Читать книгу Miinus kaheksateist - Stefan Ahnhem - Страница 7

ESMAPILGUL tundus rahumeelsetele jalutajatele Helsingöri linna kaubanduskeskuses teisel pool väina olevat täiesti tavaline päev. Hommikune päike säras, andes märku, et suvi on saabunud ja puhkuseperiood võib lõpuks alata.

Pahaaimamatud inimesed kulgesid mööda munakivisillutist, liikudes poest poodi.

Aga midagi ei olnud päris korras ja kuigi valdav enamus ei teadnud, mis toimub, levis alateadvuses pesitsenud rahutus mööda kaubamaja nagu külm tuul. Üks laps pillas jäätise maha ja hakkas kriiskama. Vanem naine oli veendunud, et meessoost mööduja oli tema rahakoti varastanud, ja kiirustas valjusti hüüdes talle järele. Ema otsis tütart, kes oli just tema silmist kadunud. Kuigi keegi ei suutnud ühelegi konkreetsele põhjusele osutada, oli meeleolu muutunud.

Ainult teisel pool punast puithoonet Telia poe ees viibinud võisid toimuvat oma silmaga näha. Vaatepilt pani nad instinktiivselt kõrvale astuma ja seinte äärde kogunema. Nagu meri oleks pooldunud, moodustus jalakäijate vahele koridor.

Ja seal ta oli.

Naise kunagi valge T-särk oli nüüd kaetud kuivanud verega. Sama käis tema näo ja käte kohta ning punased olid tema haavanditega kaetud käsivarredki. Ta pilk hüples ühele ja teisele poole, justkui tahaks ta veenduda, et kõik temast eemale hoiavad, kui ta edasi liigub.

Ja täpselt seda nad tegidki. Mõni põgenes lausa kõrvaltänavale, samas kui teised ennast vastu seina pressisid. Väike seltskond hakkas nalja viskama ja naerma ise samal ajal varjatud kaameraid otsides. Aga neid ei olnud.

Mis iganes toimus, oli see päriselt.