi sel sündida, vaadates lõbustatult ja pisut küsivalt mehele otsa.

„Raip, kui loomulik ta on! Sihukesel on hõbetäht otsaees tõesti hädavajalik... Sinu depressiooninägemus?”

„Nojah, väga täpne määratlus,” nõustus Frank. „Kaks aastat tagasi tundus mulle, et just selline on mulle õige kaaslane elus.”

„Meenutab pooleldi metallist Barbie-nukku... Metallosad on ka pehmed... Kehakujult ilmselt sulle sellised naised meeldiksid, nagu ma aru saan – pikk ja kuradi peenike... Ei, päriselt kellelgi nii peen piht olla ei saaks. Ilmselt ka seksuaalselt funktsionaalne?” Ta kobas käega masina jalgevahet; tütarlaps kiljatas ja vingerdas eest ära. „Paigal!” Masina näole jäi kõdiilme, kuid muidu võttis ta endise asendi ja mehe puudutustele enam ei reageerinud.

„Mhh,” lasi Athos end veejoa all tahapoole, uurides veel selle kahtlevveidrat veetlust esilekutsuva olevuse tihedat, umbes viiesentimeetrist ja tumesinist soengut. „Mul on küll raske kujutleda, et ta mulle meeldida võiks... Võib-olla, kui ta üleni inimvärvi oleks... Aga ka siis oleks ta kehakuju kahtlane... Nii on ta täpselt see, mis ta on.”

Frank noogutas. „Võiksid proovida. Suguelundiimitatsioonid ja seksuaalse käitumise juhised on tal muide USA-st. See on üks ala, kus maalased meist kaugel ees on. Ma saadan ta õhtul sinu juurde?”

Athos vangutas pead. „Enne peab kuradi palju brändit üles minema. Sa ütlesid kaks aastat?”

Teine noogutas. „Noh, alguses oli ta mul niisama, mu enda sugufunktsioon taastus nii poolteist aastat tagasi. Alguses käis Lion mulle aeg-ajalt seltsiks, aga rohkem vanast sõprusest. Siis ilmus Angel välja ja... et su küsimust ennetada – see vana supi ülessoojendamine Angeliga oli tegelikult väga halb mõte, sest esiteks tunnen end selle koha pealt ikka veel mõõtmatult sandisti ja teiseks tundus vahepeal vist Lisas mingi omanikutunne tekkivat.”

Robot ulatas mehele rätiku ja vedas vooliku kalju taha peitu tagasi.

„Väliselt oled sa nagu mees muiste. Kui ma ei teaks, ma ei saaks üldse midagi aru.”

Franki näoilme oli segu tüdimusest ja küünilisusest. „Jäta, kui võid.”

Athos sättis end varju istuma, sulges hetkeks silmad ja aktiveeris modemi – tellis endale suure klaasi külma limonaadi. Minut hiljem seda Mary Shelley’lt vastu võttes pomises ta: „Oota,” ja suutmata kiusatusele vastu panna, kobas veelkord androidi rindu, libistas alumisi ribisid otsides sõrmed üle inimese kohta vast ehk liiga lameda, pea nõgusa kõhu ja uuris pikemalt pisut ülalpool põlve algavat peegeljat metalli, või täpsemalt üleminekuid tavalise inimnaha imitatsiooniks. Korraga selle koomiksikangelanna seni apaatselt sõbralikuna püsinud inglinägu naeratas meelalt, sujuva märkamatu liigutusega võttis see Athose klaasi ja asetas maha, liibus kirglikult ta vastu, põimides käed ümber mehe kaela ja surudes huuled ta suule. Saledad jalad põimusid madudena ümber ta puusade, jalgevahe sättis end täpselt õige koha peale mehe sülle ja alustas rütmilist kiikumist – pehmelt, ent nõudvalt. Athos lasi sel paarkümmend sekundit sündida, siis lükkas roboti eemale.

„Stopp.”

Ta vaatas ringi vaid pigem tõdemaks, et Frank on kadunud. Hetke selle üle arutledes ja kõrvu teritades arvas ta kuulvat eemalduvaid samme.

„Ma tajusin küll, kui sa oma mänguasjale korralduse andsid,” pomises ta rohkem endale, silmitsedes pisut pahandatud-petetud pilgul vaheldumisi võltstüdrukut ja oma toimuvast väga üheselt ja sihipäraselt aru saanud riista.

