Читать книгу Austraalia – Terra incognita: kui loomad olid veel inimesed - Sol Shulman - Страница 4

„Kuldsed saared”. Kirjanik-piraat. Miks pärismaalased Cooki „ära sõid”? La Perouse’i traagiline saatus

Antiikaja geograaf Hipparchos (II saj e.m.a) ja suur Kreeka astronoom Klaudios Ptolemaios (II saj m.a.j) arvasid „tervest mõistusest” lähtudes, et maakera peab olema tasakaalus, et see kummuli ei kukuks. Sellest tulenevalt leidsid nad, et kuskil kaugel lõunas, keset India ookeani, peab olema maismaa, mis on mõõtmetelt sama suur kui Euroopa ja Aasia kokku. Järgnevate sajandite jooksul muutus hüpotees lõunas asuva tundmatu maa Terra Australis Incognita eksisteerimisest teaduslikuks dogmaks.

XV ja XVI sajand olid suurte geograafiliste avastuste aeg. Christoph Kolumbus avastas Ameerika, Vasco da Gama purjetas ümber Hea Lootuse neeme ning leidis meretee Indiasse, Fernão de Magalhães läbis väina, mida hiljem hakati kutsuma tema nime järgi, ning sattus Vaiksesse ookeani. Umbes samal ajal rääkisid inkad Hispaania konkistadooridele imelistest saartest, mis asuvad kuskil idas, keset Vaikse ookeani ääretuid avarusi. Nende jutu järgi purjetas inkade ülemvalitseja sinna suhkruroopaatidest flotillil, millel kakskümmend tuhat sõjameest. Tagasi tuli ta saagiga, mis rääkis nende saarte muinasjutulistest rikkustest. Ülemvalitseja jutustas inkadele viljakandvatest põldudest, kullalademetest ning leplikust rahvast, kes täitis vastu vaidlemata kõik tema korraldused.

Lummatud nendest juttudest, veenis ekstsentrikust teadlane Pedro Sarmiento de Gamboa5 Peruu asekuningat organiseerima ekspeditsiooni nende muinasjutuliste saarte leidmiseks.

Oli 1567. aasta. Kuninga vennapoja juhitud Sarmiento ekspeditsioon oli edutu. Mereavarustel ekseldes läbisid nad kahekümne kahe kuu jooksul seitseteist tuhat miili; võitsid kõik tormid, nälja- ja muud hädad ning kaotasid mitu meeskonnaliiget. Tagasi saabusid nad juttudega mitte just kõige sõbralikumate pärismaalastega asustatud eksootilistest saartest, mis said hiljem nimeks Saalomoni saared.

Meresõitjate lood kasvasid legendideks ja peatselt tundus, et nendelt saartelt võib leida kõiki maailma rikkusi, mis elavdas veelgi Hispaania valitseja huvi nende vastu. Nii avas Sarmiento ekspeditsioon otsingute ajastu ja see haaras maadeuurijaid enam kui kaheks sajandiks.

William Dampier (1652–1715)

Inimese, kelle Briti admiraliteet 1699. aastal Lõunamere esimese organiseeritud teadusliku ekspeditsiooni juhiks määras, biograafia on erakordne. William Dampier (1652−1715) sündis ühes kauges külakeses rentnikust talupoja peres. Pärast vanemate surma sundis vaesus teda kooli pooleli jätma ning merele minema. Ta teenis Newfoundlandi ja Ida-Indiasse sõitvatel laevadel ning raius kaks aastat Yucatanil metsa. Jamaical liitus ta piraatidega, kes röövisid asulaid Hispaania kolooniates. 1680. aastal võttis ta osa röövretkedest Peruu sadamatesse. Samuti osales ta ründeretkedes Panamasse kulda vedavatele Hispaania laevadele. 1691. aastal tuli Dampier tagasi Inglismaale ning paari aasta pärast avaldas ta oma seiklustest raamatu „Uus merereis ümber maailma”. Raamatut saatis üüratu edu ning seda tõlgiti paljudesse Euroopa keeltesse. Sellest sai bestseller. Lugejad olid vaimustuses igast vähegi eksootilisemast infokillust, nagu näiteks Beshi saare elanikest, kes olid valmis kaalu järgi vahetama kulda Inglise raua vastu.

