Читать книгу Loovus ja inspiratsioon. Peatükke minu bakalaureusetööst - Siiri Pärkson - Страница 5

Inspiratsioon ja teised terminid

Vaistlikult adutakse, et inspiratsiooni olemuseni ei jõuta läbi ühe definitsiooni. Peab tutvuma, kuidas erinevad kirjanikud ning teoreetikud sama tunnet ja loomingulist tegevust lahti seletavad.

Inspiratsioon (lad inspiratio ’sisse või peale puhumine, sisendamine’) on loominguline sisendus, vaimustus, intensiivne ja õnnestav loomeseisund (Neithal 1999). Terminit seostatakse õhu või hingeõhu, hinge ja vaimuga. Õhu ja vaimu samastamist esines juba Antiik-Kreekas. Nii tähistab sõna ‘pneuma’ (hinge)õhku ja (Jumala) vaimu. Samuti nagu sõna ‘spiritus’ (’vaim’) on seotud hingamisega.

Algselt kasutati inspiratsiooni mõistet teoloogias, tähistamaks jumalikku mõjujõudu kõige elava ja maise üle. See mõjujõud ilmneb juba inimese loomise narratiivis. Andis ju Jumal inimesele elu hinge sisse puhumisega. Samuti kui inspiratsiooni ajel autor justkui annab oma hingejõu teosele.

Olgu öeldud, et inspiratsiooni tõlgitakse sageli kreeka enthusiasmos’eks. Enthusiasmos tuleneb sõnaosadest en-theos. Seega on tõlkevasteks jumala-sisene-olek. Timothy Clarki arvates on entusiasmi ja inspiratsiooni kasutamine sünonüümidena väär ja seesugune ekslik kasutus pärineb varakristlikust perioodist (Clark 2000: 63).

Saksakeelne vaste inspiratsioonile on Begeisterung. See tähendab vaimustust, etümoloogiliselt täpne tõlge kõlab ’vaimust-ära-vallatud-saamine’.

Käesolevas kirjutises kasutatakse eelmainitutest üksnes terminit inspiratsioon.

Läbi inimajaloo esineb kaks väljapaistvat vaatepunkti inspiratsiooni allika kohta. Ühe järgi on inspiratsiooni lätteks välismaailm, teise järgi looja sisemaailm.

Inspiratsiooni tähendust uurides hakkab silma selle käsitlemine seoses õhuga: kerge, läbipaistev, gaasiline aine vastandina raske, maise, materiaalsusega.

Pole juhus, et metafooriline keel seob rusuvad seisundid raskuse, pimeduse ja maadligi olemisega. Aga vabadust ja õnne seostatakse õhulise ja kergega. Kui inimene on õnnelik, siis öeldakse, et ta „meel on kerge“, ta suudab end „maast lahti rebida“ ja lasta „mõtetel lennata“. Lendamist peetakse õnnelikuks seisundiks. Seisundiks, millest on läbi aegade unistatud. Mõttelennust räägitakse inspiratsiooni puhul.

Eelnevast lähtudes ei üllata sugugi, et positiivsete müütiliste tegelaste elupaigaks on erinevates kultuurides ikka ja jälle taevas, kosmos, pilved, samas kui deemonid, kurivaimud, kuradid, ja muud pahad jõud pesitsevad pimedas maasügavuses. See kõik on väga kõnekas, sest keel määrab meie hoiakud, ja vastupidi: hoiakud kajastuvad meie keeles. Just seetõttu ei maksa loovust uurides keele iseärasusi taunida. Kuradit kujutatakse lonkavana, haavatuna (psühhoanalüüsi järgi võrdub see kohitsemisega), mis tagab tema võimetuse ülemistesse sfääridesse jõudmisel.

Võib vastu vaielda ja leida, et enamus kirjanikke, poeete on niinimetatult haige hingega, valutavad südant, on murtud, traagilise elusaatuse või õnnetu armastuse ohvrid. Samuti kannatavad paljud puuduse all. Seesuguses ettekujutuses ei leidu justkui kohta õnneseisundile. Siiski, kui autori meel ei ole kerge, sest temas on palju valu, ei tähenda see, nagu ei võiks inspiratsioonihetkedel õnnelaadne seisund vallanduda. Inimene, kes loobub materiaalsetest sihtidest ja vabaneb füüsilise keha toitmisest naudingutega, väldib oma mõtete kahestumist. Tema keskendusvõime võib suureneda ja vaimsus kasvada.

Sõna inspiratsioon kasutatakse kahes tähenduse: protsessi passiivset ja aktiivset osa tähistades. Teisiti väljendudes, inspiratsiooni all mõistetakse nii psüühilist protsessi kui teksti kirjapanekut.

Termin geenius tuleb ladinakeelsest sõnast gignĕre, mille tõlge on ’sigitama, tekitama, sünnitama’. Algselt tähistas sõna vaimu, kes valvas ja kaitses inimest tema tegevuses. Geeniuse all on aga mõistma hakatud erakordse intellektuaalsuse, rikkaliku kujutlusvõime ja loovuse jõudu (Scott 1979).

Edaspidi kordub läbivalt loominguprotsessi mõiste.

Mida nimetan loominguprotsessiks?

Loominguprotsessi moodustavad kõik loomingulist tööd ja tulemust mõjutavad tegurid: kirjutamise aeg autori taust, meeleolu, majanduslik olukord, staatus ühiskonnas ja palju muud. Loominguprotsess kitsamas tähenduses on loominguline akt, mis lõppeb teksti kirjutamisega.

Loovuse iseloomustamiseks toon sisse ja eristan järgmisi enda poolt loodud mõisteid: staatiline ja dünaamiline loomeperiood.

Staatiline loomeperiood – aeg, mil autor väliselt justkui loova tööga ei tegele. Näiteks kogub materjali, kontrollib fakte, uurib probleeme.

Dünaamilise loomeperioodi all mõistan reaalset loovat kirjutamist, millest (pärast korrektuuri ja toimetamist) tekib kirjandusteos või ilukirjanduslik tekst.

Staatiline loomeperiood peegeldab olukorda, mida kõrvaltvaatajad enamasti ei hinda. Vahel peetakse seda isegi kirjaniku laisklemiseks. Loomingulist tööd justkui ei toimuks, sest ei valmi silmaga nähtavat resultaati. Dünaamilist loomeperioodi iseloomustab aktiivne kirjutamine ja kaaskondlaste enamasti austav suhtumine. Töö kulgeb ladusalt ning tulemused on reaalselt nähtavad. Staatilise loomeperioodi ebapiisav aeg võib tingida ebaedu dünaamilises loomeperioodis. Samuti nagu dünaamilisel etapil autori segamine toob kaasa probleemid töö edasi kulgemise või lõpetamise osas. Tähelepanu hajumine on dünaamilise loomeperioodi suurimaks ohuks.