Читать книгу Miinus kaheksateist - Stefan Ahnhem - Страница 3

I OSA

9.–16. mai 2012 Theseuse paradoks

Kreeka mütoloogia järgi päästis sõdalane Theseus neliteist noort meest ja naist, kes olid ohverdatud Kreeta saarel elavale härjapeaga Minotaurusele. Laev, millel ta Ateenasse naasis, säilitati tema kangelaslike tegude mälestuseks.

Sellest sai kiiresti sümbol, meeldetuletus, et isegi ilmselgelt võimatu on võimalik.

Aga loodusjõud polnud armulised laeva vastu, mis lagunes aastate möödudes üha rohkem ja rohkem. Ja kui juba üksikud lauad ära mädanesid, otsustati neist halvimad välja vahetada. Lõpuks olid laeva kõik osad asendatud uutega. Küsimus oli: kas see oli tõesti seesama laev, mis originaal? Oli see ikka veel Theseuse laev?

1

ASTRID TUVESSON, HELSINGBORGI KRIMIRÜHMA ülem, kahetses oma otsust kohe, kui kodust lahkus. Toas olid rullkardinad suutnud eredat kevadpäikest vaos hoida, aga siin väljas lõõskas see märgatavalt tugevamalt, kui ta oodanud oli. Kui ta varsti oma kotist päikeseprille ei leia, ähvardab valu tema pea plahvatama panna. Ta suutis juba ette kujutada, kuidas Ingvar Molander ja tema mehed tulevad ja ala lintidega eraldavad ja kõik tema tükid kokku korjavad. Aah, seal nad olidki – tema päikeseprillid, kriimustatud ja sõrmejälgedega kaetud.

Oh, jumal küll … Tal tekkis järsku vajadus pissida. Mõnikord sai tal endast kõrini. Tüüpiline Astrid, kes unustas enne majast väljumist vetsus käia ja viskas oma võtmed kotti, kust neid loomulikult praeguseks juba võimatu leida oli.

See kott oli asjade ära kaotamises parem kui David Copperfield. Ta otsustas, et võtmeid otsima hakata pole mõtet – need olid läinud ja arvatavasti igaveseks –, nii et ta lasi püksid ja aluspüksid alla ning kükitas lillepeenra kohale.

See oli tema enda aed, nii et miks mitte teha mida iganes, mis talle parasjagu pähe tuleb? Kui see inimestele ei meeldi, võivad nad alati politseisse helistada.

Ta naeris oma mõtte üle ja tema jalge vahelt paiskuv juga pritsis nagu uhke purskkaev.

Ta polnud päris kindel, miks ta lihtsalt koju ei jäänud, nagu ta plaaninud oli, miks ta selle asemel tundis kutset rooli taha istuda ja süütevõtit keerata.

Lõppude lõpuks oli ta võtnud ainult kolm haiguspäeva alates eelmisest esmaspäevast, mis ei olnud midagi, võrreldes osa inimestega meeskonnas.

Mingis mõttes oli see kõik selle idioodi Gunnari süü. Kui teda poleks olnud, ei oleks midagi sellist juhtunud. Ta oleks olnud jaoskonnas ja veetnud koos teistega aega, mitte lamanud kodus ja …

Miski tabas naise autot ja ta vajutas järsult pidurile.

Mida paganat? Ta kohandas tahavaatepeeglit ja mõistis, et see pidi olema postkast. Seesama, mille üles seadmist see idioot oli isiklikult nõudnud koos piisavalt suurde tsemendihunnikusse uputamisega, et see kahtlemata ka teise maailmasõja üle elaks. Just seda ta praegu vajaski. Ta ei tahtnud isegi mõelda, milline auto tagaosa nüüd välja nägi.

Astrid manööverdas paar korda edasi ja tagasi, keeras Singögatanile ja sõitis minema nii kiiresti kui võimalik, enne kui mõni naaber jõuab teda, suu ammuli, vahtima tulla.

Täpselt seda ta mõtleski. Kõik – absoluutselt kõik, mis tema elus oli valesti –, oli selle idioodi Gunnari süü.

Ta keeras vasakule ja sõitis põhja suunduva E20 pealesõidurajale, pressis auto sigaretisüütaja sisse ja võttis ukselingi vahele surutud pakist viimase suitsu. Hõõguv kuma levis mööda tubaka pealmisi kihte ja ta hingas endasse nii palju suitsu, kui kopsud võimaldasid, ning kihutas kiirteele.

Ainult paar aastat tagasi oli tema see, kes oli lahkuda tahtnud.