Ühel oma reisidest Vürtsisaartele tegi Dampier koos oma meeskonnaga endalegi teadmata peatuse Austraalia põhjarannikul. Esimene inglane, kes Austraalia rannale astus, jäi ükskõikseks nii selle maa kui ka sealsete asukate vastu, keda Dampier nimetas „maailma kõige vaesemateks”.

Dampieri kirjanduslike tööde mõjul hakkasid umbes samal ajal Euroopa belletristikas ilmuma jutustused reisidest Vaikse ookeani vetesse. Näiteks paigutas Jonathan Swift oma bestselleris „Gulliveri reisid” liliputtide maa Van Diemeni maast ehk praegustest Tasmaania saartest loodesse.Inglise kirjanik Daniel Defoe kirjutas raamatu laevahuku läbi teinud Robinson Crusoest, võttes aluseks reaalsed sündmused Alexander Selkirki elust, kelle kapten Dampier oma esimesel maailmareisil karistuseks mingite eksimuste eest ühele asustamata saarele jättis. Muuseas, Dampieri seikluste põhjal ei ole loodud üksnes Robinsoni, vaid ka tema ustava sõbra Reede tegelaskuju. Reede prototüübiks oli saareelanik, kelle Dampier oli toonud Inglismaale ning kes oli Daniel Defoele hästi teada-tuntud.

Kapten James Cook (1728–1779)

Kuid pärast Dampieri ekspeditsiooni unustati Austraalia ja selle asukad peaaegu kolmveerand sajandiks ning alles XVIII sajandi teisel poolel tehti algust plaaniliste ekspeditsioonidega, mille eesmärgiks olid geograafilised avastused. Euroopa suurriikide vaheline kaubandussõda paigutus ümber Vaiksele ookeanile ning Austraalia sattus nende huviorbiiti.

Põhjamerel seilanud kohmakas söelaev Krahv Pembroke pandi 3. aprillil 1768 Londoni lähedal Thamesi jõel dokki Inglise merelaevandusele kuuluva laevatehase parima kai äärde. Vastupidavast puidust ehitatud töövihtujast purjekas oli selle kai ääres remonditavate elegantsete fregattide seas ilmselge võõrkeha. Mereväeohvitserid imestasid: kuidas võis selline räpane parklaev üleüldse kuninglikku laevastikku sattuda?!

Kuid seda söelaeva ootas ees suur saatus. Ta pidi viima mereohvitseridest ja teadlastest koosneva erimeeskonna Vaikse ookeani kõige kaugematesse nurkadesse, et korraldada astronoomiauuringuid ning teha veel üks katse leida kontinent, mida kaartidel tähistati nimega Terra Australis Incognita. Söelaev valiti sellepärast, et see võis võtta pardale suure hulga toiduvarusid ja teadusvarustust, aga ka seetõttu, et alus oli lamedapõhjaline ning oli võimeline vastu pidama kõige karmimatele katsumustele, kui peaks laevahuku tulemusel madalikule sattuma. Pärast remonti sai laev uue nime − Endeavour (Katse) − ning lasti 18. mail 1768. aastal uuesti vette.

Leitnant James Cooki määramine ekspeditsiooni juhiks oli paljudele londonlastele täiesti ootamatu. Cook oli kolmekümne üheksa aastane ning kaaskodanikele praktiliselt tundmatu. Küla tallimehe üheksanda lapsena karjatas ta lapsepõlves Yorkshire’i krahvkonnas lehmi ja töötas tallis, saamata head haridust. Koolis käis ta kolm aastat, õppides selgeks vaid aritmeetika neli tehet. Reaalne õpe toimus kaubalaevadel – Yorkshire’i pootsmanite raske käe all.