„Diable. Jätkame sealt, kus pooleli jäi.”

Tardunud naeratus elustus taas ja keha, millist nähes aastatuhandevahetuse mannekeenid kadeduspisaratesse oleksid uppunud, sulas ta embusesse.

*

Kui ta teistkordselt pesemise lõpetas ja peale klaasi võtmist üles vaatas, avastas ta Franki häirimatult sealsamas varjus kalju vastu toetumas.

„Kuidas oli? Ei olnudki brändit vaja...”

Athos võttis kõigepealt mitu mehist lonksu. „Vennas, su huumor läheb aina haiglasemaks. Aga midagi selles peitus... Ma pean selle üle mõtlema...”

Frank muigas. „Vahelduseks räägi, miks vastuluure närilistega tegelema on hakanud?”

Athos jõi klaasi tühjaks, tellis uue joogi ja piilus seda vastu võttes valvsalt teise poole.

Ohkas siis: „Sa ju tead, kuidas on pooliku projekti kontrollimata andmetega...”

„Ehk teisiti öeldes on see viisakas vabandus mitte öelda või valetada. On tuhat pisiasja, mis võivad valesti toimida, kui ma ei tea, milleks seadet kasutama hakatakse.”

Athos kõhkles mõned sekundid, siis vaatas üles, teisele silma.

„Ma ei hakka sinuga salatsema. Valmistasin terve loengu ette, sest siin on mõned momendid, mis sulle kohe kindlasti ei meeldi. Siin rannas peaksime muidugi virtuaali minema...” Ta heitis kahetseva pilgu paradiislikule ümbrusele.

„Ei pea, mul on siin projektor.” Nende vahelt liivast ronis välja valge luukere, kummardas ja hajus hõbedaste sädemetena olematusesse; liiv oli puutumata.

„Kus see sul on?” Athos maigutas.

„See kalju. Pole ainult Mary Shelley’le püstijalu tukkumiseks.”

„Palju sa siia seda tehnikat oled vedanud... Olgu siis...” Õhku tekkis kooruva maksapruuni värviga puidust uks, see avanes käginal, sealt astus liivale umbes meeterkahekümnene kuidagi nagu laiaks litsutud arhetüüpne koolmeister, noogutas hajameelselt ja koputas kaardikepiga vastu kriidist tahvlit, mis eksisteeris vaid sekund enne ja pärast koputamist.

„Termin „zombi” on tuttav igale inimesele ja enamik isegi teab, et tegu ei ole pelgalt neegrite muistsest ebausust inspireeritud filmitegelastega, vaid see mõiste tähendab hävitatud või allutatud mõistusega orja...”

„Seis!” Franki suunurgad venisid õpetajat vaadates kõrvuni. „Kas see pole mitte Kabi Smith?”

„On,” Athos irvitas ka.

„Kes selle kokkupressitud virtuaalitegelase tegi? Kas ta ise teab?”

„Ma ei tea täpselt, kes tegi. Mingi seltskond minust paar aastat vanemast kursusest. Teab küll. Eks ta pisut sidrunisöömise näoga oli...”

Frank mugises natuke, siis noogutas: „Jätka, Kabi.”

Liikumatuks tardunud kergelt läbipaistev õpetaja tegi metall-lüliti plõnni ja jätkaski poolelt sõnalt: „...samas aga oskavad vähesed vahet teha teadvuse redutseerimise erinevate meetodite vahel. Kui mõistet „zombi” kasutatakse üldisemas tähenduses, siis „zombotoomia” tähendab erialakeeles vaid algset suhteliselt primitiivset tehnoloogiat, mille tagajärjed on pöördumatud ja mõtestatud tegutsemise võime hävib nii täielikult, et umbes kuuendik opereeritutest ei ole kasutamiskõlblikud. Kust on termin pärit?” Koolmeister vaatas Frankile nõudlikult otsa.

„Aafrikast.”

