Читать книгу Windsori sõlm - S.J. Bennett - Страница 9

Meredith Gostelow hiivas ennast välja mustast taksost, mis oli ta Windsorist Londoni lääneossa toonud – röövellikku tasu nõudes –, ja seisis hinge tõmmates, kuni juht tema kohvri enda kõrvalt välja tõstis.

Ta vaatas üles oma kahvaturoosaks krohvitud maja poole ja tundis, et ei ole enam kunagi sama inimene. Miski oli muutunud ja ta oli hirmul ja tundis häbi ja veel midagi, millele ta ei osanud nime anda. Ta ei olnud kindel, mis see oli, aga läbi puudrikihi ta paremal põsel hiilis kõhklevalt üks pisar. Sestsaadik kui menopaus oli talle otsa sõitnud nagu kaubarong, oli igasuguse niiskuse saavutamine raske töö. Ta oli noor naine vana naise kehas, krigisevana mässitud lihalikku kesta, mida ta kontrollida ei suutnud. Eilne õhtu oli kõik hullemaks teinud.

Ja siis tänane hommik ... Ta oleks võinud põlvili vajuda, kui poleks teadnud, et uuesti tõusta on võimatu.

„Kas kõik?“

Ta vaatas ringi, heitis pilgu oma kohvrile ja käekotile ja noogutas. Ta oli juhile juba taksos kaardiga maksnud. Kakssada naela! Mida ta mõelnud oli? Aga samas, kes tellib endale Windsori lossi Uberi järele? Ta oleks pidanud muidugi nagu iga mõistlik inimene, kes ise autot ei juhi, minema jaama ja istuma rongile, mis toob ta Londoni kesklinna, aga Windsoris mõtleb inimene teisiti. Livreedes töötajatest ümbritsetuna muutub igaüks suurejooneliseks. Ta on seal, sest ta on edukas. Tegelikult kulutas ta eile õhtul kakskümmend minutit, arutades Canterbury peapiiskopiga võimalust osaleda Southwarki kahekümne esimese sajandi kiriku ehitamise komisjonis. Ja nii tellibki inimene takso ja sülitab kuludele ... ja jätab hüvasti rahaga, mille eest saanuks suure purgi Crème de la Meri, ning eelistab istumist M4 kohutavas, äärmiselt ennustatavas ummikus.

Inimene oli ... Tema oli ... Ta peab loobuma mõttest, nagu oleks ta kuninganna kitsi versioon. No mida, Tema Majesteet kuninganna oli ise tuntud selle poolest, et hoiab kuludel silma peal. Ja pealegi oli tema, Meredith Gostelow, üksi.

Kaaslasel oleks tulnud mõte minna rongiga. Kaaslane oleks andnud talle hetke mõtlemisaega. Kaaslane oleks ära hoidnud ... selle, mis eile õhtul juhtus. Kaaslane oleks ta korraliku suure autoga siia sõidutanud. Ja tassiks nüüd tema kohvrit tema eest väikesest trepist välisukse juurde.

Ja räägiks temaga ja ütleks talle, mida ta tegema peab, ja vajaks, et teda toidetaks ja voodi ära tehtaks ja talle tähelepanu osutataks, mis oleks täielik õudus. Mededith oli selle vaimse jubeduse tuhat korda läbi mõelnud ja needis ennast nüüd selle kordamise eest.

Aga eile oli miski muutunud. Miski sügaval tema sees.

Ja kui juba tuli jutuks miski, mis on sügaval tema sees – tal oli vaja vetsu, nüüd kohe. Ta haaras ühe käega kohvri käepidemest, surus mahukat käekotti teisega vastu rinda ja hiivas ennast trepist üles. Ta leidis võtmed, avas ukse, pillas kotid käest ja jooksis mööda koridori edasi ning jõudis potile istuda hetkel, kui aega oli veel ainult sekundi murdosa.

Vanad naised. Ei mingit niiskust siis, kui seda vaja on, ja seal, kus seda vaja on. Gallonite kaupa ja ilma hoiatuseta, kui seda vaja ei ole.