Kuid James Cookil olid omadused, mida admiraliteet seatud ülesande edukaks täitmiseks otsustavateks pidas. Juba neljandat aastat seilas ta Newfoundlandi põhjaranniku karmides vetes, uurides abajaid ja lahtesid. Korduvalt autasustati teda meresõidukunsti oskuste eest. Admiraliteedi lordid eeldasid õigustatult, et Cooki anne on kasulik ka läbi uurimata lõunapoolsetes vetes. Nii juhtuski. Cookist sai oma aja suurim meresõitja. Endeavouri kaptenina avastas ja uuris ta läbi sadu saari, mida enne teda ei olnud näinud ükski eurooplane. Ja kuigi Endeavour ei osalenud kunagi üheski merelahingus, tõi laeva epohhi loov meresõit Inglise kroonile rohkem maid ja rikkusi kui võimsa Briti laevastiku kõige kuulsam võit merel.

Kapten Cooki alus Endeavour (1768–1771)

1769. aasta juunis ootasid teadlased haruldast astronoomilist nähtust ning Londoni Kuninglik Selts planeeris ekspeditsiooni Vaiksele ookeanile, et seda nähtust uurida. Planeet Veenus pidi Päikese ja Maa vahelt läbi minema. See on sündmus, mis võib korduda vaid iga 105 aasta järel. Teadlased tahtsid teha mõõtmisi, et määrata Päikese ja Maa vahelist kaugust. Kuigi Veenuse liikumist võis jälgida ka teistest paikadest, tahtis Kuninglik Selts vaatlusi teostada korraga kolmest erinevast punktist: Hudsoni lahelt, Norra Põhjaneemelt ja Lõunamerelt. Selline vaatlejate paigutamine üksteisest niivõrd kaugetesse punktidesse pidi tagama teaduslike mõõtmiste täpsuse.

366-tonnine Endeavour kohandati 94-liikmelise meeskonna tarvis. James Cook määrati ekspeditsiooni juhiks. Peale meremeeste ja ohvitseride kuulusid meeskonda ka naturalistid Banks ja Solander, kaks kunstnikku ja nende neli teenrit. Rikkast perekonnast pärit romantik ja teadlane, noor Sir Banks oli üks nendest, kes kogu ekspeditsiooni rahastas.

26. augustil 1768 väljus Endeavour Plymouthist ning suundus hiljuti avastatud paradiislikule Tahiti saarele. Lõpetades astronoomilised vaatlused, suunas Cook oma laeva Vaikse ookeani lõunaossa, et välja selgitada, kas ei asu avastatud maadest lõuna pool saladuslikku Terra Australist. Ekspeditsioon uuris läbi kõik avastatud maad, kuid Austraaliat ei leidnud.

Edasi suundus Cook selleks ajaks juba tuntud Van Diemeni maale (Tasmaania saar, avastatud 1642. aastal), sealt aga pöördus kirdesse. Edasi kandis lõunast tulnud torm Endeavouri 150 miili kursilt kõrvale. 19. aprillil kell 6 hommikul nägi leitnant Zachary Hickes maad.

Sõitnud rannikule lähemale, nägid nad lõketest tõusvat suitsu. Ümbrus tundus meeldiv, vaatamata vähesele taimestikule ja kaljudele. Mitme päeva jooksul ei suutnud Cook leida kohta, kus ankrusse jääda: „Ümberringi oli vaid meri ja kõrgete kallastega rannik.” 29. aprillil 1770. aastal leidsid rändurid laia kinnise abaja. Kui paat Endeavourilt kaldale lähenes, viskasid aborigeenid selle suunas mõned odad ning jooksid siis minema. See oli Austraalia kagutipp.

