Читать книгу Hästijätt - Siiri Sisask - Страница 6

ENNE KUI KUUS KUUD LEINAAEGA TÄIS SAI, võttis isa uue naise. Tuhala külast, Koplimetsa jõuka päristalu tütre, Leena. Nüüd oli meie elu jälle jõudsamalt edenemas, naisinimene majas, ning polnud tarvis minul üksinda pisilapsena kodus olla ega ka isal mind aina naabrite juurde järelvaadata viia.

Oskasin varakult lugeda, ammu enne kooli. Tean, et esimene raamat, mida lugesin, oli lastele mõeldud „Lõhkiläinud Kolumats“. Oli kole raamat, minu lapsemeele jaoks. Jäin kartma pimedaid nurki, ahju ja soojamüüri tagust, ja pika maja otsas olnud rehealust.

Ka minul, Siiril (nagu vanaema väidetavalt taevatähe Siiriuse järgi mulle nime olla andnud), meenub oma lapsepõlvest esimese „koleda raamatu“ kogemus. Tookord võisin olla kolmene umbes, kui ema ja isa olid tellinud meie pere lastele ajakirja Täheke.

Mida tolleaegse Tähekese kohta tänapäevasele inimesele tutvustuseks öelda? Kui see ajakiri alates 1960. aastast ilmuma hakkas, oli esimese numbri saatesõnaks väikseile rõõmsaile särasilmseile kirjutatud järgmised tervitusread:

„Tere, tüdrukud ja poisid! Mina olen teie uus sõber. Ja nimeks on mul „Täheke“.

Aga missugune täheke ma siis olen? Kas see täheke, mis on raamatus ja mida vanaema ilma prillita lugeda ei näe? Ei, see täheke ma ei ole. Kindlasti arvab nüüd mõni, et ma olen see täheke, mis selgel õhtul taevas särab. Ei, ka see täheke ma ei ole. Aga missugune siis? Ma olen hoopis see täheke, mida oktoobrilapsed rinnas kannavad. Ma olen punane täheke ja mul on viis nurka. Aga keskel on mul üks pilt. See on pilt Leninist, kui ta oli alles väike poiss.“

Peale Lenini pildi ning muude ärksusele meelitavate mõttetulukeste avaldati selles ajakirjas alates 1970. aastate algusest ka järjejuttu „Kessu ja Tripp“. Nagu mäletan. Ja mäletan vägagi hästi! Kuigi seda ma nii täpselt ei mäletagi, miks ühest ajakirjanumbrist alates korraga paaniliselt Trippi kartma hakkasin. Elasime tol ajal mereäärses Vääna-Viti kandis, männimetsas. Pelgasin mis kole, et äkki võib mõne puu tagant Tripp välja karata, see ebamaine kiuslik vibalik… Kes ta tegelaskujuna päriselt oli, ei teagi ma tänaseni, pole võtnud uurida. Igatahes võttis hirm mul mõnu metsas mängimisest pikaks ajaks.

Ühesõnaga, kannatasin karmi Tripi-foobia all, kuni lõpuks ema asjast aimu sai ning mu paanilisi kujutelmi Kriimsilmse Kassiga kavalalt leevendama asus. Et istuvat kuuse all kännu otsas selline tore pehme kiisuke, kes õpetavat lapsi lugema, ise sealjuures käpaga lastele pai tehes. Vaat just see unistus pehmest kassikäpa-paist mind tookord Tripi-jamast välja tõigi! Kasvas meil otse kodumaja läheduses männimetsa samblase raja veerel üksik uhke kuusk, nagu kirik keset küla. Ja kuuse ees veel vana känd! Kui see õilis puu kasvõi eemalt mulle nägemisulatusse juhtus, ei kartnud ma Trippi enam. Kuni lõpuks ta unustasin. Kuigi tänaseni on silme ees üks pilt Tähekesest, kuidas Tripp oma laial irvel puu tagant välja vahtis… Tõtt-öelda – ega ma seda ajakirja sirvima enam kippunud, ei saanud seda ükski vägi mind tegema ka kooliajal.

Teiseks samasuguse mõjuga raamatuks osutus „Suur Tõll“. Jüri Arraku illustratsioonid selles raamatus olid niivõrd jõuliselt tuulised, et ma ei suutnudki kaasi avada. Ükskord jäin nii kaheksa-üheksa-aastasena raamatukogus üht pilti nagu tardunult jõllitama, nagu oleks mingi hoovus mind otse meditatiivseisundisse põrutanud. Oli ju raamat sätitud riiulile just nõnda, et kogu Tõllu ürgne süngus oli kohe tervenisti näha.

Vaatsin… Kogesin. Miski oleks nagu puudutanud. Võib-olla rabas mind just see jõuline toorus, millega vägilane musti pilveräbalaid oma pea kohal laiali rebestas? Igatahes meenub üks täiesti kirgas küsimus, mis mulle tookord pähe kerkis. Et huvitav, kas Saaremaal ongi alati nii tuuline, nagu sealt pildilt paistab?