Maša Perovskaja istus Mercedes Maybachi tagaistmel, kuulates itaalia keele väljendite musikaalset, rütmilist heli, kui auto tasapisi kodu poole nihkus. Ta käed puhkasid süles teineteise peal ja ta vaatles sätendavat valgusemängu, mille lõid kajakamunasuuruse kollase briljandi tahud neljandas sõrmes. Istme teises otsas haukus Juri telefoni venekeelseid roppusi. Mehe kaelal tuksles lihas.

Hämmastav, kui kiiresti võib su elu parimast päevast saada lihtsalt midagi täiesti argist.

Maša kõrvaklappides ütles keeleõppeäpp midagi väljas viibimise naudingute kohta. Või oli jutt seinamaalingutest? Ta loobus kuulamast.

Juri oli talle esimesel võimalusel öelnud, kui tuim ta oli olnud, kui tavaline. Kuidas ta rikkus Disneyt mainides ta hommikusöögi. Kuidas ta rikkus kõigi hommikusöögi.

Aga kas mitte Juri ise ei olnud palunud luba võtta kaasa oma kokk (tal ei lubatud seda), keeldus söömast midagi, mis ei olnud aluseline, ja käinud peale, et kasutab enda hommikusöögi maitsestamiseks isikliku kristallist tabletikarbiga kaasa tassitud roosat Himaalaja soola? Endise suursaadiku naine oli teda sel ajal jälginud ja Maša oli märganud, millise pilgu ta mehele saatis.

Windsori lossi häda on selles, et see on unelm. Päris inimesed rikuvad selle lihtsalt ära.

Täna kees kaubandussõda. Turud olid maas. Juri ei suutund taluda, et teatud aktsiad olid jäänud eile müümata, kuigi ta oli selleks käsu andnud. Viimaks sai tal sapp otsa ja ta lõpetas raevuka pöidlahoobiga kõne.

„Viissada tuhat. Sa võid oma galerii ära unustada.“

Ta jõllitas oma naist, tulivihane, haavunud. Sõna „galerii“ juures vaatas naine talle viimaks otsa. Hästi, mõtles mees. Sellepärast ta seda öelnud oligi. Mida kõike ei olnud vaja teha, et Maša tähelepanu võita! Hoidku jumal, et Maša teda toetaks, kui Juri kõigest väest pingutab, et kõike Maša heaks koos hoida, nende heaks, tuleviku heaks. Maša hoolis ainult kunstist: selle kogumisest, sellega poosetamisest ja suhtlemisest inimestega, kes panid ta ennast targana tundma, sest ta teadis sõna „postimpressionism“. Ja muidugi ka soov lasta ennast jumalannana teenida. Noh, ta oli seda aastaid teha proovinud, sestsaadik, kui ta seitsmeteistkümneaastase Maša leidis. Siis ta oli oma tillukeses T-särgis ja räpastes teksades jumalanna, aga nüüd hakkas kõik see Jurit kurnama. Ja ta ei olnud sugugi ainuke.

„Muide,“ ütles ta nagu muuseas, just nii, nagu ta harjutanud oli. „Maksim on surnud.“

„Ah?“

Ta jälgis, kuidas naise nägu tardus.

„Suri täna hommikul. Arvatavasti infarkt. Ta meeldis sulle, eks ju?“

Veidi aega ei suutnud naine midagi öelda. Kui suutis, oli ta hääl vaevukuuldav. „Natuke.“

„Kõik need klaveritunnid. Sa pead mulle mängima mõne pala, mis sa õppinud oled.“

Ta vaatas, kuidas naine teda jõllitas, nagu käituks tema šokeerivalt. Nagu teeks tema midagi ennekuulmatut. Sel viisil, nagu ta meest nii tihti vaatas, midagi ütlemata, oma kõrgelt jumalanna pjedestaalilt, kuskilt ülevalt stratosfäärist. Kui Juri tahtis ainult, et ta alla laskuks ja talle käe sirutaks. Tahtis, et naine põleks häbist ja tuleks tema juurde, leplik ja alandlik, ja kallistaks teda. Miks ta sellest aru ei saa? See oli tema, naine, kes kohutavalt käitus. Miks ta alati kõik Juri kaela ajas? Mehe pea lõhkus endiselt valutada. Miks oli Maša lasknud tal nii palju juua? Kas ta oli teadnud, mis pärast juhtub?

