Читать книгу Kui tuvid kadusid - Софи Оксанен - Страница 1

1948

Lääne-Eesti,

Eesti NSV, Nõukogude Liit

Läksime veel kord Rosalie hauale ja asetasime aasalilled kuupaistesele murukingule, olime hetke vaikselt, lilled meie vahel. Ma ei tahtnud, et Juudit ära läheks, ma ei tahtnud teda minema lasta ja seetõttu pidin valjusti välja ütlema selle, mida sellistes olukordades ei tohiks öelda:

„Me ei kohtu enam kunagi.”

Kuulsin, kuidas mu sõnades krigises kruus ja sellepärast olidki tema silmad kalkvel, tema silmavesi oli sageli mu jalad nõrgaks teinud ja muutnud mu mõistliku meele männikoorest laevukeseks, mille võis kergesti kõikuma lüüa. Nüüd hulpis see tema silmanurkadest tulvavates lainetes. Võib-olla tahtsin leevendada oma valu ja kasutasin sellepärast rohmakat keelt, võib-olla tahtsin lihtsalt olla julm, et ta võiks reisu peal mind ja mu tundetust needa, või äkki igatsesin veel viimast tõestust sellele, et ta ei tahtnud lahkuda – ma polnud tema südame teedes ikka veel kindel, kuigi olime koos nii palju läbi elanud.

„Sul on kahju, et sa võtsid mu pärast seda kõike enda juurde,” sosistas Juudit.

Tema läbinägelikkus ehmatas mind, segaduses nühkisin oma kukalt. Ta oli jõudnud veel õhtul mu juukseid lõigata, karvu oli pudenenud kaeluse vahelt sisse ja need kõditasid.

„Pole midagi, ma saan aru,” jätkas ta.

Ei hakanud temaga vaidlema, kuigi oleksin võinud. Ma siiski ei uskunud, et oleksin ilma Juuditita, üleliigse hoolealuseta, metsas midagi rohkemat korda saatnud. Mehed andsid mõista, et oleksin. Kui ma kuulsin, et ta põgenes venelaste lähenedes Tallinnast Armi tallu, ei jäänud mul ometi üle muud, kui tuua ta metsa varjule. Armi talu ei saanud me usaldada, mets oli parem. Juudit oli nagu vigastatud tiivaga lind pihus, kehvas seisukorras, närvipalavik oli kestnud nädalaid. Alles pärast seda, kui me velsker lahingus surma sai, olid mehed lubanud proua Vaigul meile appi tulla, meile ja Juuditile. Nii et mul õnnestus ta jälle ära päästa, aga pärast seda, kui ta astub meie ees terendavale teele, ei suuda ma teda enam kaitsta. Meestel oli ikkagi õigus: naiste ja laste koht on kodus, Juudit peab linna tagasi minema. Köis me ümber tõmbus koomale ja metsade kaitse kahanes. Jälgisin vargsi tema näoilmet: ta pilk oli pööratud teele, mis teda ees ootas, suu oli paokil, ta tõmbas kõigest jõust õhku kopsudesse ja temast välja paiskuv hingeõhk püüdis kõigutada mu otsust.

„Nii on kõige parem. Meile kõigile. Lähed tagasi sellesse ellu, kust sa tulid,” ütlesin.

„See pole enam see sama. Mitte kunagi enam.”