Читать книгу Kui tuvid kadusid - Софи Оксанен - Страница 2

1941

Põhja-Eesti

Eesti NSV, Nõukogude Liit

Surin läks tugevamaks, ma teadsin, mis nende puude tagant tuleb. Vaatasin oma käsi, need ei värisenud. Hetke pärast jooksen läheneva autokolonni suunas ega mõtle Edgarile ega tema närvidele. Silmanurgast nägin, kuidas ta värisevate liigutustega oma kalifeesid näppis, näol võitluseks sobimatu jume. Alles äsja olime Soomes väljaõppel ja ma hoolitsesin seal Edgari nagu lapse eest, lahingus aga oli olukord teine. Meie ülesanne oli siin. Kohe. Nüüd. Hakkasin jooksma, granaadid peksid vastu reisi, tõmbasin saapasäärest ühe pihku ja mu sõrmed nägid juba, kuidas see läbi õhu keerles. Väljaõppesaarel selga aetud Soome armee särk tundus ikka veel nagu uus, see lisas jalgadesse jõudu. Varsti kannavad kõik minu maa mehed ainult Eesti sõjaväe varustust, mitte kellegi teise, mitte võõrvallutajate, mitte liitlaste, vaid enda oma. Meie sihiks oli võtta oma maa tagasi.

Kuulsin, kuidas teised mulle järgnesid, kuidas maa meie jõust vappus, ja ma hakkasin veel kiiremini mootorite mürina suunas jooksma. Tundsin vaenlase higi oma ninas, suhu tekkis raevu ja raua maitse, saabastes hakkas jooksma keegi teine, see sama tundetu võitleja, kes oli äsjases lahingus hüpanud ojja ja loopinud hävituspataljoni meeste suunas granaate, splint, tõmme ja vise, splint, tõmme ja vise, see oli keegi teine, splint, tõmme ja vise, ning see keegi tormas surina suunas. Kõik meie kuulipildujad olid suunatud kolonnile. Neid oli rohkem, kui me olime arvanud, neid oli lõputult, venelased ja hävituspataljonide mehed, kellel oli eestlaste rüht, ja neil oli lõputult autosid ja kuulipildujaid. Aga kartma me ei löönud, kartma lõid vaenlased, meis jooksis viha, ja jooksis sellise jõuga, et vastased jäid hetkeks seisma, Mootori bussi rehvid käisid hetkeks ühe koha peal ringi, viha naelutas nad hetkesse, ja sel hetkel anti tuld; ründasin koos teistega Mootori bussi ja me tapsime nad kõik.

Mu käelihased värisesid teelesaadetud kuulidest, rannet rõhus heidetud granaatide raskus, kuid tasapisi sain aru, et lahing oli läbi. Kui jalad harjusid paigalseismisega ja padrunikestad ei pudenenud enam maha, märkasin, et vaikust polnud lahingu lõppemine kaasa toonud. See oli toonud müra, mullapõuest ahnelt kerkivate vaklade liikumise laipade poole, surma käsilaste usina krabina värske vere poole, ja see kõik haises, väljaheited ja maomahladest vinav okse lehkasid. Mu silme ees oli pimestavalt ere, püssirohusuits hakkas hajuma ja paistis, justkui oleks pilveserval üks ere kuldne vanker valmis korjama langenud endaga kaasa, meie omad, hävituspataljoni omad, venelased, eestlased, kõik ühte vankrisse. Kissitasin silmi. Kõrvad lõid pilli. Nägin, kuidas mehed lõõtsutasid, otsaesist pühkisid, puudena ühel kohal kõikusid. Püüdsin silmitseda taevast, sätendavat vankrit, kuid mul ei lastud pikalt Mootori mõlkis külje vastu toetuda. Kärmemad olid asunud juba tegutsema, nagu teeksid turul sisseoste: surnutelt oli vaja relvad ära võtta, ainult relvad, padrunivööd ja – taskud. Sumpasime kehaosade, tõmblevate jäsemete vahel. Just siis, kui olin võtnud vaenlase surnukehalt laskemoonavöö, haaras keegi tugevasti mu kannast. Haare oli üllatavalt kindel, tirides mind maapinnal koriseva suu pooole. Enne kui jõudsin sihtida, vedasid põlved mind alt ja ma vajusin sureva mehe kõrvale sama jõuetuna nagu ta ise, kindel selles, et mu tund on tulnud. Mehe pilk aga polnud suunatud mulle, vaevalised sõnad olid mõeldud kellelegi teisele, kellelegi armsale, ma ei saanud aru, mida mees ütles, ta rääkis vene keeles, aga hääl oli selline, mis oli mõeldud ainult tema mõrsjale. Ma oleksin seda teadnud ka siis, kui ma poleks näinud fotot mehe määrdunud pihus ja valget kleidiserva fotol. See oli nüüd peigmehe verest punane, naise nägu jäi sõrme alla, tõmbasin järsu liigutusega oma jala lahti ning mehe silmist, kus olin äsja näinud ennast, kadus elu. Sundisin ennast tõusma, tuli edasi tegutseda.

Kui relvad olid kokku korjatud, hakkas taamalt kostma jälle autode mürin ja seersant Allik andis taandumiskäsu. Arvasime, et hävituspataljon ootab abiväge, enne kui alustab uut rünnakut või asub laagrit otsima, meie kannule nad igatahes tulevad. Meie kuulipildurid olid juba jõudnud metsaservani, kui nägin tuttavat nägu ikka veel surnukehal hüppamas: Mart. Jalad olid jõudnud juba purustada kolju, aju segunes mullaga ja Mart lihtsalt lõi ja lõi ja lõi, lõi, nagu tahaks püssipära läbi laiba otse maasse lüüa. Jooksin tema juurde ja lajatasin sellise jõuga, et see lõdvendas ta haaret vintpüssi ümber. Mart perutas midagi nägemata, mind ära tundmata, karjus nähtamatu vaenlase peale ja vehkis kätega. Mul õnnestus pükstelt tõmmatud rihm ümber ta keha mässida ja juhtida ta sidumispunkti, kus mehed kiirustades kraami kokku korjasid. Sosistasin, et sellel mehel tuleb silma peal hoida. Koputasin oimukohale, velsker vaatas vilksamisi lõõtsutavat Marti ja tolle vahuseid suunurki ja noogutas.

Seersant Allik kiirustas mehi takka, tõmbas kellegi käest plasku ja käratas, et eestlane ei võitle täis peaga nagu tibla. Hakkasin Edgarit otsima, kahtlustasin, et ta oli putku pannud, kuid tädipoeg kössitas kivil, käsi suu ees, nägu higist märg. Haarasin tal õlast, ja kui lahti lasin, hakkas ta oma kuube sealt, kust olin verest määrdunud sõrmedega kinni võtnud, räpase taskurätikuga nühkima.

„Ma ei suuda. Ära pahanda.”

Mu rinnast käis läbi äkiline vastumeelsus, meelde välgatas, kuidas ema oli peitnud kohvi ja keetnud seda salaja Edgarile, teistele mitte. Raputasin pead. Praegu tuli keskenduda, kohv tuli praegu unustada, tuli unustada Mart ja see, kuidas ma olin samastunud tema segases näoilmes paistva mehega, samasuguse mehega, kes oli mu saabastes lahingusse jooksnud. Tuli unustada jala külge klammerdunud vaenlane, kelle pilgus olin ära tundnud iseenda, ja see, et ma polnud näinud ennast seersant Alliku näos. Ega velskri omas. Mitte üheski mehes, kellest võis aimata, et ta rabeleb siit välja. See oli olnud kolmas lahing pärast Soomest tagasitulekut, ja ma olin ikka veel elus, mu kätel oli vaenlase veri. Kust siis need äkilised kahtlused? Miks ma ei tundnud ennast ära nendes, kellest teadsin, et nad näevad oma silmaga rahuaega?

