Читать книгу Austraalia – Terra incognita: kui loomad olid veel inimesed - Sol Shulman - Страница 3

Suurte unenägude aeg

Kui Austraaliat veel ei olnud. Lendavate koletiste maa. Kaua-kaua enne koer dingot. Dreamtime – unenägude aeg

Miljoneid aastaid oli Austraalia osa Antarktikast, enne kui murdis end selle küljest lahti ja hakkas liikuma ekvaatori poole, kohale, kus oleme harjunud seda nägema. Sellest ajast on see maa vähe muutunud.

Kauges minevikus, nagu ka praegu, asustasid Austraalia mandrit unikaalsed loomad. Üheks nendest oli hiigelsuur lind, kes jooksis nagu jaanalind ja suutis ka lennata. See oli kõige suurem iialgi maakeral elanud lendav olevus. Tema kaal oli kuni sada kilo. Austraalias elasid seitsmemeetrised sisalikud – varaanid –, dinosaurusehammastega krokodillid, hiigelkängurud, meetripaksused maod, väiksema auto suurused sarvilised kilpkonnad ja tasmaania tiigrid … Siit on leitud enam kui saja loomaliigi jäänuseid, mille analooge ei ole kusagil mujal maailmas.

Pea kogu see fauna suri välja umbes sada tuhat aastat tagasi. Mõned tolleaegse loomastiku esindajad on siiski säilinud ning neid on näinud ka tänapäeva inimene. Nii nägid jahimehed vabaduses elavat tasmaania tiigrit viimast korda 1930. aastatel.

Keegi ei tea päris täpselt, millal ilmusid Austraalia mandrile aborigeenid – maailma ühe vanima rassi esindajad. Nende minevik on saladuskatte all. Leiud näitavad, et inimene ilmus Austraaliasse umbes viiskümmend tuhat aastat tagasi. Ühe hüpoteesi kohaselt eraldusid Austraalia aborigeenide kauged eelkäijad teistest rahvastest ning jõudsid pärast pikki rännakuid Austraaliasse. Väga kaua säilisid aborigeenide juures paleoliitikumi inimesele omased tunnusjooned. Suurem osa autoreid kaldub küsimuses, kuidas said aborigeenid Austraalia mandrile, viitama nende asiaatlikule päritolule. On tuvastatud Austraalia aborigeenide ning Tseilonil, Indo-Hiinas ning isegi Sahhalinil elanud iidsete inimeste vaheline sugulus. Kaua enne vaaraode aegu, rännates paljude sajandite jooksul ühelt saarelt teisele, asustasid väljarändajad Aasiast järk-järgult kogu Okeaania.

Võimalik, et just siin, Austraalias, lebab inimkonna minevikku avav võti, sest aborigeenide olme- ja kultuurivormid olid Euroopa kolonisatsiooni alguses niivõrd arhailised, et tegid võimalikuks kogu inimkonna tekkeloo modelleerimise. Viimase viiekümne tuhande aasta jooksul ei ole aborigeenide juures toimunud tootmisvahendite märkimisväärset arengut ning selle tulemusel ei ole arenenud ka nende ühiskond. Teadlased arvavad, et üheks arengu pidurdumise põhjuseks oli peaaegu täielik kiskjate puudumine mandril, millest tulenevalt oli inimeste elu pingevabam ega stimuleerinud jahipidamisvahendite arengut.

Eelajalooline känguru, kes oli oma mõõtmetelt suurem kui tänapäeva kaelkirjak

Esimene eurooplane, kes nägi tänaseks ainsana säilinud Austraalia kiskjalist – dingot −, oli kapten William Dampier, kellest teeme juttu hiljem. Ta kirjeldas kiskjat niimoodi: „Kõhn, näljane ja hundisarnane.” Ja tõesti, dingo kaugeks eelkäijaks oli tõenäoliselt aasia hunt. Teadlased arvavad, et dingo ilmus kontinendile umbes kümme tuhat aastat tagasi. Ta tõid maale arhipelaagi saarte vahel seilanud Kagu-Aasia elanikud. Dingosse suhtuti kui kodukoera. Võimalik, et tema liha tarvitati toiduks ning ta võeti kaasa pikkadele rännakutele, et värske liha oleks alati käepärast.

Rändhõimude tavapärase arengu üks etappe on üleminek paiksele elukorraldusele, kus hakatakse tegelema maaharimise ja loomapidamisega. Aborigeenide jaoks oli see tee suletud, kuna mitte ainult ürginimesel, vaid ka tänapäeva teadlastel ei ole siiani õnnestunud aretada Austraalia metsikutest taimedest ühtegi kultuurteravilja, mis oleks võinud sarnaselt nisu või riisiga toidulaua oluliseks osaks saada. Muuseas, siin ei ole kodustatud ka ühtegi Austraalia looma, kuna ühe teadlase sõnul „ei saa kängurut saduldada ega vombatit lüpsta”.

Lõuna-Austraalia soodest leiti ühe väljakaevamise käigus bumerangid, mille vanuseks pakuti umbes kümme tuhat aastat. Laialdaselt on levinud eksiarvamus, nagu oleks bumerangi „leiutanud” Austraalia aborigeenid. Tegelikult ei ole see nii. Bumerangi klassikaline tüüp pärineb eelajaloolisest Egiptusest ja sattus Austraaliasse tunduvalt hiljem.