Maša võttis klapid kõrvast. Vaikus mähkis nad pilvena endasse, kuni ta mõtles, mida öelda.

„Ma mängin sulle midagi,“ pomises ta viimaks. „Kui me koju jõuame.“ Tema taevalikest läikivatest silmadest ähvardasid vallanduda pisarad, aga ta hoidis neid tagasi.

Ta on jääst, mõtles Juri. Aga ükskord sulatab ta naise üles.

Lossis püüdis kuninganna tulutult mõelda millelegi muule kui õnnetule eksiteele sattunud noormehele kapis. Ta pärastlõuna oli möödunud tallmeistri seltsis, vaadates läbi Ascoti eesolevat kava. Võõrad kenasti valdustest minema peletatud, oli ta teel suurde vastuvõtusaali üht tapeeti üle vaatama, see vajas pisikest taastamist, kui jooksupoiss ta kinni püüdis ja ütles, et Sir Simonil on vaja temaga võimalikult kiiresti kohtuda.

„Kas ta ütles ka, miks?“

Jooksupoiss toksis oma raadiovastuvõtjat. „Ta palus teile öelda, et on toimunud areng, madam,“ ütles ta kiretult. Kuninganna kiitis ta uudishimu puudumise heaks. Kõige vähem on talle vaja töötajaid, kes teateid edastades sama hästi kui noogutavad ja silma teevad. Sellised inimesed ei püsinud kunagi kuigi kaua ametis.

Ohkega pööras ta kannal ümber ja suundus tagasi kabinetti. Kui Sir Simon teda sel moel otsida lasi, siis peab asi tähtis olema. Ta läks tagasi lossitiiba, kuhu oli majutatud õhtusöögile ja öömajale kutsutud külalised, ja suundus taas suure koridori poole, kus asusid tema eraruumid. Kui ta jõudis Laternate fuajeesse, sattus ta kokku väikese pundi inimestega, kes tulid teiselt poolt. Siin oli tulekahju alguse saanud ja ehkki nüüd nägi see välja võrratu oma uue laega, puidust talad lehvikutena laiali sirutumas, tundis ta teinekord endiselt siit läbi kõndides kerget värinat. Vastu tulnud seltskond paistis samas olevat üpriski hämmastunud, et nad teda seal nägid.

Neid juhtis silmatorkav kandilise lõuaga keskealine mees, seljas peenetriibuline ülikond, mis jättis lipsust nähtavale ainult jupikese.

„Tere päevast, kindral.“

„Tere, Teie Majesteet.“ Kindral Sir Peter Venn klõpsas kannad kokku ja kummardas napilt. Tema ainsana ei paistnud olevat üllatunud, sest ta ei olnudki seda. Talle kui praegusele Windsori lossi valitsejale olid elamiseks antud ruumid Normani torni juures ülemise tiiva väravate lähedal ja kuninganna tundis teda hästi. Tegelikult oleks kuninganna suutnud nimetada õiges järjekorras kõik kindrali ametikohad üle maailma ja tsiteerida pooli tema soovituskirjadest. Ta oli tundnud ka mehe onu, kellega ta oli esimest korda kohtunud Britannia pardal Hong Kongis, kui too oli õbluke leitnant. Kuninganna oli talle üle andnud hulga medaleid operatsioonide eest, mis olid liiga salajased, et neid nimetada. Vennid olid tõsine sõjaväeperekond. Kui kunagi peaks tulema revolutsioon, siis tahaks ta Peterit oma seljatagust kaitsma. Või ideaalis pigem paar sammu temast ettepoole.

„Paistab, et teil on tegemist,“ ütles ta, kui nad teineteisele lähemale jõudsid.

