Читать книгу Nii palju kurjust - Silja Vaher - Страница 5

Laura astub kööki, kus leiab eest pere laua taga istumas.

„Kas siin majas süüa ei tehtagi?“ hurjutab kasuisa.

„Pole mina majas ainuke, kes süüa teha oskab, ema ju ka,“ vastab Laura, vaadates vastikusega kasuisa, kes lösutab laua ääres. Ometi teeb ta külmkapiukse lahti, uurides, kas üldse ongi, millest hommikuputru ja võileibasid teha – tavaliselt valitseb seal tühjus. Ema käis vähe väljas ja suuremad ostud tuli neiul teha koos kasuisaga, kellel auto ja ka juhiload olemas. Selliseid päevi vihkas neiu kogu südamest. Vähe sellest, et too kasuisa, nagu mees ennast ise nimetama oli hakanud, igasuguseid nilbeid nalju tema kulul tegi, ei hoidnud mees ka käsi eemal – käperdas, näpistas, kui aga võimalus tekkis. Alati kui nad Viljandisse hakkasid sõitma, oli kasuisa nagu meelega auto tagumised istmed igasugust träni täis toppinud, et Laural poleks võimalik sinna istuda. Laura oli vihasena mitu korda öelnud, et ükskord ta mehe maha lööb. Selle peale too ainult naeris, öeldes, et küll ta kunagi tüdruku ka kätte saab.

Kooliajal püüdis neiu peale tundide lõppu poes käia ja toidupoolise bussiga koju tuua. Vahel sai ta oma küla tüdruku vanemate autoga koju, kui nad õhtul linnast töölt tulid ja Laurat tee ääres kõndimas nägid. Kodus aga polnud kasuisa käest pääsu. Ema Laurat ei kaitsnud, naeris vaid tüdruku üle, kui too sellest kõneleda julges. Ainuke tugi oli neiule aasta noorem vend, keda kasuisa millegipärast pelgas.

Tüdruk katab laua ja nüüd istub terve pere laua ääres. Ka ema on nendega liitunud.

„Mis need pollarid sinust tahtsid?“ uurib kasuisa.

„Need olid uurijad. Üks naine olevat tapetud.“

„Miks nad sinu käest küsima tulid? Kas tundsid seda naist?“ küsib Markus.

„Tundsin. Ta oli minu sõbranna.“

„Aga mis siis juhtus? Kuidas ta suri?“

„Leiti metsast surnuna. Rohkem ei tea ma midagi.“

Tanel oli hoiatanud, et neiu teistele asjast lähemalt ei räägiks. Isegi oma pereliikmetele mitte.

„No ei saa mina aru … Millal ta siis leiti? Kust uurijad teadsid, et ta just sinu sõbranna oli? Muide, ma kuulsin, kui sa öösel majast väljas käisid. Kus sa olid?“ torkab kasuisa vahele.

„Kuskil ma ei käinud. Istusin maja ees pingil, jalutasin õues ringi … Ma ei saanud und teie karjumise pärast.“

„Vaata, kus süütuke meil,“ hirnub Tarmo naerda, „äkki peaks sind ka välja õpetama …“

Ta ei jõua veel lauset lõpetada, kui Markus mehe seljataha hüppab, tolle juuksed pihku haarab, neid kõvasti enda poole sikutades. Jõudu noormehel jagub, eriti veel siis, kui ta vihane on.

„Ai, kurat! Lase lahti, lollakas, valus on!“

„Laural on ka valus, kui selliseid asju räägid. Kui sa, sitapea, ei lõpeta, siis võid ennast ka leida metsast, nagu see naine seal!“

„See oli ju nali … Kas sa nalja sugugi ei mõista, poiss? Ma ei mõelnud midagi tõemeeli. Kurat küll! On alles perekond! Ema on ärahooratud lits ja ega lastegi tulevik parem pole, kui peres sellised pipraveskid kasvavad.“

Seepeale tõmbab noormees veel tugevamini mehe pead tahapoole, nii et kõik kuulevad raksatust ja mees kukub toolilt maha. Markus lööb paar korda kasuisa – nagu too end ise nimetama on hakanud – lahtise käega vastu nägu.