„Kas sa mõtled otsida teisi eesti poisse või jääd sa koos nendega võitlema?” küsis Edgar.

Pöörasin pea puude suunas. Meil oli ülesanne: pidime nõrgestama Eestimaad okupeerivat Punaarmeed ja edastama Soome liitlastele teateid edasiliikumiste kohta. Mul oli hästi meeles, kuidas olime rõõmustanud uusi Soome mundreid selga tõmmates ja õhtul rivis laulnud „saa vabaks, Eesti meri, saa vabaks, Eesti pind”. Kui olime Eestis tagasi, jõudis mu üksus ainult mõned telefoniliinid katki lõigata, seejärel lakkas raadio töötamast ja me otsustasime, et meist oleks rohkem kasu, kui liituksime teiste võitlejatega. Seersant Allik osutus julgeks meheks, metsavennad liikusid pöörase kiirusega edasi.

„Põgenikel võib varjupaika vaja minna,” sosistas Edgar. Tal oli õigus. Metsa varjus liikuvat rühma saatis mitu head meest, kuigi edasiminek oleks aeglane, sest ainus tee piiramisrõngast välja viis läbi soo. Olime võidelnud nagu hullud, et võita neile aega, et hoida vaenlast tagasi, aga polnud kindel, kas sellest piisab edumaaks. Edgar aimas, kuidas mu heitlik mõte liikus. Ta lisas: „Kes teab, kuidas koduski läheb. Rosaliest pole midagi kuulda olnud.”

Enne kui olin jõudnud asja üle järele mõelda, ma juba noogutasin ja läksin teatama, et liigume põgenike kaitseks nendega kaasa, kuigi Edgar oli öelnud nii kindlasti sellepärast, et vältida uut rünnakut, et oma nahka päästa. Tädipoeg teadis mu nõrku kohti. Igaühel meist ootas kodus mõrsja, kihlatu või abikaasa, aga ainult mina põhjendasin võitluse hülgamist oma naisega. Püüdsin ennast siiski veenda, et mu valik oli täiesti auväärne, isegi mõistlik.

Kapten pidas meie lahkumist heaks mõtteks. Sellegipoolest tundsin ennast teekonnal kummaliselt vabana. Võib-olla tuli see sellest, et vasakusse kõrva polnud veel kuulmine tagasi tulnud, või sellest, et peas kajasid ikka veel surnud vaenlase viimased sõnad oma pruudile. Oli selline tunne, justkui oleks kõik, mis juhtus, olnud kuidagi ebatõeline, justkui püsiks surma lehk ikka veel mu kätel, kuigi pesin neid kaua teele sattunud ojas. Käejooned – elu-, südame- ja peajoon – eraldusid ikka tumepruunilt, kuivanud veri vajus sügavamale lihasse ja ma jätkasin teekonda käsikäes surnutega. Aeg-ajalt tuli mulle meelde, kuidas mu jalad olid lahingusse jooksnud, kuidas käsi oli kõhklemata lasknud kergekuulipildujal laulda ja padrunite lõppedes püstolist haaranud ja pärast seda maast leitud kivi kasutanud ja lõpuks punasõduri pea vastu Mootori porilauda löönud. Kuid see polnud mina, see oli see teine.

Mu kompass oli lahingus kaduma läinud ja me vantsisime võõras metsas. Kõndisin sellegipoolest edasi, justkui teaksin, kuhu me läheme, ja kui ma jälle linnulaulu kuulsin, muutis see mind pisut erksamaks. Edgar märkas üsna pea, et ma ei läinud kindlas suunas, aga vaevalt et ta kurtma oleks hakanud, oligi parem hoida eemale põgenikest, keda jälitas hävituspataljon. Seda polnud vaja valjusti välja öelda. Paar korda püüdis Edgar ette panna, et me peaksime jääma rahulikult sakslaste tulekut ootama, kõigel muul polnud mõtet ja praegusel hetkel polnud enam vaja riskida. Ma ei kuulanud teda, vaid läksin edasi: lähen Armi tallu Rosaliet ja tema peret kaitsma, uurin Simsonite talu olukorda ja juhul, kui lahingud jätkuvad, otsin mõne usaldusväärse metsavenna, kelle rühmaga liituda. Edgar järgnes mulle nagu kunagi Soome lahelgi, teel väljaõppele. Jäälõhedest immitsev vesi oli siis muutnud tädipoja põsed kahvatuks ja ta oleks tahtnud tagasi pöörata. Kui suusad jäätusid, peksin ka Edgari omade küljest kamakaid lahti. Siis hakkasime jälle pärastikku suusatama, mina ees, Edgar järel, nii nagu praegugi. Nüüd tahtsin siiski hoida korralikku vahemaad, et tädipoja lõõtsutamine puude mühinasse kaoks. Kui ma enne tubakapuru välja võtsin, olid mu sõrmed värisenud, ma ei tahtnud, et Edgar seda näeks. Ikka ja jälle kerkis silme ette mu jalast haaranud mehe ilme, ma lisasin sammu, seljakott raskendas astumist, siiski lisasin sammu, tahtsin jätta seljataha mehe näo, mehe, kes suri arvatavasti minu kuuli läbi, mehe, kelle pruut ei saa kunagi teada, kuhu tema peigmees jäi ja et mehe viimane mõte oli olnud: ma armastan sind. Oli teisigi põhjusi, miks ma nii meelsasti lahkusin ja jätsin teised järgmist rünnakut ette valmistama. Fritsudest liitlased olid minus juba varemgi kahtlusi tekitanud.

Nad olid saatnud meie väed Punaarmee tagalasse, kaasas mõni üksik granaat, püstol ja rikkis raadio, muud midagi. Meile ei antud isegi korralikku Eesti kaarti. Täiesti kindel, et meid saadeti kahurilihaks. Sellegipoolest olin täitnud käske ja hoidnud kahtlused endale. Justkui poleks midagi õpitud läinud aastasadadest, aegadest, kui balti parunid meilt mitu nahka koorisid.

Enne Soome minekut olin kavatsenud liituda Rohelise Kapteni rühmaga, mõelnud suisa atentaadi korraldamisele. Mu kavatsused muutusid, kui mind kutsuti soomlaste organiseeritud väljaõppele ja meri lõpuks jäätus, mis tegi Soome mineku kergeks. Ma pidasin seda saatuse märgiks; metsavendade ridades kohtas sellist suurustlemist ja ettevaatamatust, millega ei võideta ühtegi sõda ega aeta vaenuväge minema, ei tooda kedagi Siberist koju ega võeta kodusid tagasi. Pidasin Rohelise Kapteni tegevust riskantseks – ta kandis põuetaskus märkmikku, kuhu kirjutas kõikide oma leibkonda kuuluvate meeste andmed ja tegi paberil täpseid rünnakute ja käikude plaane. Mu kahtlusi kinnitas Mardi tütar. Ta rääkis mulle, et hävituspataljon oli leidnud tema ema peetud toiduvihikud, kus oli lahtrite kaupa kohusetruult kirjas, kes ja millal nende juures söömas käis, sest Roheline Kapten oli lubanud, et hiljem hüvitatakse kogu vaev ja toit. Nüüd oli Mardi kodutalu suitsev ahervare, Mart ise mõistuse kaotanud ja tema tütar rändas kusagil meie ees teiste põgenike hulgas. Osa toiduvihikutes mainitud vendi oli juba hukatud.

