Читать книгу Nii palju kurjust - Silja Vaher - Страница 4

1. oktoober. Teisipäev.

Hommik äratab hilised uinujad linasinise taevalaotuse ja kuldse päikesekeraga, mis sihikindlalt ikka ülespoole ronib. Tundub, nagu oleks päikesel kiire hakanud. Lõunakaart vaadates paistab lootustandev sinine taevas, kuid põhjakaarest lükkab punnis põskedega tuuletaat lähemale ähvardavaid tumehalle pilvelahmakaid. Pisike Karina on vanematele äratuskella eest, pugedes igal hommikul täpselt kell seitse nende juurde voodisse. Kahe ja poole aastane tirts võlub oma avala naeratuse ning siira meelega. Veidi aega rõõmurulliga hullanud, ronivad kõik voodist välja, et päevatoimetustega algust teha. Mari ruttab kööki piigale putru keetma, Tanelile saavad peagi valmis võileivad ja kohv. Kindlasti kulub ka endale täna ära kannutäis kuuma äratust peale öist ehmatust. Tanel sööb hommikueine, teeb musid-kallid ja astub õue, kus esimesed rasked vihmapiisad majaesise täpiliseks joonistavad.

Jaoskonnauksest värvilõhnalisse majja sisse astudes kiirustab Tanel teisele korrusele. Nädalapäevad tagasi lõppes siin remont ja terve operatiivosakond töötab nüüdsest alates ühes suures ruumis. Ainult ülemuse kabinet on ülejäänud ruumist klaasseinaga eraldatud. Enamiku päevast seisab selle uks pärani ja töökaaslased jalutavad sisse-välja just nii, kuidas vajadus tekib. Tanelile ei meeldi üksi suletud ukse taga töötada, tema peab kuulma töökaaslaste vaikset jutukõminat, arvutiklahvide rahustavat klõbinat. Tanel on karjainimene. Momendil ka tiimijuht ja ülemus.

Selline ümberehitus on nende töö palju lihtsamaks ja mugavamaks teinud.

Tanel hõikab Siljale, et too tema juurde tuleks ja ütleb: „Vaata, Silja, täna öösel juhtus üks imelik asi. Naabritüdruk jooksis keset ööd meie ukse taha ja ütles, et nägi pealt mõrva. Kummaline on selle asja juures just see, et neiu nägi seda oma unenäos. Ta kinnitas meile, et see, mida ta unes näeb, realiseerub hiljem päris elus … Nagu meedium või midagi sellesarnast … Ega ta ei oska ka ise endale lahti seletada, miks ta selliseid asju näeb … Ta hakkas sedasorti unenägusid nägema neli aastat tagasi. Kellelegi teisele ei ole ta siiani sellest veel rääkinud. Minu ukse taha tuli tüdruk sellepärast, et nägi mõrva, aga asja konks on selles, et ta ei tea, kas mõrv on juba toimunud või juhtub alles. Kas sina tead midagi nendest meediumidest?“

„Tead mis, tänapäeval võib iga nurga taga kohata selliseid oma arust selgeltnägijaid ja meediume. Mina seda ei usuks, ja ega pole meile veel ühestki mõrvajuhtumist teada antud ka …“

Kalle koputab avatud uksele ja ütleb, et helistas üks seeneline, kes sõna otseses mõttes surnukeha otsa oli komistanud. See oli lehtede ja mullaga kaetud ning esmapilgul märkamatuks jäänud, alles peale kukkumist nägi mees värske kuhila alt väljaulatuvat käelaba.

„Kus see koht asub?“ küsib Tanel.

„Lalsi külas.“

Tanel annab kiiresti korralduse operatiivgrupp sündmuskohale saata ja seejärel helistab kriminalistidele. Ta kutsub Kalle kaasa ja koos sõidetakse sündmuskohale. Sinna jõudes näeb Tanel Emmat, nende kriminalisti, kes maas lamava naisterahva juures esmast ülevaatust teeb, ja astub lähemale. Kriminalistid on eemaldanud lehed ja mulla ning vaatavad nüüd ohvrit, kelle pea on lõdvalt küljele vajunud, mullane põsk vastu verd täis samblikku. Emma kummardub lähemale, keerab arvatava surnukeha pead, kui äkitselt võpatab ja hüüab: „Ta on elus, kutsuge kohe kiirabi!“ Emma kutsub Taneli appi ja koos keeravad nad naise tasakesi külili.