Aga mees oli ta külge klammerdunud ja naise kustuv armastus oli aeglaselt muutunud põlguseks. Peagi oli ta ise moondunud kohutavaks koletiseks ja lõpuks, kui mees oli otsustanud ta maha jätta, ei läinud miski nii, nagu naine seda endale ette oli kujutanud. Mitte miski.

Alguses ei saanud ta aru, mis juhtunud oli – järsku kõlas vali krigin, juhipoolne küljepeegel rebenes lahti ja jäi keerdus juhtmete otsa rippuma, toksides vastu autokeret nagu üliagar rähn. Siis nägi ta punast BMWd otse enda ees. Astrid andis signaali, kuid sellele ei järgnenud mingisugust reaktsiooni, auto lihtsalt kiirendas ja sõitis minema. Mitte mingil neetud juhul ei pääse ta nii kergelt. Naine surus gaasi ja jõudis peagi autole järele.

Ta ei põlanud midagi rohkem kui uusrikastest väikseid mehi kallite autodega ja ta oli veendunud, et see mees on väike igast otsast. Naine möödus temast vasakult, kaldus ohutuledega vilgutades tagasi paremale sõidurajale ja aeglustas, samal ajal kui oma töötõendit üleval hoidis.

Nagu mees oleks seda näinud. Aga persse sellega. Mees peab peatuma, ja kui ta seda teinud on, õpetab naine talle üht-teist.

Selle asemel liikus BMW vasakule sõidurajale ja lendas temast mööda, nagu oleks see kõige lihtsam asi maailmas. Mida põrgut? See tähendas sõda. Kurat, see tähendas tõsiselt sõda. Ta pistis vasaku käe aknast välja ja tõmbas küljepeegli ära, samal ajal kihutas gaasipedaali tihedalt vastu räpast põrandamatti pressides punasele BMW-le järele.

Minut hiljem liikus ta juba tugevalt üle kiirusepiirangu. Tema Toyota Corolla rappus ja andis kõikide märkidega teada, et ei soovi enam selles tagaajamises osaleda. Aga Astridil oli olukorra üle täielik kontroll, ta sõitis nagu jumalanna – kui keegi tema hinnangut oleks küsinud – ja selleks ajaks, kui nad Helsingborg Södra mahasõidust möödusid, oli naine BMW-le uuesti järele jõudnud ja vilgutas kaugtuledega.

Aga BMW ei võtnud hoogu maha. Sõitis hoopis kiiremini. Autojuhil polnud ilmselgelt aimugi, kellega tal tegemist on. Astrid toppis käe kõrvalistmel lebavasse kotti. Ta telefon oli kusagil seal sees, ta oli selles kindel. Oo, ta tundis oma võtmeid.

Muidugi ilmusid need nüüd lagedale.

Astrid õngitses telefoni välja ja heitis sellele kiire pilgu, otsides kaamera rakendust. Kus iganes see oli. Kuradi Samsungi pasakäkk. Ta vihkas seda. Rääkimata sellest dauni näoga müügimehest, kes oli jauranud nagu jonnakas papagoi, kui palju on Android parem kui iOS. Lõpuks oli naine alla andnud lihtsalt selleks, et mees vait jääks. Aga okei, tundus, et see töötas nüüd. Kuidas ta sellega hakkama oli saanud, polnud aimugi.

Astrid hoidis telefoni üleval, kaamera eesolevale autole suunatud, kui avastas, et hakkab teelt välja sõitma.

Ta surus pidurile nii kõvasti, kui suutis, põhjustades sellega auto külglibisemise ja sekundiga sai sellest kõigest signaalitavate autode ja möirgavate veokite kakofoonia.

See on lõpp – see oli kõik, mida ta mõelda suutis. See oli läbi ja võibolla oligi nii kõige parem. Lõppude lõpuks oli ta vaid üks suur menopausis luuser ja häbiks politseijõududele.

Aga tema käed keeldusid alla andmast; nad tegelesid külglibisemisest väljumise ja käikude vahetamisega samaaegselt. Sama käis tema parema jala kohta, mis surus pedaali kuni metallini põrandasse. Imekombel taastas ta auto üle kontrolli. Astrid lasi kuuldavale rõõmukarjatuse ja püüdis end mõni sekund hiljem rahustada mantraga, et kõik on kontrolli all.

Nüüdseks oli punane BMW temast umbes viiskümmend meetrit eespool ja Astrid nägi, et see aeglustas mahasõiduks Elinebergi ja Råå suunas. Ta korjas oma telefoni põrandalt üles ja hakkas uuesti filmima. Varsti jõuab ta BMW-le järele ja siis, raisk, ta veel näitab.