„28. aprillil (1770. aastal),” kirjutab Joseph Banks oma märkmetes, „seisime uue maa avastamise lävel. Märkasime paari odadega relvastatud indiaanlast (nendel aegadel nimetati iga maa pärismaalasi indiaanlasteks.− Autori märkus). […] Abaja lõunatipus nägime nelja väikest kanuud, igas neist seisis meesterahvas, kes üritas tabada pika toikaga mõnd kala. Tundus, et need inimesed ei huvitu millestki peale kalapüügi. Meie alus möödus neist vaid veerand miili kauguselt, kuid nad vaevu vaatasid meid. Randusime väikese, kuuest või kaheksast onnist koosneva külakese lähedal. Metsast väljus vanaeit, tema järel kolm last. Nad tassisid hagu. Vanamutt vaatas paar korda laeva, kuid ei väljendanud seejuures ei üllatust ega hirmu. Jõudes oma onni juurde, süütas ta lõkke, neli kanuud kalameestega pöördusid tagasi kaldasse. Inimesed astusid kaldale ja hakkasid toitu valmistama, jäädes meie juuresoleku suhtes absoluutselt ükskõikseks, kuigi olime neist vaid poole miili kaugusel. Kõigi nende inimeste seljas ei märganud me riideid … Varsti otsustasime randuda, mõeldes, et pärismaalased pööravad sellele sama vähe tähelepanu. Kuid niipea, kui lähenesime rannale, kargasid meie üllatuseks kaks odadega vehkivat meest meile vastu, nad karjusid häälekalt ja hirmuäratavalt, pööramata tähelepanu meie arvulisele ülekaalule. […] Umbes veerand tundi püüdsime neile selgitada, et vajame vett ega tee neile viga. Ent nad olid kõigutamatud ja me pidime kasutama musketeid; tegime mitu lasku üle nende peade, teine lask siiski haavas üht neist. […] Pärast seda saime randuda …”

Joseph Banks (1743–1820)

Enne kaldale astumist pöördus Cook laeva gardemariini Isaac Smithi poole ja ütles: „Lähed esimesena kaldale.” Nii sai noorest Isaacist esimene eurooplane, kes astus Austraalia kagukaldale.

Endeavour seisis ankrus üheksa päeva. Selle aja jooksul uurisid inglased randumiskohta, Banks ja Solander korjasid taimestiku näidiseid. Nad olid ennenägematust floorast sellises ekstaasis, et Cook otsustas nimetada selle koha Ekstaasilaheks, kuid hiljem nimetas ta selle ümber Botany Bayks (Botaanika laht). Täna on see üks Sydney linnaosadest.

Kui Endeavour rannikut mööda põhja poole suundus, tuli tal läbida laeva külgedelt nähtuvaid leetseljakuid, mis ulatusid kaugele merele. Mai keskel olid meresõitjad keset Suurt Vallrahu – 1200-miilist teravatest korallmoodustistest koosnevat kogumit. Cook määras kursi möödasõiduks. 10. juunil kell 10 õhtul oli Endeavouri kiilu all 21 sülda vett. Arvates, et oht on möödas, läks kapten magama. Peatselt kostis vali kärgatus. Alus sõitis vastu Vallrahu …

Peaaegu kaks kuud veetis meeskond Endeavouri jõel, nagu Cook nimetas väikest jõekest, kus laev madalikule tõmmati. Naturalistid jätkasid taimede kogumist, astronoomid jälgisid Jupiteri kaaslasi, madrused tegelesid remonttöödega. Aeg-ajalt kohtasid rändurid erakordselt pikajalgset looma. Cook meenutas: „Alguses pidasin ma seda metsikuks koeraks, ent kui ta minema jooksis, siis hüppas ta nagu jänes või emahirv.” Banks selgitas hiljem välja, et kohalikud elanikud kutsuvad looma känguruks6.