Õpetajajupp kummardas. „Õige. Meetod on ligi sajand vana ja esimesena hakkasid seda massiliselt kasutama Angola patrioodid, kuna neil oli LAV-ist saadud parem tehnika. Kõigil vangilangenud vaenlastel tehti ajuoperatsioon – lihtne, odav ja pöördumatu, ja peale seda olid need tõesti sisuliselt zombid – tahtetud ringloivavad nukud. Sihuke kest elaks põhimõtteliselt aastakümneid, aga halvad tingimused (nad enam iseseisvalt ei pese ega söö ja kohalike korralikkuse juures unustatakse seda neile ka öelda) viisid need mõne aastaga hauda. Alailma unustati selline tööline päikese kätte, ja õhtuks oli küpse. Operatsioon teostati kokku...”

Frank andis läbi modemi korralduse ja õpetaja „keris edasi” – jättis midagi vahele, kusjuures ta tõesti käitus nagu oleks filmilinti kiiresti edasi keritud – tegi vidinat ja raputas ülikiirelt pead.

„...edasi sooritati selline operatsioon kõigil Keenia sõjaväkke võetud tutsidel...”

Edasikerimine.

„...üldiselt hääbus nähtus koos Aafrika kollapsiga, sest on ju zombotoomia alati tuntavalt olnud pigem üks genotsiidi vorme. Algne zombide kasutamine oli nii majanduslikult, sõjanduslikult kui poliitiliselt mõttetu...”

„Ma tean seda kõike,” kohmas Frank vabandavalt. „Nähtud selliseid päris palju.”

„Ma lihtsalt ei teadnud, kustkohast peale hakata. Enamiku sellest võid sa vaevata leida kasvõi kooliõpikust. Panin sulle siia ka lähedased alad. Näiteks SKT klassi närvimürgid?”

Frank mõtles hetke. „Nii umbes kaheksakümmend aastat tagasi üritasid venelased Kesk-Aasias islamiusulisi juhmideks loomadeks muuta?”

Athos noogutas. „Mõjub üldist aktiivsust langetavalt, aga peamiselt peatab meestel sugufunktsiooni. Nad segasid seda vallutatud linnade joogivette. Sama grupi mürkidega hävitas Hiina mongolid ja tiibetlased... ei ole siiani teada, kas meelega või kogemata piirates ka oma arvukust nii saja miljoni võrra... Või mankurtid – sealsamas Kesk-Aasias pandi inimesele äsja tapetud kaameli kaelanahast riba ümber pea, seoti kinni ja visati kõrbesse ning mõne päevaga kaotas inimene mõistuse – kui ellu jäi, oligi valmis tahtetu ori.”

Athose modemikorralduse peale võttis koolmeister ühe liigutusega põuest suure pärgamendi ning keris selle lahti. Mehe sõrmest välgatas sinakas kiir ühe reani ja õpetaja hakkas taas rääkima: „Kui möödunud sajandi viimasel veerandil õpiti valmistama inimese ajju siirdatavaid juhtmooduleid, mis teadvuse allutasid või hävitasid, saavutas zombiorjade valmistamise sisuliselt uue taseme. Selliseid mooduleid toodavad tööstusriigid nimeliselt vangide ja vaimuhaigete kontrolliks ning nende omavoliline kasutamine on üks raskemaid inimsusevastaseid kuritegusid. Paraku aga vaatamata kõigile keeldudele satub enamik mooduleid tegelikult Musta Vöö orjade kolpadesse...”

„Ka seda ma tegelikult tean,” katkestas Frank. „Tõsi, ma ei ole kunagi aru saanud, miks seda õieti tehakse?”