Mõistsin, et siis, kui Eesti on jälle vaba, tahetakse nendele aastatele vaadata puhta südametunnistusega: pidi olema tõendeid ja dokumenteeritud materjale selle kohta, et kordasaadetu oli seaduslik ja et peeti kinni headest tavadest. Ometi oli viisakas käitumine miski, mida me ei saanud endale lubada, juba bolševike teod olid näidanud, et meie maa ja kodud olid sattunud tsiviliseerimata olendite kätte. Valjusti ei hakanud ma kaptenit siiski arvustama, ta oli paljulugenud mees ja Vabadussõja kangelane, kes teadis sõdimisest rohkem kui mina ja tema tarkusest võis õppust võtta. Ta koolitas mehi, õpetas neile tulistamist ja morsekoodi ning kandis hoolt selle eest, et iga päev harjutataks kõige tähtsamat oskust metsas – jooksmist. Kui Rohelisel Kaptenil poleks olnud kommet teha kohusetruult märkmeid, oleksin võinud jääda tema rühmaga Eestisse. Või kui tema meestel poleks olnud fotoaparaati. Olin juba mõnda aega nende seas olnud, kui ühel hommikul hakati korraga ühispildi tegemist korraldama. Üks mulle tundmatu mees lasi sealt vaikselt jalga ja ma järgisin tema eeskuju, öeldes, et mis nüüd mina, ma ju polegi õieti rühma liige. Poisid poseerisid õlg õla vastas punkri ees, käsigranaadid vööl, keegi vembumees lükkas oma pea kohvergrammofoni. Rühma jalge ette toodi seljakott, mis oli täis vallamaja kassakapist võetud kommunistide raha, sedasama, mida Roheline Kapten eelmisel päeval vallamaja töötajatele hunnikute kaupa jagas, sest niikuinii jääb ta asjas süüdi. Võtke aga korralikult, oli ta öelnud, need on Nõukogude Liidult rahvale konfiskeeritud rublad.

Kapten oli juba legend, mina poleks selleks kõlvanud, ma ei tahtnud kangelaseks saada. Oli see nõrkus? Olin ma Edgarist ülepea parem?

Rosalie oleks nii väljaõppesaarel kui Rohelise Kapteni meestega tehtud ühisfotode üle uhkust tundnud. Ma ei kavatsenud siiski kapteni viga korrata ja sellepärast rebisin tükkideks ka Rosalie foto, vastumeelt sõrmedega. Rosalie pilk oli mind mitmel meeleheitehetkel lohutanud ja kui elu mu soontest maapinda voolaks, läheks mul tema pilti vaja, seda läks mul juba praegu vaja, ma vajasin tema pilku, kui kõndisime üle kivide ja sambla ning ma olin oma võitlevad vennad maha jätnud. Mu kannul löntsival Edgaril polnud kunagi kaasas ühtegi meenutust oma naisest. Kui ta ilmus sauna, kus ma Soome minekut ootasin, tegi ta selgeks, et tema kodukohta naasmisest ei tohi kellelegi iitsatada. Väejooksiku muret võis mõista, kõik teadsid ta ema nõrku närve. Aga ikkagi ei suutnud ma ette kujutada, et oleksin samamoodi talitanud, et ei oleks andnud endast Rosaliele mingit elumärki. Kuulsin, kuidas Edgar mu taga puhkis, ning ma ei saanud aru, miks ta tahtis, et ta naine usuks, et ta on ikka veel mobiliseeritud Punaarmee ridadesse. Mina tahtsin kibekähku Rosalie juurde, Edgar ei rääkinud naise nägemisest sõnagi. Jõudsin juba kahtlustada, et ta tahab oma naise juurest plehku panna, oli leidnud uue kallima, võib-olla Helsingist. Edgaril olid seal sageli oma asjatoimetused, ta saalis Klaus Kurki restorani vahet. Mu kahtluste vastu rääkis aga see, et ükski naine polnud ähmastanud ta pilku ja viin ei ahvatlenud teda sugugi sedasi kui kõiki meid teisi; seda tõendas alati tema hingeõhu värskus, kui ta meie ööbimiskohta tagasi tuli. Tädipoeg kandis ka meile jumala muidu antud spordirõivaid, kuigi oli kangast ja lõiget suu kõveras silmitsenud. Nendes riietes ei saanud muidugi daame jalutuskäigule viia, samuti ei teinud nende tuju lõbusaks selle 20 margaga, mis meile päevas anti, rääkimata tutvumisest Helsingi lõbumajadega. Rahast piisas vaevu tubaka, sokkide ja muu hädavajaliku jaoks.

Teised vaatasid tädipoega imeliku pilguga, pidasid iseäralikuks, ja ma hakkasin juba pelgama, et ta saadetakse saarelt ülesandeks sobimatuna minema. Sellepärast asusin pärast seda, kui püssi tagasilöök tal kulmu lõhki lõi ja tulistamishirm püsivaks muutus, temaga tõsiselt tööd tegema. Samas panin imeks, kuidas ta Punaarmee ridades hakkama sai ja kust ta endale korraliku vöökoha hankis, vaevalt et Punaarmee teda puhta peki ja sepiku peal hoidis. Igatahes Staffani saarel kadus koorega silutud kõhuke ära, Soomes oli kõik kaardi peal.

Tädipojale anti paljugi andeks, sest loomult oli ta lobamokk. Kui Soome kindralkond saatis meile mehi loenguid pidama, sai ta näidata, kui hästi tunneb ta Punaarmee paelu, ja esitleda oma soravaks lihvitud vene keelt; ta oli püüdnud koguni õpetada teistele langevarjuhüppeid, kuigi polnud ise kordagi hüpanud. Õhtud kulusid tal Eestisse naasmiseks vajalike võltspaberite meisterdamiseks, mulle sosistas ta, et mõtleb ideaalsele rühmale, mille alus rajataks siinsamal saarel. Lasin tädipojal lobiseda, erinevalt teistest olin harjunud oma lapsepõlvekaaslase fantaasialennuga. Teised aga kikitasid Edgari loba peale kõrvu – meil oli küllaga vaba aega, selliseid hetki, kui poistel oli mahti jääda iga lottat jõllitama, just nagu oleks tegu esimese naisega maamunal. Mina mõtlesin vabal ajal Rosaliele ja kevadkülvile. Juunis jõudsid meieni jutud küüditamistest. Pärast seda, kui mu isa eelmisel aastal arreteeriti, polnud ma temast midagi kuulnud. Ema oli siis nutnud, et isa oleks pidanud oskama „Internatsionaali” laulda, oleks pidanud oskama selle ajaks mütsi peast võtta, oleks pidanud kartuliühistute asjus vähem suud pruukima ja olema nõus natsionaliseerimisega, aga mina teadsin, et seda poleks isa suutnud. Simsonid jäid ju ikkagi talust ilma, poeg läks metsa ja isa vangi. Temast taheti teha hoiatav eeskuju. Samal ajal rahustati inimesi, et maad ei võta keegi ära, kuid kes neid bolševikke ikka uskus.

Edgarit seevastu Simsonite olukord ei liigutanud, sugugi mitte, kuigi meie talu rahadega maksti kinni kõik tema kooliskäimised, need samad koolid, millest Edgar teistega pikalt-laialt rääkis, tudengipõlv Tartus, ja tudengeid oli meie hulgas omajagu, põllumehi aga vähem. Kui Edgar ja teised tudengid naersid selle üle, mida pidasid enda jaoks liiga lihtsaks, oli kuulda, kui ühekülgselt nad elu nägid. Harimatus oli neile sõimusõna ja nad hindasid inimest selle järgi, kas too oli käinud koolis kolme klassi jagu või rohkem. Vahetevahel kostis poiste jutuajamistest, et nad olid lugenud ülearu palju inglise spioonilugusid, mis tiivustas suuri kujutlusi sellest, kuidas Staffani saarelt tulevad sihukesed spioonid, et Punaarmeel pole enam mingit asu. Kamba eesotsas jutlustas seda evangeeliumit Edgar. Kuigi mõnedki neist olid seiklejatüüpi, siis argpükse seltskonnas siiski polnud ja see tekitas pisut usaldust, peletades mu kahtlusi, et mis sellest kambast üldse saab. Põhitõed olid samuti selged, kõik olid õppinud radistideks, olime harjutanud morset ja kuigi Edgar laadis püssi kohmakalt, sobis salakirjade saatmine ta siidinäppudele imehästi, need suutsid klõbistada suisa sada tähte minutis, minu sõrmed sobisid paremini adra taha. Meie seisukohtade kõige tähtsamates punktides ja inglise orientatsioonis olime siiski ühel nõul.

