Читать книгу Meele ja mõistuse toidud - Sinikka Piippo - Страница 8

Mälu asub paljudes ajupiirkondades hajali, aga nende eri piirkondade vahel toimub koostöö. Mälu, vaimuteravuse ja erksuse jaoks on olulised ajukoor, ajutüve närvivõrgustik, ajukeskused, närvirakkude kogumid, närvisüsteem, seljaaju, basaaltuumad ehk basaalganglionid (sh mandeltuum ehk mandelkeha), talamus ehk nägemiskühm (vaheaju siseseinas) ja väikeaju ning närvirakud ja sünapsid. Mälu funktsioneerimises osalevad muuhulgas ka seesmise oimusagara ja otsmiku- ehk laubasagara närvivõrgustikud. Hipokamp on mälu seisukohalt eriti tähtis ajupiirkond.

Seesmine oimusagar kogub ja töötleb saabuvat informatsiooni, misjärel info läheb ajukoore kaudu hipokampi. Hipokambist liigub teave tagasi oimusagarasse ja talletatakse ajukoore kaugmällu. Ka aju sees paiknev talamus osaleb meeldejäetava teabe töötlemises. Motoorsed oskused talletatakse basaaltuumadesse, mandeltuum ja väikeaju osalevad teatud õpitud reageerimisviiside mäletamises. Lühimälu jaoks on eriti vajalikud hipokamp ja oimusagarate süvaosad. Kaugmälestusi säilitatakse ajukoore oimusagarates, kus paiknevad tegude, liigutuste ja käitumise mälestused ning sotsiaalse käitumise, väärtuste ja taotlustega seostuvad mälestused. Aistingumälu paikneb kiirusagaras ja oimusagaras. Laubasagara osast nimega orbitofrontaalkorteks sõltub töömälu ja tähelepanuvõime. Hipokambis, mandelkehas (mandeltuumas) ja ajukoores esinev proteiinkinaas PKM-dzeeta hoolitseb ka kaugmälu korrashoidmise eest, mõjutades teatud retseptorite talitlust.

Mälestused tekivad, kui närvirakud on omavahelisi keerukaid ühendusi luues kasvatanud närvirakuvõrgustikke ja talletanud neisse mälujälgi ehk tekitanud sünapside püsivaid struktuurilisi ja talituslikke muutusi. Mälestused ei kinnistu ühte rakku, vaid üksteisega elektrokeemiliselt liitunud rakkude piirkonda. Sealt info kättesaamiseks on vaja kogu rakupiirkond uuesti aktiveerida.

Aju virgatsained ja valkude fosforülatsioon (rakuenergia reguleerimine) moodustavad lühi- ja kaugmälu aluse. Hipokamp liigendab ja salvestab teabe nn puhvermällu, kust see siirdub hiljem mälujälje võimaliku tugevnemise korral edasi kaugmällu. Teatud rakkude vaheline mälupiirkond võib tugevneda või nõrgeneda – seda protsessi nimetatakse sünaptiliseks plastilisuseks. Uue mälujälje loomiseks peab aju suutma muuta rakkudevaheliste ühenduste tugevust. Ajurakk võib vabastada uut virgatsainet iga kord, kui elektriimpulss kulgeb aksoni kaudu sünapsi. Ka signaali vastu võttev ajurakk võib muutuda virgatsaine suhtes tundlikumaks, tootes juurde retseptoreid (proteiine). Kaugmälu tekib, kui sünapsides liigub korduvalt tugevaid signaale.