Mingit korraldust ei olnud vaja, sest koolmeistrit juhtiv TI oli küsimust kuulnud. Jupats osutas kiiresti ühele reale pärgamendil ja hakkas rääkima: „Juhtmooduliga orjade tootmine tundub mõttetu, kui arvestada, et kogu operatsioon koos kaasnevate kuludega maksab umbes kaks tuhat Musta Vöö elaniku päevapalka, samas kui sellise orja keskmine eluiga on kolm aastat. Näiliselt tasuks asi ära tööstusriikides, kus keskmine sissetulek on vähemalt sada korda kõrgem, siin aga on loomulikult ees esiteks seadusandlikud barjäärid ja teiseks on sellise orja toimimine ikkagi äärmiselt kaugel haritud inimese loomingulisest tegutsemisest. Kui jätta välja suhteliselt väike osa, mis seostub isikliku kättemaksu või muu taolisega, võib selliste orjade kasutamist jagada kolmeks. Esiteks nõndanimetatud avariiorjad, mille alamliik on sõjaväe või terroristide enesetapuvõitlejad. Neid kasutatakse kõikvõimalikes ohtlikes kohtades, alates kasvõi mürgisest või radioaktiivsest keskkonnast. Paljud neist elavadki esimese kasutuskorrani, kuigi näiteks kõrghoonete montaažil kasutatavad võivad päris kaua vastu pidada. Siin saavutatakse oluline kokkuhoid esiteks sellega, et teatud töid ükski terve mõistusega inimene lihtsalt ei tee, teiseks aga võid sa hoida sellist orja veealuse rajatise juures konteineris vähem kui kahekuupmeetrises ruumis niikaua kui vaja. Teiseks „truu kaaskond” – siia kuuluvad orjad alates isiklikest teenijatest kuni teadusgrupi sekretärini, kelle puhul on oluline, et nad mitte mingil tingimusel ei reedaks. Ja kolmas liik on loomulikult prostituudid.

Kõigile kolmele liigile on aga omane läbiv muster – alati on zombide valmistamine olnud seotud genotsiidiga. Seda ei tehta kunagi oma rahva hulgas. Kui elanikkond on juba nii maha surutud, et ta ei astu samme sellise selgelt kogu eksistentsi suhtes vaenuliku tegevuse vastu, pole selliste orjade tootmist enam tarviski. Selliseid orje kasutav riik, piirkond või muu konglomeraat on Musta Vöö keskmisest pisut rohkem arenenud ja selliseid orje tuleb neile mõlemast suunast! See tähendab, et kas vaesemas või ka palju rikkamas riigis on jõude, kes näevad kasu – kas poliitilist või majanduslikku – mingist osast inimestest lahtisaamise läbi...”

Frank katkestas koolmeistri jutu ja noogutas aeglaselt. „Ma uurin seda pärast edasi... Aga ikkagi, kuidas see seostub tolle translaatorrotiga, mille ma sinu jaoks kokku pidin panema?”

„Ma tõin sulle vastase näha.”

Athos küünitas oma püksteni, otsis nende taskust umbes pöidlasuuruse läbipaistva jublaka ja viskas kaaslasele, samal ajal lastes koolmeistril oma pärgamendis uus leht ette keerata.

„Siin on kogu info, kuid veelkord – see ei ole lõplik. Kokkuvõtvalt on see asjandus inimese allutamise mooduli viimane versioon. Saadud loomulikult lahkamisel. Ja me ei avastanud seda mitte Afganistani või Iraagi igivaestes metsikutes kõrbetes, vaid Kalkutas. Peale EU luurelt saadud vihjet. Ka USA ja Jaapani eriteenistused on mõista andnud, et seekord oleme ühel poolel – selliste seadmete tootjad tuleb leida ja hävitada.”

Frank uuris igast kandist ümaraotsalise silindri sisse vangistatud viieteistmillimeetrist veidrat masinavärki, tõstis siis pilgu koolmeistrile ja lasi sel mõned lehed lahti keerata.

„Ma usun, et oleksin võimeline selliseid tegema...” Ta luges kiiresti ja avas aina uusi lehekülgi, kuni nende ümbrus nägi välja, nagu oleks keegi ajalehed kuivama riputanud. „Oot-nüüd! Sellise põrguputuka tegemiseks on kuradi kõrget tehnoloogiat tarvis.”

„Jõudis pärale. Üks neist mainitud kolmest valetab... või ei tea vasak käsi, mida parem teeb.”

„Mõni sõltumatu jõuk?”

„Ei.” Athos lasi omakorda mõned kirjalehed õhku tekkida. „Veel üks kord – praegu on tegemist tõestuseta järeldustega. Materjale, mis nendeni on viinud, uurid-kontrollid pärast, kuid tööhüpoteesiks valisime ilmselge – kui Bombay ja Kalkuta taolised peldikud on korraga täis korraliku juhtmooduliga orje-zombisid, viimaste päritolu viitab sel sajandil Jaapani poolt hõivatud territooriumitele...”

„Mida Ordu luure... kes iganes seal praegu piirkonna ülem on, selle kohta ütleb? Miks sa minu juurde tulid?”

