Читать книгу Windsori sõlm - S.J. Bennett - Страница 7

Oli peaaegu täiuslik kevadpäev.

Õhk oli karge ja selge, rukkilillesinine taevas lennukijälgedega triibutatud. Tema ees, kuningliku pargi puuderivi kohal, hiilgas hommikuvalguses hõbedaselt Windsori loss. Kuninganna peatas oma poni, et vaadet nautida. Miski ei ole hingele nii hea kui päikeseline hommik mõnes Inglismaa maapiirkonnas. Kaheksakümne üheksa aastasena imetles ta endiselt jumala kätetööd. Või kui täpne olla, siis evolutsiooni. Aga sellisel päeval kaldus ta mõtlema jumalale.

Kui ta oleks pidanud oma residentside seast lemmiku valima, siis oleks selleks Windsor. Mitte Buckinghami palee, mis mõjus, nagu elaks ringtee ääres kullatud kontorihoones. Mitte Balmoral ega Sandringham, ehkki need olid tal veres. Windsor oli üsna lihtsalt kodu. See oli paik, kus olid möödunud tema lapsepõlve kõige õnnelikumad päevad: Royal Lodge, pantomiimietendused, ratsasõidud. Siia tuli ta praegugi nädalavahetusteks linna lõputust vormitäitmisest taastuma. Siia oli papa puhkama sängitatud ja niisamuti kallis ema ja nende kõrvale Margaret, ehkki selle korraldamine pisikeses hauakambris oli olnud üsna keeruline.

Kui kunagi peaks tulema revolutsioon, meeliskles ta, siis paluks ta võimalust jääda maapakku siia. Mitte et nad talle seda võimaldaksid. Revolutsionäärid topiksid ta ilmselt ... Kuhu? Saadaks maalt välja? Kui nii, siis läheks ta Virginiasse, tema nimekaimu järgi nimetatud paika. Sealt oli pärit ka Secretariati-nimeline hobune, kes 1973. aastal kolm kõige olulisemat võistlust võitis. Tegelikult, kui jätta kõrvale riigi huvid ja vaene Charles ja William ja väike George, nii kenasti valmis pärast kogu seda õudust tema järel käima, ei oleks see üldse nii halb väljavaade.

Aga Windsor oleks parim. Siin võib kõik välja kannatada. Nii kaugelt vaadates paistis loss häirimatu, jõudeolekus ja poolunes. See polnud nii. Selle sees askeldas viissada inimest. See oli küla, äärmiselt toimekas küla. Talle meeldis nende kõigi peale mõelda, alates haldusjuhist arveid kontrollimas kuni toatüdrukuteni pärast eilset väikest suareed voodeid üles tegemas. Aga täna lasus kõige kohal vari.

Suareel üles astunud muusik leiti täna hommikul voodist surnuna. Ilmselt oli ta surnud magades. Kuninganna oli temaga kohtunud. Tegelikult temaga isegi natuke tantsinud. Noor venelane, kes oli kutsutud klaverit mängima. Nii andekas, nii võluv. Milline kohutav kaotus tema perekonnale.

Pea kohal kostvate mootorite ühtlane möirgamine summutas linnulaulu. Sadulas istuv kuninganna kuulis kõrgetoonilist undamist ja nägi pilku tõstes maandumas Airbus A330. Kui inimene elab Heathrow’ lennukoridori all, siis saab temast asjatundlik lennukivaatleja, ehkki kõigi käigusolevate reisilennukite pelgalt silueti järgi ära tundmine oli üks kasutu oskus. Lennuki hääl kiskus kuninganna mõtetest välja ja meenutas talle, et peab uuesti dokumentidega tegelema hakkama.