Mul oli oma plaan: juba saarelt lahkudes kandsin Rosalie pildi asemel rinnataskus paberitükki, kus olid augud toimiku jaoks, kõikide andmete kaasaskandmine oli liiga hulljulge. Ma olin ostnud ka vahatatud kaantega vihiku, et päevikut pidada. Kavatsesin koguda tõendeid bolševike hävitustöö kohta. Kui saabub rahu, läheb neid vaja. Siis loovutan need paberid endast osavamatele suleseppadele, nendele, kes asuvad kirjutama meie vabadusvõitluse ajalugu. Teadmine selle ülesande tähtsusest andis meelekindlust, kui hakkasin kahtlema, et hoidsin suurtest ettevõtmistest kõrvale arguse või selle pärast, et olin valinud viisi, mille abil sõdimisest pääseda. Mul oli siiski ülesanne, mille üle mu isa oleks olnud uhke.

Ma ei kavatsenud kirjutada üles mitte midagi sellist, millest võiks sündida teistele kahju; mitte midagi sellist, mis paljastaks liigselt meie kontaktisikuid. Ma ei kasutaks nende nimesid, võib-olla ei mainiks ma isegi kohti. Hangiksin fotoaparaadi, aga mitte selleks, et meie vendadest ühispilti teha. Kõikjal vilkusid spioonide silmad. Nende sära oli täis kulda, meie, teiste silmad mulda.

1941

Tallinn,

Eesti NSV, Nõukogude Liit

Viljalaod põlesid ja taevas kasvasid suitsusambad. Tee oli täis kiirustavaid busse ja autosid, rattad kisendasid pääsemise järele just nagu inimesedki, plahvatus! Õhtutõrjetuli. Klaasikillud nagu vihmahood. Juudit istus, suu ammuli, ema köögi nurgas; ema oli põgenenud maale oma õe Liia juurde ja jätnud Juuditi üksi pommi ootama, pommi, mis teeks kõigele lõpu. Juba mõnda aega olid teedel Tallinnast Narva suunas evakueeruvate veoautode ummikud ja kuuldavasti oli loodud evakuatsioonikomissariaat: komissariaadid karja evakuatsiooniks, vilja ja läätsede evakuatsiooniks, ükskõik millise mateeria evakuatsiooniks – bolševikel oli kavas kõik endaga kaasa võtta, kõik, mis võimalik, isegi leivakontsud, sakslastele ega eestlastele ei jäeta midagi. Armee käsutas mehed põlde tühjendama. Kõik Narva suunas, kõik sadamate suunas. Plahvatus.

Juudit surus käed kõrvadele, surus kõvasti. Ta oli juba leppinud sellega, et linn hävineb enne, kui sakslased siia jõuavad, ta oleks lihtsalt soovinud, et ta tund oleks tulnud argisemates oludes: et viimased hääled, mida ta kuuleb, oleksid lusika kõlksatus taldrikul, kilin juuksenõeltest täituvas karbis, lauale pandava piimakannu kume kõla. Linnud! Nende laul! Aga Luftwaffe ja õhutõrjekahurid olid linnud alla kugistanud, linde ei kuule ta enam kunagi. Ega koeri. Ega kasside näugumist, vareste kraaksumist, ülakorrusel kolistamist, alumise korruse lapsi, kullerite jooksmist, tõukekäru kriginat ega ämbri kolksatust, kui naabriproua lööb oma pea vastu välisukse piita Juuditi akna all. Juudit oli samuti proovinud pesukaussi pea peal hoida, tõsi, toas ja salaja, poseerinud peegli ees, pannud imeks, miks modistid polnud leiutanud kübarat, mille võiks asetada väikse pesukausi või ämbri peale. Menu oleks kindel. Naised juba olid kord nõnda lapsikud, sellised naljakad, kaitsesid ennast ämbrikujulist kübarat meenutava narrusega. Pleki kolin jäi siiski juba minevikku, sellesse minevikku, kuhu jäi ka argipäev. See oli küll täis kaotusi ja seal andsid tooni bolševikud, aga see oli siiski argipäev oma argiste häältega. Kevadel oli vend ajanud Juuditi elama ema juurde Valge Laeva tänavale, igaks juhuks, ja päevad olid kulgenud omasoodu, kuigi vend oli koos oma naisega juunis ära viidud ja Juudit polnud Johanist ega ta naisest pärast seda midagi kuulnud ning Johani majja asusid elama võõrad, tähtsad inimesed komissariaadist. Juuditi mees oli juba varem Punaarmesse mobiliseeritud. Ema allkorrusel elanud Elisa mõisteti omakorda süüdi kontrrevolutsioonilises tegevuses – kahtlustati, et Elisa oli teadlik temalt toa üürinud Karini kavatsusest maalt lahkuda. Juuditit kuulati samuti Karini küsimuses üle. Aga pärast sedagi läksid päevad omasoodu edasi ja moodustasid sedasi argielu, mis oli igatahes parem kui need hävingupäevad. Maal, tädi Leonida juures, jätkas Rosalie lehmade lüpsmist hoolimata sellest, et tema peigmehe perekonda oli tabanud terror, Simsonite talu oli ära võetud, Rolandi isa arreteeritud ja tema ema oli kolinud Armide kodutallu Rosalie hoole alla. Selle eest oli Juudit Rosaliele tänulik. Ta poleks oma ämma seltsis vastu pidanud, isegi mitte raskel ajal, tal polnud Rosalie kannatlikkust. Kui Juuditi mees asjast teadlik oleks, leiaks ta jälle ühe põhjuse etteheiteid teha, tema mamma polnud oma lemmikpoja kaasalt sedavõrd ükskõiksest kohtlemist ära teeninud. Võib-olla tõesti, aga Rosalie pidas ämma palju paremal kostil kui Juudit, täites ämma rõõmuks ajapikku toa väikeste jõmpsikatega. Seda Juudit enam ei näe.

Ta hakkas mõtlema, millise pildi ja mis hääled tahaks ta mineviku argipäevast enne lõppu viimseks mõtteks üles noppida. Võib-olla päeva lapsepõlvest, Rosalie ja köögist kostvad argised hääled, hetke, millel on samasugune kõla, nagu nendel rahuaja hommikutel, mil sai olla kindel, et päev tuleb täpselt samasugune kui eelmine, sellise päeva, kui Lutheri vineertool ema akna all kraapis põrandat ja kraapiv hääl ärritas Juuditit, sellise päeva, mil Juuditil polnud midagi märkimisväärset mõttes, sellise, mil pisiasjad teda pahuraks ajasid. Või äkki tahtis ta enne surma näha vaimusilmas hoopis päeva ajast, mil ta oli veel vallaline neiu, ajast, mil miski polnud erutavam kui siidpaberisse mässitud kleit karbis, kleit tulevaste kosilaste jaoks; mitte mingil juhul ei mõtleks ta oma abikaasale. Ta hammustas huulde – isegi vägisi ei läinud mees ta mõtetest. Kui äsja tuba valgustanud plahvatus oleks tabanud maja, oleks abielu jäänud tema viimaseks mõtteks. Uus valang pani lihased tõmblema, kuid plahvatused ei tekitanud mingit tunnet ning küüru ta enam ei tõmbunud.

Mõte koos linnaga hävimisest oli vupsanud ta pähe päev enne ema lahkumist ja see oli jäänud sinna, justkui poleks ta midagi muud kunagi tahtnudki. Tallinn talle siiski meeldis, ämm aga mitte ja ämm oli nüüd Armi talus. Sinna oli püüdnud ema ajada Juudititki, peaaegu kogu pere oli nüüd tädi Leonida hoole all, ja sellistel hetkedel oli hea olla koos oma lähedastega.