„Tegelikult, madam, oleme just lõpetamas. Väga kasulik kohtumine. Ma korraldasin väikese ringkäigu.“

Kuninganna naeratas seltskonnale ebamääraselt heakskiitval moel, suuremat osa neist oli ta eile viivuks näinud. Ta oli juba oma teed jätkamas, aga Sir Peteri näol oli mingi ilme. Kui ta poleks olnud karastunud kindral, valmis toime tulema kõikvõimalike asjaoludega, siis oleks kuninganna võinud seda peaaegu elevuseks nimetada. Ta viivitas minekuga hetkeks ja kindral ütles juhust kasutades: „Kas ma tohin teile tutvustada Kelvin Lod? Ta teeb meie heaks huvitavat tööd Djiboutis.“

„Huvitav töö“ tähendas välisluuret. Sir Peter oli koosoleku kokku kutsunud MI6 ja välisministeeriumi heakskiidul. Noor aasiapäraste näojoontega mees, seljas mingisugune tume kapuutsiga asi – ja kas tõesti? Jah! Jalas dressipüksid! –, astus lähemale ja kummardas häbelikult. Au kuningannaga kohtuda paistis olevat ta erakordselt segadusse ajanud. Kuninganna soovis, et ta ei mõjuks inimestele nii. See käis üsna hullusti närvidele, ehkki ilmselgelt olid jutupaunikud ja hullunud kõigejagajad (Harry oli talle seda terminit tutvustanud – väga kasulik nüüdisaegne kirjeldus tüütute inimeste jaoks) hullemad.

„Kas te olite eile õhtul siin?“ küsis ta.

„Ei, Teie Maj... ee ... madam.“

„Kuis nii?“

Mees tõstis pilgu tossudelt piisavalt pikaks ajaks, et näha kuningannat teda endiselt silmitsemas.

„Mu lend hilines,“ suutis ta pomiseda.

Kuninganna andis alla. Aeg, mida pühendada tänapäeva kõnevõimetutele noortele, kuitahes säravatele, oli piiratud. Teised grupi liikmed ei olnud eelmisel õhtul ega ka täna suurt paremad. Üks mees värises nagu haavapuu Berkshire’i tuule käes ja noor naine tema kõrval paistis täitsa haige olevat. Kuninganna jättis nendega jumalaga. Ta tahtis teada, mida Sir Simonil öelda on, niisiis kiirustas ta oma kabineti poole, kus too teda ootas.

Väljas süttisid tänavalambid, heites piimjat valgust muruplatsidele ja jalgradadele, mis viisid pika jalgtee juurde. Tal oli hea meel, et kardinaid ei olnud veel ette tõmmatud. Sees oli soe ja valge ja just õige aeg džinni jaoks.

Aga kõigepealt töö.

„Jah, Simon, milles asi?“

Sir Simon ootas, kuni ta oli laua taga istet võtnud.

„Madam, asi on noores venelases. Härra Brodskis.“

„Seda ma oskasin oodata.“

„See ei olnud õnnetus.“

Kuninganna kortsutas kulmu. „Oh taevas. Vaene mees. Kuidas nad sellest aru said?“

„Sõlmest. Patoloog avastas midagi, mis polnud õigesti. Keeleluu oli murdunud. See on üks luu kaelas ...“

„Ma tean, mis on keeleluu.“ Ta luges palju Dick Francise romaane. Keeleluid murdus alatasa. See polnud kunagi hea märk.

„Jah. Murd iseenesest ei tõesta midagi, sest see võib poomise korral igal juhul juhtuda. Aga ka nööri jälg kaela ümber oli ebatavaline. Samas isegi see ei andnud täit kindlust. Patoloog tegeles selle juhtumiga terve pärastlõuna, sest me tahtsime kindlad olla. Igatahes, ta vaatas kuriteopaiga fotosid ja ... noh, need ei ole just julgustavad. Sõlmega on probleem.“

„Kas ta sidus selle valesti?“ Kuninganna sattus ärevusse. Ta kujutles vaest pianisti nööri oma elegantsete kätega haaramas. Võib-olla tahtis ta ennast päästa ega saanud hakkama. Kui kohutav.