„Ida-Aasia sektoripealik on Davi Gonde. Ta muidugi teab, et ma sinu juurde tulin, kuid tegelikult töötan Tamako juures. Meie inimesi on kahel korral rünnatud ja kahel korral on läinud nii napilt, et seda ei saa pidada juhuseks. Või tähendab, kui see oleks juhus, siis peaks arvutuste järgi pea viiendik nende kihtide elanikkonnast, kellega põhiliselt lävime, mingil viisil kellegi kontrolli all olema.”

„Ja kuna see ei ole võimalik, on keegi – ilmselt siis Jaapani vastuluure – meid luubi alla võtnud?”

Athos raputas pead. „Arvutusi võib lugeda mitmel viisil. Kuu Ordu jaoks piisab, kui zombiks on muudetud näiteks iga viies uuendusmeelne üliõpilane. Mõlemal juhul tähendab see nii intensiivset rünnakut, et kaalutakse kõigile meiega vähegi seotud inimestele viivitamatu evakuatsiooni soovitamist.

Üks mu grupivend – Venturi, kui sa teda mäletad – läheb Karafutole. Satelliidilt jälgimisest on vähe ja kui see, kes ründas, teab, mida ta teeb, on ainult aja ja arvutusvõimsuse küsimus, millal kõik meie kohalikud tugisüsteemid välja peilitud saavad.”

„Nüüd ma hakkan aru saama...” noogutas Frank aeglaselt, kogu õhus rippuva paberilasu ühe liigutusega olematusse saates ja selle asemel nende vahele õhku üht rotti hõljuma seades. „Robot on valmis. See suudab liikuda jooksva inimese kiirusega, rakettmootoritega sadu meetreid sekis. See tähendab, et rott jõuab järele mistahes maismaatranspordile ja suudab selle külge haakuda, kuid nagu ma ütlesin, jääb see esimeses vähegi tõsisemas kontrollis vahele – jaapanlastel on vaid pisut viletsam tehnika ja rumalad nad ei ole. Ega selle kontrollmooduli koode kätte ei saanud?”

„Ei. Kustusid täielikult.”

„Kas Venturi ise teab, et teda söödana kasutatakse?”

„Seda ei ole keegi nii välja öelnud, kuid põhimõtteliselt teab.”

„Kas ta teab, et kontroll- ja võimendus-TI tal sabas on?”

„Ei tea.”

„Kui ta kohalike keskele läheb, peab ta enamiku oma kolba seadmetest välja lülitama, mis tähendab, et kui ma tema modemit aktiveerida ei tohi... Jaapani liides! Kas tal on see ka pähe topitud?”

„Jah.”

Frank sulges silmad ja raputas pead. „Selleks siis see oligi su spetsifikatsioonis... On ta vähemalt harjutanud nende seadmetega paralleelset töötamist? Kas te ikka teate...”

„Teame. Ta on pool aastat harjutanud. Teame, et ei tohi kasutada DoubleVisionit, TotalRecalli ega soovitavalt isegi kiirgusandureid, sest need kipuvad tolle jaapanlaste liidesega interfereeruma. Teame, et Checker ajab selle lolliks ja isegi kell võib teatud juhtudel massiliselt veateateid genereerida...”

„Kaks sõltumatut ja täiesti erinevat otsesisestusliidest ajus, kusjuures see teine on minu seisukohast turvaauk! Ma ei saa mitte midagi garanteerida, kui mingi kontrollmoodul ka veel sekka lööma hakkab.” Frank oigas läbi nina. „See on tõeline õudus... Ikkagi ma oleks soovitanud mingit kõrgema taseme emulaatorit.”

„Kaalusime seda, aga häda on selles, et Jaapani süsteem on põhimõtteliselt teisiti üles ehitatud kui meie oma ja esimesel teadmiste kontrollil jääks ta sellega vahele. Nüüd on muidugi ülesanne teisenenud, kuid algselt pidi ta ju seal vähemalt aasta tavalise üliõpilasena elama.”

„Õige jah,” Frank noogutas aeglaselt. „Neil on hulga läbipaistvam otsepöördus, ja tegelikult on lihtsustatud käsukoodistik ainuke kaitse, tänu millele suurem enamik inimesi kogu kontseptsiooni üldse kasutada julgeb.”

