Читать книгу Loovus ja inspiratsioon. Peatükke minu bakalaureusetööst - Siiri Pärkson - Страница 4

Оглавление

Loovusest üldiselt

Loovus eksisteerib inimese mõtteilmas, materiaalset märkab vaid tulemusest, valminud tekstist. Inimene on läbi ajaloo omanud seda erilist seisundit, ometi arusaamatuses, võib olla isegi hirmus, omistanud seda välistele (müütilistele ja religioossetele) jõududele.

Uurides loomisvõimet (mis praktilise suunitlusena – elushoidmise vajadusena leidub orientatsioonina igas inimeses) jaotatakse see sageli osadeks, et niisugust vajalikku terminit mõista. Taoline primitiivne uurimisstiil peitub juba lastes. Mõistmaks, kuidas asjad töötavad, purustavad nad eseme. Sisemusest otsitakse vastust. [Miks on inimesele omane uskumus nagu peituksid vastused sisemuses ehk tõde on varjatud ja peidetud ning välisel vaatlemisel mitte mõistetav, jäägu psühholoogiliste tööde uurimisalaks. Sellel küsimusele vastuse andmine ei ole antud kirjutise ülesanne.] Ebamateriaalse vormina eksisteeriva loovuse sisemusse pole võimalik kiigata, küll aga võib tekkeprotsessi (nii on seda peetud õigeks nimetada) osadeks jaotada ning neid osiseid uurida.

Tüüpiliselt on täiskasvanu loomuses huvituda tulemusest. Kirjanduse korral köidab seega eelkõige ilukirjanduslik tekst, olgu siis tegemist lüürika, eepika või draamaga. Kirjandusteose lugemine ei paku enamasti täpseid andmeid selle tekke kohta. Ehkki teksti tekkemehhanisme ja loomise seaduspärasusest enam teavet omades peaks lõpptulemuse mõistmine olema kergem.

Üheks võimaluseks asjade olemusest aimu saamiseks, on jälgida ilminguid muutumises. Ajalooline perspektiiv annab pildi nähtuste muutuise kohta ajas. Iga epohh on liitnud loovuse tunnuseid, nimetanud ümber, vorminud uueks. Kord nähti loovuses üleloomulikku, teisel ajal mõistuslikku. Vastavalt sellele on ka meisterlikkuse, harjutamise, vormi täiuslikkuse küsimus esi- või tagaplaanil. Järgnevat ajaloolist periodiseerimist jälgides tasub meeles pidada et piirid ajastute ja tõekspidamiste vahel ei ole jäigad. Samuti võivad mitmed iseloomulikud jooned esineda üheskoos.

Filmikunstis eksisteerivad terminid üldplaan, keskplaan ja suurplaan (põhiplaane on muidugi teisigi). Asju kaugemalt, ka ajas tagasivaateliselt uurides avaneb üks pilt. Sündmusi lähemalt või lausa pealt vaadates teine, otseselt osaledes kolmas mulje.

Kas teos on kirjutatud inspiratsiooni ajel või nõndanimetatult käsitööna, ei saa mõista järelevaates või ajaloolises perspektiivis. Loeb vaid autori enda sõna, kinnitus.

Küllalt tüüpiliseks on inspiratsiooni tekkimine teiste kunstiteoste alusel. Seejuures tuleb selget vahet teha niinimetatud sekundaarse või teisase inspiratsiooni ja matkimise vahel.

Miks on vaja uurida loovuse mõiste muutumist läbi ajaloo? Erinevatel aegadel on ühiskond erinev, seega on huvitav näha, kuidas keskkond mõjutab suhtumist ja hoiakuid loovusesse.

Ülesandelihtsustamiseks kasutatakse töös kahte põhilist, omavahel vastanduvat, levinud seisukohta: loovus, kui inimese sees esinev seisund versus loovus, mis antakse inimesele välispidiste jõudude poolt.

Ja teiseks traditsiooniliseks vastandpaariks on: loomine kui inspiratsioon versus loomine kui käsitöö.

Loovus ja inspiratsioon. Peatükke minu bakalaureusetööst

Подняться наверх