„Peame hoidma teda nii, kuni kiirabi saabub. Edasi tegelevad temaga meedikud. Peast enam verd ei tule, aga hingamine on väga nõrk. Vähemalt on ta elus. Kahtlustan koljuluumurdu või -mõra, ka ajuverejooks on võimalik.“

Kiirabi jõuab kohale veerand tunniga. Naine tõstetakse kanderaamile ja viiakse kiirabibussi. Emma vahetab arstiga mõne sõna. Meditsiinitöötajad askeldavad ohvri ümber, siis pannakse sireenid tööle ja sõidetakse haiglasse.

„Tanel, tule siia!“ hüüab Emma meest. „Näed, kahed jäljed … Tundub, et naine osutas vastupanu, paistab rüseluse jälgi. Võtame proovid, ehk leiame midagi, mis meile juhtunust kõneleks.“

„Tanel, tule vaata!“ hüüab Kalle.

Uurija palub Emmal oodata ja ruttab Kalle juurde. Mees näitab käega maas vedelevale jämedale rondile, mis sündmuskohast kaugemale on visatud. „Näed, see on sealt teravamast otsast verine, paistab ka raske, märg ja vettinud. Usun, et just sellega naist löödigi.“

„Tundub küll sedamoodi. Tee siit pildid ja anna kriminalistidele teada. Mind huvitab, kuidas naine metsa sai. Kas autojälgi pole kuskil näha? Vaata veel ringi.“

Tanel läheb Emma juurde tagasi, võtab naisel küünarnukist kinni, juhib teistest veidi eemale ja ütleb: „Mul on üks küsimus, aga ära naerma hakka. Ma ise olen võhik sellistes asjades ja pole kunagi olnud ka põhjust seda valdkonda lähemalt uurida. Räägi mulle, kas tead midagi inimestest, kes näevad sündmusi ja isegi mõrvasid ette. No … nagu film tuleks silme ette ja siis selline asi juhtub ka päris elus.“

„Olen küll kuulnud, et meediumid võivad selliseid asju näha ja isegi surnud inimestega suhelda, aga ise pole juhtunud nägema ega tunne ka ühtegi sellist inimest. Kuidas sa üldse niisuguse mõtte peale tulid?“

„Ma kuulsin sellest siin täna öösel ja hommikul leidiski üks seeneline naise.“

„Kust sa kuulsid siis, kui rääkida võid?“

„Meie naabertalus elab üks neiu. Eile kuskil pool kaksteist öösel jooksis ta meie juurde ja ütles, et nägi pealt mõrva. Ta kirjeldas ohvrit, aga teda löönud inimese nägu polnud ta näinud, ainult seda, kuidas too naisele pähe lõi. Tüdruk ise arvas, et naine on juba surnud … See polevat tal esimene kord sündmusi ette näha.“

„No esmapilgul arvasin ka mina naise surnud olevat, enne kui märkasin, et ta hingab. Sa siis tead nime?“

„Kurat küll … Vabandust, aga unustasin küsida. Siin pole meil vist rohkem midagi teha. Kalle on samuti ringi vaadanud, pilte teinud ja võime tagasi sõita. Lähme kohe naabritüdruku juurde ja küsitleme teda veel kord. Anna siis teada, kui analüüside vastused saad. Kalle leidis jämeda puuroika, mis oli otsast verine.“

Lalsi küla kohta võib öelda: kauge metsik maailmapiir. Mõni ütleks isegi, et kolkaküla. Siin oleks justkui aeg seisma jäänud: metsik, mõnel pool lausa taltsutamatult puhas ja ehe loodus, talletatud endiste aegade tõekspidamised ja suhtemustrid, ladestunud emotsioonid jalge all justkui plahvatusohtlik ämmatoss. Siin on elu nagu piiri peal. Juba kümmekond kilomeetrit kaugemal on elu teistsugune, tänapäevasem.

