Читать книгу Hästijätt - Siiri Sisask - Страница 5

„Elu on kunst ja nimelt eneseawaldamise kunst, aga mitte enesepeitmise.“

Naata Nael, Postimees, 16.05.1918

TUNNISTAN AUSALT, EI OLE MA KUNAGI VAREM osanud eeldada, kuis inimene enda surma sedavõrd kõigutamatu meelekindluse, austuse ja lugupidamisega hallata võiks, nagu kogesin oma vanaema lahkumispäevil.

Viimsete tundide hingus, milles vanaema oma surisängil viibis, oli meile mõlemale sõnadetagi tajutav. Mida lähemale taevaväravaile teda viibati, seda pidulikumaks muutusid ta mõtteavaldused. Isegi lihtne „ikka“, mida ta jaatuse asemel tihti lausuda tavatses, oli juba sellise kummastava rõhuasetuse omandanud, nagu kiirgaks sealt midagi ülevamat: sõnalõpp kaardus kuidagi muinasjutulisena ülespoole. Ma ei ole midagi sellist ühest sõnast kunagi varem tunnetada saanud. Viibisin poolisilmi lausa lummuses, üha uuesti ja uuesti seda kaunist taevasse kaarduvat kõla kuulda lootes. „Ikka!“

Neil loetud päevil võtsin nõuks talletada kõik meie viimased jutuajamised, neid osalt sõna-sõnalt üles kirjutades, osalt diktofonile salvestades. Olime varemgi vanaemaga pigem mõistujuttupidi suhelnud, ent nüüd olid meie mõttearendused veelgi sisukamaks põimunud. Valehäbita võisime kõneleda elust ja surmast, või millest iganes hing veel ihaldas või mille järele meel vajadust tundis. Kulgesime mööda pikki ja ehedaid juturännakuid, seilates ajas siia- ja sinnapoole. Samas püsisime ikka siin, olime ikka kohalolevad. Omas hetketarkuses ja mõistutajus. Peene ja erksa tähelepanuvõime kaudu valdas mu vanaema seda nn kohaolekukunsti oma elupäevil hästi, kuid veelgi vahedamalt oma surivoodil.

VANAEMA sündis siia ilma ajalooliselt keeruliste sündmuste aegu. Olid jäänud veel viimased kuud esimest maailmasõda, mis oma sõgedas tooruses oli väldanud juba neli pikka ja vaevarikast aastat ning mille puhkemisel kauaoodatud maailmakorralduslikule „puhastumisele“ lootes nii paljud patriootlikku uhkust olid tundnud. Sõja lõppedes ei leidunud vist küll kedagi, keda need vapustavad aastad ühel või teisel moel nahutanud ei oleks. Nõnda olid varisenud mutta nii uhkus kui ka lootus üldisemale kirgastumisele, isegi kaevikuist tervena pääsenuna ei näinud paljud oma elul enam kuigi säravat jumet.

Ka Eesti ei olnud erandiks. Olen kunagi lugenud kontradmiral Johan Pitka mälestusi aastatest 1914–1920. Tema meenutatut lugedes kerkisid silme ette karmid, „must-valged“ sõjaaegsed „kohustuslikud“ õudused, justkui kaadrid vanadest filmidest. Eks mõneti võibki võitlust elu ja surma peale just must-valgeks pidada, ometi oli ka esimese maailmasõja paiku veri siiski punane, ei tea kelle, ei tea kus – hangumas lumel, või halli sineli serval…

Vanaema oma 90ndamal juubelil.

Aastat aga, kui vanaema ilmavalgust nägi, ilmestasid kõikide suuremate muudatuslike keeriste keskel ka Eesti Wabariigi söakas väljahõikamine ning sellele järgnenud oluliste sündmuste jada. Mis kahjuks niipeagi rahvale vabamat hingamist ei toonud. Ühe madina lõppedes teine juba algas. Vabadussõjaga kaasnes poisikeste mobiliseerimine otse koolidest, nagu sai lugeda admiral Pitkagi ehedaist mälestusist. Kes ja kuhu neis heitlustes oma hinge kaotas, sellest raskeroovne sõjaaeg oma kõverdunud ilmel pigem vaikib. Ent kaotused olid valusad… Ega teadnud keegi kindlalt lubada, millega need kestvad lahingud lõpuks päädida võivad. Lootus paremale tulevikule aga püsis.

Aasta oli 1918. Vanaema sündis kevadel, 19. mail, pühapäevasel päeval. Toonane ajaleht Postimees, mille leidsin internetist ajalooarhiivides tuhnides, tundus Johan Pitka mälestuste kõrval otsekui tulnukas lillemaalt. Leebel ladususel pajatatakse selle väljaande esiküljel nii ühest kui ka teisest. Leidub ülevaade sõjaaegsest Vene kaubandusest, aga ka Islandi sotsialistlike grupeeringute püüdlusest nende riigi iseseisvuse loomisel. Isegi Uus-Meremaa põllumajanduse uued seadused on seal ära toodud!

Milline pada aga meie enda pakitseva kodumaise sumu sees podisemas oli, sellest ei saa lehes aimu isegi mitte ridade vahelt. Kodumaistest uudistest on välja hõigatud väike rõõmsameelsem nupuke Tarvastus peetud saksa peost, mis nii tookordset mõttemaastikku kui ka ideaalpüüdlusi kujukalt kirjeldab:

„Neljapäew, 9. mail, pani Saksa sõjawäe muusikakoor Tarwastu Põllumeeste Seltsi ruumides kontserdi ühes tantsuga toime. Peol olid pääle kohaliku sõjawäeülemuse ja soldatite, ümbruskonna mõisnikud, kohalik intelligents (õpetaja, tohter, köster jne.) ja rohkesti talurahwast – pääasjalikult peremehi ja perenaisi.“

Nii palju „keerukaist sündmusist“ Eestis sel kevadrõõmsal maikuul. Väljaande viimases osas saab aga lugeda mõndagi tollele ajastule igitüüpilist – rohkesti kuulutusi, milles oma pere võsukesi suveks karjaloomi kantseldama pakutakse. Tänapäeval ei tuleks taolist sorti laste suvine leivateenimisviis kellelegi mõttessegi! Ent ega tänapäeval ka loomakarju kuigi tihti kohata ei ole, nagu pole säilinud suurt midagi noist ontlikest talupidamistest, mis sada aastat tagasi Eestimaad oma jõukuse ja töökasvatusega kaunistasid.