„Jumal tänatud, et su isa silmad seda nägema ei pea. Jagame üleliigsed suud sedasi, et mu üks õde võtab minu enda juurde, teine sinu. Ainult mõneks ajaks. Ja Juudit, proovi oma ämmaga kuidagi läbi saada.”

Et ema ära sõidaks, oli Juudit teeselnud nõustumist. Tädi Leonida juurde ta ei lähe. Võidu osas ei jaganud Juudit ema lootusi, aga mõtetes oli ta tänulik kopsupõletikule, mis murdis isa maha veel siis, kui maal olid asjad hästi, isa poleks bolševike kombeid ja Johani kadumist üle elanud. Nõukogude Liidu inimvaru oli lõputu, miks peaks olukord just nüüd muutuma? Miks polnud see muutunud enne juunikuu küüditamisi, enne venna arreteerimist? Lahingukõma veereb suurtükkide rasketel ja mudastel ratastel edasi ja tapab nad kõik, ongi kogu lugu. Juudit pani silmad kinni, tuba oli hele: õhku joonistuvad valgusviirud tuletasid meelde jaanipäeva ilutulestikku Pirita rannahoone juures, siis oli ta olnud juba aasta proua seisuses. Tollal oli Juuditi kõrvakuulmine korras ja mured hoopis teised, ta oli igatsenud loiult abikaasat või pigem seda kujutlust, mis tal mehest oli olnud. Ja jaaniõhtul Pirital oli ta soovinud, kõvasti soovinud. Ta kujutles ennast sügavale Pirita suveöösse, keskendudes leegitsevatele tõrvatünnidele, metsale, mis oli mühisenud, nagu kukuks seal kägu. Ta oli maitsnud keeleotsaga pisut rääsunud, natuke laiali läinud huulepuna maitset, aga tal oli ükskõik, sest see oli olnud märk sellest, et tema suud on suudeldud, ja pillimehed andsid oma parima, laul oli rääkinud nooruse mööduvast unest, hirvest ojal joomas, muretu tal meel, ja öö oli olnud tulvil sädistamist sõnajalaõiest ja sädistamised olid heitnud ühte naeruvinedega ja Juuditi vallalised sõbrannad lõkerdasid, raputades trotslikult oma soengutes päid, neil oli kõik ees ja jaaniöö maagial kõik võimalused tõeks saada. Juudit oli tundnud, kuidas prouaseisus voolis nahka tema põskedel, tema keha nõtkust ja hingamise kergust. Kuna selles polnud midagi ihaldusväärset, oli ta näidelnud sõbrannadele kogenud naist, pisut paremat, pisut targemat, ja hoidnud kogenud naise raugusega oma mehe käest ja püüdnud samas suruda maha kadeduse kibedat seemet, kadedust sõbrannade suhtes, nemad polnud veel kedagi valinud ja keegi polnud jõudnud veel neid altari ette valida. Aga siis oli Juuditi mees ta tantsima tirinud ja korranud laulusõnu, et tema naine on väike kui taskukell, ja helluse hulk tema hääles oli viinud neid teistest kaugemale, orkester mängis juba järgmist lugu, muretud hirved olid juba ununenud ja Juuditile oli meenunud, miks ta oma mehega abiellus. Täna öösel. Täna see õnnestub.

Juudit ehmatas silmad lahti, ta oli jälle mõelnud oma mehele.

Soome lahelt paistis tõusvat päike. Aga see polnudki päevakuma, vaid merd mööda põgeneva Punase Tallinna lõõm, flotillid kisasid kui hirmunud linnud. Taganemise hääled. Juudit komberdas läbi toa ja nõjatus vastu seina, kui oli üle põranda saanud. Ta ei suutnud uskuda, et bolševikud lahkuvad. Vajudes magamistoa nurka, mõistis ta, et Luftwaffe masinad tundsid huvi ainult põgenevate laevade, mitte Tallinna vastu, see teadmine aga ei tekitanud mingit tunnet. Nõtkuvad jalad mäletasid väga hästi, mida tähendas lennukihääl: pidi jooksma võssa, kuhugi peitu, nagu siis, kui ta oli maal, aidates Rosaliel ja tädil viina ajada, ja ootamatult taevasse ilmunud vaenlase pärast lükkas tädi kannu ümber ja nad tormasid puude alla, jõllitades hingeldades, kuidas lennuk, mille kõht oli õnneks kerge, madalalt üle lendab.

Juudit surus selja vastu seina, jalad tugevasti põrandale. Ta oli plahvatuseks valmis. Kuigi õhk oli sõja lehast raske, polnud kõik tuttavad lõhnad kuhugi kadunud, tapeedist õhkus ikka veel vanade inimeste kodu lõhna, turvalist ja kauget. Juudit vajutas nina vastu tapeeti. Selle tegumood oli samasugune, sama vanaaegne nagu Johani maja nendes tubades, kus Juudit oli elanud koos mehega, oodates oma maja valmimist. Maja ei saanudki valmis, ta ei hakka seda eales möbleerima. Ja ta ei näe oma kodus kunagi uut vesiroosidega tapeeti, mille ta oli Fr. Martinsoni tapeedilaos välja valinud, jõudes enne mitu korda ümber mõelda ja iga lillemustri pärast nii mehe, venna kui ta naisega tülli minna, kuigi käli sai vähemalt aru, kui tähtis asi oli seinakatte valimine. Kui Juudit oli langetanud lõpliku otsuse, astus ta ärist kergendunult välja, sest enam polnud vaja uurida tapeedinäidiseid ega võrrelda neid omavahel kodus ja siis veel Fr. Martinsoni juures ja siis jälle kodus. Ülemeelikus tujus oli ta võtnud takso, et viia rõõmusõnum oma mehele, kelle jaoks oli tapeediküsimuse lahenemine kergendus, otsust tähistati koos vennanaisega Nõmme restoranis ja kreemikoogist jäi veidi vahukoort talle nina otsa, mis oli sile ja õhetav, sest toona kooris ta iga õhtu oma nägu suhkruga. Mõelda vaid, suhkruga! Kas nad jõid tol õhtul kokteile ja tantsisid? Kas mees oli hiljem seltskonnaga liitunud ja kas Juudit mõtles jälle, et täna õhtul, täna õhtul see õnnestub? Kas ta mõtles samamoodi, nagu oli juba lugematuid kordi mõelnud ja lootnud?

Juuditi oodatud lõppu ei tulnudki. Hommikul linn küll vankus, põles ja tossas, aga püsis siiski püsti, ta oli ikka veel elus ja Punaarmee läinud. Väljast kostvate rõõmuhüüete mõjul roomas Juudit liimipaberiga kaetud akna juurde ja tegi selle kildudest hoolimata lahti. Terve tee oli täis Wehrmachti, kiivreid ja jalgrattaid tuli nagu rohutirtse ja tänu nende rohkusele polnud võimalik neid kokku lugeda, gaasimaskitorbikud kõikusid ja sõdureid kattis lillesadu. Juudit sirutas käe välja, õhus pärlendasid naeratused nagu mullid värskes limonaadis, käed lehvitasid vabastajate suunas tüdrukutest lõhnavat tuulehingust ja peopesad olid nagu lehed suvisel puul, need liikusid ja värisesid, nende seas rebisid teised käed puruks kommunistliku partei loosungeid, juhtide paraadportreesid, suud rebenesid, pead lõhenesid, kaelad murdusid, kannad sattusid silmi, hõõrudes neid vastu maad, surudes raevukat tolmu juhtide pabersuudesse, sodi lendles konfetivihmana tuules, kõikjal vedelev klaasipuru kriuksus nagu puhas lumi. Tuuletõmbus lõi akna kinni, Juudit võpatas.