Laura maja kõrvalt saab alguse puutumatu loodus, mida inimkäsi pole ulatunud veel rikkuma. Suviti laiub vana talumaja kõrval suur lillemeri. Aasalilli kasvab kõiksuguseid värve läbisegi. Moonid edvistavad oma erkpunaste õitega kõrgustest rukkilillede, pääsusilmade ja tõrvalillede keskel. Sekka karikakarde valged ja kellukeste sinine. Kevadel on maja taga põlismetsa ääres sinilillede sinetav väli, seejärel tulevad nurmenukkude kollased. Märjemates kohtades ja kraavipervedel õitsevad varsakabjad oma hunnitus külluses. Inimesedki on teistsugused – ehedad, lihtsad, siirad või siis ehk ka küpsemad ja sügavama elutarkusega. Maasool, põliselanikud, kelle juured on sügavale maa sisse kaevunud … Nende kodud on pärandatud põlvest põlve. Uusi inimesi on külla tulnud harva. Suvitajaid ikka leidub, aga talvisel ajal valitseb siin vaikus.

Kuusiku talu tihe kuusemets kõrgub uhkelt vana talumaja taga. See metsatukk pole kuulnud mootorsaagide seakisa ega näinud taplemas kirveterasid. Tanel teab seda maja varasemast ajast Mari meenutuste järgi. Esimene maja ehitati juba 18. sajandil, hiljem tehti vana hoone varemetele uus. Enne Laura vanemate tulekut elasid seal memme-taati. Taat läks varem, memm kanti aasta hiljem surnuaiale taadi kõrvale puhkama. Tütretütar pani maja müüki ja nii see endale uued omanikud saigi.

Elamu juurde jõudes näevad uurijad pingil istumas noormeest, kes raamatut loeb. Tanel ja Kalle tulevad autost välja, kõnnivad noormehe juurde ning Tanel küsib, kas oleks võimalik Lauraga rääkida.

„Laura on õega oma toas. Tulge palun edasi, ma juhatan.“

Ust avades põrkab noormees kokku suurt kasvu mehemürakaga. Mehel on seljas luitunud maikasärk, jalas lotendavad olematu värvigammaga dressipüksid, paljaste jalgade otsas kalossid. Silmnägu on pundunud, kolmepäevane habe lõua otsas, pikad, higist ja mustusest pulstunud, õlgadeni ulatuvad juuksed on kummiga kinni pandud.

Mees küsib uurijatest välja tegemata noormehelt, mida võõrad siit otsivad.

„Tahavad Lauraga rääkida. Uurijad Viljandist,“ vastab noormees ja kutsub külalised edasi. Mees kehitab õlgu ja läheb õue omi asju ajama, jääb aga äkitselt keset õue seisma, mõtleb natukene ja kiirustab majja tagasi. Ta tormab uurijatele järele, ise käigu pealt hüüdes: „Teil pole õigust Laurat küsitleda ilma täiskasvanu juuresolekuta!“

Tanel peatub ja vaatab imestunult mehele otsa. Nüüd, kus mees lähemale on tulnud, tunneb Tanel mehe hingeõhku vastikult haisemas, mis annab tunnistust eelmisel õhtul manustatud alkoholist. Ta astub sammukese tagasi ja küsib omakorda, kas neiu polegi veel kaheksateist.

„Laura on 19,“ ütleb noormees vahele.

„Nojah, arvasin, et 21 on täisealine. Tänapäeval jälle uued seadused,“ vastab mees ja läheb vihaselt omaette pomisedes õue tagasi. Seal hiilib ta vaikselt Laura akna alla, mille õhuaken on avatud, ja kükitab maha.

„Mis tal nüüd hakkas? Kes see üldse oli?“ imestab Tanel.

„Ah,“ viskab noormees käega, samal ajal õlgu kehitades. „See on Tarmo või Tarts, nagu teda ema ja sõbrad kutsuvad. Ema järjekordne mees, kes peab ennast meie kasuisaks.“ Seejärel koputab noormees õe uksele, lükkab selle lahti ja ütleb, et talle on külalised.