Esimese asjana, jättis ta endale meelde, tuleb küsida noormehe ema kohta. Ta ei olnud ausalt öeldes tavaliselt teiste inimeste eemalolevatest sugulastest kuigi huvitatud. Enda perega on piisavalt tegemist. Aga miski ütles talle, et see asi on teistsugune. Tema erasekretäri näol oli olnud väga kummaline ilme, kui ta talle sel hommikul uudise edastas. Vaatamata tema töötajate lõpututele pingutustele teda kõige halva eest kaitsta, teadis kuninganna alati, kui miski oli valesti. Ja miski, mõistis ta korraga, oli kohe päris kindlasti valesti.

„Nõõ,“ kamandas ta poni. Tema kõrval ajas tallipoiss oma hobuse samuti liikvele.

Söögitoa keerukalt kaunistatud gootiliku lae all hakkas hommikusöök lõpule jõudma. Kuninganna tallmeister sõi koos Canterbury peapiiskopi, endise Briti suursaadikuga Venemaal ja paari eelmisel õhtul lossi jäänud pisut kõrvalisema tegelasega peekonit ja mune.

„Huvitav õhtu,“ ütles tallmeister peapiiskopile oma vasakul käel. „Ma ei teadnudki, et te tangot tantsite.“

„Ega ma isegi,“ oigas ta kaaslane. „Proua Gostelow niitis mu jalust. Mu säärelihased löövad tuld välja.“ Peapiiskop rääkis vaiksemalt. „Öelge mulle skaalal ühest kümneni, kui naeruväärne ma olin?“

Tallmeistri huuled värahtasid. „Kui tsiteerida Nigel Tufnelit, siis üksteist. Ma pole päris kindel, kas olen kunagi kuningannat hullemini naermas näinud.“

Peapiiskop kortsutas kulmu. „Tufnel? Kas ta oli eile õhtul siin?“

„Ei. Tufnel on tegelane filmist „See on Spinal Tap”.”

Tõrges tantsija naeratas häbelikult. „Oh taevas.“ Ta kummardus ettepoole, et laua all sääremarja mudida, ja sattus otsa vaatama erakordselt ilusale, modellilikult saledale noorele naisele, kes istus lauas tema vastas. Naise suured tumedad iirised tundusid nägevat otse piiskopi hinge. Ta naeratas napilt. Piiskop punastas nagu kooripoiss.

Aga Maša Perovskaja vaatas temast läbi, mitte teda. Eilne õhtu oli olnud naise elu kõige intensiivsem elamus ja ta nautis endiselt selle iga viimast kui sekundit.

„Pidusöök,“ harjutas ta mõttes, „ja ööbimine. Ööbimisega pidusöök. Eelmisel nädalal käisin ma pidusöögil Windsori lossi ja jäin sinna ööbima. Ojaa! Tema Majesteedi Inglismaa kuninganna lossi. Te pole neist üheski käinud? Need on nii kenad.“ Nagu juhtuks seda iga nädal. „Minu ja Juri tubadest avanes vaade linnale. Tema Majesteet kasutab sama seepi, mida meiegi. Kui teda tundma õppida, on ta nii vaimukas. Tema briljandid on vastupandamatud ...“

Tema abikaasa Juri Perovski ravis meeletut pohmelust oma isikliku retsepti järgi mikserdatud tooreste roheliste puuviljade segu ja ingveriga. Teenijaskond oli tõesti tubli. Jurini olid jõudnud kuulujutud, et kuninganna hoiab oma hommikusöögihelbeid plasttopsides (mitte et kuninganna oleks sel hommikul nendega liitunud). Ta oli oodanud vana Inglise käestlastud elegantsi, mis tähendas ebapiisava kütte ja kooruva värviga halvasti hooldatud maju. Aga teda oli juhitud eksiteele. Näiteks selles toas olid peened punased siidkardinad, kaks tosinat kardinatega sobivat kullatisega tooli laua ümber ja maas eritellimuse järgi valmistatud laitmatult puhas vaip. Ükski teine ruum ei jäänud laitmatuses maha. Isegi tema enda ülemteener leiaks siin vähe, mille pärast viriseda. Ka eelmisel õhtul pakutud portvein oli suurepärane. Ja vein. Ja kas oli pakutud ka brändit? Talle meenus uduselt, et oli.

