Читать книгу Imetabane Island - siljalill - Страница 13

Seekord lendasime Tallinnast Riiga ning mõni tund hiljem Riiast Keflavíkki. Meid teenindas Air Baltic.

Kui me Keflavíkis (tõlkes Ajupuidu laht, hääldus Keplavik) lennukist välja olime saanud ning pagasilindilt oma kohvrid ära korjanud, väljusime Leifr Eiríkssoni nimelise rahvusvahelise lennujaama hoonest, et parkimisplatsil bussi istuda ning Islandiga tutvuma asuda. Meid võttis vastu paras tormituul. Säärase tuule kohta öeldakse, et see lükkab sea ka tagumistele jalgadele püsti. Meie saaremaised juured hoidsid meid aga kõvasti Maa küljes kinni, nii et Mary Poppinsi kombel keegi minema ei lennanud ja kogu grupp jõudis kadudeta bussi. Etteruttavalt saan nentida, et seesama bussini astumine oligi kõige tuulisem aeg, millega Island meid võõrustas. Kogu ülejäänud seal oldud aja jooksul oli küll veel paar tunduvalt vähem tuulisemat hetke, kui vaatamisväärsusi uudistamas käisime ning veidi vihmasabinat paaris peatuskohas. Tõsi küll, sõidu ajal nägime vihma rohkem. Üldjoontes vedas meil ilmaga tohutult. Ka kohalike väitel oli neil just sel aastal väga ilus suvi.

Keflavíkki ehitati XVI sajandil Šotimaa ettevõtjate poolt sadam alale, kus varemgi oldi tegeldud kalapüügi ja kala töötlemisega. 1940. aastatel ehitati sinna Ameerika Ühendriikide poolt rahvusvaheline lennujaam, mida NATO kasutas oma sõjalise baasina sügiseni 2006. Samas oli see mõeldud ka transatlantilise kommertslennuliikluse jaoks. Nüüd on siin Islandi peamine rahvusvaheline lennujaam. See on rahvuslike lennufirmade Icelandair ja Iceland Express kodujaam.

Meie esimene eesmärk oli Islandi pealinn Reykjavík (tõlkes Suitsude laht). Linn on nime saanud nähtavasti ümbruskonnas auravate kuumaveeallikate järgi. Sõidu ajaks prognoosis giid 40–45 minutit ja umbes nii kaua see sõit kestiski. Saime teada, et Reykjavíkis koos selle eeslinnadega elab ligikaudu 2/3 kogu saare rahvastikust. Peamine maantee kulgeb ümber terve saare. Toomas Jüriado blogist „Islandile tahan ma ikka” lugesin hiljem:

„Saare tähtsaim tee, maantee nr 1 ehk Ringtee (Hringvegur) on pikk 1332 kilomeetrit.”

Olime mõnda aega sõitnud, kui avanes vaade ilusale, suuremale asustatud punktile. See oli üks Reykjavíki eeslinnadest, kus elavat rohkelt noori peresid, eelkõige seepärast, et elamispinna hinnad on pealinna hindadega võrreldes tunduvalt soodsamad. Koha nimi mulle muidugi meelde ei jäänud, sest kuulsin seda ju esmakordselt. Jätsin meelde, et seda võib tõlkida kui Inglite linn. Kohalik Los Angeles siis! Lootsin, et kui juba kodus olen, saan interneti abiga selle paiga õige nimekuju teada. Internet näitas hiljem Reykjavíki eeslinnadeks: Hafnarfjörður, Garðabær ja Kópavogur. (Tõlgituna eesti keelde Sadama fjord, Aedade linn ja Hülgepoegade abajas.) Pean hingelt ära kirjutama ka üllatusliku fakti, et kui panin Hafnarfjörðuri nime Google’-i tõlkesse, siis sain vastuseks Saapad. Olin paar nädalat üsna suures segaduses, kuni leidsin internetilehe „Igasugust Islandilt”, kust sain teada, et Hafnarfjörðuri linnake samanimelise fjordi ääres kandis pikka aega hoopis nime „Linn laavaväljade vahel”. Linna põhjaosa on laavarüngaste vahele ehitatud nii, et kohati ei ole majad nähtavadki ja Hellisgerði linnapargis on selle omapärase maastiku läbilõige vaadeldav. Veel lugesin samast, et kui veab, võib seal haldjaid ning muud inimeste silme eest harilikult varjatud rahvast näha. Hafnarfjörður on niisugune linn, kus haldjad ja inimesed külg külje kõrval elavad ning paljudel Hafnarfjörðuri elanikel on oma ebaharilikest naabritest rääkida üksjagu erinevaid lugusid.

Elevust tekitas teadasaamine, et Hafnarfjörðuril on Eestis sõpruslinn, Tartu.

Hafnarfjörður, kus nime poolest on ka haldjarahva pesapaik (autori pildistatud)

Kribinal-krabinal otsisin välja just selleks reisiks poja perelt laenatud fotoaparaadi ja tegin esimesed klõpsud. Nagu hiljem selgus, oli vaid üks neist klõpsudest fotoks vormunud. Võõras aparaat, tundmatu tehnika. Juhtub. Kahjuks! Saan tõdeda, et säristasin seda aparaati kogu reisi jooksul oma sadakond korda tühja. See selgus siis, kui juba kodus olles sain üle vaadata, mida ma siis pildistanud olin. Mul on silma ees veel suur hulk erinevaid vaateid, mille kohta kindlalt tean, et enda teada tegin pilti, kuid mida pole, on just need „tehtud” fotod. Ma vist ei saagi teada, mida ma valesti tegin, või kuidas oleks olnud õige tegutseda.

Rõõmustan hoopis nende kaadrite üle, mis ikkagi pildiks said! Teravam silm näeb nii mõnelgi kindlasti ka varje või peegeldusi, mida tehniliseks praagiks pidada, aga ma pole kutseline fotograaf ja loodan, et need apsud on andestatavad.

Esialgu aga olime oma teekonna alguses.

Garðabær asutati aastal 1878. Tänaseks on see oma peaaegu 15 000 elanikuga suuruselt kuues linn saarel ning just siin asuvad väidetavalt Islandi parimad golfiväljakud.