„Hullem veel,” täiendas Athos süngelt. „Meie aju töötab tänu lisanditele teistmoodi. Oled sa proovinud ilma Math’ita peast arvutada? Õige, sittagi ei tule välja. Avastasime näiteks, et Math’i vastus lendab jaapanlaste liidesest kohe läbi, ja mitte keegi ei ole ette näinud isegi mitte seda kohta, kuhu oleks võimalik vahele ehitada sobivad viited – et asi loomulik paistaks ja sa ei lahendaks pliiatsi ja paberiga aastaid võtvaid võrrandeid mikroseki jooksul.”

Frank raputas masendunult pead. „Ma ei tahaks ei sinu, Hideaki ega Tamako nahas olla.”

„Me ka ei taha,” mühatas Athos, võttes lonksu vahepeal soojenenud jooki. „Aga valikut pole... Kuule, sa töötad luure heaks, tead, kes on Hideaki ja ei tea, kes on Ida-Aasia sektoripealik?”

„Ta ju vahetus mõned kuud tagasi, eelmine oli Litegul. Lõuna-Ameerika oma on Valdeman ja Põhja-Ameerika oma Bart Hodson – mul sealse kandiga rohkem tegemist. Aga... kui sulle ausalt öelda, siis olen Maa asjade asemel viimasel ajal küll rohkem Skuldile mõelnud...” Frank langetas pea ja muutus korraga süngeks, nagu oleks see ülestunnistus kuidagi liigne olnud.

Athos vaatas teda pikalt. „Seda ma muide arvasin,” ohkas ta lõpuks. „Oled kirjas?”

„Ammu juba.”

Paar järgmist minutit istusid nad seal vastakuti, mõlemad oma mõtetes kinni ja vältides teineteise poole vaatamist.

„Kas ema teab?” küsis Athos lõpuks.

„Olen maininud, et olen mõelnud.”

Athos mühatas.

„Nojah,” tunnistas Frank. „Otse öelnud ei ole. Aga kui ma viimati teda nägin, kõndis ta veel ringi, suur kõht ees, nii et tal on palju paremat teha, kui minu hädadesse süveneda. Muide, oled sa meie uut õde näinud?”

„Ainult virtuaalis – pole juba üle aasta Kuul käinud. Kelly on tore... aga mis sihukesest poolemeetrisest vääksuvast elukast ikka arvata... Kas isa teab?”

„Ei.” Frank kõhkles hetke, siis heitis peaga. „Noh, tegelikult on ta ju sinu isa. Minu oma kandidaatideks on kogu Ardelaine’i vanemad meessoost ordulased in corpore...” Ta ilmselt süüvis mälestustesse ja hakkas siis vaikselt naerma. „Ei, nad olid meil ikka suurepärased. Aga tead – ma olen kolmkümmend viis.”

„Jajah, seda on kasvõi sellest näha, kui kuradi mugavalt sa oled osanud end sisse seada!” Athose viibe haaras sooja ookeani ja kuumuses värelevad rohupuhmad kaljudel. Ta avastas ka unustatuna seisva koolmeistri ja lasi sel koos rotiga kaduda.

Frank mühatas, ent ta tuju paistis paranenud oletavat.

„Lähme anname sulle siis su mänguasjad kätte,” ütles ta oma klaasi tühjendades, sama ajal modemi kaudu käskides Mary Shelley’l koli kokku korjata.

Tume silmapiir

„Mul on 500 sekki,” tuletas Hideaki meelde. „Aeg jookseb.”

Tamako silmitses teda mornilt. Jaapani resident näis seisvat temast kolme meetri kaugusel uduse joonega eraldatud teises ruumipooles, mille hämarus silmi väsitades kergelt väreles. Tolle toa põrand oli mustast marmorist, kaks külgseina vanadusest lõhenenud ja tuhmunud massiivsest tiigipuust ning selja taga lopsakas veidralt väändunud puudega aed, mis tilkus uduvihmast sompus taeva all. Tamako ei olnud kindel, mis piirist alates see, mida ta nägi, omakorda kujutis oli, sest kuulu järgi muutvat Lõuna-Jaapani vihmad isegi paberiprahi tänavatel pruuniks tolmuks...