„Püha taevas!“ hüppab ema nüüd laua äärest püsti ja tormab poja juurde, lükates ta mehest eemale. „Sa tapad teise niimoodi ära!“

„Nunnuta, jah, seda elajat … Sa kuulsid, mida ta sinu ja meie kõigi kohta ütles? Kuulsid ju?“ nõuab Markus vihaga eemale tõmbudes, käed rusikas. „Sellise koht ei ole laste keskel, vaid trellide taga. Kui sina seda ei tee, teen mina. Et see pervert siit majast läinud oleks!“

„Oota nüüd, pojakene, ega’s ta paha pärast. No mõni lihtsalt on sellise suuvärgiga. Seda ei tasu tähele panna.“

„Tähele panna … Kas sa, ema, mõtled ka, mida sa räägid? Sa kaitsed meest, kes tahaks su tütardele taha panna. Kuuled, ema? Kas sa saad üldse aru, millest me siin praegu räägime või oled oma ajud päris segi joonud? Ema, see ei saa enam nii jätkuda! Midagi peab meie elus muutuma. Ma annan sulle valida – kas läheb see mees või läheme meie siit minema …“

„Mis minema … Kuhu? Kuhu te lähete? Te olete kõik alaealised peale Laura ja sinu. Ja kes sind usub, ah?“ saab Tarmo sõna sekka öelda oma valutavat kaela ja peanahka masseerides.

„Sina ole vakka, ega ma sinuga kõnele. Aga seda ütlen küll, et korja oma kodinad kokku ja hakka astuma … või istu toanurgas vakka, et mitte üks mokakobin enam poleks. See ei ole sinu maja, vaid meie isa ostetud. Sa elad siin vaid meie ema armust.“

„Tule, lähme ära oma tuppa, seal arutame asja edasi,“ püüab Valli meest püsti aidata.

„Ah, ära sekelda sina ka, küll ma saan ise,“ rehmab mees käega, naist eemale lükates. Mees ajab ennast püsti ja läheb naisele, kes ees minema on hakanud, järele, midagi moka otsast veel podisedes, mis aga lauasolijateni ei kostu.

Nüüd istuvad õde-venda kahekesi köögilaua taga. Laura on pisikese Marleeni venna Martiniga õue mängima saatnud.

„Olgu, lähen metsa jalutama, võtan pabulad ka kaasa,“ ütleb Markus laua tagant püsti tõustes. „Kas saad üksinda siin hakkama?“

„Küllap ma saan, ega’s ta enam julge. Mine rahune maha, aga ärge kaugele minge. Kes teab, äkki on see mees veel metsas, kes Sandra tappis. Ole ettevaatlik.“

Oma tuppa jõudes istub neiu laua taha, kui äkki tunneb, kuidas tuulehoog tema pikki kiharaid liigutab. Neiu saab aru, et ei viibi toas üksinda. Ta keerab ringi ja näeb oma tapetud sõbrannat akna all nagu udu sees seismas. Hetkeks tunneb ta isegi hirmu, aga rahuneb kiiresti. Surnud hinged ei saa halba teha, nii on ta kuulnud vanarahvast rääkivat.

„Mis sinuga juhtus, Sandra? Kes seda sinule tegi? Saad sa minuga rääkida?“

Sandra vaikib. Mõne aja pärast vormib ta sõrmedest tähed. Kaks tähte. Seejärel kaob ta aeglaselt.

Laura ei tea taas, mida peaks nüüd kohe tegema. Kummaline on see, et sõbranna temaga ei rääkinud. On ta elus? Aga uurijad ütlesid naise surnud olevat … Kas ikka ütlesid? Otseselt ei öelnud keegi, et Sandra on surnud. Peaks ta sellest Tanelile teada andma või hoidma äsjanähtu endale? Tegelikult polegi tal ju midagi öelda … Siis aga meenub tüdrukule, et Mari on lapsega kodus. Just, Mari saab talle nõu anda. Ta väljub vaikselt majast ja kui teda enam akendest näha pole, hakkab jooksma. Maja juurde jõudes näeb ta Mari pisikese Karinaga õues mängimas. Laura astub lähemale ja küsib, ega ta ei sega.