Vaatamata lõhkuvale peale pöördus ta vasakul istuva naise, endise suursaadiku abikaasa poole, ja küsis, kuidas peaks tegutsema, et pääseda ligi isikliku raamatukoguhoidja pakutavatele teenustele – nad olid temaga kohtunud pärast õhtusööki. Endise suursaadiku naine ei teadnud vastust, ent tal oli palju rahatuid suure lugemusega sõpru, niisiis keeras oma isikliku sarmi põhja ja tegi, mis suutis.

Nende keskustelu katkestas uksele ilmunud ronkmustade juustega volangidega pükskostüümis naine, kes seisis dramaatilises poosis, käsi puusal, karmiinpunased huuled häiritult pruntis.

„Oi, andestust! Kas ma jäin hiljaks?“

„Mitte sugugi,“ kinnitas tallmeister armastusväärselt, ehkki jäi küll, kohutavalt. Paljud külalised olid juba siirdunud tagasi ülakorruse tubadesse, et hoida silma peal oma pagasi pakkimisel. „Meil on siin väga vaba olemine. Tulge istuge minu kõrvale.“

Meredith Gostelow asus teele tooli juurde, mille livrees toapoiss tema jaoks laua alt välja tõmbas, ja nõustus südamliku noogutusega vastu võtma talle pakutud kohvi.

„Kas magasite hästi?“ küsis tuttav hääl temast paremal. See oli Sir David Attenborough, hääl niisama meloodiline ja osavõtlik kui televisioonis. See tekitas naises tunde, nagu oleks ta kaitsealune panda.

„Mm, jah,“ valetas ta. Ta vaatas istuma hakates lauas ringi, märkas kauni Maša Perovskaja muiet ja oleks peaaegu toolist mööda istunud.

„Mina ei maganud,“ lausus Maša kähinal. Paljud pead pöördusid teda vaatama, välja arvatud tema abikaasa oma, kes põrnitses oma smuutit. „Ma mõtlesin kogu öö ilule, muusikale ... сказка’le ... Kuidas seda inglise keeles öeldakse?“

„Muinasjutt,“ pomises suursaadik teiselt poolt lauda, hääl murdumas.

„Jah, muinasjutt. Eks ole? Täpselt nagu Disney loos! Aga stiilne.“ Ta vaikis viivuks. See polnud välja kukkunud nii, nagu ta oli kavatsenud. Vähene keeleoskus takistas teda, aga ta lootis, et vedas entusiasmi abil välja. „Teil on vedanud.“ Ta pöördus tallmeistri poole. „Te käite siin tihti, eks ole?“

Mees naeratas, nagu oleks tegemist olnud naljaga. „Kahtlemata.“

Enne kui Maša jõudis tema lõbususe põhjust uurida, kõndis uus toapoiss, hiilgav oma punase vesti ja musta sabakuuega, tema abikaasa juurde ning kummardus talle kõrva sosistama midagi sellist, mida Maša ei kuulnud. Juri punastas, lükkas tooli sõnatult eemale ja lahkus teenri kannul ruumist.

Järele mõeldes heitis Maša endale muinasjuttude mainimist ette. Mingil moel oli see kõik tema süü. Sest kui järele mõelda, on muinasjuttude keskmes alati tumedad jõud. Kurjus luurab seal, kus seda meie arvates sugugi olla ei tohiks, ja võidab tihti. Kui tobe ta oli olnud Disneyst rääkides, kui oleks pidanud meenutama hoopis metsas elavat Baaba-Jagaad.

Me pole kunagi kaitstud. Ükskõik kui palju karusnahku ja briljante me endale ümber mässime. Ja ühel päeval olen ma vana ja täiesti üksi.