Koolis jäi mu lugemispäevikusse selle raamatu kokkuvõtteks kahjuks tühi leht, vist ka hinne kaks. Kuigi! Oleksin võinud vähemalt oma kirka küsimuse ju sinna kirjutada, küllap õpetaja taibanud oleks, et see raamat omal moel mul siiski läbi töötatud on.

ET AGA vanaema mälestuste kõrvale endagi lapsepõlvekodust üht-teist isiklikumat kirja panna, ütlen lühidalt: mu isa Heino oli metsavaht (nagu minu vanaema isagi oli olnud) ja mu ema Mai oli Vääna jahilossi komandant. Elasime tavalist maaelu. Olid loomad, tehti heina, see hanguti suurtesse kuhjadesse. Pärast veeti kuhjad lakka, seal tuli heina tallata – lõbus tegevus! Veeti ka sõnnikut põldudele ning küttepuid metsast koju. Kodus lõhuti puud kirvega halgudeks ning laoti lauda taha riita. Kaevust tõime vee tuppa ämbritega.

Ka hobune oli meil. Hobuse nimi oli Esko, ehk tagurpidi öelduna – okse. Esko ja tema nime üle saime nalja heita parasjagu, kuid tegelikult oli nalja vähe: Esko oli tõrges ja kuri loom. Tuli kaarega mööda käia. Isa vahel kutsus mind ka endaga kaasa, ikka ratsa ja ikka metsa ja ikka inspekteerima, kuid oma „hobuse-krambist“ enamat ma nendest tiirutamistest ei mäletagi. Nüüdki tunnen nende suurte loomade vastu kummalist peljusegust austust ning nende lähedusse on mul keeruline end sundida. Olin vist kolmene, kui sattusin pealt nägema, kuidas Esko hammastega mu vanema õe Lea turjast kinni hakkas ja ta õhku lennutas. Õde sai kõvasti haiget ja sinised hambajäljed selga…

Kõige varasem mälestus, nagu mu vanaemalgi, on mul aga ajast, kui alles kahene olin ning kui ühele uudishimulikule tumedalokilisele „hipitädile“ mereäärse rannakioski ees soravalt vastasin: „Olen kahe ja poole aastane!“ Mis seigale eelneda või järgneda võis, ei mäleta. Kuid selgesti mäletan oma häält, paksukesi käevarsi, lühikest varrukateta kollast kleiti ja paljaid varbaid liivas, mida lausumise ajal vist ise huviga piidlesin. Üldiselt olla ma olnud ülimalt otsekohese ütlemisega laps, ema sõnutsi ka onusid-tädisid ohtralt oma tähelepanekutega naerutanud.

Nojah, meenub küll endalegi… Kord üht kommunistliku partei bossi igatahes uurisin kaua, enne kui midagi kosta võtsin! Lugu oli nimelt nii, et mees võttis parasjagu päikest oma kena suvila ees, trussikute väel, rannaäärsete kõrguvate mändide all. Oli ilus ja soe ilm. Seisin teki kõrval, üks jalg ette sirutatud, käed asjalikult selja taha kokku pandud, just nõnda, nagu mu isagi tihti seisis, kui tal metsavahimunder seljas oli. Lõpuks olla ma lausunud (ise öeldut ei mäleta, ainult see on meeles, kuidas mees mõnuga tekil lamaskles – käed laiali, rind karvane, nägu päikses lõõskamas): „Nii. Miks te siin magate? Lähete niimoodi paksuks.“ Eks sai tõtt öeldud igati. Tublilt üle keskmise kogukuse ju mees oligi, Vello oli ta nimeks…

Igatahes jooksnud seepeale Veera, Vello peenest prouast abikaasa, ähmiga õue: ta polevat Vellot juba teab-mis-ajast niimoodi naerda möirgamas kuulnud!

Muidugi, kui kolmene nii keerulised asjad sedavõrd peene diplomaatiaga paika paneb, siis on ikka pandud ja kohe pikemaks ajaks, nii et toda nalja ei unustatud niipeagi. Oli nagu mantra, mida koosviibimistel ikka uuesti ja uuesti kedrati. Olla parteiboss oma paugu saand…

Nõnda olid ka teised mu isa sõbrad, menuartist Artur Rinne ja näitleja Robert Gutman mu vanemaid alati palunud, et mind korraks nende koosistumistele kutsutaks, et ma siis ka neile oma uusimaid tarkusi jagada võiksin. Mäletan, iga kord naerdi nii, et minu arust isegi meie kuri hobune Esko ei suutnud niimoodi hirnuda. Pidi siis küll kole naljakas olema, vist. Kuigi ise ma neid asju ju tõsimeeli korraldasin.