Sir Simon raputas pead. „Asi polnud mitte libisevas sõlmes ta kaela ümber. See oli teises otsas.“

„Mis otsas?“

„Eh, paluge mul lõpetada ... kui te ei taha ...“

„Oh, laske juba edasi, Simon.“

„Jah, madam. Kui te kavatsete ... pingule tõmmata ... naudingu saavutamiseks või ka mõnel muul eesmärgil, siis peate nööri otsa kinnitama millegi tugeva külge, mis järele ei anna. Paistis, nagu oleks Brodski valinud kapinupu ja tõstnud vöö üle puu oma pea kohal.“

Nüüd, kui ta kujutas päris täpselt ette seda õnnetut meest kapis, oli kuningannal raskusi asja loogika mõistmisega. „Seal polnud ju kuhugi kukkuda?“

„Näib, et seda pole vajagi.“ Sir Simon tundus oma vastomandatud asjatundlikkuses täiesti haletsusväärne. „Libiseva sõlme korral peab lihtsalt põlvi painutama. Paljud inimesed kes ... seda naudingu saamiseks teevad ... eelistavad seda teha nii, olen aru saanud, sest kui neil on küll saanud, siis arvavad nad, et saavad lihtsalt tõusta ja nööri järele anda, aga see ei õnnestu alati, sest nad kaotavad teadvuse või ei suuda seda ikkagi järele anda ja siis ...“

Kuninganna noogutas. Nii oligi ta seda ette kujutanud. Vaene, vaene mees.

Sir Simon jätkas. „Aga see pole oluline, madam, sest ta suri teisiti.“

Viivuks tekkis vaikus.

„Mida te öelda tahate, „ta suri teisiti“?“

„Kui Brodski oleks niimoodi surnud, seda soovides või kogemata, siis oleks tema keharaskus sikutanud sõlme, millega hommikumantli vöö uksenupu külge seotud oli. Aga see sõlm oli endiselt üsna lõtv, langev raskus ei olnud seda pingule tõmmanud. Patoloog mängis need tingimused sarnase nööriga läbi ja tulemus oli üsna otsustav. Nöör Brodski kaela ümber pidi olema seotud uksenupu külge pärast ...“

Pikem vaikus.

„Oh.“

Tubli kolmkümmend sekundit oli ainsaks heliks ruumis massiivse nikerdatud kella tiksumine.

Alguses oli kuninganna mõelnud õnnetusjuhtumile, see oli küllalt halb. Siis enesetapule, mis oli kohutav ... Nüüd sundis kuninganna ennast arvestama uue, mõeldamatu võimalusega.

„Kas nad teavad, kes ...?“

„Ei, madam. Neil pole aimugi. Arusaadavalt tahtsin ma teile rääkida niipea kui võimalik. Meeskond sätib ennast ümmarguses tornis sisse. Nad asuvad just selle kallal tööle.“

Ta võttis endale džinni ja Dubonnet’ kokteili ja lasi teha parajalt kange segu. Ta igatses Philipi järele. Too oleks öelnud midagi jämedat ja ta naerma ajanud ja südames teadnud, kuivõrd kuninganna endast väljas on, ja sellest hoolinud.

Mitte et töötajad ei hoolinuks, või leedi Caroline Cadwallader, kes oli sel päeval tema õuedaam ja kuulas kaastundlikult, kui ta terve loo ära jutustas. Neil vähestel, kes tõtt teadsid, oli silmis kohutav haletsusilme, mida ta lihtsalt taluda ei suutnud. Ta ei olnud õnnetu enda pärast, see oleks olnud naeruväärne. Ta tundis kaasa lossile, kogukonnale ja noorele mehele, kelle elu oli lõpetatud nii jõhkralt, nii häbistavalt. Kuninganna oli ka pisut murelik.

Windsori lossis liikus ringi mõrvar. Või oli vähemalt eelmisel ööl liikunud.

Kuninganna pani ennast õhtusöögiks valmis – täna õhtul oli väike kogunemine sõprade- ja pereringis – ja manas näole vapra ilme. Politsei ja iga asjassepuutuva valitsusagentuuri kõige helgemad pead hakkavad selle juhtumi kallal täna õhtul kõvasti tööle ja ta sai ainult uskuda, et nad lahendavad selle nii kiiresti kui võimalik.

Seni võib ta lihtsalt vaikselt teise džinni libistada.