Nii ei oleks pidanud minema. Kuhu jäi oodatud lõpp? Juudit oli pettunud, lahendus jäi tulemata. Ta hingas aknast vaba Tallinna õhku. Ebalevalt, ettevaatlikult. Justkui viiks vale hingamine rahu minema või järgneks sellest karistus naisele, kes polnud uskunud sakslaste võitu ja Nõukogude Liidu taganemisse. Tänavale ei tihanud ta joosta, sobimatud mõtted hoidsid rahutult nihelevaid jalgu kinni. Mõtted purskusid välja hetkel, mil õue lippas väike naabritüdruk ja hüüdis, et isa tuleb koju. Tüdruku hüüded olid Juuditile jällegi meenutanud oma seisundit ja ta pidi nagu vana inimene toolilt tuge otsima.

Varsti täituvad Punaarmee poolt tühjaks röövitud poed uuesti ja avavad uksed, lettide taga keeravad kauplusepreilid jälle oste paberisse ja veepuhastusjaam tehakse korda, sillad kerkivad oma kohale, kõik, mis oli röövitud, hävitatud, puruks tulistatud ja veristatud, kerib ennast endiseks nagu tagurpidi jooksvas filmis. Linn oli veel haavatud ja tühjaks rüüstatud, teed nõtkusid hobusekorjustest ja punasõdurite laipadest, mille kallal askeldasid mardikad, aga varsti on see kõik läinud. Sadamad tehakse töökorda. Raudteed lapitakse kokku. Pommide järatud teed paigatakse. Varemete vahelt kerkib rahu, mört peidab ehitistes haigutavad lõhed, katkenud maanteed ei pane enam liiklust seisma ja küünlad võib laudadelt sahtlitesse lükata, pimenduskatete taga süttib elektrivalgus, küüditatud tulevad võib-olla tagasi, Johan tuleb koju, kedagi ei viida enam kunagi kuhugi, keegi ei kao, öösel ei kosta enam koputusi ja Saksamaa võidab sõja. Kas paremat tulevikku võinuks üldse tahta? Tuleb argipäev. Kuid kuigi just seda oli Juudit äsja igatsenud, muutus mõte silmapilguga vastumeelseks ja vaid hetk tagasi kogetud ükskõiksus tulevikumureks. See argipäev, mille ta saab, pole see, mida ta tahaks. Akna taga ootas bolševikest tühjendatud linn – esimeste koju naasvate eestlaste saapad lõid juba teedel tolmu üles, varsti täituvad need igat sorti Eesti, Vene ja Läti mundritega ja nende ümber tiirlevate tüdrukutega, neiudega, kihlatutega, leskedega, tütardega, emadega, õdedega, kaagutavate, nuuksuvate ja tantsisklevate naisterahvaste lõputu karjaga.

Juudit ei tahtnud kohtuda naistega, kes räägivad koju saabuvatest meestest ja kelle peigmehed, isad ja vennad olid juba metsast välja tulnud või lasknud jalga Eestis või Soome lahel võidelnud punaste seast. Tal poleks neile midagi öelda, ta polnud oma mehele ühtegi kirja saatnud. Ta oli muidugi proovinud, võtnud paberi ja tindi, istunud laua taha, aga käsi ei suutnud sõnu moodustada. Juba mehe eesnime esimene täht oli olnud liiga raske, esimest lauset oli võimatu välja mõelda, ta polnud suutnud kirjutada kirja igatsevalt naiselt, ja ainult selliseid pidi rindele saatma. Meeltesse olid sööbinud kõik need ööd, mil nad proovisid, aga ebaõnnestunult, ja ööd, mil nad isegi ei proovinud, ja ta polnud unustanud ühtegi hetke, mil ta katsetas avarama kaelaauguga, aga mees ei pööranud ta rindadele mingit tähelepanu. Ta mäletas täpselt sellele järgnenud häbitunnet, mäletas, mis tunne oli, kui kõik tema ettekujutused selle suhtes, mis on temas veetlevat, osutusid valeks; ta mäletas, kuidas värske abikaasa oli lükanud tema pakutud rinnad eemale, lükanud voodi teise serva justkui halvaksläinud söögi laua teise otsa.

Juba bolševike võimu alguses hakkas mees end koos teistega mobilisatsiooni eest suvilates ja majade pööningutel peitma ja Juuditit oli tabanud kergendus. Ta sai voodi täiesti endale, aga muidugi oli tal meeles kombekohaselt otsaesist kortsutada, etendada abielunaist, kes on oma mehe pärast mures. Kui mees toiduotsinguil kinni nabiti ja tšekistide musta ZIS-i pandi, õnnestus Juuditil oma hallid silmad pisaratega tuhmistada, sest nii pidi tegema. Juba siis oli ta lootnud, et see jääb mehe viimaseks ettevõtmiseks, väga paljude jaoks tähendas ZIS just seda, ja samas ajas see soov, see metsik rõõm sõja pakutud võimalustest talle hirmu peale. Nende suguvõsas polnud lahutatud naisi, nii et lesepõlv oli ainus väljavaade, juhul kui ta tahab oma vabadust tagasi. Kangekaelne ämm oli aga komissariaadist teada saanud, et mees oli rindele saadetud, ja jälle oli Juudit kombekalt taskurätiku haaranud. Ta ei saanud kellelegi öelda, kuidas ta nautis voodit, millest puudus peremees. Ta igatses armukest, aga kust selline küll võtta? Isegi sellest mõelda oli täiesti sobimatu. Ometi oli ta rohkem kui korra lugenud „Madame Bovary’d” ja „Anna Kareninat”, ja kuigi romaanide kangelannad kannatasid mõnevõrra teistsuguse abielu all, tundis ta nendega suurt hingesugulust, sest tallegi oli igatsus tuttav.

Enne pulmi oli Juuditi ema poetanud ridade vahele nõuandeid abielu ja võimalike probleemide kohta – Juuditi kohatud raskusi selles repertuaaris polnud. Juba kihluse ajal tärkasid Juuditis kahtlused ja ta oli emale ääri-veeri öelnud, et vastupidiselt ema vihjetele polnud mees talle mingil moel füüsiliselt lähenenud. Et sõbrannade kogemused peigmeestest, kes ei jaksanud altari ette minekut kuidagi ära oodata, olid teistsugused; Rosalie andis pidevalt mõista, kui tuline natuur oli tumedate kulmudega Roland. Juuditi ema oli tütre murede peale naeratanud, pidanud seda lugupidamise märgiks, öeldes, et Juuditi isa oli olnud samasugune härrasmees. Kõik saab korda, kui nad hakkavad koos elama.

Nii järeldas Juudit, et oma rumaluses pidas ta imelikuks iseloomujoont, mis andis hoopis aimu suurest armastusest, ja hakkas pulmi kannatamatult tagant kiirustama, Haapsalu rannahotellis oli pulmareisiks juba tubagi kinni pandud. Laulatussõrmuse sõrmepistmine aga ei muutnud midagi ja pulmaöö oli piinlik. Mees oli tulnud tema sisse, aga siis juhtus midagi. Mees oli tõmmanud ennast välja, läinud sirmi taha, ja Juudit kuulis, kuidas ta kallas pesukaussi vett ja ennast vihaselt pesi. Pärast seda heitis mees voodi teise serva, oma naisest võimalikult kaugele. Juudit teeskles magamist. Järgmine õhtu ei läinud sugugi paremini. Sellest järgmisel õhtul jäi mees sohvale magama, jättes hommikul täiesti normaalse mulje. Päeval promeneerisid nad Aafrika rannal ja õhtul tantsisid rannahoones, justkui oleksid nad tavaline noorpaar pulmareisil. Tallinnasse naastes hakkas mees Johani juures notari abilisena tööle, Juudit keskendus kodu loomisele ja mõtles palavikuliselt, mida teha.