Aborigeenide traditsiooniliseks kehakatteks oli eurooplastega kohtumise hetkel niudevöö. Paljudes Austraalia osades ei kantud isegi mitte seda. Nagu rääkis selle raamatu autorile üks aborigeen: „Milleks riided?! Mul on kõik täiesti korras, mul ei ole mitte midagi varjata.” Kuigi Austraalia aborigeenid ei käi juba enam ammu alasti, ei häbene nad seda ka täna.

Kui esimesed Euroopast pärit asunikud 1788. aastal Austraaliasse saabusid, elas siin umbes kolmsada tuhat aborigeeni. Räägiti umbes viitsadat keelt ja murret. Iga hõim, milles oli umbes viissada-kuussada inimest, rääkis oma dialekti. Tavaliselt valdas aborigeen kolme ja enamat dialekti. Peale emakeele valdas ta vabalt ka oma vahetute naabrite keeli.

Aborigeenidel oli erandlik pereelu. Naistel, sõltumata vanusest, oli tendents abielluda üle neljakümneste meestega. Põhjus oli lihtne. Neljakümnendaks eluaastaks saavutab mees produktiivsuses kõrgeima taseme ning võib kindlustada oma pere parimal võimalikul viisil. Üldse oli naiste „määramine” meestele aborigeenide juures üsna omapärane. Eakad mehed said endale abikaasaks noored tüdrukud, ent noormehed said eakad lesestunud naised. Tugevad noored abielunaised olid võimelised iseseisvalt jahti pidama ning sellest tulenevalt toitma oma vanu mehi. Noormehed olid samuti ise võimelised peret ülal pidama. Loomulikult ei olnud kummastki soost noored sellise elukorraldusega rahul, kuid tava on tava.

„Valgetel on raske aru saada meie abielunormidest ja sugulusastmetest,” kirjutab aborigeenist tuntud kunstnik Dick Rafsi. „Minu isa vend ei ole minu onu. Teda kutsun samuti isaks. Tema lapsed on mulle samasugused õed ja vennad nagu minu lihased õed-vennad. Aga vot isa õdesid kutsun tädideks, nende lapsi nõbudeks. Oma ema õde nimetan samuti emaks, tema lapsi õdedeks ja vendadeks. Minu ema vend on mulle onu … Ma võin abielluda oma nõoga ema- või isaliinist, kuid üldiselt eelistatakse emaliini.”

Elu jooksul abiellusid aborigeenid korduvalt. Naisel oli keskmiselt neli meest, mehel mitte vähem kui neli või koguni kaheksa või kaksteist naist.

Ka täna on meeste ja naiste vahelised suhted üsna vabad. Mees võib laenata oma naise teisele mehele, küsimata naise nõusolekut. See on naise kohus. Sugudevahelisi suhteid võidakse kasutada ka karistusena mingi rikkumise puhul. Sellisel juhul sunnitakse naist sooritama suguakti mitme mehega.

Aborigeenist kunstnik kingib raamatu autorile oma joonistustega bumerangi

On huvitav märkida, et endistel aegadel ei teadnud aborigeenid, et suguakti ja lapse sündimise vahel on seos. Suguakt oli meelelahutus, lapse sünd oli aga vaimude pärusmaa. Kuna suguakti loeti loomulikuks funktsiooniks, siis seda ei häbenetud ja sellega tegeleti lõkke ääres kogu perekonna silme all.

Kaksikute sündi loeti osades hõimudes halvaks endeks. Tulevasi õnnetusi võis ennetada, tappes ühe vastsündinutest, mida sageli ka tehti. Kuid üldiselt on aborigeenid väga armastavad vanemad. Nad ei karista kunagi oma väiksekesi, hellitavad neid, täites kõik nende kapriisid ja soovid; kaheksa-aastase lapsega võib ema tegeleda kui vastsündinuga, sageli teda isegi rinnaga toites.

Tänapäeval harvemini, kuid endistel aegadel oli kombeks, et iga kümneaastane aborigeenitüdruk pidi minema elama oma tulevase abikaasa perekonna juurde õppimaks mehe teistelt naistelt abikaasaks olemise kunsti. Saades suguküpseks, läbis tütarlaps initsiatsiooniprotsessi – pühitsemise täiskasvanuks. Ta viidi võsastikku ning seal sooritati rituaalne defloratsioon – „kirurgiline” süütuse võtmine. Vastavalt eksisteerinud kombele olid tüdruku meessoost sugulased pärast seda temaga seksuaalvahekorras. Alates neljateistkümnendast eluaastast sünnitas tütarlaps oma esimese lapse, edaspidi sünnitas ta juba pea igal aastal.

Poistele korraldati samuti täiskasvanuks pühitsemine. Kümneaastased poisid eraldati emast, et valmistada neid ette initsiatsiooniks. Sel perioodil õpetasid kogenud vanad jahimehed noormeestele distsipliini. Neis arendati mehisust: löödi välja kaks esihammast, suguorganitelt kisti välja karvad, sooritati ümberlõikamine, keha armistati. Samal ajal õppis noormees palju ka seda, mida vajas igapäevaeluks.

Sellise õppe aluseks on abstraheerimise kõrge tase. Aborigeen näeb teda ümbritsevat maailma staatilise, muutumatu, „uinununa”. Erinevaid kombetalitusi saatvate laulude teemaks on müütiliste olendite rännakud, nende kangelasteod ja seiklused. Müüdid pärinevad ajast, kus neid tähistati erinevates keeltes erinevalt, ent kus neil oli siiski sama tähendus. Seda nimetati ja nimetatakse tänagi unenägude ajaks – dreamtime’iks –, kui „kõik loomad, linnud ja kalad olid veel inimesed”.