Kapten Cooki aegne Austraalia aborigeenide tüüpiline esindaja

Aborigeenid jälgisid inglaste tegemisi mõistlikult distantsilt terve kuu, enne kui riskisid neile läheneda. „Nad olid täiesti alasti, söe värvi nahaga,” kommenteeris Cook kohtumist pärismaalastega. Luud, mida nad ninas kandsid, nimetasid meremehed (purje)raaks. Pärismaalased käitusid üldjoontes rahulikult. Vaid korra olid nad rahulolematud, sest meremehed püüdsid kinni mõne kilpkonna, keda jahtisid ka kohalikud elanikud. Oma rahulolematust väljendasid nad sellega, et süütasid meremeeste laagrit ümbritsenud kuiva rohu põlema ning hävitasid sellega üht-teist laeva varudest.

Kokku sõitis Cook piki Austraalia idakallast umbes kaks tuhat miili. Ta kuulutas kogu tolle territooriumi Inglise krooni omandiks, nimetades selle Uus-Lõuna-Walesiks.

Pärast peaaegu neljakuulist viibimist Austraalia vetes lahkus Endeavour avamerele ning suundus põhja, India ookeani. 10. oktoobril 1770. aastal sisenes alus Batavia sadamasse (Jakarta – praegune Indoneesia pealinn). Peaaegu kõik pardal olnutest olid terved – sündmus, mis selle aja kohta oli nii ebaharilik kui ka peaaegu võimatu.

Piisab, kui öelda, et sel ajastul kaotasid kaugetele ekspeditsioonidele sõitvad alused skorbuudi ja epideemiate tõttu 30−40 protsenti oma koosseisust, vahel ka rohkem. Nii kaotas näiteks Vasco da Gama teel Indiasse rohkem kui sada inimest saja kuuekümnest, aga Hispaania konkistadoori Francisco Pizarro flotill kaotas 1740. aasta kuue kuu jooksul umbes poolteist tuhat merereisile läinud kahest ja poolest tuhandest mehest. On välja arvutatud, et aastatel 1700−1720 suri skorbuuti vähemalt kümme tuhat Euroopa alustel seilanud meremeest. Laevu eskortisid pidevalt haid, oodates, millal järjekordne laip üle parda visatakse.

Täna, sajandeid hiljem, on see aeg ümbritsetud suurte avastuste romantikaga, kuid tol ajal oli tegemist karmi igapäevaeluga, kus šanss ellu jääda oli viiskümmend viiekümne vastu. Kolumbuse ja isegi Cooki ajastul olid alustel põhitoiduseks kuivikud ja soolaliha. Kuivikud kubisesid ussidest ja tarakanidest ning seepärast kuivatati neid kogu reisi vältel korduvalt tulel. Lõunat valmistati üsna primitiivsel moel: ööpäevane norm soolaliha pandi mereveega tünni ning üks meremees tantsis paljajalu sellel lihamäel, kuni soolasisaldus selles muutus talutavaks. Tulekahju kartuses loobuti sageli soojast toidust. Kui ilm lubas, siis küpsetati kakukesi, mis olid eriti soolased, kuna kõigisse söödavatesse varudesse, sealhulgas ka jahusse, puistati palju soola, et pikendada nende säilivusaega ning hoida neid näriliste ja usside invasiooni eest. Kaua aega ei olnud alustel kokkasid ega kambüüse. Selle aja laevakoka klassikaliseks figuuriks on piraat John Silver, kes on meile tuttav Stevensoni romaanist „Aarete saar”.

Sama rõõmutu oli ka inimeste viibimine laeval. Enne aega, mil hispaanlased Ameerikas ülesriputatavate koikude ehk võrkkiikedega tutvusid, magasid inimesed, kus juhtus – ka kõikidele tuultele avatud laevalael. Mere- ja düsenteeriahaiged, skorbuudihaiged ning juua täis inimesed – kõik koos, külg külje kõrval. Sellest hävitavast kaosest oli võimatu eemale hoida. Kuna alati oli oodata suuri inimkaotusi, värvati alustele rohkem „merehunte”, kui ekspeditsioon vajas. Suur rahvahulk oli aga ideaalne pinnas epideemiatele.