Tema enda selja taga laiutav, ühte Domi kindluse harjale uuristatud nõkku rajatud park oli igatahes ehtne. Isegi taevas oli ehtne, sest tohutud terasluugid, millega eluruumid häire korral kaeti (ja inimesed omakorda evakueeriti ikkagi sügavamale, kui asi tõsine), olid kõrvale nihutatud. Aga Marshalli saarestik, kus asus too ordulaste kindlus, oli ka juba piisavalt kaugel keset Vaikset ookeani.

„Siis jätkame järgmises sideaknas. Või ma tulen alla. Tundub et me kulutame niimoodi päevade peale hakitud vestlusega vaid teineteise aega ja närve.”

„„Alla”...” Hideaki suunurk tuksatas. „Sa ei vastanud ikkagi. Kas sa usaldad Venturit?”

„Jah?” Tamako kehitas õlgu. „Mina peaksin seda sinult küsima... Ma tunnen teda, kuid see on ikkagi formaalne, pinnapealne. Tal on seni olnud mõned ohtlikud situatsioonid ja lõpuks on ta läbinud Põrguvärava, kuid sa ju annad endale aru, et enne, kui kutt on põhjalikult peldikusse uputatud, pole mingit võimalust öelda, kuidas ta vastu peab. Ja ma eelistaks sättida asju nii, et mitte kellegi puhul ei tulegi mitte kunagi võimalust seda teada saada.”

„Ideaalid... Vaid mõned residendid püsivad pikka aega ilma ühegi ohtliku olukorrata, kuid vaid siis, kui nad ei tegutse. Puhas tõenäosusteooria... Olen loomulikult päri, et selle poole tuleks püüelda – me ei ole relvakangelased, kes kogu aeg tulistavad ja kuhugi sisse murravad...”

„...ja siis püütakse nad kinni ja hakitakse ribadeks ja me päästame nad ära ja lapime orbiidil kokku ja nad lähevad alla tagasi järjest parematena, veendunumatena, vaid ühe kogemuse võrra rikkamatena, mis muidugi ei tekita neis viha ega kibestumist... Me oleme sellest korduvalt rääkinud ja ühte meelt, et tegu ei ole virtuaali-action’iga vaid reaaliga. Sina oled haruldaselt kaua vastu pidanud, kuid kui me saadame nüüd selle poisikese otse akuutse kriisi keskmesse...”

„Poisike! Ta on viis kuni kümme aastat vanem kui need, kellega ta koos töötab, teda on juba pisut naljakas üliõpilaseks... Ta ju ise tahab sinna minna, kohutavalt tahab minna. Ja ega mul polegi valikut – see meie reegel, et meie kohalikud kaastöötajad ei lähe soovitavalt viieteistkümne aasta jooksul oma endisesse kodukohta tagasi peale seda, kui oleme nad ära toonud. Loomulikult on erandeid, sinusuguste arvates kindlasti liigagi palju erandeid... sa ilmselt ei tahaks Maal väljaspool Ordut sündinuid mitte iialgi Luuresse lasta.”

„...sest tead – see on sajandeid vana tõdemus ja öeldud ilmselt isiklikele kogemustele tuginedes – põranda all võib kohata ainult rotte.”

„Ma tänan.”

Tamako sulges mõneks sekundiks silmad. „Hideaki, ma ehk ei peaks seda teemat praegu puudutama, kuid kuigi ma olen isiklikult valmis mööda lõugu andma inimesele, kes väidab, et sa rotistunud oled, olen ikkagi seda meelt, et sul on aeg oma tegevus Jaapanis lõpetada.”

Pikk mees langetas pea ja vaikis oma paarkümmend sekundit.

„Kun,” pomises ta siis. „Sul on sellest ilmselt raske aru saada, kuid olen mõelnud siia isegi päriselt elama jääda. Mitte Ordu Jaapani operatsioonide koordinaatorina – sellest ametist olen ka ise mõelnud lähemal ajal sobival momendil loobuda – vaid lihtsalt... Residendina ma loomulikult vajadusel oma abist ei keelduks... Riigikord on nagu on, ent... Ma olen vana...”

„Sa oled 80 ja see ei ole meile veel mingi vanus. Minuarust vajad sa puhkust ja vaheldust. Ma ei saa sinust praegu aru.”