Oli see tingitud naise kohalolekust või pikast autorivist, mis kuni ringteeni ulatus, igatahes muutis juht meelt ja kiirendas tagasi kiirteele, näitamata vähimatki märki plaanist aeglustada, kuigi nad liikusid otse Helsingborgi kesklinna suunas.

Ta ei aeglustanud ka siis, kui nad jõudsid Malmöledenisse vana politseijaoskonna lähedal, kus Trädgårdsgatani punased tuled juhti ei paistnud häirivat. Astridile polnud sellest veel küllalt saanud, nii et ta andis üle ristmiku kihutades signaali ja kuulis samal hetkel sireene. Mundrimehed olid ärganud. Oli ka aeg.

Pilk tahavaatepeeglisse näitas vilkuritega autot täpselt tema sabas. Astrid lehvitas neile, et nad maha rahuneksid. Mitte mingil juhul ei lasknud ta neil niisama lihtsalt sisse hüpata ja üle võtta.

See tühikargaja kuulus talle.

Ringikujuline fontään raekoja lähedal ei olnud mingi eriline purskkaev – oma kahekümnesentimeetrise kõrgusega nägi see pigem välja nagu purunenud kividest hiiglaslik sinine lendav taldrik. Selle keskel asuvast avausest pritsis vett üle katkiste plaatide ja see hoidiski kogu asjandust pidevalt märjana. Astridile polnud see kunagi meeldinud ja tema arvamust ei parandanud ka asjaolu, et vasakpööre Hamntorgeti suunas oli liiga ootamatult saabunud. Enam polnud abi ei telefoni kõrvale heitmisest ega roolimanöövrist.

Konstruktsiooni kõrgus ja ümardatud serv olid ideaalses sümbioosis Corolla ründenurga ja kiirusega, paisates auto külili ja kraapides autokatuse ribadeks.

Kui masin lõpuks paar meetrit eemal keset jalgrattateed nagu abitu põrnikas katusele maandus, avas Astrid turvavöö ja roomas autost välja.

Persse. Pea kumises ja silmad … Ta ei teadnud, kas ta nägi topelt või olid asjad udused.

Mis iganes see oli, polnud see hea. Juht oli minema pääsemas. Astrid teadis, et see värdjas kavatses läbi elu tantsida, nagu midagi poleks juhtunudki. Nagu see kõik oleks mingi kuradi mäng.

Ta jälgis punast autot, mis pidi varsti keerama paremale Kungsgatanile ja siis kõige tõenäolisemalt tagasi sinna, kust tulnud oli. Tegelikult ei pööranud see aga üldse. Selle asemel liikus auto otse edasi, möödus vana praamisadama juures asuvast ööklubist ja võttis sihi kai ääre suunas.

Millega ta tegeles? Astrid tormas üle munakivide vee poole. Kõik käis ringi, nagu oleks ta jaaniõhtul ümber vaia keerutades kõik mängu pannud. Ta komistas korduvalt ja mõistis, et ilmselt oli ta kokkupõrkes oma pea ära löönud. Aga see pidi ootama.

BMW kihutas üle kai ääre ja lendas mitu meetrit läbi õhu, enne kui vett tabas. Astrid jätkas jooksmist ja märkas, et teisigi tormas eri suundadest kohale ja kogunes vee äärde. Ta peatus rahva lähedal, tõmbas hinge ja puhastas kurgu.

„Tere, siin politsei,” ütles ta oma kõige autoriteetsemal häälel, mida suutis esile tuua. „Me peame selle ala ümber piirama, nii et ma palun, et liiguksite vähemalt kakskümmend meetrit eemale.”

Suurem osa inimesi pöördus, et teda vaadata.

„Jah, ma räägin teiega! Laske käia, liikuge eemale nii kiiresti, kui võimalik,” jätkas ta mõlema käega suunda näidates.

Kui rahvas eemale hakkas minema, nägi ta auto tagumist osa pimedasse vette vajumas.

„See käib ka teie kohta.” Ta osutas paarile viimasele inimesele, kes ei tahtnud ennast kuidagi eemale rebida, ja lähenes seejärel kai äärele.

Juhist polnud märkigi. Ainult hulganisti mulle tõusis veepinnale. Ta peaks tõesti sisse hüppama, aga ta ei saaks sellega mingil juhul hakkama. Astrid ei olnud ennast kunagi vees mugavalt tundnud, pealegi oli ta …

„Astrid Tuvesson?” Hääl ehmatas teda ja Astrid kaotas peaaegu tasakaalu, kui end mundris ohvitseri poole pööras.

„Kas ma võin paluda teil siia puhuda?” jätkas politseinik, hoides alkomeetrit enda ees.