Avalikes kohtades käitus mees nagu eeskujulik abikaasa, pakkus oma käsivart ja suudles sageli kätt, naljatujus olles isegi suule, kuid mehe käitumine muutus kohe, kui nad kahekesi jäid. Kui ta Juuditi vastu mingit tõmmet ei tundnud, miks oli ta siis kosinud? Kas kõik oli algusest peale üksainumas vale? Kui Rosalie kihlus, tutvustas ta Juuditit Simsonitele ja Juudit ei pööranud alguses Rolandi lugemishuvilisele tädipojale mingit tähelepanu, mitte enne, kui Rosalie ütles, et poiss pole üldse nii hall, kui esmapilgul võis tunduda, sest temast pidi lendur saama. Juudit oli „Punast lendurit” lugenud ning iga Juuditi küsimus ja imestus oli poissi kenasti innustanud ja nad pidasid Manfred Richthofenist maha lugematul hulgal kirglikke vestlusi. Tema innukuses oli midagi kummalist, kirglikku, ja Juudit ei kahelnud sugugi oma valikus, oma kohas tribüünil, kui mees teeb vigurlennul Immelmanni sõlme. Rosalie kiitis Juuditi valikut ja Juudit kiitis Rosalie oma. Enda arust oli neil vedanud. Oma kirjades lubas peig lennata Juuditiga Pariisi ja Londonisse, nad mõlemad tahtsid maailma näha, reisida. Mõte, et ta jalgade all on pelk õhk, hirmutas Juuditit, kuid sõbrannade näoilmed olid nägemist väärt, kui ta rääkis eesootavatest aastatest lenduri prouana ja metropole tundva daamina, sellest, kuidas ta ostab oma kindad Pariisist, kus müüjannad puistavad kinnastesse puudrit, enne kui ta neid kätte proovib. Ühel päeval vilksatab ta mees ehk ringvaateski ja publik tribüünidel on põnevil, ohkab sügavalt, mõnegi proua süda jätab löögi vahele. Mõnikord oli Juudit imestanud, miks huvitus nii hämmastava tulevikuga mees just temast, ja kui nad kihlusid, suudles mees teda otsaette ja Juuditil hakkas sellest kuum, suudlus pani Juuditi sedasi kuumama, et teistlaadi läbikäimisele polnud ta tihanud mõeldagi. Aga mingit teistlaadi läbikäimist ei tulnudki.

Lõpuks võttis Juudit julguse kokku, et pärida oma abiellunud sõbrannadelt nende intiimelu kohta. Rosalielt ei tihanud ta midagi uurida, too jätkas kaasavara kogumist ja Simsoni talu seati noorperenaise jaoks sisse. Hoolimata Rolandi ja Rosalie vahel lendlevatest sädemetest polnud neil kirikusse kiiret, nad tahtsid teha kõike korralikult, aga pärast laulatust ei suutnud Juudit enam Rosalie tegemistes kaasa lüüa. Varem arutasid nõokesed koos pulmasoengut ja pruudikimpu, mõeldes ajale, mil nad on mõlemad juba abielunaised, Tallinna ja Armi talu vahel lendlesid asjakohased kirjad ning Juudit käis Rosaliele tungivalt peale, et nad viiksid oma mehed Haapsallu, võtaksid sanatooriumis mudavanne ja püüaksid teha nii, et nende abikaasad omavahel paremini läbi saaksid – kuigi meestevahelised suhted polnud laita, oleks ikkagi parem, kui lapsepõlvekaaslased oleksid ka sõbrad, sama lähedased kui Juudit ja Rosalie. Alguses arvas Rosalie, et taluperenaise jaoks on Singeri prii õmblemiskursus parem valik, aga jäi siis nõusse, võib-olla saab paariks päevaks palgalised tallu võtta, niikauaks, et nad saaksid reisil ära käia ja võiksid üheskoos abielupaaridena aega veeta, maal oli kogu aeg nii kiire, seal polnud korralikuks seltsieluks aegagi. Lõpuks pidas Rosalie Juuditi plaani heaks, Juudit omakorda aga hülgas selle pärast pulmareisi. Ta oli kindel, et Rosalie näeks teda läbi, näeks selles abielus valet, mida Juudit ei oskaks seletada. Kuidas oleks ta suutnud Rosaliele öelda, et abielu oli ta kõlbmatuse ristile naelutanud? Rosalie ei mõistaks seda. Rosalie ei usuks seda. Keegi ei usuks.

Juudit oli olnud nõutu ja võtnud kätte pulmakingiks saadud „Perenaise käsiraamatu”. Märksõna „abielu” juures viidati abielus toimuvale sugulisele läbikäimisele. S-tähe juurest leidis ta ka „sugulise külmuse” ja selgituse, et frigiidsuse põhjused on reeglina hingelised: hirm valu ees, vastumeelne partner või ebameeldivad mälestused. Juudit mõistis, et artikkel käis naiste, mitte meeste kohta. Viga oli seega Juuditis. Nii mõnigi prouaseisuses sõbranna oli rääkinud, et mees ei paista kunagi küllalt saavat, üks oli vihjanud, et on selle asja jaoks liiga kitsas, teine sellele, et teda ei jäetud rahule isegi naistehädade ajal, mis oli äärmiselt ebahügieeniline ja kahtlemata ka ohtlik, ja kolmas kahtlustas, et mees toob ringi litutades kaasa veneerilise haiguse. Juuditi olukord oli erandlik ja lõpuks sai ta asjale jälile: tripper, süüfilis ja šanker. Muidugi! Ta oli leidnud põhjuse! Mees polnud lihtsalt häbi tõttu talle asjast rääkinud! Ta tuleb niisiis arsti juurde saata, aga kuidas? Juudit ei saa ometi öelda, et tema meelest kannab mees haigust.

Ta pani raamatu käest. Foto päritud süüfilist põdeva imiku jalast tõi lapsepõlvest meelde naise, keda nähes aeglustas ema sammu ja juhtis Juuditi teise tänavasse, pidades paremaks, et nad tulevad koloniaalkauplusse hiljem tagasi – naisel oli halbade naiste viga, mis nakkas kasvõi haigestunuga samu nõusid kasutades. Selles asjas oli emal õigus, sama kinnitas „Perenaise käsiraamat”, aga kas temal ei peaks siis haigusnähte olema? Juudit mäletas ikka veel naise nägu. See oli puhas ning ka kokaiinikasutuse märke polnud näha, hoolimata sellest, et perearst oli pühapäevasel visiidil sosistanud, kuidas seesinane taud levib: „Arstide seas käib jutt, et kokaiinihullus me maal väheneb, kuigi psühhopaatide ja neurootikute arv ei ole vähenenud ja just nemad kannavad kokainismi. Võite vaid ette kujutada, kui palju neid tegelikult on…”

„Perenaise käsiraamat” ei andnud vastust küsimusele, kas selline häda mõjutab ka mehe võimekust. Juudit ei jõudnud oma mõtetega kaugemale. Süüfilis, kõige raskem ja kardetavam suguhaigus. Teda ei võinud selline ebaõnn tabada. Tal ei saanud õigus olla. Mehe silmad ei punetanud ja mehel polnud suus või jalgadel paiseid ega väärmoodustisi. Ja ikkagi, kust ta saaks teada, kas mees oli haige või mitte, kas mees oli suudelnud halbu naisi või teinud midagi veel rohkemat, ja kui oli, mis siis edasi? Kust ta saaks teada, kas mees on käinud arsti juures?

Juudit oli hakanud ennast jälgima, uurima iga päev oma keelt ja jäsemeid, teda ehmatasid putukahammustused ja nendest põhjustatud tursed, vistrik lõual ja konnasilm varbal; ta mõtles, kas oli mõni paise äkki kahe silma vahele jäänud, kas tal oli nüüd see „Perenaise käsiraamatus” mainitud haigusnähtudeta staadium. Teised olid juba hakanud vihjama tulevase pisipere peale ja nii mõnedki väljendasid imestust, sest Juuditi ruttu pulmadega tõlgendati kui märki pere peatsest juurdekasvust, eriti tihti sosistas sel teemal ämm, teadlikult ja laitvalt. Lõpuks võttis Juudit julguse kokku, ta pidi saama kindlust. Tohtrihärra oli sõbralik, visiit muidu piinlik ja ka valus. Selle lõpetuseks tõdeti, et Juuditis polnud mingit viga ega haigust.