Oma huviks leidsin ka muud põnevat sellest vanast kõnealusest Postimehest. Naata Naela mahlakast sõnakasutusest nõretavad jutukesed vääriksid ka nüüdisajal lugemist, kuid selle asemel toksin hoopis ümber oma vanaema kirja pandud mälestused, mille olemasolu kohta tema eluajal mul vähimatki teavet ei olnud. Sain neid esimest korda näha alles pärast tema eluküünla kustumist…

Alustan sellest, kui siia ilma tulin, 19. mail 1918. aastal. Sellest ei tea ma midagi. Ei mäleta. Küllap tegin esimest kisa nagu paljud teisedki. Oma ema õe käest kuulsin, et ma olevat sündinud nelipühi laupäeva ööl, vastu esimest püha. Niipalju sellest. Esimene mälestus on mul Lillemäe majast, mis asus Hageri kihelkonnas Harjumaal, Kohila vallas, Pahkla mõisast umbes 1,5 km Järvlepa järve poole, sealses rabas. Kojas oli meil lai riiul, seal seisis alati kartulikorv. Selles nägin ükskord ilusat sakilise seljamustriga ussi. Mina teda ei puudutanud, õnneks tekitas vastikustunde, olin ju siis alles kaheaastane laps, rumaluke.

Isa oli tol ajal Pahkla mõisa parun von Taube metsavaht. Lillemäe maja oligi metsavahi maja. Aegamööda on seal ka teisi elanud, mitte ainult metsavahid oma peredega. Meie aga elasime hiljem hoopis Raiesmaa talus, mis oli suurem hoone, rohkem ruumi ja elugi lahedam. Ka see oli nn metsavahi talu. Sellest ajast mäletangi, et tahtsin endale porgandipeenart! Tegingi peenrajupi valmis, aga kust porgandeid peale saada? Toalillel aspiraagusel olid kangesti porgandipealsete moodi varred. Eks siis lõikasingi lille nudiks ja torkisin varred otsapidi peenramulda. Sain ema käest vitsa. Olin siis umbes kolmene.

Ega suurt muud mäletagi… Ema nuttis tihti. Isa ju purjutas vahel, oli tujust ära ja tige. Eks sõbrad meelitasid pudelit tühjendama, nii said nad omale paremad raielangid.

Olin kolmeaastane, kui ema, Anna oli ta nimi, surma sai. Vist isa püssist kogemata, nagu teised rääkisid. Või mis seal juhtus? Ise ei mäleta.

Matust mäletan. Ema kirst oli lahtiselt kuuris. Inimesed laulsid, keegi luges, mina marssisin seinaäärsete palkide peal, kuni vanaema mu ära tõi, öeldes: „Segad, ema ei saa rahu…“ Hageri surnuaial viis peale kirstu muldapanemist Lohu Noevere peremees, Aaver Juhan, mind halli täku ja vankriga sõitma, et vaesele lapsele rõõmu valmistada.

NÕNDA siis lahkuski vanaema ema, Anna, siit ilmast kõigest kolmekümne kolme aastasena… Ja tõsi oli, et külajutud seda traagilist surmajuhtumit omakeskis agaralt veeretama kippusid, aastakümneid hiljemgi, nii et ka mina lapsena neid kuulsin. Suitsust suitsu levis peamiselt kaks versiooni. Üks neist pajatas ei muust kui tahtlikust tapmisest ehk teisisõnu – mõrvast. „Priidik olla viie paiku varavalgel kodu tulnd, üle lävepaku astund, otse une päält linade vahelt oma vaesekese naise maha kõmmutand! Ega’s kirikus antud vandest teisiti pääse! Priidikul ju sootuks teine kallim! Vangi meest ei pistetud, laps ju alles pisi… Kellel orbusid veel vaja? Neid niigi igal pool, kõik nad riigi pidada!“

Teine versioon oli veidi halastavam: „Eks Priidik puhastand oma kaheraudset, ta ju metsavaht! Püss korraga lahti kõmatand! Kuul aga kogemata otse Anna südamesse, kes kah parasjagu lähedal toimetamas. Vaeseke sündmuspaigas nii oma otsa leidiski… Kongi ei pistetud Priidikut seepärast, et ega ta meelega... Õnnetus!“

Kuidas aga tegelikult tema ema suri, ei teadnudki mu vanaema oma elupäevade lõpuni. Sellistest „kahtlastest“ asjadest vaikiti, vaikis ka vanaema isa, Priidik. Kui vanaemaga sellel kurval teemal vahel arutasimegi, jõudsime alati samale järeldusele, et küllap tõde kuskil kahe loo vahel kõigub.

Et nii tõepoolest ka oli, ilmnes alles pärast vanaema surma tõelise „täistabamusena“ nähtamatute dimensioonide poolt, ehk täpsemini öeldes – suguvõsa uuringu kaudu. Arhiiv tõi päevavalgele selle loo kolmanda, näib, et vettpidavaima versiooni, tookordsete uurimisorganite poolt ka kinnitatuna!

Kuid laskem jutustusel veereda oma loomulikku rada…