„Ma olen väsinud... väsinud olemast liider. Leidke keegi teine. Ent mulle meeldib kõndida oma aias ja vaadata, kuidas kirsid õide lähevad. Ma tean suurepäraselt, et seda aeda saan ma pidada vaid sellepärast, et Kuu Ordu maksab asteroidivöö kullaga mu arved. Sihukese lapi peal elab siin tavaliselt paarsada inimest. Ent ma arvan, et olen selle ära teeninud, kas pole?”

„Mis seob sind selle maaga? Sa ei ole ju jaapanlane, sa ei ole isegi sealt pärit?”

„Olen pärit Indiast ja geneetiliselt on minus pisut jaapani verd, ehkki ma pole vaevunud kunagi kindlaks tegema, kui palju ja kustkaudu. Maailmas peab igal inimesel olema koht, mida koduks nimetada ja Madagaskar see minu jaoks ei ole. Tseilon ehk oleks võinud olla.”

Tamako kibrutas kulme. „Ega ometi sellepärast – ma mäletan, et olid nende hulgas, kes tahtsid senatis läbi suruda kõigi India ookeani saarte ja kogu Okeaania Ordu kontrolli alla võtmist. Dessant Tseilonile pidi vist esimene samm olema? Sellest loobuti, sest meil ei ole jõudu kogu seda ala kontrollida – oli vist nii? Ma ei mäleta täpselt, see oli kümmekond aastat tagasi.”

Hideaki ohkas. „Oli ja ei olnud ka... Tead, see ei ole nii lihtne. Me ju kontrollime Tseilonit ja paljusid teisi territooriume. Me anname energiat ja tagame korra, kuigi ükski valitsus ei julge tööstusriikide vastu astuda ja avalikult meiega koostööd tegema hakata. Inimesed usaldavad meid, aga see kõik on... pooleldi rase. Ordu enamus on ju vähemasti viimased 30-40 aastat toetanud Marsile rändamist – sinna ei ulatu maalaste pikk käsi. Palju on sinusuguseid? Juba peale paari aastat seal üleval ei taha keegi tulla tagasi Maa raskusvälja... Marsil on igas mõttes kerge. Puhas, ohutu ja hea seltskond... Siin...” ta lõi käega. „Ükskõik kui väike on reaalne oht, et mõni suurriik võtab kätte ja pommitab kõik meie territooriumid radioaktiivseks tuhaks, eelistatakse kodu ikkagi rajada kasvõi Kuule...”

„Me ju ei jaksa – tohutu territoorium, sadakond miljonit inimest, osa neist meie suhtes väga vaenulikud...”

„Vaat selles, ma väidan, et Ordu enamus eksib. Kui hakata Tseilonit, Sumatrat ja kõiki teisi ükshaaval võtma, siis küll, kuid kui haarata korraga peaaegu kolmandik Maast, ei ole Madagaskari, Domi ja Antarktika kaitsetele üldse nii palju juurde vaja. Ja inimesed... tead, enamikul inimestest on täiesti ükskõik. Salajas sõimavad nad igasugust valitsust, tegutsema ei hakka aga iial. Karafuto on täpselt sobiv näide – meiega tehti meelsasti koostööd, nüüd aga istub kogu rahvas täpselt sama rahulikult Jaapani all, mis sest, et kes vähegi viitsib huvi tunda, teab, mis sigadusi nendega korda saadetakse.”

„Kuid Ordu eesmärk ei ole mitte kunagi olnud inimesi valitseda.”

„Ka seda loosungit tean ma suurepäraselt. Ent kui unustada ära formaalsed vahed, siis me ju valitseme. Me rakendame pidevalt jõudu ja iga inimene Maal, ka suurimate tööstusriikide elanikud, on pidevalt mõjutatud meie olemasolust, mis sest et me nende igapäevaellu otseselt ei sekku. Mitte relva kasutamine, vaid juba relva omamine tähendab, et sinule langeb vastutus, tahad sa seda või ei. Meil on jõud ja kõigi nende jaoks, kes meid objektiivselt hinnata suudavad või tahavad, esindame me lootust. Ja mitte tegutsedes, kuigi see on võimalik... tead kui närune tunne see on?”