„Armas proua,” ütles arst. „Te olete loodud sünnitama.”

1941

Lääne-Eesti,

Estlandi kindralkomissariaat,

Ostlandi riigikomissariaat

Kõndisime nädal aega läbi lahingutest haigete paikade, möödusime kihisevatest hobusekorjustest ja gaaside paisutatud laipadest, püüdsime vältida õhatud sildu ja tunda ära DB-pommitajate mürinat. Lõpuks hakkas mets paistma tuttavam ja tervem, seda parandas koduigatsuse leevendumine, ja me leidsime tee juba vanast ajast tuttava sidepidajaneiu juurde. Jätsin Edgari metsaservale lõdisema ja liginesin ettevaatlikult majale, aga koer tundis meid juba kaugelt ära ja jooksis meile vastu. Tema sekeldamine näitas, et ohtu polnud, niisiis hingasin kergemalt ja läksin koos koeraga akna taha, koputasin kokkulepitud moel. Sideneiu tegi kohe ukse lahti, naeratas laialt ja rääkis uudiseid: bolševikud taganesid ikka veel, idarinne lagunes, soomlased ja sakslased jahtisid vaenlast Laadoga ääres, venelased olid metsadesse naftat valanud ja tule otsa pistnud, aga põlev mets Soome-Saksa vägesid ei takistanud! Tüdruku selja tagant ilmusid uksele vennad Andrussonid ja kui ma hüüdsin Edgarile, et kõik on korras, sörkis temagi sauna juurde.

Hetkega täitus tuba ülemeeliku lärmiga, kõik naersid ja rääkisid üksteisest üle. Mulle jäi see võõraks, vaatasin neid kõrvalt. Õhtul hiljem kuulsime veel lootust sisendavaid uudiseid, aga kuigi ma aegamisi hakkasin kuuldut uskuma, ei tagunud rõõm ikka veel mu rinnas trummi. Uurisin vahetevahel oma käejooni ja kui Andrussoni poistega saunatasime, nühkisin kaua peopesi. Ikkagi oli seal aeg-ajalt justkui verd näha, aeg-ajalt paistsid käed puhtad. Tädipoeg oli juba sootuks teine poiss, selg sirge ja jutusoon lahti, nagu oleks tünnilt punn eest löödud: ta kirjeldas värvikalt lennukooli aegu, mõtles, ehk läheks pärast sõda sinna õpetajaks, ja kinnitas nooremale Andrussonile, Karlile, et tollel on samuti võimalik lenduriks saada, tühja sellest murdunud pahkluust, kõik teadsid, kuidas proua Vaik oskab lahast panna, tulevik on ees lahti! Vennaksed hakkasid tulevikuunistuste peale üles soojenema ja Edgar läks vesilennukite angaari ehitamist meenutades lausa pööraseks. Ma ei hakanud ütlema, et lüpsisoe piim oli Edgarile vuntsid maalinud, lasin tal hasarti minna. Ma ei hakanud ütlema sedagi, et siis, kui vesilennukite angaari ehitati, polnud Edgar veel sündinudki.

„Vaadake, Venemaale oli see piiriala juba siis tähtis kaitsepositsioon,” vehkis Edgar ja ma lasin tal unelmates ringi vehelda. Kompasin pihuga rinnataskut, paberilehti, nende aeg on varsti käes. Olin ülestähendustega juba algust teinud, aga ebaõnnestunult. Iga sõna oli tundunud vale, vendi häbistav niruvõitu halin, võrreldes nende tegudega, mille tunnistajaks olin olnud. Sündmused panid sõnade eest putku. Mu saabastes lõhnas soo, käejooned punetasid, ega nii ei jätnud mu pliiatski puhast jälge.

Edgari vahutamiste vahele püüdis sideneiu uudiseid jagada. Vähemalt Viljandis lõikasid rukist mehed, kes olid olnud maaomanikud enne bolševike maareformi, ja nad pidid müüma rukist 30 kopikaga uutele asunikele, kellele bolševikud olid nende omandi jaganud, uued asunikud pidid omakorda palga eest kohtade algseid peremehi talutöödel aitama ega tohtinud puutuda metsamaad või enda langetatud puid, ainult koorida lõpuni juba alustatud puud. Sovhoosi juhatajate ametikohad likvideeriti, riigistatud Kase linavabriku juhtkond oli koos Punaarmeega põgenenud, vabrikut juhtis jälle endine omanik Hans Kõiva; kellel läks vaja traktorit, pidi ennast traktorijaamas registreerima, mahajäetud põllulappidest paluti teada anda, kommunistide poolt maha põletatud talusid hakatakse uuesti üles ehitama ja selle jaoks saab toetusi. Post liikus jälle. Uudised olid seega igal pool head. Võtsin õhukesed, ülitäpseid juhtnööre sisaldavad lehed ja seadsin õlilambi leegi tugevamaks. Kaugemate nurkade külalised olid toonud tüdrukule uuema Sakala numbri, kust leidis veel määrusi rukkilõikuse kohta. Pöörasin pilgu kiiresti järgmisele veerule. Ma ei suutnud mõelda, millises seisukorras olid meie maja ja põllud, kes koristab vilja. Süvenesin uute peremeeste ülejäänud korraldustesse: asunikud pidid ennast registreerima, omanikel keelati üürida tubasid registreerimata isikutele… kõik juudid, arreteeritud, põgenikud ja kommunistid pidid otsekohe registreerima ennast kohaliku omavalitsuse juures, ülejäänud üürnikud ja majaomanikud pidid andma teada nende isikute varalisest seisust… Nõukogude Liidust saabujad pidid kolme päeva jooksul ennast kohalikus komandantuuris kirja panema… kõik juudid pidid kandma Taaveti tähte… määruste elluviimise eest vastutas politsei ja abipolitsei… Venemaa ja Saksamaale vaenulike raadiojaamade kuulamine oli keelatud.

See kõik tähendas seda, et olime bolševikest lahti saanud. Panin Sakala käest ja haarasin Järva Teataja. Leinaraamis teadaanne esilehel kergitas mu käe oimu juurde, kuigi mu soni oli juba laual. „Eesti vabastamise nimel langenuid mälestavad sügavas leinas…” Lehes oli vabaduse ümber must raam, minu mõtteis imbus sellest punast vett. Lasin teistel lobiseda ja sain korraga aru, et nad elasid juba vabastatud maal. Justkui poleks me kunagi ühtki lahingut pidanud. Justkui oleks rahuaeg juba siin. Edgar oli hetkega uude ajajärku astunud. Kas see oli nüüd tõesti läbi? Kas redutamine oli läbi, metsaonnides olesklemine seljataga? Kas võisin nüüd loota, et me talu antakse meile varsti tagasi ja ma lähen oma sõstrasilmse tüdruku juurde, et varsti astume me altari ette? Kas tuleval aastal külvame oma lehmadele hiireherneid, tõstame timutit rõukudesse? Kas ma kõnnin varsti paljajalu vedruäkkega Simsonite põllul, varbavahed täis mulda ja ruun põtkimas rullimise vastu? Rullides jääb rohi liiga kaugele, sellepärast ei pidanud ruun sellest tööst suurt lugu, aga heinakuhjade vedamine küüni või rukkihakkude sõidutamine rehepeksule läks reipamalt, ja õhtul keedab mu sõstrasilm korraliku kohvi ja võtab eest põlle, kuhu on jäänud üks rohukõrs, ja tema silmad on vikiõite värvi. Edgar läheb lõpuks oma kodu looma, oma kaasa eest hoolt kandma ja ma ei pea enam tema pidevat jutuvada kuulama. Võib-olla saavad Siberisse saadetud koju tagasi tulla, võib-olla saab Nõukogude Liitu selleks sundida. Isa tuleb koju.