Tanel küsib viisakalt, kas tohib sisse astuda ja mõned küsimused esitada.

Laura tõuseb õe voodilt püsti, vaatab akna poole, näitab sõnatult käega ukse suunas ja ütleb siis vaikselt, et parema meelega kõneleks ta väljas, majast kaugemal.

Neiu palub vennal õe juurde jääda ja juhatab uurijad majast eemale, kus kitsas rada läbi metsatuka külavaheteele viib. Veidi kõndinud, jääb tütarlaps seisma ja ütleb, et nüüd saavad nad vestelda, ilma et tassisuurused kõrvad pealt kuulaksid. Kasuisal olevat kombeks tema akna all hiilimas ja kuulamas käia.

„Täna öösel unustasin sinu käest küsida naise nime. Ütlesid, et tundsid teda?“

„Jah, tundsin. Ta elab Viljandis, aga töökoht on Pärnus. Tema nimi on Sandra Laurend ja ta töötab toimetajana. Toimetab ilukirjanduslike raamatute käsikirju. Vabandust … töötas. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et ta surnud on.“

Tanel ei ütle, et naine on elus. See on vajalik naise turvalisuse pärast. „Kuidas sa temaga kohtusid? Teil on päris suur vanusevahe?“

„Kui Viljandis koolis käisin, saime poes tuttavaks. Ühel päeval, kui olin ostud juba letile ladunud, avastasin kauba eest maksma hakates, et olen rahakoti ära kaotanud. Sandra seisis kohe minu taga ja pakkus, et maksab minu arve kinni. Olin väga üllatunud, et võõras naine mind sellisel moel usaldab. Ütlesin, et nii ei sobi, aga tema käis ikka mulle peale. Arve polnud muidugi väga suur, 10 eurot sentidega. Tänasin teda, panin kauba kotti ja me hakkasime koos kassa juurest ära minema. Siis aga tuli kiirustades vanem naine, kes ütles, et leidis minu rahakoti. Ta nägi, kuidas see taskust välja kukkus, aga ei jõudnud nii ruttu mulle järele joosta ja tema hüüdmist ma samuti ei kuulnud. Sain raha tagasi maksta ja nii meie sõprus alguse sai. Kohtusime nädalas korra, mõnikord tihemini. Käisime linnas jalutamas, vahel koos söömas. Temaga oli lahe olla.“

„Millal sa teda viimati nägid?“

„Viimati nägin … Ega ma näinudki … See oli eelmisel nädalal, reedel. Olin linnas käimas ja helistasin talle, et küsida, kas tal on aega minuga jalutama tulla. Sandra vastas, et kahjuks täna pole võimalik, kuna tal tunni aja pärast kohtumine. Mina ei hakanud rohkem uurima ja vastasin, et ehk siis teine kord.“

„Kas oskad meile öelda, milline ta oli? Rahulik, ärevil, õnnelik?“

„Mulle tundus rohkem … kärsitu. Jäi mulje, et ta soovib minust ruttu vabaneda. Aga see on ju loomulik, kui inimesel kiire ja ees kokkusaamine.“

„Kena. Kas saaksid anda meile Sandra koduse aadressi? Kui meil tekib veel küsimusi, siis otsime sind üles. Praegu annan sulle kaardi, kus kõik telefoninumbrid kirjas. Kui sulle midagi veel meenub, võid julgelt helistada. Ka kodune number on siin. Iga pisiasi on tähtis.“

„Aga ma ei tea tema kodust aadressi. Ma ei käinud mitte kunagi tema juures kodus.“

„Pole midagi. Küll me teada saame.“

Nad jalutavad tagasi majani, Laura läheb sisse ja uurijad istuvad autosse. Tanel näeb hoovist välja keerates, kuidas enne nähtud meesterahvas midagi kuuri juures toimetab ja altkulmu nende poole põrnitseb. Korraks käib tal peast läbi, et peaks minema küsitlema ka teisi pereliikmeid, aga ta otsustab selle hilisemaks jätta.