„Mine nüüd oma jutuga … Oled alati teretulnud! Kuidas öö möödus ja kas uurijad käisid sinu juures?“

„Käisid … aga kodus juhtus täna palju halba ja sellepärast tahtsin sealt korraks minema saada. Tarmo läheb iga päevaga hullemaks ja need sõnad, mis tal suust tulevad, ei kannata väljaütlemist. Tahaksin sealt minema. Alatiseks. Päriselt. Hea, et Markus on kodus. Ta vajadusel sekkub ja kaitseb, aga … kauaks tedagi, sõjaväekutse juba tuli. Varsti minek ja siis oleme Tarmo vastu võimetud. Martin liiga noor veel, kuigi püüab, aga võõrasisa jõud käib temast üle.“

„Kas ta on kätega kallale tulnud?“

„Ei veel, sest Markus on kodus. Teda see vanamees pelgab. Aga täna oli jälle suurem ütlemine. Markus käskis tal ära minna või siis päris vait olla, aga ei lähe see mees kusagile. Ootab ära, kui Markus sõjaväkke läheb ja on majas jälle peremees. Tegelikult ma täiega kardan. Igal võimalikul juhul ajab end ligi, käperdab ja näpistab, aga kes mind usub? Isegi auto tagaistmed kuhjab asju täis, nii et ma pean tema kõrvale ette istuma, kui linna poodi sõidame. See kõik on nii vastik! Tunnistajaid pole ja tema ütleb, et pole midagi niisugust teinud. Et mina valetan ja mõtlen asju välja. Ema on ka tema poolt, ja mees joodab teda kogu aeg. Ma ei tea, kust see raha tuleb. Tööl ta ei käi, kuigi vahel on mitu nädalat ära ja siis on jälle raha laialt käes ning igapäevane joomine tavaline. Kui teda kodus pole, siis on ema vahepeal täiesti normaalne, isegi süüa teeb … Aga kui ema jälle joomatsüklisse langeb, kes siis süüa teeb, pesu peseb ja kodu korras hoiab? Sellepärast ma ei saagi kodunt ära minna …“

„Kuidas nad küll on suutnud seda kõike külarahva eest varjul hoida? Mina pole ühtegi halba sõna kuulnud,“ mõtleb Mari. „Sa ära pahanda, aga äkki reageerid ise liialt sellele? … Jumal küll, mida ma ometi räägin …“ ehmub Mari äsja öeldud sõnade peale, astub Laura juurde ja kallistab neiut tugevasti. „Anna andeks, kullake … Eks me kumbki pole täna öösel uneaega täis magada saanud ja küllap sellest hullud mõtted üle huulte pääsevad. Räägi palun, mis teil täna täpsemalt juhtus.“

Laura jutustab Marile kogu loo ja lisab: „Aga midagi juhtus veel ja peale seda kohe siia jooksingi. Ma nägin teda … Sandrat. Ta seisis minu toas akna juures … nagu udu sees. Ma ei näinud teda päris selgesti. Küsisin tema käest, kes seda tegi, miks tegi, aga tema vaikis ja seejärel kadus, aga enne vormis sõrmedega kaks tähte: K … või oli see R … ja veel N või M … Ma ei saanud päris täpselt aru. Ja on veel midagi … Tavaliselt surnute hinged räägivad minuga, aga Sandra vaikis. Kas on kindel, et ta on surnud?“

„Ka mina ei tea rohkemat. Tanel pole mulle lähemalt midagi rääkinud, tal ju kiire praegu. Kas tunned mõnda inimest, kellel sellised nimetähed?“

Laura raputab pead.

Mari jääb mõttesse, vaatab siis Laurale otsa ja ütleb otsustavalt: „Tead, ma arvan, et selle koduse asjaga peaksid sa lastekaitsesse minema ja seal kõik ära rääkima. Sellise mehega on sul lausa ohtlik sama katuse all elada. Pealegi on su vennad seda kõike näinud ja kuulnud, nii et sul on tunnistajad omast käest võtta. Kui tahad, võin kaasa tulla. Mul ongi vaja mõned sisseostud teha. Võime minu autoga minna ja sina saad seni Karinat vaadata, kui mina poes käin. Kas see sobib?“

„Ma nüüd ei teagi … See on kuidagi nii äkki … Aga küllap sobib. Tarmo peab meie majast lahkuma, ükskõik millisel moel. Niimoodi ei saa meie elu enam edasi minna. Mul on vahel tunne, et ma lööks ta ise maha, ausalt. Aga lastekodusse ma oma õde ja venda ei anna. Olen täiskasvanu ja suudan ise nende eest hoolitseda. Olen nagunii seda senini teinud. Hakkan nüüd minema, küllap mind juba otsitakse,“ vastab Laura trotslikult.

„Kena, aga see mõte, et lööksin kasvõi maha … See pole väljapääs, see on kuritegu. Sa mõistad ju mind? Oota, annan sulle oma telefoninumbri. Helista, kui abi vajad või veel midagi kummalist juhtub.“

Mari võtab Karina ja koos jalutades saadetakse Laura poole koduteeni.